Kassakate hälli laul

Maga, noorike, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa,
Waikselt waatab kuuke kaunis
Sinu hälli ka.
Hakkan westma muinasjuttu;
Lauulu laulma ma;
Maga, silmad kinni ruttu, –
Häiu, kiigu sa.

Wahu, mühal Terek woolab
Kiwi rüngas teel
Halw Tschetschen* seal kalldal roomab,
Ihub oda weel,
Sinu isa, kangelane,
Sõjas langend ta. –
Maga, armsam, rahul ole, ­–
Häiu, kiigu sa.

Näed kord isi, ajad jõudwad
Sõja eluga,
Jullgelt sadulasse hüppad,
Wõtad püsti sa.
Sinu sõja sadula ma
Tikin siidiga…
Maga, mahus laps, mu oma, –
Häiu, kiigu sa.

Kangelane näitad pealt sa,
Hing sull kassaka.
Saatma sind ma lähen wällja –
Lehwid käega sa….
Mitu walust pisart sala
Sell’ ööl walan ma! …
Maga, ingel, waikselt, tasa,
Häiu, kiigu sa.

Hakkan kurbdus’ piina tundma,
Ootma troostita,
Terrwed päewad palwetama,
Öödel nõiduma.
Mõtlen, et sull rõõmud raugel
Wõera pinnala….
Uinu, kuni mured kaugel,
Häiu, kiigu sa.

Annan sulle kaasa teele
Püha kuju ma:
Palu Jumalat, siis pane
Oma ette ta:
Kui end sead sõtta walmis, –
Emat mälesta ….
Maga, nooruke, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa.

Lermontowi järele: Leeni

* Üks Kaukaasi rahwus.

Linda nr. 1, 20. detsember 1889, lk 17

Muistne luu

Ma waatsin kohkwel muistset luud,
Mu mõttes liikus ilma lugu…
Surm annab kõigile kord suud:
Kaob ära inimeste sugu.

Kaob meie auu, kaob meie hüüd,
Kaob kõik, mis meie töödest näha:
See, mis on meie uhkus nüüd
Ei enam teiste ette lähä.

Siis meie maa, kui keerlew kuul,
Kus elu enam pole juures:
Kus asub jää, kus hulub tuul,
Käib taewalaotuses suures.

Waim uitab ilmas siin ja sääl
Wast meie maalegi ta tõttab
Ja linnawaremete pääl,
Kui kalju pääl siis istet wõtab.

Nii räägib mõistus… Selge keel
On tal, kuid süda sest ei puhke.
Arg lotus höögub hinges weel:
Ehk aga eksib mõistus uhke!

A. Maikowi järele Jakob Tamm

Linda nr. 1, 5. jaanuar 1896, lk 16

Rahu täht

Sul werised märgid on otsa ees,
Sa õnnetu mainisugu:
Werd ojana woolas su silma ees,
Werd jänutas ajalugu.

Kes haledust tundis, tend pilgati,
Ja mõniti hoolmata araks,
Kuid sõjameest tõsteti taewani,
Tal kuulsus ja auu sai waraks.

Ja rahu, mis võideti mõõgaga –
Kas oli see tõesti rahu?
Ei wägiwald iial ei lepita,
Ei armastus sinna mahu!

Uus walgus siis hakkas meil wilkuma,
Kui wälkuwa tähe sära.
Ja miljonid pani see hõiskama
Ja waikima sõjakära.

Suur keiser ju sõdade kadumist
Ja auusamat rahu nõudis –
Küll rahwaste õnneks küll ilma wist
See poole ta pöörda jõudis.

Nii usuti – süda lõi leekima
Ja huilgawal silmil hüüti:
“See eesmärk, oh wennad, eks waimusta!
See kõrgem, mis ialgi püüti!”

Kuid äikese pilwed ju koguwad. –
Ju kostisgi mööga kärin;
Nad kaunima tähe katawad –
Oh, hingest käib läbi wärin!

Kuid matku weel pimedus korra maid
Ja segagu tähe sära;
Täht pilwesid pillutab sedamaid,
Ei lootus meil kustu ära. –

Soome keelest Hilja Liinamaa järele wabalt A. J.

Linda nr. 1, 1. jaanuar 1899, lk 4, 5

1 3 4 5