Tänu

Kuis oli minu süda kerjuswaene,
Kui esimest kord wastu tulid Sa –
Mull’ kinkisid heldelt, mida elulaene
Mu hinges oli riisund armuta.

Mu usaldus ja rõõm, need kaotsi läinud,
Siin pettus-rikka, piina pinnala –
Ma usun jälle, sest’aast kui Sind näinud,
Ja südamest wõin jälle palweta.

Kui ingel saadetud Sa alla taewast
Mull’ walgustama pimet eluööd –
Sa süütaus mind wabastanud waewast
Teinud minus õnnistuse-rikkalt tööd.

Mu röömus nägu Sulle tunnistamas,
Et kurwastused hingest kaotud,
Ja lauluwiisid huultel helisemas,
Mis enne walus kokku waotud.

Uut eluõnne, köik ma tänan Sulle,
Kes magusaks mul teinud mõrudat –
Oh astu, armsam, seltsiliseks mulle,
Siis julgelt wöidan aega kurwemat.

Marke’i järele Liisi.

Linda nr. 33, 29. august 1896, lk 512