Nõia õpipoiss

Göthe laul, Joh, Liiwi tõlge.

Hõissa, meister sõitis ära!
Seda ootsin ammu juba.
Nüüd kord ise olen härra,
Oma tuba, oma luba.
Neid, kes teda orjand,
Tööle saadan ka,
Nõia teadust korjand
Selleks küllalt ma.

Tööle! Tööle,
Sala wäed,
Waime käed;
Maapind liigu,
Saada üles wete woole,
Lustil kõigu, liigu, kiigu.

Wana luud, nüüd nurgast tule,
Mustad kaltsud selga wõta;
Sulaseks mul täna ole,
Minu käsku täitma tõta.
Seisa! – jalad alla!
Otsa pää – nii! soo!
Ise õlal wõta,
Wett mul kiirest too.

Tööle! Tööle,
Sala wäed,
Waime käed;
Maapind liigu,
Tule wälja, wete woole,
Supeluseks liigu, kiigu!

Näe, luud jookseb jõe ääril
Nagu mees! Näe, wett ju wõtab!
Wälja sirutatud sääril
Koormaga ta kodu tõtab!
Waatke, kuis ta kallab,
Tõrde winnab wee;
Unest tooma tallab,
Juba ujub tee!

Pea ­– oota!
Nüüd sul luba
Seista juba,
Las’ meid sääda!
Oh nüüd hääd ei ole loota,
Ei ta taha seisma jääda!

Häda! Sõna meelest unund,
Kuis tad jälle luuaks luua,
Surma köit ma endal punund,
Ta wõib kõigil otsa tuua!
Uued täied tõrred
Jõest weab ta,
Riiulid ja õrred
Kõik ju laentessa.

Oot, ma pärin:
Jäta orjus,
Muidu korjus
Wõllas kõlgud!
Huuh! mu ihus algab wärin,
Silmad tal kui tule wälgud!

Oh sa elus saatan põrgust,
Hukka saadab terwe maja!
Woolab ju kui põrgu kurgust
Wesi üle iga raja!
Kõik üks wana luud,
Mis ei kuula sõna,
Kepp, ei asi muud,
Uputa wõib täna.

Kui ei lepi
Sina hääga,
Ma sind wäega
Kinni taban,
Kirwega su, wana kepi,
Kümnest kohast lahti raban.

Katki! – Oo, ta tõuseb jälle,
Tõuseb, oh ei waim wõi surra,
Endsel kujul nähtawale –
Waimu luid ei kirwes murra!
Ähh! hoop hästi käinud!
Pihuks puruks ta.
Nüüd on häda läinud,
Nüüd saan rahu ma.

Häda, häda!
Waata lugu:
Põrgu sugu
Uuest kasub!
Sulaseid saab mitu sada,
Igaüks neist tööle asub.

Kõigil tõrred, pütid süles,
Oh, mis tahad ära teha!
Müüril mühab wesi üles –
Oo – säält meister ise näha!
Ilma ots on jõudnud,
Meister, kõik mu süüd;
Waimusi ma nõudnud,
Põrgu kaelas nüüd. –

“Luuad, taimed,
Nurka! nurka,
Pühkme urka,
Kus põhk, sasi!
Ilmuge säält siis kui waimud,
Kui teid käsib m e i s t e r   i s i.”

Olevik nr. 18, 6. mai 1891, lk 377, 378

Hobuwaras

Petöfi laul. Joh. Liiwi tõlge.

Kui udu sulge
Torm lennutab,
Nii kiirelt julge
Poiss ratsutab.

“Kust nõnda kiirelt
Kälimees?”
“Just küla piirelt
Siit tükk maad ees;

Suur hobukari
Sõi wainu pääl;
Selle musta sälu
Ma püüdsin sääl.

Ma koduta, maata,
Kus olen, kus käin;
Linn praegu peab laata,
Sääl sälu müün.”

“Pea, sõber, pea,
Ei lähe nii!
Sälg minu, tea,
Anna tagasi!

See kari minu,
Mis nägid eel;
Suur õnn, et sinu
Ma leidsin weel!”

Ei waras wasta,
Ei kuulagi,
Kui tormi tuul ta
A’ab edasi.

Siis korraks keerab
End kaksiti
Ja teisel hüiab
Ta troostiks nii:

“Jää priiks mu rada,
Ära pääle käi,
Sul hobusid sada
Weel üle jäi.

Üks ainuke süda
Mul tuksumas,
Ja selle su tütar
Mult warastas.”

Olevik nr. 9, 3. märts 1892, lk 201

Neiu põli

Serbia laul.

Neiu, neiu, oh mu kulla,
Kas on roosid, kas on kannid,
Kas on kannid kulda karwa
Millelt rind sul armsalt lehkab? –
Kas sul, poissi, poolta meelta?
Ei need roosid, ei need kannid,
Kannid kulla karwalised,
Millelt lehkab minu rinda:
See on neiu õrnus, puhtus.

Joh. Liiw

Olevik nr. 1, 4. jaanuar 1892, lk 12