Õnnelik inimene

How happy is he born and taught.

Kui õnnelik maailma peal
Sell inimesel elu on,
Kes walet põlgab siin ja seal,
Kell tõsi sõjariistaks on!

Kell’ himud pole piinajad,
Kell’ hing on walmis surmale,
Kes põlgab ära petised
Ja elab taewaisale.

Kes wara, hilja palwet teeb,
Kes nõdru wende õpetab,
Kes waeste laste häda näeb,
Neil’ jõudu mööda had teeb.

Kes elab kawaluseta,
Kes maa peal rahunõudija:
See hing on taewapärija,
Ta mälestus on lõpmata.

Sir Henry Wottoni järel Ingliskeelest J. Nebocat.
Kündja nr.45, 9. november 1883, lk 539, 540

Kalamehed

(Three fishers went sailing out into the West.)

Kolm kalameest purjut’wad laenete käes,
Kui päikene looja läind mere peal,
Ja igaüks raskete mõtete sees:
Mis teewad neil naesed ja lapsed mäel;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord walwata mõndagi ööd.

Kolm naesukest waatawad laenete peal’,
Kus mehed on wõitlemas tormi käes,
Ja süütawad tuluk’sed põlema seal,
Et teejuhid oleks neil silma ees;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord walwata mõndagi ööd.

Kolm surnut on hommikul kallaste peal,
Kui päikene kullates pilwesid,
Ja naesed ja lapsed kõik nutsiwad seal,
Et silmadest woolasid pisarad;
Nad elu on ohwerdand kallide eest.
Sest, naene ja lapsed, oh armasta’ meest!

Charles Kingsley järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 42, 19. oktoober 1883, lk 502, 503

Talwe tuul

(Blow, blow, thou winter wind.)

Sa puhu, puhu, talwe tuul,
Sa pole nõnda wilu
Kui mõne mehe armu huul,
Kell’ puudub kristlik elu.

Tee kõwaks meie maad ja weed,
Et liugu lasta wõime,
Ja walmista meil saaniteed,
Siis kergeste teed käime.

Shakespeare’i järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 21, 24. november 1882, lk 258, 259

Koolmeister ja õppija

(Qu’il fait sombre dans sette classe.)

Kui pime on siin koolitoas!
Mull iga päew üks ainus plats,
Hall müür, must tahwel silma ees
Ja alatasa ainus käsk!
Seesama raamat nina ees,
Kus rasked kirjatähed sees!
Kas seda hüütaks’ elama?
Ma hüüan seda piinama!”
Nii rääkis weike koolipois
Ja arwas ennast õiguses.
Seal wastas tale koolmeister:
“Mu laps, sa oled eksiteel,
Sull’ puudub waga lapse meel!

Tournier järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 12, 22. september 1882, lk 150, 151.

Jumal, oh kaitse sa

God save our gracious king.

Jumal, oh kaitse sa,
Meil Keisrit armuga,
Õnn Wenemaal!

Saada tal wõidurõõm,
Õnne ja autroon,
Pikk elu olgu tal,
Õnn Wenemaal!

Mägede Issand sa
Tõuse ja purusta
Kõik põrgu wäed;
Tee tühjaks nende nõuud,
Riku kõik kurjad tööd,
Ta peal meil lootus on,
Oh kaitse meid.

Su kallid annid sa
Ja waimu wala kaa
Mei’ Keisri peal.
Seadusi kaitsegu,
Siis laulab meie suu:
Püha waim hingaku
Mei’ Keisri peal.

Nähku ta kaua weel
Sõbrust ja armastust
Kaswamas meil!
On tema walitsus,
Heldus ja armastus
Suur meie wastu, siis
Hüüdkem: hurraa!

Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 10, 9. märts 1883, lk 118, 119

Lauliku palwe

(Almighty Father! let they lowly child.)

Suur vägev Isa! Las’ su weikest last
Truuks jääda sinu tões surmani –
Las’ lauluhelin tõusta minu suust,
Su kiitus kosta elu otsani!
Las’ waeste rahwa lastel korda minna
Heal himul taewa tarkust õppida;
Kui elurändamised saame senna,
Siis aita oma sülle kippuda.
Las’ rohilises sängis hingata
Kõik laulikud, kes auuga wanaks saanud,
Neid lase wiimsel päewal ärgata
Ja maits’da, mis sa neile walmistand.

Ebenezer Ellioti järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 8, 25. august 1882, lk 102, 103

Palaw ilm

(Ah! qu’il fait chaud.)

Kui palaw ilm!
Päew otsa kuulda kaebdusi
Mei’ põllumeeste suus;
Ei aetagi muid juttusi,
Kui sõbrad, naabrid kous:
Kui palaw ilm!

Mu hurtsiku sees pean ma,
Kus kaa on palaw ilm,
Nii raskest’ hinge tõmbama,
Kui hirmus palaw ilm!
Tund tunnilt tõuseb ilmaklaas,
Päew kangest’ põletab.
Mu ihu ujub higi sees,
Päev üdi sulatab.

Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 6, 11. august 1882, lk 78, 79

Isamaa

(Combien j’ai douce souvenance.)

Kui palju magust mälestust
On minul oma isamaast!
Mind juhatab Jehowa sõrm,
Mu isamaa on minu arm.

Mu õde! Kas sa mälestad,
Kui ikka meie kallis eit
Meid rindu wastu pigistas
Ja oma kaisus musutas?

Kas mälestad, kui järwe peal
Üks pääsukene lendas seal,
Tuul pilliroogu liigutas,
Päew järwepinda punastas?

Kui mõtlen isamaja peal’,
Kus hüüdis eide, taadi heal,
Siis süda kipub sulama
Ja silmist wesi walama.

Chateaubriandi järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 5, 4. august 1882, lk 66, 67

Kaitseja ingel

(Veillez sur moi quand je m’éveille.)

Mu kaits’ja ingel, walwa mind,
Kui ärkan unest ülesse!
Suur Jumal seda käskind sind.
Mind wõta oma sülesse,
Mu nõdrusega kannata,
Mu kõrwas kõnni lõpmata,
Häid sõnu pane suhu mull
Ja õpeta mind rääk’ma tõt;
Kui libisen ma eluteel,
Hea ingel, paku mulle kät.

Madame Tastu järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 3, 21. juuli 1882, lk 42, 43

Emale

(A qui devons-nous la naissance.)

Kell’ tänu wõlgu oleme,
Et maa peal meie elame?
Kes rinnapiimal toitis meid?
See on mei’ eit.

Kes liigutas meid kätki sees?
Kes walwas meie woodi ees?
Kes kandis oma süles meid?
See on mei’ eit.

Kes õpetas meid paluma
Ja püha kirja lugema?
Kes näitas meile õiget teed?
See on mei’ eit.

Kes palub ikka meie eest?
Toob tagasi meid kurja seest?
Kes õpetab ja aitab meid?
See on mei’ eit.

Tastu järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 2, 14. juuli 1882, lk 30, 31

Ma armastan sind

(I love thee – I love thee.)

Ma armastan – ma armastan
Sind, ilus neiuke!
Sust öösel unes mina näen,
Mu kuldne linnuke!
Mu süda armastusest keeb,
Suu su eest palwet teeb.
Ma armastan nii hellaste
Sind, kallis lilleke!

Ma armastan – ma armastan!
On ikka keele peal;
Sind armastan – sind armastan!
On minu lauluheal;
See minu silme otsus on,
Mu kallis lilledest,
Sind armastan – sind armastan,
Sind tuhat neiudest!

Ma armastan sind, neiukest,
Su sinisilmikesi!
Üks sõna sinu huuletest
On magusam kui mesi;
Su hõrnast südamest on tulnd
Mu südamesse tuli;
Sind armastan – sind armastan
Nii kaua kui ma elan.

 

Thomas Hood, Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 2, 12. jaanuar 1883, lk 22, 23

Mis laulate, mu linnuksed?

(Que chantez-vous, petits oiseaux.)

Mis laulate, mu linnuksed?
Ma imeks pannes kuulan teid;
Jehowa tööd on ilusad,
Tal’ laulate neid laulusid!

Ja mäed ja metsad kõlawad
Nüüd teie hele healedest;
Mu tänuohwrid palawad,
Siin kosutan end lauludest.

Kui hõrnad ja kui magusad
On lauluwiisid teie suus,
Ja imelised, lõbusad,
Mis iga hommikuga uus!

Cassagnes’i järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 1, 7. juuli 1882, lk 12, 13