Tänu

Kuis oli minu süda kerjuswaene,
Kui esimest kord wastu tulid Sa –
Mull’ kinkisid heldelt, mida elulaene
Mu hinges oli riisund armuta.

Mu usaldus ja rõõm, need kaotsi läinud,
Siin pettus-rikka, piina pinnala –
Ma usun jälle, sest’aast kui Sind näinud,
Ja südamest wõin jälle palweta.

Kui ingel saadetud Sa alla taewast
Mull’ walgustama pimet eluööd –
Sa süütaus mind wabastanud waewast
Teinud minus õnnistuse-rikkalt tööd.

Mu röömus nägu Sulle tunnistamas,
Et kurwastused hingest kaotud,
Ja lauluwiisid huultel helisemas,
Mis enne walus kokku waotud.

Uut eluõnne, köik ma tänan Sulle,
Kes magusaks mul teinud mõrudat –
Oh astu, armsam, seltsiliseks mulle,
Siis julgelt wöidan aega kurwemat.

Marke’i järele Liisi.

Linda nr. 33, 29. august 1896, lk 512

Kaks ema

“Mu poeg on tema olnud, mu pojaks jääb ta ka
Kui ka nüüd otsitakse tad taga kohtuga:
Tad liigutasin põlwel, ta olnd mu meelehää,
Kui puhkas emarinnal ta wäike, armas pää.
Kui teised teda laitwad, lääb wesiseks mu silm –
Ta oli hää ja waga, – tad wõrgutanud ilm!
Kui ka tad kinni wõetaks ja wangi tema lääb.
Mu poeg on tema olnud, mu pojaks ikka jääb.”

“Ja minul,” ütleb teine, “mul pole enam lst
Ma olen wäljakiskund tad omast südamest.
Kes truuduswannet murdnud, mis ülemal ta and’
Niisugust last ei ola ma mitte sünnitand.
Kas kannatagu waewa, või olgu wangis ta.
Ta minule on surnud. – ei teada taha ma.
Ja kui mu wäsind keha saab rahu mulla all.
Siis öelge: üksi elas, ei poega olnud tal.”

Nii kuulsin kõnelewat kaht wana emakest,
Mul oli mõlematest küll hale südamest –
Kui õhtu kätte jõudis, siis tasa läksin ma
Kus nende majad seisid, öö oli waikne ka.
Neid nägin käed risti ja Piibel põlwe pääl
Ja läbi pisarate mul kuuldus nende hääl,
Sääl lambiwalgel emad, nuuksudes mõlemad,
Sest ärakadund pojast sääl lugesiwad nad.

Iohanna Ambrosiuse järele E. Aun.

Linda nr. 33, 11. august 1898, lk 558

Rändaja laulik

Kas lauldes läbi laane
Wöi üle jääse kaane,
Kuid ikka reisi teel.
Kui waewalt idas koidab,
Ilm alles tasa, waik,
Siis läbi hinge loidab,
Sääl ilus õiepaik!

Eks körgel linnud lenda
Ja pilwed üle enda,
Kuid kiirem mötte luul.
Kui linnud ja kui tuul.
Köik pilwed langwad alla,
Kuid möttekäik on walla:
Ta töuseb taewasse!

J. v. Eichendorffi j. A. Suurkask.

Linda nr. 32, 22. august 1896, lk 496

Oh neid

Oh neid, kes juba nurisewad,
Ehk taewas küll on selge päik’,
Kui ainsast pilwest üürikeseks
On warjatud ta ilu-läik.

Ja teisi täidab tänutunne,
Kui ainus hele kiireke.
Kui armuwaade Isa troonilt’
Neid langeb pimedusse.

(Inglise laul, ümp. E. A.)

Linda nr. 31, 28. juuli 1898, lk 525

Sinule

Oh, kõik lilled tahaks keita
Sulle üheks kimbuks ma,
Ja Su ümber pärjad heita,
Naerdes waataks wällja Sa.

Sull’ kõik linnud tahaks püida,
Kõik, mu meele järele,
Kui nad okstes mõtsid hüida,
Juhtisin nad Sinule.

Oh, kõik warandused kanda
Mulla põuest tahaks ma,
Et ma Sull’ nad wõiksin anda,
Suur ja rikas oleks Sa!

Oh mis on mull, ja mis wõin ma,
Waene ma kui sinagi.
Mis mull olli, Sull’ ju tõin ma,
Ja mind ennast pealegi.

Julius Wolf’i järele: Leeni.

Linda nr. 30, 27. juuli 1891, lk 485

Linnupoeg ja poiss

Kas sa tahad kinni wõtta,
Poisikene mine?
Küll ma näen, sa’i taha jätta,
Sull on armas lind.
Aga mõtle, poisikene,
Et mull hella ema ka,
Kellel marja meelekene,
Kellel kaunis, kaunis ma.

Mõtle, kui üks rööwel tahaks
Ema sülest sind,
Kas sa talle kätte lähaks
Nagu wäeti lind?
Kui ei kuuleks kaebamise
Kurja rööwli kurja süda,
Paneks poisi paeladesse, –
Kas sul oleks hea see häda?

Isa andis mulle elu,
Nagu sinulgi,
Ja ka nagu kõik mu ilu,
Priius minulgi.
Wäljas priius, mets ja wilu,
Wäljas tunnen ilma ilu.
Mis mull Isa annud kingiks,
Tohib poiss see teha wangiks?

“Ei ma iial sind ei püia,
Lahke linnuke;
Ei ma emalt taha wiia,
Mis tall marjuke.
Saaad suled suuremaksa,
Õpi lendma, õpi laulma;
Jaksad laulda, mulle jaksa,
Lööd sa lugu, luusin kuulma.”

Leith’i järele J. Kunder.

Linda nr. 29, 20. juuli 1891, lk 468, 469

Kui mõtlen

Kui mõtlen waiksel öösel
Su pääle üksinda,
Siis käib mu hingest läbi
Kui armas on kandlimäng,
Nii kallist salarõõmu
Wõib harwalt leida hing.

Mu süda on kui sõrmus,
Mis kullast walmistud,
Sa olend nagu pärli
Ta sisse palmistud.
Nii nagu pärli kullas
Nii läigid sina sääl
Ja kannad mind kah sala
Su oma hinge pääl.

Sull’ õhkan tänu, armsam
Ma selle õnne eest;
Kõik lilled tooks ma tänuks,
Sull’ õitswa oru seest;
Nii palju kui sääl õisi,
Nii tihti mõtlen sind,
See käib mu hingest läbi,
Teeb õnnelikuks mind.

E. Geibeli järele M. Pukits.

Linda nr. 28, 6. juuli 1899, lk 460

Haua ääres

Me’ seisame haua ääres.
Sääl lehwis õrn lillede lehk
Ja hauarohuga tasa
Weel mängis õhtune õhk.

Sääl rääkis ta kartlikult, tasa:
Kui ilmast kord lahkun ma,
Ja minu mälestus waewalt
Weel elab su laulusse;

Kui üksinda kaugel ilmal
Sind igawus kurwastab.
Ja ainult öösise unes
Mu waim sind musutab:

Siis tule mu laua juurde,
Mis õitega ehitud.
End kummarda kalmule alla,
Kui oled wäsinud.

Ja kimbu lõhnawaid õisi
Tood ühes sa minule;
Mind äratab sügawast unest
Su tasane ast’mine.

Siis sosistan suuga tasa,
Nii hellalt ja salaja.
Kui seekord, mul südamesõbrad
Me olime sinuga.

Kui läheb keegi mööda,
Ta mõtleb, et see on tuul,
Mis õrnalt õitega mängib
Ja kahistab lehti puul.

Kõik, kuidas sa ilmas elad.
Pead mulle sa teatama.
Ja mina jutustan sulle,
Mis unes sust nägin ma.

Kui tähed siis särawad taewas
Ja tulnud on hiline tund.
Siis soowime üksteisel tasa
Hääd ööd ja magusat und.

Siis waiksel hämarus-walgel
Läed trööstitult koju sa
Ja oma lillede warjus
Jään jälle ma magama.

Ed. Ferrandi järele M. Pukits.

Linda nr. 27, 29. juuni 1899, lk 442

Ööpik

Ööpimeduses, kui kõik jäänud unele
Lööb ööpik waikses aias laulu lillele,
Kuid lillel pole tundmust armulaulu üle,
Waid wärisedes langeb tema une sülle.

Eks külma iludusele nii laula sa?
Oh mõtle, laulik, mida püüad asjata?
Ta sind ei kuula, ega waata sinu poole:
Näed – õitseb ta; ei sinu hüüdel wastust ole!

Pushkini järele I. Fr. Meyer.

Linda nr. 26, 22. juuni 1899, lk 426

Sõsar – sa asjata armastand!

Sõsar, sest a’ast ma sind wiimati näind
On waikne walu su üle tõest käind?
Su hiilgawa silmade hele läik
On warjatud nagu pilwega päik.
Su heales on wärisew wõeras toon,
Su huultela heljumas kibe joon.
Su süda nooreke tormi on saand –
Hea sõsar – sa oled armastand!

Su kahwatu palge, su kerkiw rind
On awaldand mulle, mis liigutab sind.
Sa üksinda nagu unenäu sees
Käid sõnata kohawa hallika ees.
Ja metsa sind meelitab halelik heal,
Mis kajab kui käinud aegadest seal ­–
Su pilku on pisarad pimestand –
Oh sõsar – sa asjata armastand!

Wait, waene laps, mu südame naal,
Sest waewast puhta, mis näinud sa seal.
Ära kadunud õnnest kõnele sa,
Läin’d lootust ära tagasi hüia sa –
Oh puhka su walust su kodumaal
Ja nuta truu sõsara rinna naal.

Inglis luuletajanna Felicia Hemens’i laul, saksakeelse tõlke järele Elise Aun.

Linda nr. 23, 8. juuni 1891, lk 370

Ära tee!

Sa ära talla ussikest,
Kes elu saanud Looja käest;
Kas sina tema elu tõid,
Et seda temalt wõtta wõid?

Ka lase lillel õitseda,
Neilt õisi ära murra sa,
Siis lõhn neilt kaob, ja waluga
Nad saawad surmal närtsima.

Üht südant ära kurwasta,
Et peab su pärast leinama;
Sa wõid küll elu lõpeta:
Tad’ jälle anda sa ei saa.

Ainetel J. Gentalen.

Linda nr. 23, 2. juuni 1898, lk 394, 395

Sonett

Kui tuleb öö nii waikse rahuga
Ja wäsind silmadele une toob,
Siis pika unenäo kanga koob
Mu armastus, mis ilma piirita.

Ja kui siis päike tõuseb iluga,
Kus iga taim ta purpurpuna joob.
Siis minule ta ohkamisi toob
Ja palgele toob uue pisara.

Ja kui ta oma kuldselt troonilt saadab
Ju otse oma imekiired maha.
Siis waljumaks läeb minu kaebamine.

Sest minu taewas kalgilt mu pääl waatab,
Mu Anna minu häält ei kuulda taha
Ja sellep on mu laul nii kaebeline.

Cervantes’e järele P. Jakobson.

Linda nr. 23, 1. juuni 1899, lk 379, 380

Mötted

Käin uulitsal, kus kära ikka.
Wõi rahwarikka templi sees.
Kas istun noorte meeste sekka –
Mul ikka unistused ees.

Ma ütlen: Aastad mööda läewad,
Ja wiimaks surmawalla all’
Kõik kaowad, keda silmad näewad;
Nii mõnelgi lõpp ligidal.

Silm üksi seiswat tamme waatis.
Ia mõtlen: “Metsa kuningas.
Kes minu isad hauda saatis,
On pärast mind weel olemas.”

Last wäikest meelitelen mina.
Ia mõtlen: “Anna andeks mull’!
Ma kustun, aga ela sina,
Ma enda koha annan sull’.”

Nii läewad mõttelennu sunnil
Mul mööda päewad, aastadgi;
Küll tahaks teada ma, mil tunnil
Surm tõstab oma wikati.

Kus kohas surm mu pääle tõttab.
Kas merel, reisul, lahingis?
Ehk naabri-org wast kaissu wõtab
Mu külmaks jäänud põrmu siis?

Ehk külmal kehal küll ükspuhas.
Kus paigas tuleb puhata.
Kuid ometegi armsas kohas
Ma tahaks ennem hingata.

Las’ haua uksel rõõmupalgel
Noor elu lustil mängida.
Las’ loodus hiilgab wõimsal walgel
Sääl igawese iluga.

Puschkini järel I. Fr. Meyer.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 359

Öite aeg

Örn roosike puhkemas puhmiku sees. –
Sääl sammalde pehmemas sängis.
Ta hellasti kiikumas tuulekse käes.
Ta punetab õõtsuwas mängis.

Ka künni-lind mahedast tõstab ju häält,
Sääl haljama kaasiku wilust.
Hääl kajamas orust ja mägede päält –
Wist laulab ta armust ja ilust.

Roos õitsema läinud ja waikinud lind,
Mul aga jääb mure ja ootus:
Mil’ tuleb ju tundi, mil’ troostitaks mind.
Kus täide läeb lauliku lootus! –

Tõlkinud A. Suurkask.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 354

Kui näed!

Kui näed üht hinge kannatawat walu.
Ja leina, häda ilma otsata –
Kes teab, kuis löpeb kord ka Sinu elu –
Talt ära pööra uhkelt palet sa.

Kui tal ka süüdi omast önnetusest,
Oh ära möista kohut terawalt,
Kui ka tad juhtis toorus, trotslik meelsus,
Tal näita halastust weel heldemalt.

On see siis tema süü, et noores hinges
Ju lapselt pattu külwas kuri ilm?
On sinu tegu, et su elukoidul,
Sind walwas waga ema armusilm?

Kui wöid sa mõista saatus-juhtumisi
Mis tumedalt ja kirjult kujutud.
Kust tead waese hinge wiletsusi
Mis eksiteele teda törjunud?

Ümberpannud E. Aun.

Linda nr. 21, 6. juuni 1896, lk 322

Merekaldal

Kuulge, mereneitsikesed,
Kas mu peigmeest nägite?

Misukene, armas neiu,
Oli sinu peiuke?

Ilus poiss, kel walged põsed,
Kullakarwa juuksed ka.

Oh sa armas neiukene,
Merepõhjas hingab ta,
Liiw ta walgeid põski uhab,
Wesi mängib juukstega.

Läti keelest Märt.

Linda nr. 20, 19. mai 1895, lk 322

Armujoowastus

Truus armus lööb mu süda sala,
Oh neiu, sulle lõpmata;
Ma sinu poole ihkan ala,
Mu ülem siht, see oled sa.

Su nimi õndsas pühaduses
On minu rinnas asumas
Ja kõiges auus ning iluduses
Su pilti näen ma säramas.

Arm wõrsub wälja õrnast idast.
Ta õied ei löö närtsima.
Oh neiu, õndsast õnnepidust
Mull’ unenäodes räägid sa.

Ma julgelt wõtan kandli kätte,
Sest waimususest paisub rind,
Ning minu woolaw laulu-läte,
Ta nimetab siis ainult sind!

Mul taewaks on su waga waade,
Su rinnanaal mu paradiis;
Sa minu õnne ülem aade,
Saaks omaks sind … ma õnnis siis!

Ma lauldes rõõmus, walus hüian,
Täis igatsust on minu rind;
Ma elus õnne kätte püian
Ja igawesti ihkan sind!

Th. Körneri järele Märt.

Linda nr. 19, 13. mai 1894, lk 302, 303

Kewade

Ch. Fr. Eppleri järele.

Kewad’, magus taewa laps,
Tulnud sa meil jälle?
Hõljud tasa, mahedast,
Mäekingust alla?
Astud oma kõrgusest
Waba ilma pääle,
Et kõik sinu iludest
Rõõmsalt tõstwad hääle?

Nüüd kõik rõõmsad laulikud
Jälle meile sõudnud,
Pidu auuks ööpikud
Ka ju siia jõudnud;
Wana, talwe mure-laul
Waikind nende elul,
Loodus kewadisel auul
Ärkand uuel ilul.

Aga süda – kudas siis?
Oled sa ka ärgan’d?
Sääl, kus kõigil lahke wiis,
Õitsele kõik tärgan’d?
Kas sa omast une-rüüst,
Omast mure-mõttest
Tõusnud, tunned kewad’ hüüst
Rõõmu, tema tõttest?

Alles siis wõib kewade
Tõsist rõõmu tuua,
Kui ta ka me südame
Uneks wõinud luua,
Kui ta mahe armu-õhk
Sinu meeli täitnud,
Siis sul elu-kewade
Õieti on koitnud.

Eestistanud Leili.

Linda nr. 19, 12. mai 1895, lk 307

Saphiri laulud

Sa olid nagu M ä r t s i kuu
Kui tuttawaks me saime
Nii külm, nii kalg, nii kahwatu
Et kurwalt waiki jäime.

Siis olid jälle kui A p r i l,
Kord tume ja kord selge:
Kord tormikas, kord örn kui lill,
Kord pime ja kord walge!

Nüüd ole M a i! Pung puhkeneb,
Öis ajab silmad lahti.
Köik õitseb, öögab, häälitseb –
Nüüd armul ka on mahti.

Tõlkinud J. Parw.

Linda nr. 18, 18. mai 1896, lk 279

Kui lahkuwad kaks südant

Emmanuel Geibel’i järele: Leeni

Kui lahkuwad kaks südant,
Kes kord end armastand,
Siis tundwad walu hirmsat,
Kuis pole suuremat.
Mis kurbtust kõlab sõnadest:
Jäe Jumalaga igawest!
Kui lahkuwad kaks südant,
Kes kord end armastand.

Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus:
Siis just kui kauks päewa
Mull päik’se heledus.
Mull kõlas kõrwus imelest:
Jäe Jumalaga igawest!
Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus.

Kui kewade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid,
See huule, mis mind suut’lend,
On tumm ja külm ju näib.
Üht sõna kuulsin weel selgest:
Jäe Jumalaga igawest!
Mu kewade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid.

Linda nr. 18, 4. mai 1891, lk 293

Waba!

Oh wali saatus! rõhu peal mu rinda,
Mu südamesse wiska walu tuld,
Mind muredega keida põrmu pinda,
Mind peta, piina, waewa armutult.

Mind ustawatest lase ära anda
Ja häwita mu julgust, rõõmustust!
Ja rautse ahelasse lase panda
Mu toimetust, mu rõõmust tegewust.

Jääks muuda sõbra südameid mu wastu,
Mu armsatelt mind lase wihkada.
Mu elu puult sa raiu laastult laasin,
Mu rinnast riisu wiimne wara ka.

Ei pia mind mitte siduma see side,
Ma tõusen ikka jälle jalgele,
Mu waba waimu ümbert langeb pide,
Ta waatab kõrgelt alla ilmasse.

HIng üles lendab armastuse tiiwul,
Siit püha walgusele läheneb,
Ei julguseta seisa walu wiiwul, –
Kui ka kõik elu õnned kadunud.

Ja usklikult ma aiman armu wõitu,
Mu rinnas elab minu paleus.
Ma näen waimus uue elu koitu,
Mis igas piinas minu rõõmustus.

Saksakeelest –e. –n.

Linda nr. 17, 27. aprill 1891, lk 271

Kewade

Kui sügis suwe ilu peitu wiib,
Ia ilma katab kare kõlma tiib –
See seob sidemesse wete pinna.

Kui kurbtus, mure, rusub raskelt meelt,
Ia peidab tähed meie eluteelt –
See talwe moel teeb külmaks meie rinna.

Kui kewade siis õhku soojendab,
Ia wete külma kaane sulatab:
Siis kallis pidupäew on laente pinnal.

Kui arm on õrnalt täitnud südame,
Sääl aate-woolud ärkwad elule:
Uus elu, rõõmu laene liigub rinnal!

Iuho Wixta järele –ts.

Linda nr. 17, 20. aprill 1899, lk 276

1 2 3 4 5