Esimene käharjuukselise mehe laul

Rõõmu ajal läheb
Juuks tal rumal keerdu;
Kui ei ole muret –
Ei ta maha weerdu.

Kamm ei teda katku –
Õnn on tema õli;
Keerdu teda käänab
Puhkew rõõmupõli,

Oledgi ehk waene,
Aga käharpääga:
Nagu nõiawõimul
Kõik sul käes on hääga.

Mis su hing wast ihkab,
Nagu maast see tärkab,
Igalt poolt saad õnne,
Igaüks sind märkab.

Mis wast nalja! mõtlid –
Täide sai su nali;
Raputasid juukseid –
Kõik on walmis – wali!

Kus ei hiilgus mõju,
Käharjuuks sääl wõtab;
Mis ei meeldi – waatad:
Kohe eest sul tõttab.

Hää on ilmas olla
Käharjuukselisel;
Rõõmus ilmas olla
Mustakulmulisel.

Ikka jookswad jutud,
Wastas pole waewa;
Laulud kõlisewad,
Läbi kõige päewa.

Ja neid jutta, laula,
Külaneiud teawad;
Neid nad talwe öödel
Mõttes ette seawad.

Käharjuukstelt kõigilt
Kiitust, auu on saada;
Nende abil ilmas
Kõik on korras – waata.

Kübarat ei mure
Käharjuukstel waota…
Poiss, et laula rõõmsalt,
Ära julgust kaota.

A. Koltsowi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 5, 29. jaanuar 1898, lk 40 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Taline tee

Läbi õrna udusüle
Kuu see tungib kõrguses,
Kurwa lume-wälja üle
Kurba walgust külwates.

Mööda maanteed, pikka, pikka,
Saan see sõidab sahinal,
Kellukene kõlab ikka
Ühesoodu aisa all.

Misgi tuttav hinge täidab
Postipoisi laulmisest;
Laul kord rõõmuküllust näitab,
Kord ta kaebab kurbtusest.

Muidu ümbrus tühi, waga –
Pole tuld ei talu sääl…
Werstapostid üksi aga
Wälkumas on wälja pääl.

Igaw, tüütu… Homme juba
Olen, Liina, Sinu pool…
Kamin köeb… Soe tuba…
Sind mul näha ainus hool.

Kella seier kiirelt rühib,
Warsti keskööd näitab ta;
Kesköö wõõrad wälja pühib,
Meid ei aga lahuta…

Tee on tüütu… Suik ju sume,
Sulub postipoisi suud…
Kellukene kõlab, kume, –
Udu-wari katab kuud.

A. S. Puschkini järele J. Tamm
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 16. jaanuar 1897, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Alpikütt

„Kas ei wõi sa talle hoida?
Näed, kuis tasane on ta!
Eks ta rohul ennast toida
Oja ääres hoolega?“

‒ „Ema, luba mind kord sinna
Kütiks mägedele minna!“
„Kas ei või sa karja kaitsta,
Sarwe metsas puhuda,

Linnulaulust lõbu maitsta,
Kellakõla kuulata?“
‒ „Ema, oh luba mind sinna!
Ihkan üles mäele minna!“

„Kas ei wõi sa õisi joota,
Mis on aias õitsemas?
Lehku mäel sul pole loota –
Aedu sääl ei olemas.“

‒ „Õied jäägu oma wäele!“
Ema, luba mind siit mäele!“
Poiss läks jahi pääle, julge
Süda selleks tungi täis –

Ronis mäel, kus tormi-hulge,
Kuristikud läbi käis,
Ajas tõuswa õhinaga
Põgenewat hirwe taga.

Üle kiwiharja, keelwa,
Hirw see hüppab heiuta,
Üle lõhe, äraneelwa,
Julgel wiskel jõuab ta;

Tema kannul kalju rinnal
Tõttab kütt; tal wibu winnal.
Aga häkki kaljunukil
Hirw see hirmul seisma jääb,

Waatab kuristiku kukil,
Haigutawat hauda näeb;
Kalju külg ees järsk ja sile,
Taga kütt, kel jalg nii wile.

Hirmu täis hirw waatab kaljult
Küti poole, kes tal ees;
Waatab palwel, aga waljult
Nooli juhib juba mees…

Mäewaim sääl õhu süles
Kerkib häkki orust üles.
Oma jumaliku käega
Kohkund hirwe kaitseb ta:

„Tahad surma tuua wäega,
Mees, ka minu juurde sa?
Maa pääl kõigil kohta, warju…
Miks sa kiusad minu karju?“

Fr. Schilleri järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 15. jaanuar 1898, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Põlemata põõsas

Ma, patuori, hirmsas wihas
Egiptlasel lõin hinge seest,
Kuid nuhtlust kartes, nõrkus lihas,
Ei maksnud kätte wende eest.

Wõim puudus wõitlemise tarwis,
Ma põgenesin – hääd ei näind,
Nüüd olen Midiani kõrbes
Ju mitu aastat ümber käind

Kui kõrbe poeg, kel laiskus palgel,
Ma tühje tõid siin toimetand
Ja Midiani naese jalgel
Pääd hooletumalt painutand.

Weel harwa nagu läbi udu
Näen waimu ees siin wältimas
Ma pilta sääl, kus wõõrsil kodu,
Kus wennad higis orjamas.

Näen templi saali suurt ja uhket –
Sääl päikse papp mind õpetas;
Sääl nikerdused – arwul rohked –
Sääl Niilus mööda woolamas.

Weel kuulen wende hoige kisa
Sääl timukate naeru all,
Ja wande häält, mis kostma visa,
Ning laste nuttu lagedal.

Kuid eile – sääl ma kõrbes waeses
Sain uue jõuuga täidetud,
Kui põles kibuwitsa põõsas,
Ei aga ära põlenud.

„Kui kibuwits,“ hääl hüüdis: „jõle
Nii on mu rahwas teiste ees,
Kuid tema waim ei ära põle –
Ma olen wandund enda sees.

Kuis pilw läeb mööda küsimata,
Nii auu läeb teistel rahwastel,
Kuid nagu põõsas põlemata
Jääb ilma pääle Israel.“

W. Solowjewi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 2, 12. jaanuar 1896, lk 16 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

1 2