Ingel

Edeni läwel ise-endas
Örn ingel seisis hiilguses;
Kuid põrgu kohal demon lendas.
Tal mässuhimu südames.

Waim, keda kahtlus taga sundis,
Siis juhtus inglit nägema;
Uut eluhõõgu tema tundis
Ja hakkas õrnalt rääkima:

“Oh anna andeks! Minu silma
Siin muidu sa ei puutunud:
Ei wihanud ma kõike ilma,
Ei kõike ilma põlganud.”

A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 556

Kuupaistene öö

Öö on teel… Silm ette waatab …
Hing ja ihu roidub käigil …
Waata, kuu ju kiiri saadab,
Õrnal õnnistawal läigil

Kuldne kuu, su kiir nii mahe
Ilustab nüüd öösist ilma …
Walu waob, ja rind on lahe,
Waikne pisar weereb silma.

H. Heine järele Jakob Tamm

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 557

Mere kaldal

Me olime merekaldal
Kord kaluri maja ees …
Weest kerkis õhtune udu
Ja heljus õhu sees.

Ja tornisse, nagu ikka,
Siis pandi tuled sääl;
Ning uduses kauguses hakkas
Laew paistma mere pääl.

Me rääkisime sellest,
Kuis elab meremees,
Ja wee ning taewa wahel
On hirmu ja rõõmu sees.

Me rääkisime maadest,
Mis lõuna, mis põhja all;
Missugune rahwas on kuskil,
Missugused kombed tal:

Kuis Gangese kaldal lehkab
Täis lotoslillesid aas,
Ja ilusad inimesed
On nende ees põlwili maas;

Kuis Lapimaal inimesed
On määrdunud, madalad;
Nad küpsetawad kalu
Ja ühes koos karjuwad.

Meid neiud kuulasiwad …
Kõik jäi siis wagusaks …
Laew kadus silmist ära
Ja ilm läks pimedaks.

H. Heine järele Jakob Tamm

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 555

Muistne luu

Ma waatsin kohkwel muistset luud,
Mu mõttes liikus ilma lugu…
Surm annab kõigile kord suud:
Kaob ära inimeste sugu.

Kaob meie auu, kaob meie hüüd,
Kaob kõik, mis meie töödest näha:
See, mis on meie uhkus nüüd
Ei enam teiste ette lähä.

Siis meie maa, kui keerlew kuul,
Kus elu enam pole juures:
Kus asub jää, kus hulub tuul,
Käib taewalaotuses suures.

Waim uitab ilmas siin ja sääl
Wast meie maalegi ta tõttab
Ja linnawaremete pääl,
Kui kalju pääl siis istet wõtab.

Nii räägib mõistus… Selge keel
On tal, kuid süda sest ei puhke.
Arg lotus höögub hinges weel:
Ehk aga eksib mõistus uhke!

A. Maikowi järele Jakob Tamm

Linda nr. 1, 5. jaanuar 1896, lk 16

Tondid

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista; pilwed ees;
Tuimalt läbi lendwa lume
Tungib walgus tuisu sees.
Sõidan, sõidan, püsi pole;
Kõlinal käib aisakell;
Küll on tüütu, küll on kole
Laial wäljal lumisel,

„Lase sõita!“ – „Sõit ei läha!
Hobused on wäsinud.
Jälgi pole kusgil näha, –
Tee on ära tuisatud…
Mis sääl teha, herra, sajab;
Kuhu jõuame, kes teab…
Tont meid wistist kõrwa ajab,
Mööda wälja ümber weab.

Waata, sääl ta ongi, risu,
Lumega mind loobib nüüd,
Waata, eks ta hobust kisu;
Orgu püüda meid tal püüd.
Sääl ta wersta-postiks muutus,
Seisis otse sõidu ees;
Sääl kui säde silma puutus
Kadus jälle tuisu sees.“

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista, pilwed ees;
Tuimalt läbi lendwa lume
Tungib walgus tuisu sees!
Wastupidamist on wäha,
Aisakell jäi häkki wait;
Saan ei nihku… „Mis sääl näha?“
– „Kas on känd, wõi hundimait?“

Tuul see hulub, tuul see nutab,
Hobused need norskawad…
Hirmutaja ära ruttab,
Silmad wäljal wälguwad…
Hobused need saawad hoogu,
Kõlinal käib aisakell…
Waimud löövad endid loogu
Lagendikul, lumisel.

 

Laiad, pikad, nagu londid,
Waewalisel walgusel
Lennul keerlewad need tondid,
Nagu lehed sügisel.
Kuhu endid küll nad weawad,
Miks nad kurwalt laulawad?
Kas nad nõia pulme peawad,
Kodukäijat matawad?

Tuiskab, sajab; öö on tume
Kuu ei paista; pilwed ees;
Tuimalt läbi lend’wa lume
Tungib walgus tuisu sees.
Tondid laialt lennul julgel
Kõrgel, kõrgel keerlewad,
Wingumisel, waljul huilgel
Minu südant muljuwad.

A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 51, 18. detsember 1897, lk 408 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Tütrele

A. Maikowi järele Jakob Tamm.

IV

Ei olla wõi, et kuri ta!
Ta elab weel, ta üles ärkab!
Näe, näe, nüüd tahab rääkida,
Teeb silmad lahi, naerab, märkab,
Mind märkab ta ja kaelustab,
Siis aru saab, miks nutan mina,
Ning mulle õrnalt sosistab:
„Näe tühja ka, mis nutad sina!“
Oh ei… on wait… ei tõsta häält…
Ei liigu…

1867.

V

Juba ta puusärgis on
Õitega piiratud nüüd!:..
Aga mis warjud on need
Walgetes riietes sääl?
Kas on ta lootused wast,
Mõtted, mis elu sees kõik
Seltslasteks oliwad tal;
Need, kelle kaasas ta käis,
Kellega kõneles ta,
Kes teda saatsiwad siin
Metsa sees wäljade pääl?
Sõnata nutawad nad,
Leinates kaelatsi koos
Ümber neilt lahkunud õe…
Nutawad… aga ta weel
Naeratab nendele … Näe!
Näe, neile naeratab ta…
Oh sina armuta surm!

1867.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 14. august 1897, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Tütrele

A. N. Maikowi järele Jakob Tamm.

I

Ju waatas uue tähe läige
Mu hingesse, kus tume ilm –
See on mu tütrekene wäike,
See on ta selge, puhas silm.
Ma tema selgest, puhtast silmast
Näen midagi kui jäädawat,
Mis tungib läbi sellest ilmast,
Näib kaugusesse waatawat.

1856.

II

Ta waewalt, waewalt wast ju hakkas rääkima,
Ka waewalt käima sai, kiuid siisgi naiste kuju
On temas näha ju, täis edewuse tuju …
Kui kutsun teda wast suuandmisele ma
Ja sõnad kallimad kõik kulutan ju ära, –
Ta hoidja kaela poeb ja naerab, silmis sära,
Käed tema ümber lööb, ja kärmelt, palawalt
Ta palgeid musutab nii mitu, mitu sõõmu,
Ning üle õla siis mind waatab kawalalt; –
Mu nähtaw kadedus ju temale teeb rõõmu.

1857

III

Need lapse silmad, oh kuis julgelt waatawad
Täis õnne, õrnust, hääd nad kõikidele silma –
Kas inimestele, kes saadetud on ilma,
Ning nende kohal nüüd nii õrnalt heljuwad.

(Pooleli.)
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 7. august 1897, lk 256 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

 

Kuningas Tuules

Kord elas Tuules leselt
Üks kuulus kuningas;
Tal surnud armukeselt
Jäi järgi karikas.

Ta pidas teda kalliks
Tast igal söögil jõi.
Silm pisaratest halliks
Sääl juures ikka lõi.

Kui surema ta hakkas,
Siis kogus pärijaid;
Ta linnad neile jagas,
Kuid hoidis karikat.

Ta istus laua juures –
Ja ritred ümber tal –
Sääl lossi saalis suures,
Kus meri akna all.

Ta tõusis teiste ette,
Jõi wiimsest karikast
Ja karika wiis wette
Sääl wiskas ülewalt…

Kui nägi, et ta kukkus,
Kui laened neelu loond,
Jäi waikseks ta, kui tukkus –
Ei tilka enam joond.

Goethe järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 26. märts 1898, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Teine käharjuukselise mehe laul

Kuldsel ajal läheb
Juuks, kui humal, keerdu,
Aga eks ta maha –
Mure muljut weerdu.

Oh, ta weerdub maha –
Mure teda murrab;
Teda mure murrab,
Mitte tamm ei katku.

Ära sünni sina
Õnnelapseks ilma –
Sünni kannatlikuks,
Walmiks waewa alla.

Elu pole wali
Künnil üle käia.
Kurbtust tuul ei kanna
Nagu pilwe mööda.

Häda pole maru –
Kõigutab ta künkaid;
Nägematult kaasas
Kõigil pool ta kõnnib.

Uiskudel ei pakku
Tema eest ei jooksta:
Leiab lagendikul,
Otsib metsas üles.

Süda tunneb aga:
Juba istub juurde,
Juba käe kõrwal
Käib ka sinu kaasas.

Wiletsuste waewas
Walutab sul süda;
Kõik, mis teed, läeb nurja,
Pole õnne kusgil.

See – jäi rahe alla,
Selle – wõttis tuli!…
Oled paljas, kerge –
Keegi sind ei taha.

Wallakogu hulka
Kästakse sul minna –
Wiisud paned jalga
Ilma rättideta.

Kuuehilbu selga
Tõmbad tuulewarjuks,
Habeme lööd hakki,
Mütsi pähe waotad.

Tasa siis jääd seisma
Teiste selja taha.
Et ei näeks teised
Sinu kadund õnne.

A. Koltsowi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 6, 5. veebruar 1898, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Esimene käharjuukselise mehe laul

Rõõmu ajal läheb
Juuks tal rumal keerdu;
Kui ei ole muret –
Ei ta maha weerdu.

Kamm ei teda katku –
Õnn on tema õli;
Keerdu teda käänab
Puhkew rõõmupõli,

Oledgi ehk waene,
Aga käharpääga:
Nagu nõiawõimul
Kõik sul käes on hääga.

Mis su hing wast ihkab,
Nagu maast see tärkab,
Igalt poolt saad õnne,
Igaüks sind märkab.

Mis wast nalja! mõtlid –
Täide sai su nali;
Raputasid juukseid –
Kõik on walmis – wali!

Kus ei hiilgus mõju,
Käharjuuks sääl wõtab;
Mis ei meeldi – waatad:
Kohe eest sul tõttab.

Hää on ilmas olla
Käharjuukselisel;
Rõõmus ilmas olla
Mustakulmulisel.

Ikka jookswad jutud,
Wastas pole waewa;
Laulud kõlisewad,
Läbi kõige päewa.

Ja neid jutta, laula,
Külaneiud teawad;
Neid nad talwe öödel
Mõttes ette seawad.

Käharjuukstelt kõigilt
Kiitust, auu on saada;
Nende abil ilmas
Kõik on korras – waata.

Kübarat ei mure
Käharjuukstel waota…
Poiss, et laula rõõmsalt,
Ära julgust kaota.

A. Koltsowi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 5, 29. jaanuar 1898, lk 40 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Taline tee

Läbi õrna udusüle
Kuu see tungib kõrguses,
Kurwa lume-wälja üle
Kurba walgust külwates.

Mööda maanteed, pikka, pikka,
Saan see sõidab sahinal,
Kellukene kõlab ikka
Ühesoodu aisa all.

Misgi tuttav hinge täidab
Postipoisi laulmisest;
Laul kord rõõmuküllust näitab,
Kord ta kaebab kurbtusest.

Muidu ümbrus tühi, waga –
Pole tuld ei talu sääl…
Werstapostid üksi aga
Wälkumas on wälja pääl.

Igaw, tüütu… Homme juba
Olen, Liina, Sinu pool…
Kamin köeb… Soe tuba…
Sind mul näha ainus hool.

Kella seier kiirelt rühib,
Warsti keskööd näitab ta;
Kesköö wõõrad wälja pühib,
Meid ei aga lahuta…

Tee on tüütu… Suik ju sume,
Sulub postipoisi suud…
Kellukene kõlab, kume, –
Udu-wari katab kuud.

A. S. Puschkini järele J. Tamm
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 16. jaanuar 1897, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Alpikütt

„Kas ei wõi sa talle hoida?
Näed, kuis tasane on ta!
Eks ta rohul ennast toida
Oja ääres hoolega?“

‒ „Ema, luba mind kord sinna
Kütiks mägedele minna!“
„Kas ei või sa karja kaitsta,
Sarwe metsas puhuda,

Linnulaulust lõbu maitsta,
Kellakõla kuulata?“
‒ „Ema, oh luba mind sinna!
Ihkan üles mäele minna!“

„Kas ei wõi sa õisi joota,
Mis on aias õitsemas?
Lehku mäel sul pole loota –
Aedu sääl ei olemas.“

‒ „Õied jäägu oma wäele!“
Ema, luba mind siit mäele!“
Poiss läks jahi pääle, julge
Süda selleks tungi täis –

Ronis mäel, kus tormi-hulge,
Kuristikud läbi käis,
Ajas tõuswa õhinaga
Põgenewat hirwe taga.

Üle kiwiharja, keelwa,
Hirw see hüppab heiuta,
Üle lõhe, äraneelwa,
Julgel wiskel jõuab ta;

Tema kannul kalju rinnal
Tõttab kütt; tal wibu winnal.
Aga häkki kaljunukil
Hirw see hirmul seisma jääb,

Waatab kuristiku kukil,
Haigutawat hauda näeb;
Kalju külg ees järsk ja sile,
Taga kütt, kel jalg nii wile.

Hirmu täis hirw waatab kaljult
Küti poole, kes tal ees;
Waatab palwel, aga waljult
Nooli juhib juba mees…

Mäewaim sääl õhu süles
Kerkib häkki orust üles.
Oma jumaliku käega
Kohkund hirwe kaitseb ta:

„Tahad surma tuua wäega,
Mees, ka minu juurde sa?
Maa pääl kõigil kohta, warju…
Miks sa kiusad minu karju?“

Fr. Schilleri järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 15. jaanuar 1898, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Põlemata põõsas

Ma, patuori, hirmsas wihas
Egiptlasel lõin hinge seest,
Kuid nuhtlust kartes, nõrkus lihas,
Ei maksnud kätte wende eest.

Wõim puudus wõitlemise tarwis,
Ma põgenesin – hääd ei näind,
Nüüd olen Midiani kõrbes
Ju mitu aastat ümber käind

Kui kõrbe poeg, kel laiskus palgel,
Ma tühje tõid siin toimetand
Ja Midiani naese jalgel
Pääd hooletumalt painutand.

Weel harwa nagu läbi udu
Näen waimu ees siin wältimas
Ma pilta sääl, kus wõõrsil kodu,
Kus wennad higis orjamas.

Näen templi saali suurt ja uhket –
Sääl päikse papp mind õpetas;
Sääl nikerdused – arwul rohked –
Sääl Niilus mööda woolamas.

Weel kuulen wende hoige kisa
Sääl timukate naeru all,
Ja wande häält, mis kostma visa,
Ning laste nuttu lagedal.

Kuid eile – sääl ma kõrbes waeses
Sain uue jõuuga täidetud,
Kui põles kibuwitsa põõsas,
Ei aga ära põlenud.

„Kui kibuwits,“ hääl hüüdis: „jõle
Nii on mu rahwas teiste ees,
Kuid tema waim ei ära põle –
Ma olen wandund enda sees.

Kuis pilw läeb mööda küsimata,
Nii auu läeb teistel rahwastel,
Kuid nagu põõsas põlemata
Jääb ilma pääle Israel.“

W. Solowjewi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 2, 12. jaanuar 1896, lk 16 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)