Ööpik

Ööpimeduses, kui kõik jäänud unele
Lööb ööpik waikses aias laulu lillele,
Kuid lillel pole tundmust armulaulu üle,
Waid wärisedes langeb tema une sülle.

Eks külma iludusele nii laula sa?
Oh mõtle, laulik, mida püüad asjata?
Ta sind ei kuula, ega waata sinu poole:
Näed – õitseb ta; ei sinu hüüdel wastust ole!

Pushkini järele I. Fr. Meyer.

Linda nr. 26, 22. juuni 1899, lk 426

Mötted

Käin uulitsal, kus kära ikka.
Wõi rahwarikka templi sees.
Kas istun noorte meeste sekka –
Mul ikka unistused ees.

Ma ütlen: Aastad mööda läewad,
Ja wiimaks surmawalla all’
Kõik kaowad, keda silmad näewad;
Nii mõnelgi lõpp ligidal.

Silm üksi seiswat tamme waatis.
Ia mõtlen: “Metsa kuningas.
Kes minu isad hauda saatis,
On pärast mind weel olemas.”

Last wäikest meelitelen mina.
Ia mõtlen: “Anna andeks mull’!
Ma kustun, aga ela sina,
Ma enda koha annan sull’.”

Nii läewad mõttelennu sunnil
Mul mööda päewad, aastadgi;
Küll tahaks teada ma, mil tunnil
Surm tõstab oma wikati.

Kus kohas surm mu pääle tõttab.
Kas merel, reisul, lahingis?
Ehk naabri-org wast kaissu wõtab
Mu külmaks jäänud põrmu siis?

Ehk külmal kehal küll ükspuhas.
Kus paigas tuleb puhata.
Kuid ometegi armsas kohas
Ma tahaks ennem hingata.

Las’ haua uksel rõõmupalgel
Noor elu lustil mängida.
Las’ loodus hiilgab wõimsal walgel
Sääl igawese iluga.

Puschkini järel I. Fr. Meyer.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 359