Lehekene

Warrest wara lahutatud
Lendab närtsind leheke
Kölest tuulest wintsutatud ­–
Kust sa tuled, wennakene?

Kust ma tulen – küll weel tean:
Kui ka ammu suwe läind
Kõrget tamme meeles pean
Ehk küll wälk ta puruks teind.

Läbi metsa, wainu weerde
A’ab mind tuule heitlik sund
Üle mäe, oru äärde
Puhkust too ei üksgi tund.

Tuuletiiwust lennutatud
Rändan ma ju ammugi
Kodukohast pillutatud
Otsin paika surmani.

Prantsuse keelest E. Aspe.

Linda nr. 51, 14. detsember 1899, lk 831

Armulaul

Saphiri järele J. Parw.

Kuda armusalmikest
Oleks kerge teha?
Ei ma tea isegi,
Pole jäänud päha.

Oodake, kui armutusk
Asub südamesse,
Kuni kõige pimem öö
Kipub rindadesse;

Kuni wiimaks lootusgi
Kaob jälgedeta,
Kuni elu hiilgekülg
Kustub hiilguseta.

Pugege kui ööpik siis
Pimeduse põue;
Torkwa okaspõõsasse,
Ämaruse õue.

Haigest rinnast hoowake
Werd siis lauludesse!
Küll see hallik woolab siis
Iga südamesse.

Sest et ainult tumedas
Näete wikerkaari.
Sest et lõhkend pragudes
Leida wett nii klaari!

2.

Armastusel on üks õde
Igatsus, nii hella lind.
Armastusel on üks tütar
Lootus, kes ei jäta sind.

On end arm ta õe kaenlas
Wäljanutnud waiksesti,
Tuleb lootus linnutiiwul
Troosti tooma rohkesti.

Minu armuke on surnud
Lootus, kes mu troostijaks;
Õed mõlemad nüüd nutwad,
Nutwad endid pimedaks …

Linda nr. 49, 15. detsember 1895, lk 788

Wiltu wajund majawärk

Üks wiltu wajund majawärk
On ilm … täis kitsaid käikusid;
Kui sirgelt tahad käia sees –
Siis taod pääga talasid.

Noh, kumarda, kui kitsas käik
Ja lagi wajund madalaks.
Ei! parem puruks peksan pää,
Kui sirget selga painutaks.

Petöfi järele J. Parw.

Linda nr. 47, 16. november 1899, lk 765

Ah need leegid

Kus on nüüd see kullakene
kellest kord su kannel kõlas?
Kus see pilk, mis sulle rinda
Nõialeegitsusi walas?

Ah, need leegid kustun’d ammu!
Süda, see on külm ja tühi
Ja ses tühjas, kõrbend rinnas
Peawad laulud kurbi pühi …

H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.

Linda nr. 47, 16. november 1899, lk 764

Jõulupüha õhtul

Waikne öö, püha öö!
Kõik on uinun’d unesse.
Walwel üksinda on weel
Püha paar sääl sõime eel.
Priske näoga poisike
Magab õndsalt, hellaste.

Waikne öö, püha öö!
Karjastele kuulutatakse
Ingli Halleluuja:
Kõlab kaugel, ligi hüüd:
Kristus, Päästja sündin’d nüüd!

Waikne öö, püha öö!
Oh, kuis paistab lapsukselt
Arm ta püha huulte päält!
Igawdus nüüd ilmal ees:
Jeesu sündimise sees.

Saksakeelest Ida.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 731

Wanataadi jõulud

Waata, walgust pilgub wähe,
läbi akna, pisukse,
Wana, lagunud on tuba,
aina külm ja tahmane,
Wana Peedu üsna üksi,
puhkab waikselt woodisse.
Jõulu-õhtu püha toiduks,
leiwapala söönud ta.

Ärdati ta Taewa Isa
praegu oli palunud:
Surm mul tulema on wisa,
küll ju olen elanud!
Wõta, Issand, ihu, hinge,
oma armu hoole all,
Korista mind ära ilmast,
Saada õndsal’ rahumaal!

Kust need armsad, hellad hääled,
mis tal tungwad kõrwasse?
Õrnalt kajawad nad õuest,
ega unenägu see?
Ei! sest aina selgelt kostwad,
hääled taadi tubaje.
Kuula, hobunegi norskab, –
wõõrad astwad uksele.

Taati ootes uksel aatab,
kes säält sisse tulemas?
Näe, sääl silmab kahte meesta,
kõrwal neiu sihwakas.
“Kiri-isand, Helmi preili!”
Jah, nad on, ja saatjaks kutsar,
kes toob tuppa asju hulk.

Neiu ruttab Peedu juurde,
terwist tooma, sõnu häid,
Jõulupüha tunne sigib,
Peedu tuppa sedamaid.
Kolde teewad tule ruttu,
kirikisand kutsriga,
Neiu süütab kahte küünalt,
laua pääle pölema.

Siis ta puhta lina laotab,
sinna pääle söögid seab.
Mis said enne soojaks tehtud,
et nad maitseks – Helmi teab!
Wana Peedu talutati,
laua juurde õrnal käel,
Terwisid tal jutustati,
oh, see troostis imewäel!

“Taewa Isal suurest armust” –
puhkes wana rääkima,
Kuna pisar paisus silmas –
“olgu tänu lõpmata.
Jah, ma teadsin, Issand Jumal,
wiletsat ei unusta.
Teadsin, jõuluandekesi,
minulegi kannab ka.”

Taat on söönud ­– önnistades,
sirutab käe wälja ta,
Liigutatud meelel suudab,
waewalt söna lausuda:
“Minu ärdam palwe olgu;
Issand wötku tasuda,
Köigil teie eluteedel
önne andku otsata.”

Soomekeelest Wäinöla [1884, Werner Söderström Corporation, luuleantoloogia? – toim.] järele.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 725

Laulutiiwul

Ma laulutiiwadel kanda
Sind tahan, mu südame neid,
Siit ära Gangese randa –
Koht ilusam ootab sääl meid.

Täis öisi sääl rohuaed kahab
Kuu wagusa walguse all
Ja lootuslilleke tahab,
Et ilmuks ju noppija tall.

Ja sinilillid, nad ala
Maast piiluwad tähtede pääl,
Ning armastuslugusid sala
Roos jutustab roosile sääl.

Gazellid, nii targad ja kained,
Neil löbustas ainuke töö;
Wast wulawad püha jöe lained –
Ja muidu nii önnis on öö.

Sääl liugleme alla siis pikka,
Sääl ootab meid palmide ring
Ja öndsamas unenäos ikka
Meil armu ja rahu joob hing.

Heine järele M. Pukits.

Linda nr. 45, 21. november 1896, lk 704

Jöulul

Soomekeelest Olli Wurine’i järele.

Saal on täis hiilgust; Hedwig ja Arnold
Hüppawad ümber jõulupuu:
Ruumi on jooksta, nad mängiwad praegu,
Naeru ja laulu on täis neil suu.
Rikkus on ringi, puudust ei nähta,
Laual on maiusetoidud neil eel.
Rohkesti kingitust saanud nad täna –
Papal ja mammal on helde meel.

Waata seal hurtsikus: Juku ja Manni
Paljastel õlgadel mängiwad!
Wahete wahel loeb isa neil Piiblit,
Kuna nad ühes siis laulawad.
Küünal ja lamp, need annawad walgust ­–
Täna ei peergu nad põleta.
Ema toob putru, nad tänades sööwad, –
Paluwad, heidawad hingama.

Hommikul wara on rahwas ju jalal,
Kiiresti tõttawad kirikuteed;
Jumalakoda on küünalde ehtes,
Kellad – kuis kajawad, kutsuwad need!
Hurtsiku pere, ka nemad on tulnud,
Jutlust kuulda nad tahawad,
Saalis olejad aga weel woodis,
Magusas unes nad magawad!

Linda nr. 44, 27. veebruar 1892, lk 712

Metsawahi Manni

Saksakeelest M. Pukits.

Sääl nõgustiku harjul
Weel seisab metsa warjul
See üksik majake.
Sääl kõndis puude wilul
Ta unenäode ilul
Ja waatas mõttes kaugele.

Siis, nagu waikses walus,
Ta köndis metsa salus,
Truu koer ta kõrwal käis.
Ta tihti istus maha
Ning tsast metsakaha
Käo hüüd kuulatama näis.

Siis nägin teda aga
Ma aknal õite taga
Nii üksi, üksinda.
Ja targad tuwid tõtsid,
Ta pihust toitu wõtsid. –
Kuid tema seisis kurwana.

Päew päewalt aga wilu
Ka wiimse roosi-ilu
Ta palgelt ära wiis.
Pea surnukirstus wagas
Ta mirdi-ehtes magas,
Weel ilusam kui elus, siis.

Nüüd ilmakärast lahus
Ta puhkab hauarahus,
Ta nimi risti pääl.
Säält lugegu s e e teda,
Kell’ truuks jäi murtud süda,
Ja põlwitagu palwel sääl.

Linda nr. 44, 14. november 1896, lk 684

Hingewõitlus

Rudolf Löwensteini järele.

Kust sain ma seda uhket jõudu,
Kui minu rinnal olid Sa,
Mis siis mu hingest läbi lehvis
Nii taewaliku wäega?

Kui örnaks musuks wajusiwad
Meil huuled kokku wärinal,
Siis tundma arwasin, et nagu
Maa põhi köiguks meie all.

Sa kohkusid, mind tõrelesid,
Mu palg löi häbist punama:
End armastada lubad ikka.
Kuid kahjuks – mitte suudelda!

Märt.

Linda nr. 41, 14. oktoober 1894, lk 655

Pärlipüüdja

O. Roquette järele.

Su pilk end tihti püüan heita
Mu silma sügawusesse,
Wist arwates, et wõiks säält leida
Mõnd pärlit põhjast ülesse.

Ma luban, mine kasta alla,
Wõid keelmata sääl otsida –
Wist naeratad, kui oma pildi
Säält leiad kalli pärlina!

Märt.

Linda nr. 40, 7. oktoober 1894, lk 638

Naese armastus ja elu

(A. v. Chamisso järele L. G.)

Magus sõber, waatad
Imestades mind,
Ei sa tunne seda,
Mis mul tunneb rind!
Ei sa tea ial
Kuis wõin nutta ma,
Mis mu põue liial
Täitnud lõkena!

Kuis mu rinnas tundmus
Arusaamata,
Et ei sõnadega
Suuda seleta!
Tule, pääke peida
Minu rinnale,
Kõike rõõmu hüüda
Wõin siis sinule.

Juba mõnda asja
Emalt nõudsin ma,
Hella ema ütles
Kõik, mis teadis ta:
Örnalt mulle õppas
Kätki seadimist,
Kui mull’ kõrgelt antaks
Päewa õnnelist.

Nüüd sa põhjust tead
Miks wõin nutta ma;
Ehk ei wöi sa näha
Pisart langema?!
Ära kaugel mine
Pökswalt rinnalta,
Et ma kindlamine
Sind wöiks pigista!

Siin mu sängi ligi
Ruum on kätkile,
Kus mu unenäoke
Jöuab ilmsile;
Kiigest koidu-kumal –
Sinu sarnane –
Wäike önne-jumal.
Naerab minule!

Linda nr. 38, 23. september 1894, lk 606, 607

Mõrsja unenägu

Koslowi järele Wenekeelest Wold. Rosenstrauch.

Pilwed katnud tähed taewas. –
Maru tormab üle maa;
Laened wahul kallast pekswad,
Siisgi nad ei rahu saa.

Waiksel kahwatanud neiul
Pisar tungind palgele,
“Oh, nüüd tormiöösel pimel
Läks mu armsam merele!”

Kaua, kaua waiksel palwel
Palwetas ta armsa eest.
Kelle laew on maru keskel
Ümberpiirtud laenetest.

Tornis kell ju keskööd näitab
Paluja on waikinud.
Tal kui keegi salawägi
Silmad kinni surunud.

Ta küll magab – siisgi waimus
On tal tutwad kujud ees.
Ikka armsa laew weel tormis
Mässawates laenetes.

Häkist, nagu wari lendab
Tuttaw kuju kambrisse.
Ia tal troostisõnul lausub;
“Mõrsja, ära kurwatse!”

Kalli hääl nii pehmelt kostab
Süda õnnel wäriseb.
Waatab argselt: oma armsam
Tema ette ilmuneb!

Nägu on tal surnuwalge
Tume leek tal silmades.
Merewesi tilgub juukstest
Raudne külmus käe sees.

“Kallim, tormitsewal rinnal
Jälle näha tahtsin Sind.

Linda nr. 38, 15. september 1898, lk 635

Hää on surra …

Hää on surra puhta südamega
Lahkuda siit ilma waewata:
Kui ei kedagit siin ilmas ole
Kes jääks kurtes järel leinama.

Wäsind elu-waewast, wõitlemisest,
Unustades seda saatust siin –
Süda, mis nii tormiliselt tuksus –
Hauas unustud kõik waew ja piin.

Hää on surra, kui kõik lõpetatud,
Karikas on joodud põhjani –
Nagu kustub lamp, kui taht on otsa saanud,
Nagu närtsib wiimne öieke.

Ainetel W. Rosenstrauch.

Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 621

Emale

Laula, ema, weel kord seda laulu,
Mis laulsid mull’ lapsena,
Kui suudeldes wõtsid mind sülle
Ja kaisutid armuga.

Sel korral ei wõinud sa teada
Mis ootan su lapsukest eest,
Kes elab ta õnnes ja rõõmus
Ehk mure ja hädade sees.

Täis tulewa õnnede aimu
Su süda siis lootuses lõi
Ja lauldes õnnelik tundmus
Sul pisarad silmisse tõi.

Need õnnepisarad tasa
Mul langesid palgele
Ja magusalt naerdes ma panin
Siis pää su rinnale.

Sa kaisutasid mind armsalt
Ja waatasid silmasse mul. –
Mis tundis siis, ema, su süda,
Mis wõisid sa unista küll? …

Oh laula weel ema, seda laulu,
Mis laulsid siis armsasti –
Waat, hädas ja pisarasis waewleb
See, keda sa kaisutid nii.

Oh laula, su rinnal siis panen
Ma pää nagu lapsena.
Ja sinu tasane pisar
Las’ palgel mul kukkuda.

Jah, laula, ja lauluga armsalt
Mu süda waikima wii.
Mis saatus on wõtnud, seda anda
Ema pisar wõib tagasi.

Läti keelest M. Pukits.

Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 620

Murueide tütar. (Lõpp.)

(Elverstud)

Lugulaul Daani rahwa-juttude järele.

Saksakeelse ümberpaneku järele eestistanud A. Jürgenstein

III

Hommikulaul

Päew tõuseb idast ülesse,
Ju punab pilwepiir;
Ta särab üle mere, maa –
Kõik walgustab ta kiir.

Ta ilmub kaugelt ilu-maalt,
Säält paradiisi seest,
Toob elu, walgust, rõõmustust
Ja pühib silmad weest.

Jah, Looja päike täidab maad
Tõest’ õnne, iluga,
Kõik suuri, wäikseid kosutab,
Wiib mure minema.

E m a. Ma ootsin maja uhke ees,
Ju kustus ära eha,
Poeg Oluf oli mõtte sees,
Ei silmad und saand näha.
Oh Oluf, kus uidad sa ööseni weel?
Su pärast, kuis muretseb ema meel!

K o o r: Meil wiin ja mõdu wahutab,
Mill’ Oluf armukest teretab?

E m a. Öö sülest hakkab kerkima
Ju kodupuna sala;
Kuis tõuseb päike rutuga,
Mu hirm nii tõuseb ala.
Oh Oluf, kus uidad sa ööseni weel
Su pärast nii muretseb ema meel.

K o o r: Meil wiin ja mõdu wahutab,
Mill’ Oluf armukest kaisutab?

E m a. Kes sõidab kaugelt wäljalt säält,
Kuldsarwest puhub walju häält?
See Oluf ise on, tad igatsusetiiwad,
Kui jahikulli kiiruga säält künkast alla wiiwad.

K o o r: Kiirsõit on temal koju pool’ –
Küll lööwad kabjad tulda!

E m a. Oh, Oluf, pea hobune sammu!

K o o r: Kus on ta oda, kilp ja nool?
Ei läigi kiiwrel kulda.

E m a. Oh, Oluf, pea hobune sammu!

K o o r: Kuldjalus tilgub werd ju ammu,
Oh Oluf, pea hobune sammu!

E m a. Oh kuule Oluf, oh ütle mull’,
Miks pale kahwatu nõnda sul?

O l u f. Miks kahwatu ta pole weel?
Ma olin murumäel ööl!

E m a. Ja kuule, mu Oluf, mis ütlen ma
Su mõrsjale, kes ju küsib ka?

O l u f. Te ütelge, et ma metsa läinud
Üht hirwekest püüdma, mis ma näinud.

K o o r. Kus külalised, oh näita neid meile!

O l u f. Üks ainuke kaasas mul täna ja eile.

E m a  j a   k o o r.

Ja kes on see üks, kes säält kaasa sõitis?

O l u f. See surma-ahastus – hinge mul wõitis.

E m a  j a   k o o r.

Oh Kristus, aita! meil häda ja piin!
Sa langed, oh Oluf, – ju surnud sa siin …

Järelsõna.

Sest noomin iga noorta meest,
Kes tahab öösel sõita,
End hoia murumäe, metsa eest,
Ei öösel wõi sinna heita.
Hoia end murmäe, metsa eest,
Kus muruneiuksed laulwad.

Tähendus: Eesolewatele sõnadele on kuulus Daani komponist Niels W. Gade muusika loonud, mis kooridele, solo-lauljatele ja mämguriistadele on seatud. Et ehk mõned meie koorid seda kaunist muusika-tükki etendaks, selles lootuses on sõnad ka ümberpandud. A.J.

Linda nr. 37, 16. september 1894, lk 583

Lahkumisel

Lord Byroni järele W. Rosenstrauch.

Kui sügaw rahu wäljadel
Ia öö meid lahutab,
Mu sõber, siis mind sala hirm
Su pärast hirmutab.

Mu hing ei kuskil rahu saa –
See on ju wiimne öö,
Siis waiksest kodust lahkudes
Wiib kaugele mind tee.

Oh, miks ei süda nuta siis
Ia miks ei kurwasta.
Kui kõigist neist, kes kallid tal
Peab ära lahkuma.

Ia teadmata eestulew tee,
Mill saan ma tagasi!
Kas saan teid warsti näha ma.
Wõib olla – ialgi.

Linda nr. 37, 8. september 1898, lk 620

Lootus

Ma ootsin sind, kui koidupuna
Löi õrnas ilus kumama.
Ei tulnud sa, ei pidan’d sõna.
Ma lootsin: Saad ju tulema.

Ma ootsin sind, kui lõunas päike.
Mu kõrgem püüd, mu paelus.
Ei tulnud sa – mul silmas läike:
Weel suuremaks sai igatsus.

Ma ootsin sind, kui õhtul eha
Ju oli kustumiseteel;
Ei tulnud sa, mu aate püha.
Mul oli lootust siisgi weel.

Weel ootsin sind, kui selgelt kuule
Löi tiiwad üle ilmamaa.
Siis tulid sa – su wäike suuke
Mul soowis t e r w i s t õ n n e l a!

Su terwist tahtsin wötta wastu
Ma örnalt suudlemisega.
Ja ligemale püüdsin astu.
Mis kahju – pidin ä r k a m a!

Ainetel J. Pass?

Linda nr. 37, 7. september 1899, lk 604

Armastus ja truudus

Kui truudus üksi walwab,
Ja pole armastust,
Säält kaugele on kadund
Kõik elurõõm ja lust.

Ta sunnib kurwalt, waljult
Küll kohust täitma Sind,
Ta hoiab raudses wõrus
Et Sul ei lõhkeks rind.

Kuid arm on truuduseta
Kui tuli koldeta,
Kui templi teotaja,
Kes rüüstab pühama.

Arm truudusega ühes
Kui rõõmus linnulaul,
Mis taewapoole tõuseb
Siit helde Looja auul.

Ainetel E. A.

Linda nr. 35, 25. august 1898, lk 589

Murueide tütar

(Elverstud.)

Lugulaul Daani rahwa-juttide järele.

Saksakaalse ümberpaneku järele eestistanud A. Jürgenstein.

Eessõna

Waat, Oluf hobust peab õhtu eel,
Kui udupilw tõusis ju üles,
Kui lühnajad lilled ja haljendaw aas
Meelt hoidsid rahu süles.

Ta haljale mättale pani pea,
Ja wäsimus silmi ju surus;
Säält naeratas lahkelt tal neiupaar,
Kes asuwad metsas, murus.

Üks silitab kahwatand põske tal,
Ja teine tal sosistab salal:
“Mu arm!” oh noormees, ärka sa!
“Meil tants käib kergel jalal.”

Nad laulsiwad mahedast’, magusast’,
Et jõgi jäi kuulama salus,
Kala mängis wete-woos,
Lindu lõõritas palus.

Kukk õnneks sääl tiibu raputas,
Weel Jumalast seatud öötunnil;
Wast Oluf muidu ehk magaks sääl,
Weel neiue laulude sunnil.

1.

K o o r: Päew wajub, kaob sini-woos,
Ja ööpik hõiskab aasal;
Olufil homme pulm on hoos:
Õnn tal ja tema kaasal.

O l u f. Mul on sadulasse kiiruga
Wirk täkk, kuldwaljad suhu!
Üht kallist wõõrast otsima
Pean pulma, sõitma puhu.

O l u f i e m a. Mu poeg, päew jõuab õhtule,
Ju pikast warjust näha!

O l u f. Üht kallist wõõrast otsima
Pean pulma; sõitma puhu.

E m a: Nii hilja, keda otsid weel?
Ju tahab kustu eha.

O l u f. Mind kutsutaks, mind nõitaks just,
Ei wõi ma aega wiita;
Mu süda haige, lõppend lust –
Koit ainult rahuks kiita!

E m a. Mu poeg, päew jõuab õhtule!

K o o r: Päew wajub, kaob mere-woos,
Ja ööpik hõiskab a’asal;
Olufil homme pulm on hoos:
Õnn tal ja tema kaasal.

O l u f. Kui waatan hommikul ilma-maad,
Kuis seisab õies ja lehtes,
Siis süda igatseb armsamat:
Mu mõrsjat nooruse ehtes.

Kui ratsul kihutanu wäljal ma,
Kus sinililled wilus,
Siis mõrsja silmi näen sinama
Kuldjuukste alt õrnas ilus.

Kui rändan üksinda, pime ilm
Taewas hiilgab tähtede sära,
Mul meelde tuleb sõstra-silm,
Mustad juuksed unu ei ära.

Küll kosub walusam haawgi weel,
Mis raius mul wõõras käsi,
Mul jagatud kaheks on süda ja meel –
Kas paraneb? – Lootus ei wäsi!

O l u f. Mul sadulasse kiiruga
Wirk täkk, kuldwaljad suhu!

E m a. Oluf! oh hoia end muruneiu eest!
Oh kesköö-tunnil kodu jää
Nüüd metsas waimud on lahti.
Sa tead, mu Oluf, et metsa seest
Üks neid peab südame jahti.

O l u f. Ära karda! nüüd waikus muru-mäel,
Ei udu meelt mul ei sega!

E m a. Oluf! hoia end muru-neiu eest!

O l u f. Las’ käia, mu hobu, las’, wõitu sa
Mu mässawa mõtetega!

K o o r: Täkk norskab, lendab ju kiiruga
Üle wälja tuhat nelja,

Et pulma wõõraid weel kutsuda
Mees kihutab hobust wälja
Küll kellade helinal, pidu auul
Meil homme kõlab pulmalaul.

II.

Öö, oh mis waikne! kuis waatab kuu
Kuis uin’wad lilled ja rohi;
Kuis põesas laulab seal linnukse suu,
Aga kuulata ma ei tohi!

Seal lehwitas rätt! – ju kadus ta
Kui kena! – räägiwad õhud?
Mu südant wõtwad nad wõrguta.
Mind, lille-lõhn, unesse rõhub.

M u r u n e i u d. Oh kui õrnalt tants höljub salus!

O l u f. Sealt kuulen ma laulu mis köidab meelt armul –
Need on muruneiud! – põgene hirmul!

M u r u n e i u d. Oh kui õrnalt tants höljuee on mu mis od salus!

O l u f. Seal tantswad neli, seal tantsiwad wiis, –
Murueide tütar, miks kutsud mind siis!

M u r u e i d e   t ü t a r.
Oh tere, mu Oluf, miks kurdab su hing?
Et tule ja tantsi sa mu’ga üks ring!

O l u f. Ei tohi ma, ei taha ma,
Mul pulmad homme pidada.

M u r u e i d e   t ü t a r.
Sul siidisärgi kingi siis ma,
Mis pleekis minu ema kuupaistela.

O l u f. Oh ära mind kiusa nii nõiduwalt,
Küll tantsiks, kui kõnniks weel wabamalt!

M u r u e i d e   t ü t a r.
Tule, oh Oluf, mind tantsita sa,
Sul hõbedast wammuse kingin siis ma.

O l u f. Ei tohi ma, ei taha ma,
Mul pulmad homme pidada.

M u r u e i d e   t ü t a r.
Ei taha tantsi, põlgad sa mind,
Siis katk ja haigus tabagu sind!

O l u f. Oh, helde Jumal, nüüd olen ta käes!
Nüüd muruneiu mind haawas wiha wäes.

M u r u e i d e   t ü t a r.
Su kahwand palgest weri lääb,
Nii pea, kui sind mu käsi lööb,
Oh Oluf, ju homme surnud sa.

M u r u n e i u d. Jah, Oluf, homme surnud sa.

O l u f. Oh lenda, hobune, peasta mind sa!
Ehk haud mul pulma-sängissa.

M u r u e i d e   t ü t a r  j a m u r u n e i u d.
Oh Oluf, ju homme surnud sa!

(Pooleli.)

Linda nr. 35, 2. september 1894, lk 551, 552, 553

Ingel

Edeni läwel ise-endas
Örn ingel seisis hiilguses;
Kuid põrgu kohal demon lendas.
Tal mässuhimu südames.

Waim, keda kahtlus taga sundis,
Siis juhtus inglit nägema;
Uut eluhõõgu tema tundis
Ja hakkas õrnalt rääkima:

“Oh anna andeks! Minu silma
Siin muidu sa ei puutunud:
Ei wihanud ma kõike ilma,
Ei kõike ilma põlganud.”

A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 556

Kuupaistene öö

Öö on teel… Silm ette waatab …
Hing ja ihu roidub käigil …
Waata, kuu ju kiiri saadab,
Õrnal õnnistawal läigil

Kuldne kuu, su kiir nii mahe
Ilustab nüüd öösist ilma …
Walu waob, ja rind on lahe,
Waikne pisar weereb silma.

H. Heine järele Jakob Tamm

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 557

Mere kaldal

Me olime merekaldal
Kord kaluri maja ees …
Weest kerkis õhtune udu
Ja heljus õhu sees.

Ja tornisse, nagu ikka,
Siis pandi tuled sääl;
Ning uduses kauguses hakkas
Laew paistma mere pääl.

Me rääkisime sellest,
Kuis elab meremees,
Ja wee ning taewa wahel
On hirmu ja rõõmu sees.

Me rääkisime maadest,
Mis lõuna, mis põhja all;
Missugune rahwas on kuskil,
Missugused kombed tal:

Kuis Gangese kaldal lehkab
Täis lotoslillesid aas,
Ja ilusad inimesed
On nende ees põlwili maas;

Kuis Lapimaal inimesed
On määrdunud, madalad;
Nad küpsetawad kalu
Ja ühes koos karjuwad.

Meid neiud kuulasiwad …
Kõik jäi siis wagusaks …
Laew kadus silmist ära
Ja ilm läks pimedaks.

H. Heine järele Jakob Tamm

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 555

Surnud warblane

Kass oli karates kaelaluu murdnud
Warblase isaksel, wanaksel,
Murre on warblase rahwal, et surnud
Peremees pisuksel pereksel:
Sinna ja tänna nad lendawad nüüd
Öhu seest kostab meil kaebtuse hüüd.

Kaeru sääl pölleaga wälja toob piiga,
Riputab kanadel söögiksa,
Ei sest ka warblased arwagi liiga,
Tulewad kanadel wöörsiksa:
Sinna ja tänna nad lendawad nüüd,
Unusud surnud ja kiisukse süüd.

Nönda siin ilmas on lugu, oh usu:
Kutsub sind surm kord siit enesel,
Unustud oled sa peagi, rusu.
Kasu ei enam suust kellegil
Sest siis sa inime, röömusta siin
Kuni sa elad, ja unusta piin.

Saksa keelse laulu järele H. Mulkson.

Linda nr. 34, 5. september 1896, lk 528

1 2 3 5