Taewas ja maa

Wenekeelest A. Grenzstein

Kui ilus on taewas kuldkiirede sees!
Küll seda kõik linnud ju teadwad:
Nad heljuwad pilwede piirede sees
Ja lendawad koitude wiirede sees –
Kuis tiibu nad tõusmiseks seadwad!

Kui awar, kui armas ja kaunis on maa!
Küll jõed sest ammugi teadwad.
Küll leiawad küla ehk metsa ka –
Weepeeglis neid näitawad iluga:
Neid taewale ette nad seadwad.

Küll sellest ju teadis ka inime:
See inimest laulma ju sundis!
Ja kel polnud andi laulule –
Ta waatas maailma ja taewasse
Ja südames rõõmu sest tundis.

Olewik nr 46, 14. november 1889, lk 14.

Jahilaul

v. Eichendorff’i järele ­– rgn.

Ju päikene ilus
Lööb hiilgama sääl
Ja uduwöö wilus
On orgude pääl.

Eks laanedes kaja
Ju sarwe hääl
Ja küsisalk aja
Ju jahile sääl.

Ikka kaugemal’ kajab
Ja heljub hääl weel,
Et laan üsna lajab
Küll otsatul teel.

Kui magus on tundmus,
Et tuksumas rind,
Mu südames sundmus,
Ma lendaks kui lind.

Kord metsad ja mäed
On wilkuwalt ees,
Kord taewast sa näed
Kui kaunimas kees,

Kord pimedus piirab
Küll hobu ja meest …
Jah arm, ta nii wiirab
Ja põgeneb eest.

Olevik nr. 32, 8. august 1895, lk 759