Rubriigiarhiiv: Linda

Marke,Liisi,1896,Linda

Tänu

Kuis oli minu süda kerjusvaene,
Kui esimest kord vastu tulid Sa –
Mull’ kinkisid heldelt, mida elulaene
Mu hinges oli riisund armuta.

Mu usaldus ja rõõm, need kaotsi läinud,
Siin pettus-rikka, piina pinnala –
Ma usun jälle, sest’aast kui Sind näinud,
Ja südamest võin jälle palveta.

Kui ingel saadetud Sa alla taevast
Mull’ valgustama pimet eluööd –
Sa süütaus mind vabastanud vaevast
Teinud minus õnnistuse-rikkalt tööd.

Mu röömus nägu Sulle tunnistamas,
Et kurvastused hingest kaotud,
Ja lauluviisid huultel helisemas,
Mis enne valus kokku vaotud.

Uut eluõnne, köik ma tänan Sulle,
Kes magusaks mul teinud mõrudat –
Oh astu, armsam, seltsiliseks mulle,
Siis julgelt vöidan aega kurvemat.

Marke’i järele Liisi.

Linda nr. 33, 29. august 1896, lk 512.

saksa luule,Johanna Ambrosius,Elise Aun,1898,Linda

Kaks ema

“Mu poeg on tema olnud, mu pojaks jääb ta ka
Kui ka nüüd otsitakse tad taga kohtuga:
Tad liigutasin põlvel, ta olnd mu meelehää,
Kui puhkas emarinnal ta väike, armas pää.
Kui teised teda laitvad, lääb vesiseks mu silm –
Ta oli hää ja vaga, – tad võrgutanud ilm!
Kui ka tad kinni võetaks ja vangi tema lääb.
Mu poeg on tema olnud, mu pojaks ikka jääb.”

“Ja minul,” ütleb teine, “mul pole enam lst
Ma olen väljakiskund tad omast südamest.
Kes truudusvannet murdnud, mis ülemal ta and’
Niisugust last ei ola ma mitte sünnitand.
Kas kannatagu vaeva, või olgu vangis ta.
Ta minule on surnud. – ei teada taha ma.
Ja kui mu väsind keha saab rahu mulla all.
Siis öelge: üksi elas, ei poega olnud tal.”

Nii kuulsin kõnelevat kaht vana emakest,
Mul oli mõlematest küll hale südamest –
Kui õhtu kätte jõudis, siis tasa läksin ma
Kus nende majad seisid, öö oli vaikne ka.
Neid nägin käed risti ja Piibel põlve pääl
Ja läbi pisarate mul kuuldus nende hääl,
Sääl lambivalgel emad, nuuksudes mõlemad,
Sest ärakadund pojast sääl lugesivad nad.

Iohanna Ambrosiuse järele E. Aun.

Linda nr. 33, 11. august 1898, lk 558.

saksa luule,Joseph von Eichendorff,Anton Suurkask,1896,Linda

Rändaja laulik

Kas lauldes läbi laane
Vöi üle jääse kaane,
Kuid ikka reisi teel.
Kui vaevalt idas koidab,
Ilm alles tasa, vaik,
Siis läbi hinge loidab,
Sääl ilus õiepaik!

Eks körgel linnud lenda
Ja pilved üle enda,
Kuid kiirem mötte luul.
Kui linnud ja kui tuul.
Köik pilved langvad alla,
Kuid möttekäik on valla:
Ta töuseb taevasse!

J. v. Eichendorffi j. A. Suurkask.

Linda nr. 32, 22. august 1896, lk 496.

saksa luule,Julius Wolff,Leena Mõru,1891,Linda

Sinule

Oh, kõik lilled tahaks keita
Sulle üheks kimbuks ma,
Ja Su ümber pärjad heita,
Naerdes vaataks vällja Sa.

Sull’ kõik linnud tahaks püida,
Kõik, mu meele järele,
Kui nad okstes mõtsid hüida,
Juhtisin nad Sinule.

Oh, kõik varandused kanda
Mulla põuest tahaks ma,
Et ma Sull’ nad võiksin anda,
Suur ja rikas oleks Sa!

Oh mis on mull, ja mis võin ma,
Vaene ma kui sinagi.
Mis mull olli, Sull’ ju tõin ma,
Ja mind ennast pealegi.

Julius Wolf’i järele: Leeni.

Linda nr. 30, 27. juuli 1891, lk 485.

Leith,Juhan Kunder,1891,Linda

Linnupoeg ja poiss

Kas sa tahad kinni võtta,
Poisikene mine?
Küll ma näen, sa’i taha jätta,
Sull on armas lind.
Aga mõtle, poisikene,
Et mull hella ema ka,
Kellel marja meelekene,
Kellel kaunis, kaunis ma.

Mõtle, kui üks röövel tahaks
Ema sülest sind,
Kas sa talle kätte lähaks
Nagu väeti lind?
Kui ei kuuleks kaebamise
Kurja röövli kurja süda,
Paneks poisi paeladesse, –
Kas sul oleks hea see häda?

Isa andis mulle elu,
Nagu sinulgi,
Ja ka nagu kõik mu ilu,
Priius minulgi.
Väljas priius, mets ja vilu,
Väljas tunnen ilma ilu.
Mis mull Isa annud kingiks,
Tohib poiss see teha vangiks?

“Ei ma iial sind ei püia,
Lahke linnuke;
Ei ma emalt taha viia,
Mis tall marjuke.
Saaad suled suuremaksa,
Õpi lendma, õpi laulma;
Jaksad laulda, mulle jaksa,
Lööd sa lugu, luusin kuulma.”

Leith’i järele J. Kunder.

Linda nr. 29, 20. juuli 1891, lk 468, 469.

saksa luule,Emanuel Geibel,Mart Pukits,1899,Linda

Kui mõtlen

Kui mõtlen vaiksel öösel
Su pääle üksinda,
Siis käib mu hingest läbi
Kui armas on kandlimäng,
Nii kallist salarõõmu
Võib harvalt leida hing.

Mu süda on kui sõrmus,
Mis kullast valmistud,
Sa olend nagu pärli
Ta sisse palmistud.
Nii nagu pärli kullas
Nii läigid sina sääl
Ja kannad mind kah sala
Su oma hinge pääl.

Sull’ õhkan tänu, armsam
Ma selle õnne eest;
Kõik lilled tooks ma tänuks,
Sull’ õitsva oru seest;
Nii palju kui sääl õisi,
Nii tihti mõtlen sind,
See käib mu hingest läbi,
Teeb õnnelikuks mind.

E. Geibeli järele M. Pukits.

Linda nr. 28, 6. juuli 1899, lk 460

saksa luule,Eduard Ferrand,Mart Pukits,1899,Linda

Haua ääres

Me’ seisame haua ääres.
Sääl lehvis õrn lillede lehk
Ja hauarohuga tasa
Veel mängis õhtune õhk.

Sääl rääkis ta kartlikult, tasa:
Kui ilmast kord lahkun ma,
Ja minu mälestus vaevalt
Veel elab su laulusse;

Kui üksinda kaugel ilmal
Sind igavus kurvastab.
Ja ainult öösise unes
Mu vaim sind musutab:

Siis tule mu laua juurde,
Mis õitega ehitud.
End kummarda kalmule alla,
Kui oled wäsinud.

Ja kimbu lõhnawaid õisi
Tood ühes sa minule;
Mind äratab sügawast unest
Su tasane ast’mine.

Siis sosistan suuga tasa,
Nii hellalt ja salaja.
Kui seekord, mul südamesõbrad
Me olime sinuga.

Kui läheb keegi mööda,
Ta mõtleb, et see on tuul,
Mis õrnalt õitega mängib
Ja kahistab lehti puul.

Kõik, kuidas sa ilmas elad.
Pead mulle sa teatama.
Ja mina jutustan sulle,
Mis unes sust nägin ma.

Kui tähed siis säravad taevas
Ja tulnud on hiline tund.
Siis soovime üksteisel tasa
Hääd ööd ja magusat und.

Siis vaiksel hämarus-valgel
Läed trööstitult koju sa
Ja oma lillede varjus
Jään jälle ma magama.

Ed. Ferrandi järele M. Pukits.

Linda nr. 27, 29. juuni 1899, lk 442

vene luule,Aleksandr Puškin,J. Friedrich Meyer,1899,Linda

Ööpik

Ööpimeduses, kui kõik jäänud unele
Lööb ööpik vaikses aias laulu lillele,
Kuid lillel pole tundmust armulaulu üle,
Vaid värisedes langeb tema une sülle.

Eks külma iludusele nii laula sa?
Oh mõtle, laulik, mida püüad asjata?
Ta sind ei kuula, ega vaata sinu poole:
Näed – õitseb ta; ei sinu hüüdel vastust ole!

Pushkini järele I. Fr. Meyer.

Linda nr. 26, 22. juuni 1899, lk 426

inglise luule,Felicia Hemans,Elise Aun,1891,Linda

Sõsar – sa asjata armastand!

Sõsar, sest a’ast ma sind viimati näind
On vaikne valu su üle tõest käind?
Su hiilgava silmade hele läik
On varjatud nagu pilvega päik.
Su heales on värisev võeras toon,
Su huultela heljumas kibe joon.
Su süda nooreke tormi on saand –
Hea sõsar – sa oled armastand!

Su kahvatu palge, su kerkiv rind
On avaldand mulle, mis liigutab sind.
Sa üksinda nagu unenäu sees
Käid sõnata kohava hallika ees.
Ja metsa sind meelitab halelik heal,
Mis kajab kui käinud aegadest seal ­–
Su pilku on pisarad pimestand –
Oh sõsar – sa asjata armastand!

Vait, vaene laps, mu südame naal,
Sest vaevast puhta, mis näinud sa seal.
Ära kadunud õnnest kõnele sa,
Läin’d lootust ära tagasi hüia sa –
Oh puhka su valust su kodumaal
Ja nuta truu sõsara rinna naal.

Inglis luuletajanna Felicia Hemens’i laul, saksakeelse tõlke järele Elise Aun.

Linda nr. 23, 8. juuni 1891, lk 370

ainetel (lähteteksti viiteta),J. Gentalen,1898,Linda

Ära tee!

Sa ära talla ussikest,
Kes elu saanud Looja käest;
Kas sina tema elu tõid,
Et seda temalt võtta võid?

Ka lase lillel õitseda,
Neilt õisi ära murra sa,
Siis lõhn neilt kaob, ja valuga
Nad saavad surmal närtsima.

Üht südant ära kurvasta,
Et peab su pärast leinama;
Sa võid küll elu lõpeta:
Tad’ jälle anda sa ei saa.

Ainetel J. Gentalen.

Linda nr. 23, 2. juuni 1898, lk 394, 395

hispaania luule,Miguel de Cervantes,Peeter Jakobson,1899,Linda,sonett

Sonett

Kui tuleb öö nii vaikse rahuga
Ja väsind silmadele une toob,
Siis pika unenäo kanga koob
Mu armastus, mis ilma piirita.

Ja kui siis päike tõuseb iluga,
Kus iga taim ta purpurpuna joob.
Siis minule ta ohkamisi toob
Ja palgele toob uue pisara.

Ja kui ta oma kuldselt troonilt saadab
Ju otse oma imekiired maha.
Siis valjumaks läeb minu kaebamine.

Sest minu taevas kalgilt mu pääl vaatab,
Mu Anna minu häält ei kuulda taha
Ja sellep on mu laul nii kaebeline.

Cervantes’e järele P. Jakobson.

Linda nr. 23, 1. juuni 1899, lk 379, 380.

vene luule,Aleksandr Puškin,J. Friedrich Meyer,1899,Linda

Mötted

Käin uulitsal, kus kära ikka.
Või rahvarikka templi sees.
Kas istun noorte meeste sekka –
Mul ikka unistused ees.

Ma ütlen: Aastad mööda läevad,
Ja viimaks surmavalla all’
Kõik kaovad, keda silmad näevad;
Nii mõnelgi lõpp ligidal.

Silm üksi seisvat tamme vaatis.
Ia mõtlen: “Metsa kuningas.
Kes minu isad hauda saatis,
On pärast mind veel olemas.”

Last väikest meelitelen mina.
Ia mõtlen: “Anna andeks mull’!
Ma kustun, aga ela sina,
Ma enda koha annan sull’.”

Nii läevad mõttelennu sunnil
Mul mööda päevad, aastadgi;
Küll tahaks teada ma, mil tunnil
Surm tõstab oma vikati.

Kus kohas surm mu pääle tõttab.
Kas merel, reisul, lahingis?
Ehk naabri-org vast kaissu võtab
Mu külmaks jäänud põrmu siis?

Ehk külmal kehal küll ükspuhas.
Kus paigas tuleb puhata.
Kuid ometegi armsas kohas
Ma tahaks ennem hingata.

Las’ haua uksel rõõmupalgel
Noor elu lustil mängida.
Las’ loodus hiilgab võimsal valgel
Sääl igavese iluga.

Puschkini järel I. Fr. Meyer.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 359.

ainetel (lähteteksti viiteta),Anton Suurkask,1899,Linda

Öite aeg

Örn roosike puhkemas puhmiku sees. –
Sääl sammalde pehmemas sängis.
Ta hellasti kiikumas tuulekse käes.
Ta punetab õõtsuvas mängis.

Ka künni-lind mahedast tõstab ju häält,
Sääl haljama kaasiku vilust.
Hääl kajamas orust ja mägede päält –
Vist laulab ta armust ja ilust.

Roos õitsema läinud ja vaikinud lind,
Mul aga jääb mure ja ootus:
Mil’ tuleb ju tundi, mil’ troostitaks mind.
Kus täide läeb lauliku lootus! –

Tõlkinud A. Suurkask.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 354

ainetel (lähteteksti viiteta),Elise Aun,1896,Linda

Kui näed!

Kui näed üht hinge kannatavat valu.
Ja leina, häda ilma otsata –
Kes teab, kuis löpeb kord ka Sinu elu –
Talt ära pööra uhkelt palet sa.

Kui tal ka süüdi omast önnetusest,
Oh ära möista kohut teravalt,
Kui ka tad juhtis toorus, trotslik meelsus,
Tal näita halastust veel heldemalt.

On see siis tema süü, et noores hinges
Ju lapselt pattu külvas kuri ilm?
On sinu tegu, et su elukoidul,
Sind valvas vaga ema armusilm?

Kui vöid sa mõista saatus-juhtumisi
Mis tumedalt ja kirjult kujutud.
Kust tead vaese hinge viletsusi
Mis eksiteele teda törjunud?

Ümberpannud E. Aun.

Linda nr. 21, 6. juuni 1896, lk 322

saksa luule,Thomas Körner,Märt,1894,Linda

Armujoovastus

Truus armus lööb mu süda sala,
Oh neiu, sulle lõpmata;
Ma sinu poole ihkan ala,
Mu ülem siht, see oled sa.

Su nimi õndsas pühaduses
On minu rinnas asumas
Ja kõiges auus ning iluduses
Su pilti näen ma säramas.

Arm võrsub välja õrnast idast.
Ta õied ei löö närtsima.
Oh neiu, õndsast õnnepidust
Mull’ unenäodes räägid sa.

Ma julgelt võtan kandli kätte,
Sest vaimususest paisub rind,
Ning minu voolav laulu-läte,
Ta nimetab siis ainult sind!

Mul taevaks on su vaga vaade,
Su rinnanaal mu paradiis;
Sa minu õnne ülem aade,
Saaks omaks sind … ma õnnis siis!

Ma lauldes rõõmus, valus hüian,
Täis igatsust on minu rind;
Ma elus õnne kätte püian
Ja igavesti ihkan sind!

Th. Körneri järele Märt.

Linda nr. 19, 13. mai 1894, lk 302, 303

šveitsi luule,Christoph Friedrich Eppler,Leili,1895,Linda

Kevade

Ch. Fr. Eppleri järele.

Kevad’, magus taeva laps,
Tulnud sa meil jälle?
Hõljud tasa, mahedast,
Mäekingust alla?
Astud oma kõrgusest
Vaba ilma pääle,
Et kõik sinu iludest
Rõõmsalt tõstvad hääle?

Nüüd kõik rõõmsad laulikud
Jälle meile sõudnud,
Pidu auuks ööpikud
Ka ju siia jõudnud;
Vana, talve mure-laul
Vaikind nende elul,
Loodus kevadisel auul
Ärkand uuel ilul.

Aga süda – kudas siis?
Oled sa ka ärgan’d?
Sääl, kus kõigil lahke viis,
Õitsele kõik tärgan’d?
Kas sa omast une-rüüst,
Omast mure-mõttest
Tõusnud, tunned kevad’ hüüst
Rõõmu, tema tõttest?

Alles siis võib kevade
Tõsist rõõmu tuua,
Kui ta ka me südame
Uneks võinud luua,
Kui ta mahe armu-õhk
Sinu meeli täitnud,
Siis sul elu-kevade
Õieti on koitnud.

Eestistanud Leili.

Linda nr. 19, 12. mai 1895, lk 307

austria luule,Moritz Gottlieb Saphir,Johannes Parv,1896,Linda

Saphiri laulud

Sa olid nagu M ä r t s i kuu
Kui tuttavaks me saime
Nii külm, nii kalg, nii kahvatu
Et kurvalt vaiki jäime.

Siis olid jälle kui A p r i l,
Kord tume ja kord selge:
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord valge!

Nüüd ole M a i! Pung puhkeneb,
Öis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd armul ka on mahti.

Tõlkinud J. Parv.

Linda nr. 18, 18. mai 1896, lk 279

saksa luule,Emanuel Geibel,Leena Mõru,1891,Linda

Kui lahkuvad kaks südant

Emmanuel Geibel’i järele: Leeni

Kui lahkuvad kaks südant,
Kes kord end armastand,
Siis tundvad valu hirmsat,
Kuis pole suuremat.
Mis kurbtust kõlab sõnadest:
Jäe Jumalaga igavest!
Kui lahkuvad kaks südant,
Kes kord end armastand.

Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus:
Siis just kui kauks päeva
Mull päik’se heledus.
Mull kõlas kõrvus imelest:
Jäe Jumalaga igavest!
Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus.

Kui kevade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid,
See huule, mis mind suut’lend,
On tumm ja külm ju näib.
Üht sõna kuulsin veel selgest:
Jäe Jumalaga igavest!
Mu kevade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid.

Linda nr. 18, 4. mai 1891, lk 293

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Elise Aun,1891,Linda

Vaba!

Oh vali saatus! rõhu peal mu rinda,
Mu südamesse viska valu tuld,
Mind muredega keida põrmu pinda,
Mind peta, piina, vaeva armutult.

Mind ustavatest lase ära anda
Ja hävita mu julgust, rõõmustust!
Ja rautse ahelasse lase panda
Mu toimetust, mu rõõmust tegevust.

Jääks muuda sõbra südameid mu vastu,
Mu armsatelt mind lase vihkada.
Mu elu puult sa raiu laastult laasin,
Mu rinnast riisu viimne vara ka.

Ei pia mind mitte siduma see side,
Ma tõusen ikka jälle jalgele,
Mu vaba vaimu ümbert langeb pide,
Ta vaatab kõrgelt alla ilmasse.

HIng üles lendab armastuse tiivul,
Siit püha valgusele läheneb,
Ei julguseta seisa valu viivul, –
Kui ka kõik elu õnned kadunud.

Ja usklikult ma aiman armu võitu,
Mu rinnas elab minu paleus.
Ma näen vaimus uue elu koitu,
Mis igas piinas minu rõõmustus.

Saksakeelest –e. –n.

Linda nr. 17, 27. aprill 1891, lk 271

Iuho Wixta?,–ts.,1899,Linda

Kevade

Kui sügis suve ilu peitu viib,
Ia ilma katab kare kõlma tiib –
See seob sidemesse vete pinna.

Kui kurbtus, mure, rusub raskelt meelt,
Ia peidab tähed meie eluteelt –
See talve moel teeb külmaks meie rinna.

Kui kevade siis õhku soojendab,
Ia vete külma kaane sulatab:
Siis kallis pidupäev on laente pinnal.

Kui arm on õrnalt täitnud südame,
Sääl aate-voolud ärkvad elule:
Uus elu, rõõmu laene liigub rinnal!

Iuho Vixta järele –ts.

Linda nr. 17, 20. aprill 1899, lk 276