Eksind

Kurt Mülleri saksakeelne laul K. E. Sööt’i tõlkes.

Oh mu waene ema, ära nuta,
Kuuled minult halwa sõnume ….
Kõigist haawadest, mis sulle löönud,
Peab olema see wiimane.

Oh mind hukka mõistawad mu sõbrad,
Sõbrad eksitawal eluteel ….
Ainult kaks, mu ema ja mu Jumal,
Nemad annawad mull’ andeks weel.

Olevik nr. 7, 14. veebruar 1894, lk 159

Wokilaul

Saksa keelest K. E. Sööt.

A. Läte wiisi teinud.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Wura wokki wiledat,
Et saaks lõnga siledat
Kauniks katteks mulle.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Sora lõnga rutuste
Siidisilmil kangasse
Talgupiduks mulle.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste
Neiulise rinnale
Sünnib kaunis kate.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste,
Wiisakalt ja wirgaste
Kosilasi tuuaks.

Linda nr. 2, 16. jaanuar 1896, lk 31

Mu pärisosa

Mu seltskond puhkab Tartus
Sääl surnuhaualla.
Mu kirjaline õigus
On sinna saada ka.

Mu eluaegne ase
Mu naese südames,
Ju enne seda teadsin,
Kui seisin altri ees.

Miks ei wõi rahul olla
Ma omanikuna?
On ju mul terwe taewas,
Kuus jalga mulda ka!

Ernst Lenbachi järele K. E. Sööt.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 5

Külaskäik

Puruwäsin’d käigust, näljast, walust
Istun kraawi kaldal kiwihunikul.
Häält, ei hüüdu pole kuskilt kuulda.
Ainult külmad kandilised kiwid
Weer’wad kolisedes minu all,
Kui end liigutan, et ümber waadata.

Nööris-õige maantee minu ees,
Misse lõppemata pimedasse wiib.
Kõrgel tähtedeta taewas, ümberringi öö
Waikne, tondiline, nagu hauassa.

Minu selja taga linn, kust praegu tulin,
Komberdades mööda külman’d maad.

Taewas punetab sääl nagu tule-udus,
Nagu mereaurus koledas.
Nagu kauge tulekahju kuma
Tõuseb õhutades ülesse.

Jälestusel täidab see mu rinda,
Et ma meeleheitel langeks lumesse,
Langeks lumesse, et kõike unustada,
Mis mull’ tunda andnud waleline ilm.

Oh, ma olen kõigist unustatud,
Wilets nagu koer, kui metsaloom. –

Kole kartus täidab minu hinge
Ja mu huultelt kostab kisa kaugele:
– Helmi!… Helmi!…
Aga midagi ei wasta mulle.
Ainult must ja tähtedeta öö
Walwab minu üle nagu surm…

Ma jään wagusaks, ma istun, nutan…
Enesele arusaamata.

Ja ma tunnen, tunnen täiel wõimul,
Et üks unenägu imeilus,
Mis mu terwest elust läbi käis,
Igawesti lõpetatud nüüd..

Ja ma wahin taewas tuleudu
Nagu oleks tema süüdlane;
Wahin, kudas linna kohal kuma,
Nagu suure tulekahju a’al.

Heinz Tovote ainete järele K. E. Sööt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 45, 5. november 1898, lk 384 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Eesti laul

Wabalt tõlkinud K. E. Sööt.

Kui waim meid kannab palwe tiiwul
Siit ülesse
Ja walgust igatsedes tõuseb
Hing taewasse:
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja, Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Kui tähed lapsepõlwe taewas
On kustumas
Ja kullas sätendaja päike
Ju kumamas:
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja, Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Ja tõuseks häwituse tuli
Kord sõjassa,
Me warjuks sul kui raudamüüri,
Oh isamaa!
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Meid Eesti laul, mis Eesti rinnus
Keeb ülesse,
Wõib waimustada, noorust tuua
Weel tagasi,
Mis Eesti süda auusalt tundis,
See helkib auul;
Sest kõla sa, oh kõla ikka,
Me Eesti laul!

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 14. jaanuar 1899, lk 32 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ei olnud sinu ilus silm

Maximilian Berni laul, K. E. Sööt’i tõlkes.

Ei olnud sinu ilus silm,
Mis wõitis mind nii wõimsaste,
Ei kullaline juukse läik,
Ei kuju sirge, salene.
Mis köitis mind nii wõimsaste,
See oli hääl nii halene,
Mis nagu künnilinnu laul
Käis eluwäsinud südame;
Su pale, kurb ja kahwatu,
Su pisar hele silmassa,
Mis lõppemata piinale
Sääl ilmus tunnistajana.

Eesti Postimehe Lisa nr. 37, 15. september 1895, lk 292 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)