Mind meeles pea

Wenekeeles.

Hilja õhtul aasal kõnd’sin
Meeletuska lahutin.
Ühte lille, mis küll tundsin
Kallimal’ seal otsisin.

Kaua, kaua ma seal wiitsin
Juba kustus päikse loit.
Palju, palju lilla leidsin,
Mitte otsitawat õit.

Nukral meelel majajätsin
Aasa õitswa armsama,
Koju teele jälle tõtsin
Mõtted lendsid wankuwal.

Aga koju-kopli jõudes
Leidsin lille kallima
Oja kaldal ta seal õitses
Taewa-säral kaunimal.

Ja siis kohe kiirest jõudsin,
Lille üleswõtma ma
Õrnalt ettewaates püüdsin
Teda juurtest lahuta.

Siis ta hellalt koju kandsin
Kohe saatsin kallimal,
Et ta sell’ mu tahtel ütleks:
Oh mind meeles, meeles pea!

Miina Karlson.

Linda nr. 16, 22. aprill 1894, lk 254

Wanamees

Ei enam ole ma, mis warem,
Kus kirge armastasin ma:
Ju läind mu elukewad’ parem,
Ning kaunis suwi jäljeta.

Sa Ime, noore-ea jumal,
Su truuim ori olin ma:
Kui uuest’ sündiksin ma rumal.
Sust hoiaks eemal hoolega.

Puschkini järele H. Annila.

Linda nr. 15, 25. aprill 1896, lk 231

Saphiri laulud

Tõlkinud J. Parw.

Oh öö, oh waikne öö,
Nii magust rahu täis,
Su wili magamine,
Ja uni sinu õis!

Sa tüwe ümber hinged
On waikselt magamas;
Su ladwa läbi tähed,
Kui wahid walwamas.

Kui täht su okste läbi,
Ma tahaks särada
Ja tema nägu näha,
Kui unes uinub ta.

Kui täht ma langeks taewast,
Öö pime piirisse
Ja kustuks tema ette,
Kui ärkab ülesse!

2.

Ma armastust ei palu
Su ees nii hingewäest,
Üht üsna wäikest asja
Ma palun sinu käest.

Roos rinnast kingi teisel
Wäärt teda pole ma:
Ja oma juuksepalmik
Kel’ tahad, anna sa.

Su naeratus, nii magus!
Su käsi, wäikene,
Su süda, musud, wanne, –
Kõik anna teisele!

Sa teisele, kes parem,
Kõik mis on, anneta,
Kuid mulle ja mu armul,
Üks pisar kingi sa.

Linda nr. 15, 25. aprill 1896, lk 216

Enne ja nüüd

Enne.

Siis lõpuks joogem terwist isamaale!
See wilets mees, kes põhjani ei jaksa! –
Ei tubli tegu palju waewa maksa.
Eks kõik ju soowi oma maale õnne? –
Kuid – oli kokkujoodud wiimne terwis,
Waat, waprad kaitsjad oliwad kõik kraawis!

Nüüd.

Lõpku kihwtijoojad, rahwa surujad!
Nüüd põhjustame kõrge aatewalla
Mis wabastab maad joomakombe wandest.
Kui rahwas karsked aated omandab
Ja salatuhandatena end ühendab;
Siis Eestis õnnepäike paistma saab.

Soome keelest A. Suurkask.

Linda nr. 15, 6. aprill 1899, lk 232

Öösel

Nüüd mööda päewakära
Öö pime tuleb eel.
Ja kõrgel taewas rändab
Kuu tasa oma teed.

Sean rõõmsalt käsa kokku,
Ma tean, Sa walwad mind!
Mu Jumal ja mu Isa
Näen enda ligi Sind.

Sa waatad läbi tähte
Mu kambri sisse ka,
Ei öö sind tohi keelda,
Sest w a l g u s oled Sa.

Sa näed mu südamesse,
Tood troosti rahuga.
Mu palgelt pisart pühid
Nii õrnalt, salaja.

Saksa keelest Maarja.

Linda nr. 14, 10. aprill 1897, lk 216

Lagendikul

Mag. M. Heleniuse luuletus.
Eesti keelde H. Prants.

Sulle näitasin oma wara,
Selle ainu, mis omaks mul on.
­– Ta Looja enese loodud,
Suurem kunstnik ta teinud on.

Ja kui seda näitasin Sulle,
Siis näitasin ennastgi ka.
Sul awaldasin õrnemad tunded,
Mu hinge wõisid näha Sa.

“Sääl järw, mis kujutab ta wast,
Ta ümbrus nii wagune, wait,
See kõik on mulle nii kallis,
Ta ainus mu wara-ait.

Kuid siisgi – weel kallimad mulle:
Mu unenäod, tunnete ilm,
Mu kodukoht ja tunded on mulle
Kõigest kallim, mis anda wõib ilm.”

Aga Sina – “suures maailmas” küll peagi
Selle lombikse unustad.
Ja siis ka unustad kohe,
Mu tundedgi, õrnemad!

Linda nr. 13, 31. märts 1895, lk 204

Tütarlapse laul

Karl Busse järele –i.

Mu ema ikka waatab mu pääl –
Oh paha ju ei tea mu meel.
Kuid järgesti töötada ma ei saa,
Käed koos, jään mõtetes istuma:
Mu nooruse päewad lendawad,
Mu silmad waatmisest wäsiwad –
Mu unenägude kuningas,
Mil tuled, ma ammu sind ootamas?

Eile kesk öösel, unenäo sees
Kui kõlinat kuulsin ma ukse ees:
Su wankrit ma arwasin weerewat –
Pääst jalani tundsin ma wärinat.
Siis palja jalu hüppasin ma,
Et ainus kord aknast sind waadata
Oh petlik uni! – ei kedagit näind ­–
Siis aeglaselt woodi ma tagasi läind. –

Mu kuningapoeg, kust leian sind ma?
Mu waene hing igatseb otsata!
Mil ehin end mirdililliga,
Mil wiid mind sa pulmapilliga?
Ei emalt ma usalda küsida
Ja õekest mul ei olegi ka.
Sest tihti walusalt nutan ma
Mu kuningapoeg, mind päästa Sa!

Linda nr. 13, 24. märts 1898, lk 219

Põhjala walgenemine

(Osast Dr. I. Krohni aate järele).

  1. märtsiks 1894.

Põhjalas pikk oli öö!
Pilkane pime kattis sind ju kaua,
Tee sul käis nagu läbi surnuhaua,
Waljud oliwad waewad ja raske töö.
Pikk oli Põhjalas öö!

Öö oli lahkuma wisa!
Kuussada aastat oli ta ju kestnud,
Põlwed põlwedele oliwad westnud
Kõnet ta kangusest – andnud uut lisa.
Siis tuli Peastja Isa!

Põhjalas hommik koitis.
Ja sõna käis: Et lõpku tondi-talgus,
Ilmugu uue, waba aja algus.
Mu Põhjala rahwastel’ saagu walgus!
Ja – walgus siis loitis.

Ning näe! Pime Põhjala,
Sai walgustatud; uue päikese sära,
See peletas öö ja udu sealt ära.
Ja wägew walgus äratas unesta
Kalewa rahwa ka.

Aastaid kolmweerand sada
Ajaweerul sest nüid mööda on läinud.
Wabaduse walgel Põhjala käinud
Wabana õnne ja õnnistust näinud.
Alganud uut rada.

Pikk oli Põhjala öö!
Kuid kewade päike ju talwek wõitnud.
Ta kust’mata kiired wõimsasti loitnud.
Weel suwetund tuleb, kui aja täitnud:
Päewaks üsna saab öö!

Õnnistud, Õnnis Keiser!
Europa Isa, rahwaste rahutooja.
Kes Sa Põhjalassegi saatnud sooja.
“Õnnistud” Su nimi, walguse Looja,
Sa Suur A l e k s a n d e r!

H. Prants

Linda nr. 12, 25. märts 1894, lk 177, 178

Looda

Oh looda! kui ka ilmas siin
Ei ükski hing s’ust aru saa,
Kui üksi rändma piad sa seal,
Kus muidu üks käib teisega.

Ka iga halja kõrre jauks
On lasteks pärli tilgake,
Ja igal oksal metsa sees
On pesa ehtiw linnuke.

Ja igal kaljul walge pilw
Ta halli otsa mu’sutab,
Ja igal jõel üks sügaw järw,
Kuhu ta laened weeretab.

Oh looda! ükskord omiti,
Su rajal wastu tuleb ta;
Ta tuleb tõest, ja kui see piaks
Su wiimsel tunnil olema.

Su kustund silmad kinni teeb,
Su wiimast pärga punub ta,
Su haual nutab armuga –
Ta tuleb tõest – sest looda sa!

Saksakeelest Leeni.

Linda nr. 12, 23. märts 1891, lk 192

Eesel ja koer

Üks eesel kõndis tasa teel,
Hunt jooksis tema taga, eel:
Üks rada mõlemil on minna.
“Miks,” ütles koer, “nii laiiskled sa?
Ei paigaltki sa ära saa!”
Ta isi jooksis siia, sinna
Ja jälle kuni eesleni;
Ta eeselt pillkas alati,
Kui juure jõuudis temal,
Ja jooksis ruttu jälle eemal’, –
Mäest käisid alla, ülesse
Ja üle wainu, üle wälja,
Kuid eesel ikka tasaste,
Koer jookstes tegi nallja.
Koer hüppas, jooksis hulluste,
Et poole tee peal wäsis ära
Ja maast ei saanud ülesse;
Laisk eesel aga jõuudis wara,
Kus pidi tema olema:
Kumb wälemaks neid piad sa?

Nicolai järele J. Leppik.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 526

Waene mees ja õnn

Üks waene mees kes hauku kaewas,
Hüi’s õnne appi omas waewas,
Et tuleks jõuukaks tegima.
Õnne tema palwet warsi täitis:
Kaks kulla pakku kaewanduses talle näitis.
Mees rumal õnne tabama;
Neid wase tükeks pidas ta
Ja andis wähe raha eest nad teisel ära,
Siis palus õnne weel, et annaks enam wara.
“Sa narr!” õnn hakkas rääkima,
“Miks piinad mind? Must eemal’ tõtta!
Kes oleks rikkam oln’d, kui sa,
Kui oleks mõistnud õnne kinni wõtta?

Gellerti järele J. Leppik

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 525

 

Talwe öö

Nüid lill ja lehed lume all
Ja waikind linnu lauulud,
Metsloomi nagu leinawal
Sa koidul nuttma kuuled.

Tuul aga tuleb waiksel ööl,
Puud liigutama tasa;
Puu ladwa lahhti teeb sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta unekujus kewade,
Roht, lill ja lätte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

Josef von Eichendorfi järele J. Kunder

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 523

Juhatused elukombetes

Anna andeks!

Mikspärast leiawad need sõnakesed nii waewaliselt oma teed üle huulte? Nad oleks tihti kui päewa kiired, kes kõwat jää-koort, mis ennast tugewalt ja ikka tugewamalt soja südame ümber pannud on, ärasulataks. Kui tihti ei haawa mitte üks järelemõtlemata wälljaräägitud sõna ligimese õrnemaid tundmusi; kui kerrgelt ja ruttu ei parandaks mitte üks lepituse sõna jälle neid haawasi! –

Aga meie inimesed otsime ikka pareme ligimese wigasi ja eksitusi ülesse, ennem kui meie isienesele otsekoheselt ja õiiglaselt tunistame, et meie enda juures süid on. Sellepärast: ära iga wale toreduse ja wale trotsimisega, – antke üheteisele ilma kaua järelemõtlemata leppimiseks kätt! Katsugu üks teisele pallwega; “Anna andeks! ette jõuuda! – Jah:

Oh, armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, kui sa saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Oh pia hoolt, et sojaks jäeb su süda,
Et armastust ta hoiab, kannab teal,
Nii kaua kui tall armastuses wastu
Wõib tuksu mõni teine süda weel!

Ja kes ehk meelt sull alaliseks annud –
Oh mis sa wõid, tall meele heaks tee!
Tall iga tunndi rõõmsaks püia pöörda,
Oh ära kurwasta tend iialge!

Ja hoia, hoia oma keelt! Kui ruttu
On lahhti kurja sõna sidemed –
Oh Jumal, süda küll sull kurrja mõtelnd,
Kuid – teine kaebades käib oma teed!

Oh armasta, nii kaua kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, iial saab!
Kui pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Siis põlwili ta risti ääre maha
Sa langed, märjad silmad katad sa,
Ei teist nad iial enam näha jõua –
Küll surrnu-aja niiske rohuga.

“Oh waata ülewalt mo pisart, keda
“Su haua ees näed nutwad! kaebawad:
“Oh anna andeks, et sind kurwastanud,
“Ei kurrja ju, oh Jumal, mõtelnd ma!”

Küll tegi seda ta, tõest ammu juba,
Oh aga mõni palaw pisaras
Su pärast, sinu sõna pärast langes –
Ja nüid ­– ta magab rahul Issandas.

Oh armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, kui kaua iial saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Saksakeelest. L. Koidula

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 514, 515

Wahisoldati laul

Kui seisan pilksel pimel ööl
Siin üksi wälljas wahi tööl,
Mu mõtted käiwad kaugel ra’al
Mu kullakesel kodumaal.

Kui wäele läksin, langes ta
Mu rinna na’ale nutuga;
Siis panni lindid lehhwima
Mu kübaral truu Kaunila.

Ta oli nii taltsa, tasane,
Ja armastab mind kindlaste,
Sest tuksub rind ka külma käes
Mull ütlemata waimu wäes.

Ehk kurdad kambri nurga sees,
Sull kustuw küinal woodi ees,
Teed palwet puhhtast südamest
Nüid ohhwriks oma peiu eest.

Su põsel nutu pisarad,
Et halwad ajad allgawad:
Jäe wait, ja maga mureta,
Ei Jumal Eestlast uneta!

Ja kõlab kell, ju tuleb tund,
Mis rõhkust toob ja magust und.
Oh kanna, kallis, magades
Mind oma wagas südames.

W. Hauffi järele wabalt –d.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 508

Kas kunagi?

Ma Ölimäel olin palwel,
Ja nutsin sääl pisaraid, werd,
Ma wiibisin öösel walwel,
Et päästa saaks pattudest sind
Oh, kas ka kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kandsin kibuwitsa krooni,
Mind peksti piitsadega,
Mu keha täis wermeid, jooni –
Ma mötlin siis alati sind,
Oh kallis, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kannatin pilget ja teotust,
Sain pölatud igalt poolt,
Ma tundsin piina ja raskust,
Et selle eest päästa sind.
Oh armas, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Weel surres ma palusin: Anna,
Oh isa, andeks ta süü!
Ja taewasse teda kanna –
Sest armus mötlesin sind.
Oh wend, oh öde, kas kunagi
Seda tunned, ja mötled mind?

Maad, taewastgi täitis walu,
Kui kannatin sinu eest,
Ma sellega maksin su wöla,
Ja päästsin wande alt sind.
Oh hing, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Sa patune, kallis olid mulle,
Weel taewas Su eest palun ma,
Sääl ase on walmistud Sulle.
Sääl aina ma mötlen sind.
Oh inime, kas kunagi sina
Seda tunned, ja mõtled mind?

Soomekeelsetel ainetel.

Linda nr. 11, 20. märts 1897, lk 173

Testament

Lermontowi järele J. Parw.

Paar sõna, sõber, sinule
Mul oleks ütelda,
Sest wähe aega minule
On antud elada!
Sa oled juba koduteel,
Pea meeles siis – oh, tühja weel!
Kes loeb liiwa merel
Ehk küsib m i n u järel?

Kui siisgi mõni küsib wast,
Kel pole ununud,
Siis ütle: rinnast rasedast’
Ma olen haawatud …
Et auusast surin Tsaari eest,
Ei tohtrid terweks teinud meest,
Ja et ma kodumaale
Weel terwist saatsin sa’ale!

Mu isa, ema elussa
On raske leida sul.
Ja päris kahju oleks ka
Neid kurwastada mul.
Kui elawad, siis ütle sa –
Laisk kirjutama neile ma, ­–
Et polk käks teiste linna
Ja kodu ei saa minna.

Seal naabri-piiga – ammu me
Ju pole üksteist näind!
Ei küsi ta mu järele –
Ükskõik, mis läind on läind!
Sa räägi talle sula-tõtt,
Las walab wähe simawett!
Miks tühja hinge hoida,
Tal kerge teist on leida!

Linda nr. 11, 18. märts 1894, lk 174

Sinililleke

Üks ilus lillekene
All wainul wagune,
Ta silm on nagu taewas,
Nii sellge siinine.

Kui näen kahhte sillma
Nii sellget sini täis,
Siis mõtlen lille peale,
Mis halljal wainul seis’.

Ei tea ta palju rääki,
Ja kõik, mis ütlebgi,
On ikka üks ja sama:
Ma sinililleke!

Ei tea siis ma ka rääki’
Kuid süda ütlebgi
Nii kartlikult ja tasa:
Sa sinililleke!

Heinrich Hoffmann von Fallerslebeni järele J. Kunder.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 488

Pärdik

Ehk sa küll rassket waeewa näed.
Auust, tänust siiski ilma jäed,
Ja palgaks leiibagi ei anta, ega kallja,
Kui sinu töö ei too tulu ega nallja.

***

Mees koidikul, kuis külas wiis,
Läks kärmest tööl adra taha
Ja kündis nõnda wirgalt siis,
Et higi woolas pallgelt maha.
See eest, kes iial mööda läeb,
Tall soowib jõuudu, pikka iga.
Kõik seda pärdik pealt näeb
Ja mõtleb: Mis ka minul wiga
Niisama saada auustud
Ja kõigest rahhwast kiidetud?
Ta wõtab nõuuks tööle minna,
Ning tallub suure paku sinna:
Kord pärdik pakku sellga seab,
Siis mööda maad tend wahel weab,
Kord katsub teda tandsitada,
Kord mööda muru weeretada,
Kord pakku kõrwalt pigistab.
Ahw isi hirmsast higistab.
Ja lõpeks olli ta end jõuutuks wäsitanud,
Kuid kiitust kellegilt ta siiski weel ei saanud.
See ime pole ka wa’ kaim!
Sa waewled kangest küll, kus aga tulu taim?

Krõilowi järele M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 481, 482

Kaks talumeest

Mats ja Madis heina ajal
Piipu seades künka najal –
Westsid wilja saagist juttu.
“Oh mu Jumal! Miks nii ruttu
Saadad Sa ju ahastusi,
Nällga, kattku, wiletsusi?
Ohkas Madis – eemal waates,
Pillku taeewa serrwa saates.
Mats tall wastu: ““Wend, mis sunnil
Ohkasid ja nüidsel tunnil?””
– “Tulemas on palju paha!
Rahe lööb kõik wiljad maha!
Kõik mei’ lõikus läheb nurrja:
Waata pilw seal tõstab turrja!”
– ““Ära ehhmu enne aeega;
Pilw ju alles kauugel praeegu,
Ja ta rind meil wihhma kannab,
Mis mei’ wiljal jõuudu annab.””
– “Ehk sind usk’ma ma ka’i sunni,
Siiski proowin: ära punni!
Oota weerand sööma-wahet,
Kükk siis näed, et sajab rahet.”
– ““Rahet teragi ei tule,
Ütelda wõin kindlast’ sulle.””
– “Ära waidle enam m’uga,
Muidu tülli lähen s’uga.”
– ““Narrida ma ka ei taha,
Kauem tühhja waidlust teha.””
– Kes on narr, ma tahan näha?”
Nõudis Madis, – isi päha
Wäänis Matsil tugewaste
Rusik-hoobi nobedaste.
Mats tall tublist ära tasus,
Äge riid sealt wällja kasus.

***

Möödas ju pool sööma-wahet,
Ei weel wihhma, ei weel rahet.
Küll on aga juukste tutta
Maas – ja näul were jutta.
Mehed wäsind, puhustawad,
Riided lõhhki, lipendawad;
Pilwed aga lahkusiwad,
Teiise küllgi kadusiwad.

Wenekeele juttukese põhjusel M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 479, 480

Elewant metsawanem

Kui mõnel auu ja wägewust
Ning peas rohhkest rumalust,
Siis sant, kui säärases ta on weel headust.

***

Kord osaks elewant sai metsa walitsust.
Ehk muiste elewant küll targaks loomaks loodi,
Kõik sugu ju ei ole aga ühte laadi;
Mei’ walitseja waat’ mis moodi:
Ta kehast paks,
Seal juures siiski saks;
Ja mõttes ta ka krpsel’ õiigust tegi.
Seal hea walitseja nägi,
Kuis lammbad hun’te peal’ kord kohhtus kaebasid
Ja metsa wanemalt siis kaitsmist palusid.
“Te’ kelmid!” elewant noomib hunta juba,
“Kes rööwida teil andis luba?”
Kuid hundid paluwad: ““Meid isand wabanda!
Ehk mäleta, et kasuk-nahhku meile
Sa lubasid ju lammbalt pärida.
Sest midagi ei ole wiga neile:
Üks ainus lammba pealt on tarwis nahake!
Kas tõeste liiaks siis piaks olema neil see?””
“Kui nii, siis ühe ainsa naha
Teil’ luban iga lammba käest,
Kes leppi sellega ei taha,
Sell’ rohhtu leian omast wäest.”

Krõilowi järele. M. Ollino

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 474, 475

Tuul ja laene

Hiilgawalt läigib laente woog
Ja liigub lahedalt,
Ja wete pinnal tuule hoog
Tall laulab mahedalt.
Tuul suut’leb laeneid hellaste
Ja räägib meelites,
Pea waikind õhk – ju kaugele
Tuul läinud lennates.

Nüüd laene hüppab ülesse
Ja waatleb wahutes:
Kas armsa musu, terwise
Ta näinud une sees?
Ta tormab talle järele
Ja leiab waluga,
Tuul kaldal ümber roosik’se
Käib höögwa armuga.

“Et waata siin ju rändajad,
Kas see su truudus näib?
Sa armu warmalt wahetad,
Sest kahetse su süid.”
Tuul murrab roosi laene eel
Ja wiskab wette ta:
“Seal on ta nüid! noh ütle weel,
Et truudust murdnud ma.”

(I. Wolff’i järele.)

Linda nr. 10, 9. märts 1891, lk 162

Rändaja

Kus oled sa, mu armas maa?
Sind otsin, aiman tundmata.
Oh maa, nii haljas lootuses,
Kus minu roosid õilmetes?
Kus minu sõbrad kõnniwad,
Mu surrnud üles tõusewad?

Oh maa, kes räägib minu keelt,
Kus oled sa, kus jääd mu eelt?
Ma rändan üksi, kurb mu meel,
Kus oled? küsib õhkel keel.
Mul wastutab kui waimu heal:
“Kus pole sind, õnn asub seal!”

Ümberpannud Elise Aun.

Linda nr. 10, 1. oktoober 1889, lk 423

1 2 3 4 5