Linnupoeg ja poiss

Kas sa tahad kinni wõtta,
Poisikene mine?
Küll ma näen, sa’i taha jätta,
Sull on armas lind.
Aga mõtle, poisikene,
Et mull hella ema ka,
Kellel marja meelekene,
Kellel kaunis, kaunis ma.

Mõtle, kui üks rööwel tahaks
Ema sülest sind,
Kas sa talle kätte lähaks
Nagu wäeti lind?
Kui ei kuuleks kaebamise
Kurja rööwli kurja süda,
Paneks poisi paeladesse, –
Kas sul oleks hea see häda?

Isa andis mulle elu,
Nagu sinulgi,
Ja ka nagu kõik mu ilu,
Priius minulgi.
Wäljas priius, mets ja wilu,
Wäljas tunnen ilma ilu.
Mis mull Isa annud kingiks,
Tohib poiss see teha wangiks?

“Ei ma iial sind ei püia,
Lahke linnuke;
Ei ma emalt taha wiia,
Mis tall marjuke.
Saaad suled suuremaksa,
Õpi lendma, õpi laulma;
Jaksad laulda, mulle jaksa,
Lööd sa lugu, luusin kuulma.”

Leith’i järele J. Kunder.

Linda nr. 29, 20. juuli 1891, lk 468, 469

Talwe öö

Nüid lill ja lehed lume all
Ja waikind linnu lauulud,
Metsloomi nagu leinawal
Sa koidul nuttma kuuled.

Tuul aga tuleb waiksel ööl,
Puud liigutama tasa;
Puu ladwa lahhti teeb sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta unekujus kewade,
Roht, lill ja lätte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

Josef von Eichendorfi järele J. Kunder

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 523

Sinililleke

Üks ilus lillekene
All wainul wagune,
Ta silm on nagu taewas,
Nii sellge siinine.

Kui näen kahhte sillma
Nii sellget sini täis,
Siis mõtlen lille peale,
Mis halljal wainul seis’.

Ei tea ta palju rääki,
Ja kõik, mis ütlebgi,
On ikka üks ja sama:
Ma sinililleke!

Ei tea siis ma ka rääki’
Kuid süda ütlebgi
Nii kartlikult ja tasa:
Sa sinililleke!

Heinrich Hoffmann von Fallerslebeni järele J. Kunder.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 488

Kuule

Kuu tõuse ju!
Päew läinud loodile,
Ta heitis merrde magama.
Ja pimedaks lä’äb mets ja maa.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Teekäija uinub ka.
Lill oru põhhjas uinub nüid,
Oh tule anna talle suud!
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Sind hüiab künni-lind;
Ta südant sulatawal suul
Sind kutsub lauldes lehe puul.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ka hõbe täheke
Sealt waatav armu silmaga,
Ja une rahust räägib ta.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ja tõtta teele nüid.
Seal sini wäljal sõua sa
Ja koidu poole jõua ka!
Kuu, tõuse ju!

Hermann v. Kampi järele J. Kunder.

Linda nr. 8, 15. september 1890, lk 315

Lill uinunud

Lill uinunud ja õilmeke liigutab pead – head ööd!
Laul heljund; sa, linnuke, suikuma jääd – head ööd!
Nüid igatseb hinngust ja rahu maailm
Ja unele heidab ta wäsinud silm –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Weel naeratab magades muru ja muld – head ööd!
Ja taewast meid terwitab õhtune kuld – head ööd!
Seal lehwiwad tuuled ja warigi käib
Ning ülewal ärkama täheke näib –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Öö ingel nii tasakest tulemas ka – head ööd!
Ja ingle healt kuuldeki unenäus sa – head ööd!
Ning alla ja ülesse lehwiwad nad,
Sa taewasid aeedu nüid awatud näed –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Theodor Räbeli järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 63

Tallwe öö

Nüüd lill ja lehed lume all
Ja waikind linnu laulud,
Metsloomi nagu leinawal
Sa koidul nutma kuuled.

Tuul aga tuleb waiksel ööl
Puud liigutama tasa;
Puu ladwa lahhti teen sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta une kujus kewade,
Roht lill ja läte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

J. von Eichendorfi järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 53