Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Valelik

(Лжецъ)

Üks mõisnik, vürst või teine mees,
Kes reisind palju ilma sees,
Kord kodu põllul sõbrale
Nii luiskas, hooples mehele,
(Ka kõigile, mis olemas,
Ta valet sekka riputas):
“Ei,” räägib ta, “mis näinud ma,
Ei seda enam näha saa,
Teil on siin vaene viis:
Kord külm, kord liialt sooja saab,
Kord päike kaub, kord kõrvetab…
Vot seal on paradiis!
Kui mõtled, aina rõõmustad!
Ei tarvis küinalt, kasukat,
Ei ilmas tea, mis on seal öö,
Vaid aasta läbi suine pää;
Ei keegi külva, istuta;
Kõik küpseb kasvab kuhjaga.
Kord Roomas kurki nägin ma,
Oh, Looja sa!
Kas usud? tõeste, kullake,
See oli mäe suurune!”
“Mis ime see! Eks ilma peal
On imet siin, on imet seal,
Kes aga mõistad märgata,”
Nii kostab sõber; “praegu ka
Me’ võime imet vaadelda,
Niisugust, arvan kindlasti,
Ei pole sina kuskilgi
Veel leidnud ilma sees.
Näed silda, mis meil ees,
Sealt üle jõe käib,
Kust tee meil viib,
Üks lihtne töö, kuid imelik:
Sealt mööda ‘p pease valelik;
Ehk poolest saadik hädasti,
Siis kukub, vette kaubki.
Kes aga mitte ‘p valeta,
See sõitku kas või tõllaga!”
“Kas vesi on ka sügav jões?”
— “Jah, uppuda võib küllalt mees.
Nüid näed, mu sõber, mida veel
Sa pole leidnud reisi teel…
Ehk Rooma kurk küll suur,
Ei vaidle ma,
Vist nagu mägi, ütlesid mull’ sa?”
— “Ei mägi just küll mitte, —
Nii suur on küll kui maja.”
— “See raske uskuda!
Las’ olla; siiski ka
On imelik see sild,
Kust üleminna vaja:
Ei valelikku kanna ta!
Veel tänavu, nüid kevadel,
(Kõik sellest asjast teadvad)
Sealt kukkusid ja leiti veest
Üks rätsepp ja kaks kirjameest,
Kes ajalehta seadvad.
Tõest, kurk, mis maja suurune,
On imelik, — kui tõsi see…”
— “Noh, ära liialt imetle,
Piab teadma, kuida asjad neil:
Seal pole majad, nii kui meil,
— Kõik väikesed onnid!
Kaks meest ehk võiksid vaevaga
Küll ühe sisse pugeda,
Ei seista saa, ei istuda,
Sa hädavaevalt ronid!”
“Las’ olla nii, kuid kurgike
On siiski ime ilmale,
Kus kahel ruumi sees.
Ka sild on tõeste imelik:
Kes on siin tubli valelik,
Ei viite sammu astu mees,
Kui juba sipleb vees,
Ehk Rooma kurk küll ime ka…”
— “Kas tead ka,” lausus luiskaja:
“Kes meid siin sillalt üle a’ab,
Vast madalamat kohta saab.”

Krõilovi järele L e n n u l a.

Valguse lisaleht nr 11, 20. märts 1891, lk 88.

Kivi ja vihmauss

“Mis kära teed sa siin, sa rumal vihma hoog!
Eks vaatle ometi, kas pole patu roog!”
Nii vihma sajatas, kord kivi põllu sees,
Mis ammust ajast ju, siin kündjal tüliks ees:
“Ja rõemus pealegi ta üle rahvas nii!
Mis kasu teinud ta siis nõnda ometi?
Küll ammu oodeti, kui kallist sõbra meest
Nüid kõigist sadaski paar tundi pilve seest!
Ma aasta-sajad siin: nii vagane ja vaik,
Kus tõugatakse mind, seal on mu asupaik;
Ja siiski tänu ma ei kuule kunagi,
Lä’eb keegi mööda mu’st ei lausu sõnagi.
Tõest õigest’ öeldakse: täis valet on maailm,
Ka iial näinud pole siin õigust minu silm.”
Pea ometi kord suu!” seal hüidis Vihma-uss,
“See vihma märjuke on päris õnnistus!
Ta’st põudne põlluke uut jõuudu rammu sai
Ja põllumehele head lõikus’ lootust tõi;
Ning miks ei märka sa, et sinust ühtki head
Ju pole põllus siin, sa tüliks veel, kas tead!”

——–
Nii kiitleb mõni mees, et ametis on ta
Siin selle valla sees ju teenin’d elu a’a,
Kuid seda ‘p märkasin, et kohta täidab ka,
Kui põllus kivigi, niisamma kasuta.

Vene keelest Krõilovi järele G. Soom.

Valguse lisaleht nr 7, 11. märts 1890, lk 56.

Karstratide kaebtus

Karstratid kaebasivad,
Kui häält ju tõstsin ma;
Mu laulu ütlesivad
Nad ropu olema.

Ja nende hääle-vile
Siis ise katsel käis:
Ta oli puhas ja sile
Ning trillerisi täis.

Sääl armu-kiitus kajas
Ja armu igatsus;
Kuid naesed nutule ajas
See kunstlik lõbustus.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 53, 9. november 1899, lk 3.

Põllumees ja tema poeg

Kord seisis põllumees ta vilja väljal
Ja laulis nurisedes: “Poleks ootnud!  
“Küll olen kündnud, külvand, näinud vaeva
“Ja puhast lõikust viljalt saada lootnud:
“Umbrohtu täis põld siiski! Kust se saand?
“Siin vaenlane küll külvi toimetand!”

Seal tuleb jookstes tema pojakene
Nii õnnelik, täis käeke ilu õisi.
Ta põllu sihest noppind noorukene
Neid õisi siniseid ja valgeid tõisi
Ja hõiskab: “Isa, vaata! mahedast
“Need külitud on taeva Jumalast!”

Saks. k. A. Daniel.

Sakala nr 6, 1. märts 1886, lk 2.

Ema ja laps

J. Sturmi järele A.

“Oh armas ema, miks hiilgavad
Mu õe silmad, nii ilusad?
See hiilgus on ikka elav ja uus,
On kaunim, kui ilu me jõulupuus.”

“”See tuleb küll sest, mu lapsuke,
Et arm on täitnud ta südame:
Ta sooned kõik armust tuksuvad.
Sest armust ta silmad ka hiilgavad.””

“Oh ema, mu ema, kuis armastan sind!
Kas hiilgab mu silm ka? Küll tuksub mu rind!”
“”Nii selgest’, kui kuld.”” “Ja sinu silm,
Mu ema, on kaunim, kui kõik see maailm.”

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 51, 20. detsember 1895, lk 405.

Enne ja nüüd

(Lermantovi järele.)

Mind sagest teised sõimasivad
Ja valjult mu pääl’ vaatsivad,
Et andsin tihti andeks seda,
Mis poleks andeks annud nad.

Ka saatus võttis sagedaste
Mind karmil kombel karista:
Mu rinnast õrnem tundmus kadus,
Ei andeks andmust tunnud ma.

Nüüd uuest’ rahva sekka tulin
Ma külma, vilu mõttega;
Kuid igal pool mind vastu võeti
Nüüd lahke, rõõmsa palgega!

H. Käger.

Ajalehe Sakala Kaasanne Sakala Lisaleht nr 41, 12. oktoober 1899, lk 326-327.

Ema

Sturmi järele I.

P o i s s nuttab – ema hellalt hoiab
Ta kallikest küll käte pääl,
Kuid nõder nutust erutatud
Ei taha unest teada veel.

Siis ema laulusid tall’ laulab,
Ja magusamaks saab ta hääl,
Ja üle väikse voodikese –
Koob uni nõidusringi tääl.

Ja kui see viis nii mahelt heljub,
Jäeb vaiksemaks ka nutmine,
Ja väikse kinnivajund silmist
Vee-pisar pilgub eemale.

Siis ara käega hellalt katab
Ta magajat veel vaibaa;
Küll suutleks ka – ei seda’p julge
Vast äratab õrn musu ta!

Ta vaatab tad nii kaua, kaua –
Läeb ära, tuleb usinast’
Ja teeb mis järel’ ei või jätta –
Ta kummardab ja suutleb last!

Siis vajub, tõusvas tänu tundes
T ä i s õ n n e voodi ette ta!
Loeb kindlat palvet tasa sõnal
Ja läheb rahupaika ta.

Saarlane nr 9, 4. märts 1897, lk 3

Niitmata põld

Hiline sügis… ju kured* on läinud,
Lehtpuud on paljad: külm üle neist käinud.

Niitmata seisab üks põld aga veel…
Vaatad sa teda, sul kurvaks saab meel.

Viljapäid sääl nagu rääkimas kuuled:
“Juba siin puhumas sügise tuuled,

Painduma sunnivad põrmuni meid,
Terad on valmis; tolm rikub ju neid.

Öösel on hulkuvad linnud meil kallal,
Lõhuvad seda, mis seisab veel jalal.

Jänes meid tallab, torm peksab meid väes,
Kus meie kündja, mis töö on tal kaes?

Kanname teistest ehk kõhnemat vilja,
Et meid veel põllu pääl hoitakse hilja? –

Teri kui teisedgi oleme täis,
Kelle pool ammugi niitja ju käis…

Ega meid selleks vast külvatud siia,
Et meie tulu tuul mulda võiks viia.”

Tuul aga kostab: “Aeg muutuse tõi:
See, kes teid külvas, ei aidata või.

Küllap ta teadis, miks külvama tõttis,
Tööd aga ülejõuu omale võttis;

Nüüd on ta haige, ei söö, ega joo;
Tervis ei tule, ei kergitust too.

Nõrgad need käed on, mis kündsivad vagu,
Töödest nüüd enam ei saa nemad jagu;

Silmad on tunid ju otsas on hääl –
Laulu ei kuulda nüüd väljade pääl,

Nagu vast enne, kui tervise rammus
Atra siin juhtides kündja veel sammus.

* Vene keeles on грачи – väiksed, mustad varesed; aga et need meil tundmata linnud on, kirjutasin ma “kured”.

N. A. Nekrassovi järele Jakob Tamm.

Postimees nr 208, 17. september 1897, lk 2.

Kaste-tilk

(O. v. Redwitzi järele.)

Sa kaste-tilk, kui vaatlen sind,
Mul pisar ilmub pilgussa
Kuis armastad sa lillekest,
Nii tahan üks kord armasta.

Küll lahutab sind päeva a’al
Su armsast päik’se palavus.
Kuid õhtul jälle ilmud sa.
See on tõest’ truuim armastus.

Kui sureb kallim päik’se käes,
Sa sured ta’ga rõõmsaste!
Ma vaatlen sind ja mõtlen siis,
Kui õnnis surm võib olla see!

Postimees nr 193, 3. september 1894, lk 2.

Oskar von Redwitz (1823–1891)

Heinamaal

A. Maikovi järele.

Ime magust õhu voogu
Tõi meil eilne heina niit,
Naesed, neiud võtsid loogu,
Kõõrutasid laulu viit.

Mehed kuiva heina kandsid
Kokku seljas rutuga,
Angudega kätte andsid,
Koorem tõusis kuhjana.

Kehv ja väeti looma konti
Tukkus vankril oodates;
Jalad risti, kõrvad lonti
Lasknud juba tukkudes.

Aga krants, va’ õue-vahti
Kargas heina saadudes;
Haukus, pidas lusti jahti
Üles, alla hüpates.

Elly Veltmann.

Postimees nr 152, 13. juuli 1896, lk 2.

Mere kaldal

(Saksakeelest.)

Kes elab sääl pool, üle see mere,
Üle see laia, rahuta välja?
Kas elab sääl, mida siit ei leidnud ma,
Kas elab õnu sääl,
Ja see ainus
Kes mind mõistab
Ja mina teda?
Kelle mõtted nii kõrged kui taevas,
Kelle tunde nii sügav kui meri,
Kelle armastus nii palav kui päike
Oh mu ainus – ma ootan sind!
Lille kimbu, mida ma nopinud
Heidan ma lapsuva laenete sülle,
Et vahutav voog teda su juurde kannaks
Ta sulle ütleks:
Tule ja vii mind siit.

Elise Aun.

Postimees nr 128, 7. november 1889, lk 2.

Kündja ja lill

Miks juhtusin ma õnnetumal tunnil
Lill, kokku Sinuga?!
Mu ader läks. Sa pidid valjul sunnil
Nii hirmsalt surema!

Sa tõstsid õitsval, nooruslikul ilul
Veel alles mullast pääd…
Sääl tuli surm, ja külmal vilul
Ta riisus Sind, nii hääd!

Oh anna andeks, kuldne aasaehe.
– Ei saanud päästa Sind!…
Kuid mälestuseks Sinult närtsind lehe
Nüüd kandku minu rind…..

Bõrns’i mõttel J. Vau

Postimees nr 88, 23. aprill 1893, lk 2.

Ööl

Ma seisan aknal vaadates,
Kuu paistab lahkeste.
Ja armsaid kiiri saadab ta
Mull otse toasse.

Sa vaene narr! – Miks vaatad nii
Sääl armsa palgega?
Või arvad õige viimati
Et sind vast vahin ma?

Ei tulnud mitte meeldegi
Su pääle vaadata!
Käi oma teed sa edasi,
Mis muulle puudud sa?

Sääl majas teise korra pääl
Mu kallim elamas,
Ta pärast ainult olen ma
Siin nõnda vahtimas.

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 8, 19. jaanuar 1888, lk 2.

Taevas ja maa

Venekeelest A. Grenzstein.

Kui ilus on taevas kuldkiirede sees!
Küll seda kõik linnud ju teadvad:
Nad heljuvad pilvede piirede sees
Ja lendavad koitude viirede sees –
Kuis tiibu nad tõusmiseks seadvad!

Kui avar, kui armas ja kaunis on maa!
Küll jõed sest ammugi teadvad.
Küll leiavad küla ehk metsa ka –
Veepeeglis neid näitavad iluga:
Neid taevale ette nad seadvad.

Küll sellest ju teadis ka inime:
See inimest laulma ju sundis!
Ja kel polnud andi laulule –
Ta vaatas maailma ja taevasse
Ja südames rõõmu sest tundis.

Olevik nr 46, 14. november 1889, lk 14.

Jahilaul

v. Eichendorff’i järele ­– rgn.

Ju päikene ilus
Lööb hiilgama sääl
Ja uduvöö vilus
On orgude pääl.

Eks laanedes kaja
Ju sarve hääl
Ja küsisalk aja
Ju jahile sääl.

Ikka kaugemal’ kajab
Ja heljub hääl veel,
Et laan üsna lajab
Küll otsatul teel.

Kui magus on tundmus,
Et tuksumas rind,
Mu südames sundmus,
Ma lendaks kui lind.

Kord metsad ja mäed
On vilkuvalt ees,
Kord taevast sa näed
Kui kaunimas kees,

Kord pimedus piirab
Küll hobu ja meest …
Jah arm, ta nii viirab
Ja põgeneb eest.

Olevik nr. 32, 8. august 1895, lk 759.