Naese armastus ja elu

(A. v. Chamisso järele L. G.)

Magus sõber, waatad
Imestades mind,
Ei sa tunne seda,
Mis mul tunneb rind!
Ei sa tea ial
Kuis wõin nutta ma,
Mis mu põue liial
Täitnud lõkena!

Kuis mu rinnas tundmus
Arusaamata,
Et ei sõnadega
Suuda seleta!
Tule, pääke peida
Minu rinnale,
Kõike rõõmu hüüda
Wõin siis sinule.

Juba mõnda asja
Emalt nõudsin ma,
Hella ema ütles
Kõik, mis teadis ta:
Örnalt mulle õppas
Kätki seadimist,
Kui mull’ kõrgelt antaks
Päewa õnnelist.

Nüüd sa põhjust tead
Miks wõin nutta ma;
Ehk ei wöi sa näha
Pisart langema?!
Ära kaugel mine
Pökswalt rinnalta,
Et ma kindlamine
Sind wöiks pigista!

Siin mu sängi ligi
Ruum on kätkile,
Kus mu unenäoke
Jöuab ilmsile;
Kiigest koidu-kumal –
Sinu sarnane –
Wäike önne-jumal.
Naerab minule!

Linda nr. 38, 23. september 1894, lk 606, 607