Oh!

Leedu laulu järele K. E. S.

Kui mesilind haawas mu käe,
Siis paistetas üles ta.
Mu eideke, hellake, kattis
Siis haawa mullaga.

Mu süda on haawatud, haige
Ja walutab otsata.
Oh, eideke, hellake katta,
Sa teda mullaga!

Oleviku Lisaleht nr 13, 15. juuni 1887, lk 203

Kalju

Lermontow’i järele K. E. S.

Pilwekene õhtul rahu nõudis,
Langes tasa kalju rinnale,
Koidu kumal edasi ta sõudis,
Heljus uue jõuga õhusse.

Kalju seisis kaua kurwal tujul,
Põuest tõusis tume ohkehääl,
Kuna päikse kiired kuldsel kujul
Hiilgaseid ta pisarate pääl.

Oleviku Lisaleht nr 13, 15. juuni 1887, lk 203

Pilwedele

J. J. Honeggeri järele K. E. S.

Pilwed, kes sõuate ülewel kõrgel,
Ärge nii tõtke!
Annan teil’ mõnusa koorma siit kaasa,
Ühes ta wõtke!

Annan teil’ kaasa mu wagusa walu,
Piina mu põuest.
Kandke ta kaugele tähtede taha
Siitilma õuest!

Kallake marus ja möllus ta merde
Lainete sülle!
Suur on see haud ja wahutaw woog
Walwab ta üle…

***

Jämedad pisarad kukkusid maha,
Wastust ei keegi mul annud;
Ootmata edasi sõudsiwad pilwed, —
Kurbdust nad ära ei kannud.

Oleviku Lisaleht nr 12, 12. juuni 1889, lk 189

Wanamehe laul

Koltsowi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Hobu selga hüppan,
Sõidan kiireste,
Sõidan nagu kotkas
Lendab õhutee —

Üle maa ja mere
Kauge rannale:
Kätte tahan püüda
Oma nooruse.

Ennast ehin mina
Nagu ennegi,
Tahan wõrgutada
Mõndgi südand weel. —

Aga oh, ei leia
Minewiku teed!
Päikene ei tõuse
Õhtul ialgi!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 165

Sõrmus

Koltsowi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Minu sõrmus kullane
Rõõmuks, waraks minule,
Armuhind — sa imene,
Waata mulle silmasse!

Kui on kurb ta laulu wiis,
Tumedaks sa mine siis;
On ta rõõmus — sära sa,
Sära kalliskiwina.

Unustab ta aga mind,
Ihkab teisi tema rind —
Siis mu kuldne sõrmus sa
Mustaks mine söena!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164

Tuuli õõtsub….

Koltsowi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Tuuli õõtsub,
Lõõtsub lõpmata,
Pimed pilwed
Sõudwad rutuga.

Näga pole
Taewast sinawat,
Näha pole
Kallist päikse kiirt.

Rõske, halli
Udu waiba all
Lautab öö end
Wõimsalt laiali.

Nõnda külmal
Wihmasel aal
Süda külm ka,
Kui ma üksinda.

Siin on tarwis
Südand südamel,
Tarwis neiu
Armastuse tuld.

Suwe õhk siis
Heljub talwe aal,
Walu pole
Mitte waluks tal.

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164

Eksind

Kurt Mülleri saksakeelne laul K. E. Sööt’i tõlkes.

Oh mu waene ema, ära nuta,
Kuuled minult halwa sõnume ….
Kõigist haawadest, mis sulle löönud,
Peab olema see wiimane.

Oh mind hukka mõistawad mu sõbrad,
Sõbrad eksitawal eluteel ….
Ainult kaks, mu ema ja mu Jumal,
Nemad annawad mull’ andeks weel.

Olevik nr. 7, 14. veebruar 1894, lk 159

Wokilaul

Saksa keelest K. E. Sööt.

A. Läte wiisi teinud.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Wura wokki wiledat,
Et saaks lõnga siledat
Kauniks katteks mulle.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Sora lõnga rutuste
Siidisilmil kangasse
Talgupiduks mulle.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste
Neiulise rinnale
Sünnib kaunis kate.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste,
Wiisakalt ja wirgaste
Kosilasi tuuaks.

Linda nr. 2, 16. jaanuar 1896, lk 31

Mu pärisosa

Mu seltskond puhkab Tartus
Sääl surnuhaualla.
Mu kirjaline õigus
On sinna saada ka.

Mu eluaegne ase
Mu naese südames,
Ju enne seda teadsin,
Kui seisin altri ees.

Miks ei wõi rahul olla
Ma omanikuna?
On ju mul terwe taewas,
Kuus jalga mulda ka!

Ernst Lenbachi järele K. E. Sööt.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 5

Külaskäik

Puruwäsin’d käigust, näljast, walust
Istun kraawi kaldal kiwihunikul.
Häält, ei hüüdu pole kuskilt kuulda.
Ainult külmad kandilised kiwid
Weer’wad kolisedes minu all,
Kui end liigutan, et ümber waadata.

Nööris-õige maantee minu ees,
Misse lõppemata pimedasse wiib.
Kõrgel tähtedeta taewas, ümberringi öö
Waikne, tondiline, nagu hauassa.

Minu selja taga linn, kust praegu tulin,
Komberdades mööda külman’d maad.

Taewas punetab sääl nagu tule-udus,
Nagu mereaurus koledas.
Nagu kauge tulekahju kuma
Tõuseb õhutades ülesse.

Jälestusel täidab see mu rinda,
Et ma meeleheitel langeks lumesse,
Langeks lumesse, et kõike unustada,
Mis mull’ tunda andnud waleline ilm.

Oh, ma olen kõigist unustatud,
Wilets nagu koer, kui metsaloom. –

Kole kartus täidab minu hinge
Ja mu huultelt kostab kisa kaugele:
– Helmi!… Helmi!…
Aga midagi ei wasta mulle.
Ainult must ja tähtedeta öö
Walwab minu üle nagu surm…

Ma jään wagusaks, ma istun, nutan…
Enesele arusaamata.

Ja ma tunnen, tunnen täiel wõimul,
Et üks unenägu imeilus,
Mis mu terwest elust läbi käis,
Igawesti lõpetatud nüüd..

Ja ma wahin taewas tuleudu
Nagu oleks tema süüdlane;
Wahin, kudas linna kohal kuma,
Nagu suure tulekahju a’al.

Heinz Tovote ainete järele K. E. Sööt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 45, 5. november 1898, lk 384 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Eesti laul

Wabalt tõlkinud K. E. Sööt.

Kui waim meid kannab palwe tiiwul
Siit ülesse
Ja walgust igatsedes tõuseb
Hing taewasse:
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja, Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Kui tähed lapsepõlwe taewas
On kustumas
Ja kullas sätendaja päike
Ju kumamas:
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja, Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Ja tõuseks häwituse tuli
Kord sõjassa,
Me warjuks sul kui raudamüüri,
Oh isamaa!
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Meid Eesti laul, mis Eesti rinnus
Keeb ülesse,
Wõib waimustada, noorust tuua
Weel tagasi,
Mis Eesti süda auusalt tundis,
See helkib auul;
Sest kõla sa, oh kõla ikka,
Me Eesti laul!

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 14. jaanuar 1899, lk 32 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ei olnud sinu ilus silm

Maximilian Berni laul, K. E. Sööt’i tõlkes.

Ei olnud sinu ilus silm,
Mis wõitis mind nii wõimsaste,
Ei kullaline juukse läik,
Ei kuju sirge, salene.
Mis köitis mind nii wõimsaste,
See oli hääl nii halene,
Mis nagu künnilinnu laul
Käis eluwäsinud südame;
Su pale, kurb ja kahwatu,
Su pisar hele silmassa,
Mis lõppemata piinale
Sääl ilmus tunnistajana.

Eesti Postimehe Lisa nr. 37, 15. september 1895, lk 292 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)