Kalanik

Goethe järel.

Jõe wesi tõusis, wesi kees,
Üks kalamees ta peal,
Ja rahuliste waatas mees
Siis õnge järel’ seal.
Kui istub ta, kui kuulaks ta,
Teeb laene lahti end,
Mees liikwa wee seest kerkima
Näeb, Wesi-neiu, sind.

Neid laulis tall ja lauses tall:
Miks petad kala sa,
Nii kawalast siin taewa all
Tad tahad surmata?
Oh teatsd sa, kuis kaladel
Hea põhjas puhata,
Sa jätaks järel’ püidmisel
Ja tuleks alla ka.

Siin karastab end päikene
Ja kuu siin jõe wees
Ja laened kandwad iluste
Neil kuju enda sees.
Kas taewas sind ei meelita
Ja niiske sinagi?
Su palge nendasama ka
Siin udus otsani?

Ja wesi tõusis, wesi kees,
Sai märjaks mehe jalg;
Kui halli terwist kuulates
Tal rõemus oli palg.
Näkk laulis wees, näkk laulis wees,
Kõik otsa lõppis siis:
Ta tõmbas meest, pool kukkus mees, —
Woog kalaniku wiis.

J. Leppik.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188.

Unenägu

(Lermontowi järel.)

Ma lamasin wist Dagestani kalju pinnal,
Kus päike paistis wäga palawast’;
Seal auras sügaw haaw siis minu rinnal
Ja ikka tilkus weri maha tast.

Nii lamasin ma üksi wõeral rajal,
Ja mustad kaljud ümberringi teal,
Mis tulikuumad lõuna paiste ajal —
Ma magasin, kui surnud seal.

Ma nägin und, et küinla tule walgel
Üht pidu peeti kaugel kodumaal.
Seal mõni uhke neid, kell puna palgel,
Ka naljatades mõtles minu peal’.

Ja kuna teised tihti nalja tegid
Ja rõemsalt siia, sinna käisiwad,
Üht kurwalt istuwat seal nemad nägid,
Ja õhkades ta rinda tõusewat.

Ta nägi waimus kaugel kalju pinnal
Üht surnu keha kuuma liiwa peal,
Weel auras sügaw haaw seal tema rinnal —
Ah, tuttaw oli tall see surnu seal.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 40.

Talismann*

Puschkini järele J. Leppik.

Sääl, kus meri igaweste
Laeneid pillub kaljule,
Sääl, kus paistab soojemaste
Kuu ööl kauni ilmasse,
Sääl, kus haaremite ilus
Und näeb Muhamedi mees:
Andis mulle neid ööwilus
Imeasja meelites.

Ja ta ütles: Minu kallis,
Hoia teda hoolsaste!
Armastus sind nõnda sallis,
Andis tema sinule.
Haigust, surma, sõda, waenu
Ta ei wäära ialgi,
Ka ei jõua patu laenu
Tasuda ta sugugi.

Hommikumaa linnu anda
Ei wõi tema omast wäest,
Prohwetigi jüngrid kanda
Ei wõi teda sinu käest,
Üle mäe ja wete pinna
Kaugelt rannast otsata
Ei wõi ta sind wiia sinna,
Kus on sinu kodumaa.

Kui sind püüab silme sära
Petelikult paeluta,
Kui sind püüab sala kära
Musu läbi mureta,
Kui su äge armu taewas
Pilwes wale udu sees,
Kui su süda suutu waewas:
Siis ta hoidjaks sinu ees.

* Talismann on hommiku maa ebausu järele asi, mis inimest õnnetuse eest hoida wõib, kui teda kaasas kanntakse.

Oleviku Lisaleht nr 17, 21. august 1889, lk 265.

Eesel ja koer

Üks eesel kõndis tasa teel,
Hunt jooksis tema taga, eel:
Üks rada mõlemil on minna.
“Miks,” ütles koer, “nii laiiskled sa?
Ei paigaltki sa ära saa!”
Ta isi jooksis siia, sinna
Ja jälle kuni eesleni;
Ta eeselt pillkas alati,
Kui juure jõuudis temal,
Ja jooksis ruttu jälle eemal’, –
Mäest käisid alla, ülesse
Ja üle wainu, üle wälja,
Kuid eesel ikka tasaste,
Koer jookstes tegi nallja.
Koer hüppas, jooksis hulluste,
Et poole tee peal wäsis ära
Ja maast ei saanud ülesse;
Laisk eesel aga jõuudis wara,
Kus pidi tema olema:
Kumb wälemaks neid piad sa?

Nicolai järele J. Leppik.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 526

Waene mees ja õnn

Üks waene mees kes hauku kaewas,
Hüi’s õnne appi omas waewas,
Et tuleks jõuukaks tegima.
Õnne tema palwet warsi täitis:
Kaks kulla pakku kaewanduses talle näitis.
Mees rumal õnne tabama;
Neid wase tükeks pidas ta
Ja andis wähe raha eest nad teisel ära,
Siis palus õnne weel, et annaks enam wara.
“Sa narr!” õnn hakkas rääkima,
“Miks piinad mind? Must eemal’ tõtta!
Kes oleks rikkam oln’d, kui sa,
Kui oleks mõistnud õnne kinni wõtta?

Gellerti järele J. Leppik

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 525

 

Lättel

Chamisso järele.

Meie lätte puude warjul,
Kaunis kaugel majast ta;
Keda seal küll linnud laulwad,
Seda ei wõi ütelda.

Neiu tulli lätte juure
Lumi wallge ämbriga,
Tahtis jälle kodu minna,
Noort meest lättel nägi ta.

Kaua nad wist jutustasid,
Neid jäi hiljaks tulemata.
“Armas ema, ära nuta,
Sinu kässku täitsin ma.

“Ämber olli kerrge minnes,
Rasske olli tulles ta,
Kuida seal ka linnud laulwad,
Ema, tõest’ ei tea sa.”

J. Leppik.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 371

Silmapilk

Ja nii üksteist jälle näeme
Rõõmsa rahhwa ridades,
Ja me laulu pärrgu läeme
Palmitsema iludes.

Kelle jumalale loome
Aga laulu esite?
Sellele see ohwer toome,
Kellest rõõmu kõigile.

Mis sest, et on ehitanud
Ceres* altart eluga,
Et on kaussi piigistanud
Bachus** leemi punama?

Pole taewas sädet toonud,
Mis pand lõuke leekima,
Waim siis pole tulel joonud.
Süda jäänud rõõmuta.

Õnne piab pilwe riigist,
Waiime wallast langema;
Ülem ülemate liigist
Silmapilk on lõpmata.

Sest, mis esimene alge
Põhjamata looduses,
On siin jumalik üks walge,
Mõnus mõte iganes.

Pikkamisi pallwe tunnil
Kiwi tekkib kiwile,
Ruttu, nagu waiime sunnil,
Sünnib töö siin ilmale.

Nagu päikse kiirte sillal
Wärwiline waip siin saab,
Nagu omal kirjul sillal
Ilmatar seal jalutab.

Nõnda iga anne ilus
Kiir kui wälk on kaduma,
Öö ta oma haua wilus
Kinni katab rutuga.

Schilleri järele J. Leppik.

* Põllujumal.
** Wiinajumal.

Linda nr. 4, 20. mai 1889, lk 158, 159

Naisterahhwa armastus ja elu

A. v. Chamisso järele J. Leppik

Korra teda nägin,
Nüid ma rahuta;
Kuhu iial waatan,
Tead näen ma;
Nagu lausa unes
Tema pilt mu ees,
Tõuseb pilknes pimes
Üles iganes;

Muidu kõik kui kadund
Ümberringi on:
Õede mäng ei ole
Enam minu õnn,
Tihti nutaks mina
Kambris üksinda;
Korra nägin teda,
Nüid ma rahuta.

2.

Tema kõige kenam noormees,
Kuis nii helde, kuis nii hea!
Armsad huuled, selged silmad,
Julge meel ja mehe pea.

Nenda nagu selges sinas
Selge, ilus täheke,
Nenda tema minu taewas
Paistis kõrgel kauniste.

Rända, rända oma rada!
Sinu hiilgust waatan ma,
Alanduses waatan teda,
Õntsalt kurwa meelega.

Ära kuula waikest palwet,
Mis ju õnneks palun ma;
Ei sa tohi teenjad kuulda,
Taewatäht, kes uhke sa!

Paljalt suurest sugust neiu
Wõib ju õnne ülenda;
Õnne tahan soowi talle;
Tuhat korda soowida.

Rõemus olen siis ja nutan
Õnnis, õnnis, õnnis olen ma;
Lõhkebki mu süda rinnas,
Mis sest, las’ ta lõhkeda.

3.

Ei seda taha küll usku’,
Ma olen und ehk wast näind;
Kuis oleks ta teiste hulgast
Mind kõige paremaks teind?

Mull on kui oleks ta rääkind:
Ma sinu igawest’ –
Mull on – ma unustan ikka,
Ei ole see nenda wist.

Oh wõiksin ses unenäus surra,
See õnnist surma ma juua,
Ta rinnala uinuda,
Ja pisaraid walada!

4.

Sa sõrmus minu sõrmes,*
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind wagaste huultel’
Ja wagaste rinnale.

Kui unustasin ära
Ma lapsepõlwise a’a, –
End leidsin üksinda, kadund
Siin otsata oru sees ma.

Sa sõrmus minu sõrmes
Siis näitsid nägusat äärt,
Mu silmale selgeks tegid,
Mis elus on otsata wäärt.

Ma tahan elada temal’
Ja täitsa olla ta,
End tunnen mina tema läigis,
Kui õntsuses elama.

Sa sõrmus minu sõrmes,
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind wagaste huultel’
Ja wagaste rinnale.

5.

Aidake õeksed
Rutuste ehti’,
Aidake õnnelist mõrsjad nüid!
Palmige mulle
Aljas pärjake, ülem hüid!
Juukste peale,

Ollin ju õnnis,
Hõiskas mu süda,
Kallima kaenlas kadunud waew!
Siis weel hüidis,
Igatsus rinnas,
Et ju oleks käes pulmade päew.

Aidake õeksed,
Aidake täna
Kartust südamest kautada.
Et ma tad lahkest’
Wastu wõin wõtta,
Õnne ja rõemu hallikas ta.

Ollid ju, kallis,
Tulnud ja mulle,
Paistad armsaste, päike, sa!
Palwes siis mina,
Alandes tahan,
Issand, sinu ees kõndida.

Puistake, õed tall’,
Puistake lille,
Et wõib õiedel kõndida!
Aga õeksed,
Kurwaste ütlen:
Teist pean ma lahkuma!

6.

Kallis sõber, waatad
Imestates sa,
Ei sa seda mõista,
Kuidas nutan ma;
Lase niiske pärli,
Ime ehe küll,
Rõemu selgelt weerda
Palge peale mull’.

Oh kui hirmul süda,
Oh kui taewalik!
Wõiksin sõna leida,
Mis sull kohalik!
Tule pane palge
Minu rinnal’ sa,
Siis sull kõrwa sisse
Rõemsalt räägin ma:

Emalt järel küsisin
Mõnda asja ma,
Hea ema püidis
Mull kõik seleta;
Tema ütles mulle,
Nagu tuttaw ta,
Pian warsti hälli
Muretsema ma.

Tead nüid silma piisad,
Mis wõin nutta ma,
Piawad, mees, sull jääma
Ikka teadmata.
Jää mu rinna najal,
Ole minuga,
Et ma wõiksin ikka
Su peal tueta.

Siin, mu woodi kõrwal
Kätkil ruumi on,
Kus mull waikselt olles
Unenäus on õnn.
Hommik tuleb kätte,
Uni tõeks saab,
Mull ta seest su kuju
Wastu naeratab.

7.

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

Tõest õnnistus on arm ja armastus õnn.
Nii ütlesin ma ja nenda ta on.

Õnn enne olli mu hüid,
Weel palju enam aga nüid.

Kes hoiab last ja imetab,
Laps ainult seda armastab.

Üks ema paljalt seda teab,
Kuis armastus siin südant piab.

Oh, kahju mehest tunnen ma:
Tall ema arm on tundmata.

Sa waatad mu peal’ ja naeratad ka,
Mu armas, armas ingel sa!

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

8.

Nüid esimest kord walu teinud sa,
See aga sund.
Mees, walju magad rahuga
Sa surma und.

Lesk waatab maha alla kurwalt,
Ilm tühi paik.
Ma eland, armastanud rohkelt
Nüid lõpnud kõik.

Ma tahan jälle waikselt mõtelda,
See minu ilm.
Seal näeb sind mööda läinud õnnega
Mu leinaw silm.

9.

Mõtted omast päiwest,
Mis ju kaugel nüid –
Tütar, armas tütar,
Minu kallis hüid,
Enne, kui mind hüitud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida.

Hallid minu juuksed,
Wäetiks jäänud ma,
Ollin, nagu sina,
Noor ja ilus ka,
Armastasin nenda,
Olin mõrsjagi,
Ja ka sa jääd wanaks,
Nagu minagi.

Ära aega waata,
Las’ ta lennata,
Aga tõde nõua
Ilma lõpmata;
Ütlesin ma korra,
Nenda ta ka on:
Õnn on armastus
Ja armastus on õnn.

Panin, kes mull armas,
Hauda hingama, ­–
Armastus mull jäänud
Rinnas muutmata.
Oligi mull rõhkust,
Waewa eluteel,
Siiski kindel olli
Ikka minu meel.

Enne kui ma läinud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida:
Kui sa tunned häda,
Pane kindlaks meel,
Olgu armu walu
Siis sull kallis weel.

* See laul on “Eestitastatud laulude” hulgas ära trükkitud, aga siit ei wõi tema wälja jääda.

Linda nr. 2, 15. november 1887, lk 63, 64, 65, 66

Rändaja

Schilleri järel Saksakeelest.

Noorus’ rajad mind weel kandsid,
Kui ma läksin reisile
Lapseea rõõmsad tantsid
Jätsin isamajasse.

Kõik mu päranduse, wara
Jätsin rõõmsast’ senna ma,
Kepiga ma läksin ära,
Lapse lahke meelega.

Sest mind sundis wägew lootus
Ja üks sala usuheal
Teele, hüüdis, ei sull ootus
Jõua headust tuua teal.

Jõuad kuldse wärawale,
Pööra sealt siis sisse sa,
Kaduw läeb seal kaduwale,
Taewalik jääb muutmata.

Õhtu tuli, hommik tuli,
Ikka, ikka rändasin,
Aga ikka warjul oli,
Mis ma tahtsin, otsisin.

Mäed ja orud seisid tee peal,
Jõed mull reisi keelasid;
Tõkked tegin weik’se wee peal’,
Jõedel sildu suuremaid.

Ühe jõe kaldal’ jõudsin,
Misse jooksis ida pool’,
Selle laenetesse sõudsin,
Rahu lootes tema wool.

Ühte suure merde ajas
Mind ta niiske laenemäng;
Mu ees kange wesi kajas,
Ei seal olnud rahusäng.

Oh, ei keegi wii mind senna!
Oh, ei taewas pea peale
Jaksa maaha ühte minna,
Sest et siin ei pole seal.

J. Leppik.
Kündja nr.47, 20. november 1885, lk 249

Talwelaul

(Edelmann’i järel.)

Nüüd magab maa, sest walge kate
On tema üle lautud;
See poolke mitte surnumate,
Ta kewadest saab kautud.

Ja nagu lapsuke, kes hellast’
Saab emasüles hoietud,
Nii hingawad ta kaisus hellast’
Kaa lillelapsed kaetud.

Seal näewad und nad hõrnast õhust
Ja päik’sepaistest, tähtest, kuust,
Ja näewad: palhad lillepõhust
On aasad; lehed kadund puust.

Nad kuulewad, et linnud laul’wad,
Et ojas laksub laeneke,
Nad liblikate juttu kuulwad,
Ja sumiseb meelinnuke.

Nüüd lillekesed pead kaa tõst’wad
Ja näewad ilu siin ja seal,
Nad unenägu näewad lõpp’wad,
Sest waata – kewade on seal.

J. Leppik.
Kündja nr. 12, 20. märts 1885, lk 72