Wiimane kuub

Nõel lendab, põsed punetawad
Ja jõena lang’wad pisarad:
See on jo wiimne kuub, mis sulle,
Mu armas laps nüüd õmblen ma.

Kui sulle esimese kuue,
Ma õmblesin, siis naersid sa.
Nüüd iga nõelapiste uue
Toob walu lõhkend rinnasse.

Pea esimene kuub läks wanaks,
Nii pea ei lõhke mitte see:
Ei enam rohu sees sa mängi,
Waid lähed waikse majasse. –

Sul waikne maja mullasängis,
Kui kätki, kitsas wäikene;
Ma aga pean siin elu mängis
Weel walus – üksi wõitlema.

Mia Holmi järele M. Tilk.

Eesti Postimehe Lisa nr. 43, 27. oktoober 1895, lk 340 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)