Endine armastus

Hигде милаго не вижу.

Kuskil armukest ei näe ma,
Ei kaa linnas, ei kaa maal,
Ennemine teda näen ma
Pimel’ öösel unenäul.

Waatan mina seina peale,
Näen ma teda pildi peal,
Jah, siis tuletan ma meele,
Et ta armas oli mull.

Oleksin ju ammu teda
Lasknud meelest, mõtetest,
Aga süles on mull hoida
Temast jäänud lapsukest.

Lapsukese jätsin tuppa,
Ise ast’sin trepi peal’
Ja siis nägin kaugelt juba
Armukese tulewat.

Suurest armust langsin mina
Oma armsa kaenlasse
Ja siis suures rõõmus tema
Hüüdsin omaks kaasak’seks.

“Ära hüüa mind nüüd kaasaks,
Pole enam mina sull.
Olen teise wõtnud omaks,
Kes nüüd armuta on mull.

Wastu meelt ja wastu tahtmist
Kosisin ta omale.
Sellepärast mina temast
Sinu juure lennule.”

Wenekeelest tõlkinud P. Kosse.
Kündja nr. 50, 11. detsember 1885 lk 272

Rändaja

Schilleri järel Saksakeelest.

Noorus’ rajad mind weel kandsid,
Kui ma läksin reisile
Lapseea rõõmsad tantsid
Jätsin isamajasse.

Kõik mu päranduse, wara
Jätsin rõõmsast’ senna ma,
Kepiga ma läksin ära,
Lapse lahke meelega.

Sest mind sundis wägew lootus
Ja üks sala usuheal
Teele, hüüdis, ei sull ootus
Jõua headust tuua teal.

Jõuad kuldse wärawale,
Pööra sealt siis sisse sa,
Kaduw läeb seal kaduwale,
Taewalik jääb muutmata.

Õhtu tuli, hommik tuli,
Ikka, ikka rändasin,
Aga ikka warjul oli,
Mis ma tahtsin, otsisin.

Mäed ja orud seisid tee peal,
Jõed mull reisi keelasid;
Tõkked tegin weik’se wee peal’,
Jõedel sildu suuremaid.

Ühe jõe kaldal’ jõudsin,
Misse jooksis ida pool’,
Selle laenetesse sõudsin,
Rahu lootes tema wool.

Ühte suure merde ajas
Mind ta niiske laenemäng;
Mu ees kange wesi kajas,
Ei seal olnud rahusäng.

Oh, ei keegi wii mind senna!
Oh, ei taewas pea peale
Jaksa maaha ühte minna,
Sest et siin ei pole seal.

J. Leppik.
Kündja nr.47, 20. november 1885, lk 249

Õnnelik inimene

How happy is he born and taught.

Kui õnnelik maailma peal
Sell inimesel elu on,
Kes walet põlgab siin ja seal,
Kell tõsi sõjariistaks on!

Kell’ himud pole piinajad,
Kell’ hing on walmis surmale,
Kes põlgab ära petised
Ja elab taewaisale.

Kes wara, hilja palwet teeb,
Kes nõdru wende õpetab,
Kes waeste laste häda näeb,
Neil’ jõudu mööda had teeb.

Kes elab kawaluseta,
Kes maa peal rahunõudija:
See hing on taewapärija,
Ta mälestus on lõpmata.

Sir Henry Wottoni järel Ingliskeelest J. Nebocat.
Kündja nr.45, 9. november 1883, lk 539, 540

Armu ilu

Oh tule mu kaenla,
Sind ootab mu rind
Seal walitseb waikus
Kus silman ma sind.
Seal otsa saab mure,
Seal asubki õnn,
Oh jõuaks su juure,
Kus rõõm üksnes on.

Su juures ma wiibin,
Oh nägusam neid,
Ei tunne seal waewa,
Rõõm waritseb meid.
Seal waatan su palet,
Mis rõõmu on täis,
Ei leia sealt walet,
Ei kurba seal näis.

Saksakeelest M. Jörgen.
Kündja nr. 45, 6. november 1885, lk 233

Kalamehed

(Three fishers went sailing out into the West.)

Kolm kalameest purjut’wad laenete käes,
Kui päikene looja läind mere peal,
Ja igaüks raskete mõtete sees:
Mis teewad neil naesed ja lapsed mäel;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord walwata mõndagi ööd.

Kolm naesukest waatawad laenete peal’,
Kus mehed on wõitlemas tormi käes,
Ja süütawad tuluk’sed põlema seal,
Et teejuhid oleks neil silma ees;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord walwata mõndagi ööd.

Kolm surnut on hommikul kallaste peal,
Kui päikene kullates pilwesid,
Ja naesed ja lapsed kõik nutsiwad seal,
Et silmadest woolasid pisarad;
Nad elu on ohwerdand kallide eest.
Sest, naene ja lapsed, oh armasta’ meest!

Charles Kingsley järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 42, 19. oktoober 1883, lk 502, 503

Suweõhtu

Nüüd tere, oh õnnistud õhtu,
Kes waatama tulnud sa mind!
Sa wõtad mult ära kõik ohtu,
Sest teretan südamest sind.

Su jaheda õhu sees unub
Mull meeles kaa koledam waew;
Kuid waikselt mu mõte weel punub
Sell palwet, kes heldusekaew.

Su ringi sees, armastud sõbrad,
On wiha kõik unustand kaa
Ja õnnistes waenlast on rõõmsad,
Et rahus wõib rännata ta.

Nüüd tere, oh õhtu, täis ilu!
Sa wäsinnil puhtamist tood.
Meid iga kord, ­– tundes su wilu –
Sa tõest kui õnsamaks lood.

Saksakeelest Fritz v. Ludwig’i järele J. Janus
Kündja nr. 34, 21. august 1885, lk 163

Talwe tuul

(Blow, blow, thou winter wind.)

Sa puhu, puhu, talwe tuul,
Sa pole nõnda wilu
Kui mõne mehe armu huul,
Kell’ puudub kristlik elu.

Tee kõwaks meie maad ja weed,
Et liugu lasta wõime,
Ja walmista meil saaniteed,
Siis kergeste teed käime.

Shakespeare’i järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 21, 24. november 1882, lk 258, 259

Mere peal

(Es schaukelt mein Schifflein auf endlosen Wellen.)

Mu laevuke liigub siin otsata voodel,
Ja otsata õhud need piirawad mind,
Üks hiilgus, üks laenetus tuulede hoodel,
Ei piiret, kus taewas, kus merede pind.

Ja hõrnemad kohinad tasa ja sala
Seal lootsikud liiguvad laenete teel, –
Sest taewas nüüd kaisutab hõrnaste hella
Maailmamerd musutes armastus’ wäel.

Nii otsata ühendab rõõmude side –
Nad täidawad käsku kui tähed ja kuud,
Ja päikese hiilguse särawam pide
Neid ühendab uueste, annab neil’ suud.

Sperlingi järel Saksa keelest Ed. R.
Kündja nr. 16, 20. oktoober 1882, lk 198, 199

 

Koolmeister ja õppija

(Qu’il fait sombre dans sette classe.)

Kui pime on siin koolitoas!
Mull iga päew üks ainus plats,
Hall müür, must tahwel silma ees
Ja alatasa ainus käsk!
Seesama raamat nina ees,
Kus rasked kirjatähed sees!
Kas seda hüütaks’ elama?
Ma hüüan seda piinama!”
Nii rääkis weike koolipois
Ja arwas ennast õiguses.
Seal wastas tale koolmeister:
“Mu laps, sa oled eksiteel,
Sull’ puudub waga lapse meel!

Tournier järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 12, 22. september 1882, lk 150, 151.

Talwelaul

(Edelmann’i järel.)

Nüüd magab maa, sest walge kate
On tema üle lautud;
See poolke mitte surnumate,
Ta kewadest saab kautud.

Ja nagu lapsuke, kes hellast’
Saab emasüles hoietud,
Nii hingawad ta kaisus hellast’
Kaa lillelapsed kaetud.

Seal näewad und nad hõrnast õhust
Ja päik’sepaistest, tähtest, kuust,
Ja näewad: palhad lillepõhust
On aasad; lehed kadund puust.

Nad kuulewad, et linnud laul’wad,
Et ojas laksub laeneke,
Nad liblikate juttu kuulwad,
Ja sumiseb meelinnuke.

Nüüd lillekesed pead kaa tõst’wad
Ja näewad ilu siin ja seal,
Nad unenägu näewad lõpp’wad,
Sest waata – kewade on seal.

J. Leppik.
Kündja nr. 12, 20. märts 1885, lk 72

Lauliku palwe

(Almighty Father! let they lowly child.)

Suur vägev Isa! Las’ su weikest last
Truuks jääda sinu tões surmani –
Las’ lauluhelin tõusta minu suust,
Su kiitus kosta elu otsani!
Las’ waeste rahwa lastel korda minna
Heal himul taewa tarkust õppida;
Kui elurändamised saame senna,
Siis aita oma sülle kippuda.
Las’ rohilises sängis hingata
Kõik laulikud, kes auuga wanaks saanud,
Neid lase wiimsel päewal ärgata
Ja maits’da, mis sa neile walmistand.

Ebenezer Ellioti järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 8, 25. august 1882, lk 102, 103

Palaw ilm

(Ah! qu’il fait chaud.)

Kui palaw ilm!
Päew otsa kuulda kaebdusi
Mei’ põllumeeste suus;
Ei aetagi muid juttusi,
Kui sõbrad, naabrid kous:
Kui palaw ilm!

Mu hurtsiku sees pean ma,
Kus kaa on palaw ilm,
Nii raskest’ hinge tõmbama,
Kui hirmus palaw ilm!
Tund tunnilt tõuseb ilmaklaas,
Päew kangest’ põletab.
Mu ihu ujub higi sees,
Päev üdi sulatab.

Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 6, 11. august 1882, lk 78, 79

Isamaa

(Combien j’ai douce souvenance.)

Kui palju magust mälestust
On minul oma isamaast!
Mind juhatab Jehowa sõrm,
Mu isamaa on minu arm.

Mu õde! Kas sa mälestad,
Kui ikka meie kallis eit
Meid rindu wastu pigistas
Ja oma kaisus musutas?

Kas mälestad, kui järwe peal
Üks pääsukene lendas seal,
Tuul pilliroogu liigutas,
Päew järwepinda punastas?

Kui mõtlen isamaja peal’,
Kus hüüdis eide, taadi heal,
Siis süda kipub sulama
Ja silmist wesi walama.

Chateaubriandi järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 5, 4. august 1882, lk 66, 67

Kaitseja ingel

(Veillez sur moi quand je m’éveille.)

Mu kaits’ja ingel, walwa mind,
Kui ärkan unest ülesse!
Suur Jumal seda käskind sind.
Mind wõta oma sülesse,
Mu nõdrusega kannata,
Mu kõrwas kõnni lõpmata,
Häid sõnu pane suhu mull
Ja õpeta mind rääk’ma tõt;
Kui libisen ma eluteel,
Hea ingel, paku mulle kät.

Madame Tastu järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 3, 21. juuli 1882, lk 42, 43

Emale

(A qui devons-nous la naissance.)

Kell’ tänu wõlgu oleme,
Et maa peal meie elame?
Kes rinnapiimal toitis meid?
See on mei’ eit.

Kes liigutas meid kätki sees?
Kes walwas meie woodi ees?
Kes kandis oma süles meid?
See on mei’ eit.

Kes õpetas meid paluma
Ja püha kirja lugema?
Kes näitas meile õiget teed?
See on mei’ eit.

Kes palub ikka meie eest?
Toob tagasi meid kurja seest?
Kes õpetab ja aitab meid?
See on mei’ eit.

Tastu järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 2, 14. juuli 1882, lk 30, 31

Ma armastan sind

(I love thee – I love thee.)

Ma armastan – ma armastan
Sind, ilus neiuke!
Sust öösel unes mina näen,
Mu kuldne linnuke!
Mu süda armastusest keeb,
Suu su eest palwet teeb.
Ma armastan nii hellaste
Sind, kallis lilleke!

Ma armastan – ma armastan!
On ikka keele peal;
Sind armastan – sind armastan!
On minu lauluheal;
See minu silme otsus on,
Mu kallis lilledest,
Sind armastan – sind armastan,
Sind tuhat neiudest!

Ma armastan sind, neiukest,
Su sinisilmikesi!
Üks sõna sinu huuletest
On magusam kui mesi;
Su hõrnast südamest on tulnd
Mu südamesse tuli;
Sind armastan – sind armastan
Nii kaua kui ma elan.

 

Thomas Hood, Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 2, 12. jaanuar 1883, lk 22, 23

Mis laulate, mu linnuksed?

(Que chantez-vous, petits oiseaux.)

Mis laulate, mu linnuksed?
Ma imeks pannes kuulan teid;
Jehowa tööd on ilusad,
Tal’ laulate neid laulusid!

Ja mäed ja metsad kõlawad
Nüüd teie hele healedest;
Mu tänuohwrid palawad,
Siin kosutan end lauludest.

Kui hõrnad ja kui magusad
On lauluwiisid teie suus,
Ja imelised, lõbusad,
Mis iga hommikuga uus!

Cassagnes’i järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 1, 7. juuli 1882, lk 12, 13