Kui sügis suwe ilu peitu wiib,
Ia ilma katab kare kõlma tiib –
See seob sidemesse wete pinna.

Kui kurbtus, mure, rusub raskelt meelt,
Ia peidab tähed meie eluteelt –
See talwe moel teeb külmaks meie rinna.

Kui kewade siis õhku soojendab,
Ia wete külma kaane sulatab:
Siis kallis pidupäew on laente pinnal.

Kui arm on õrnalt täitnud südame,
Sääl aate-woolud ärkwad elule:
Uus elu, rõõmu laene liigub rinnal!

Iuho Wixta järele –ts.

Linda nr. 17, 20. aprill 1899, lk 276