Mia Holmi laul, tõlkinud M. Kiisk (?)
Väikses palves tõstan käed
Kõrge tähte poole ma:
Hellad tähed, ööde küünlad,
Võtke vähe pidada!
Vaiksed tähed, jahutage
Minu valu palavat,
Minu südamesse saatke
Ühte ainust pisarat!
Aga tähed mind ei kuule,
Edasi nad rändavad:
Kõrgest nagu uhkelt alla
Külma pilku saadavad.
Olevik nr. 14, 4. aprill 1894, lk 325.
A. Puschkin’i järele –rgn.
Pilv, see tormab, pilv, see keerleb,
Pilvelt pilub kahvand kuu;
Lumi lausa langeb, veerleb;
Pime öö on otsatu!
Sõidan, sõidan laual luhal,
Kellukene kõliseb …
Hirmus, hirmus tormi uhal
Sõita – lumi keerleb, keeb!
Hei, las’ käia! … “Jõudu pole,
Isand, raske hobustel;
Silmad matab tuisk mul kole,
Lumi lasub lausa teel.
Jäljed kadund! Mis nüüd teha!
Teelt me eksind eemale!
Tont meid juhib, see on näha
Keerleb, veerleb kaugele.
“Vaata, sääl ta tantsib, kallab,
Puhub, sülgab silme mull’;
Vaata, sääl ta orgu kallab
Hirmund hobu eksiteel;
Sääl ta pistab lumest pea
Võera verstapostina;
Sädemena vilgub, pea
Kaob pimedusse ta!
Pilv, see tormab, pilv, see keerleb.
Pilvelt pilub kahvand kuu;
Lumi lausa langeb veerleb,
Pime öö on otsatu!
Käia jõudu enam pole;
Järsku vaikis kelluke;
Hobud seisvad … – Näe, mis kole
Kogu sääl! “Vist hunt on see.”
Tuisk, see tormab, tuisk, see hulub,
Hobused ju norskavad.
Vaat’, ju eemale ta silub,
Silmad aina hiilgavad!
Hobused ju jälle sõitvad;
Kõliseb ju kelluke …
Näe, kus vaimud lausa uitvad
Valgel lumel laiale!
Otsatumalt, inetumalt
Keerleb tondi kari sääl,
Nagu lehed rahutumalt
Sügisesse tuule väel …
Kas neid palju? Kuhu tõtvad?
Haledasti huluvad.
Kas nad kodukäijat matvad,
Nõida mehel’ panevad?
Pilv, see tormab, pilv, see keerleb.
Pilvelt pilub kahvand kuu;
Lumi lausa langeb, veerleb;
Pime öö on otsatu!
Tondid kari karja pääle
Kõrgusesse keerlevad,
Kohutades kaebehääle
Südamesse saadavad.
Olevik nr. 14, 1. aprill 1895, lk 332.
Saksa keelest Mart Tamm.
Kõrget seisis taevas päike
Valged pilved looril ees; –
Meri oli vaikseks jäänud,
Mina tüüril mõtetes
Nägin laevas nägemise –
Poolelt ilmsi – une sees:
Ilma Lunastaja ise –
Kristus seisis minu ees.
Oh kuis lehvitavad tema
Valged riided tuule käes!
Oh kuis suureks muutus tema! –
Ilma täitis Vägimees:
Tema pää see puutus taeva,
Käed ta laotas laiali
Kõiki õnnistades tõstes
Üle maa ja merede.
Rinnas kandis südamena
Tema puna päikese,
See säält loitis leekidena, –
Kiirgas heldust ilmale.
Selle päikse kiired näitsid
Õrna valgust üle maa,
Armu soojusega täitsid
Külmemadgi kohad ka.
Kellad kostsid helinaga
Eemalt armsa healtella, –
Selt kui lillist ahelaga
Tõmbasivad iluga
Meie laevad luikedena
Oma poole rannale,
Kust linn paistis – väga kena –
Mulle silmi selgeste.
Majad kuldse tornidega
Olid selle linna sees:
Aiad ala haljusega
Lehkasivad tema ees.
Rahu valitses ses linnas,
Vaeva ei sääl teinud töö:
Ilu hiilgas ikka hinnas,
Seda varanud ei öö.
Valges riides inimesed
Käisid puhta teede pääl,
Palmioksad rohelised
Haljendasid käes neil sääl.
Ja kui tulid vastu kuskil,
Tutvustasid kõiki neist
Südamlikult üksteist uskel,
Armsalt suuteles teist.
Ja siis vaatsid üles poole
Lepitaja südame,
Miilest oovas vere voole
Päikse kiirtel hellaste.
Viimaks kooris kolmkord hüüdsid
Jeesust Kristust Päästjana,
Teda hulgal pühaks kiitsid:
Auu sull’, Õnnistegija.
Olevik nr. 13, 30. märts 1892, lk 281.
(Что такое деньги?)
Барон A. Тутаевь.
G. E. Luiga.
Targa juurde astus laulik,
Hakkas nõnda küsima:
“Ütle mulle, mis on raha?
Sõbrakene, seleta!”
Tark nii kostis laulikule:
– “Mitu korda sinu salm
Elu tühjust tunnistades
Ütles: raha, see on tolm,”
– “Tõsi küll,” nii lausus laulik,
“Siisgi selles asjas sa
Oma arvamist mull’ ütle,
Oma tarkust avalda.”
Seades sõrme otsa pääle
Kostis tark: – “Mu sõbrake:
Mõistus paneb ilma liik’ma,
Raha aga … mõistuse.”
Olevik nr. 13, 26. märts 1890, lk 436.
Heine järele J. Parv.
Ma tuikusin tumedas mõttes
Su inglike pildi ees;
Mul oli kui oleksin elu
Veel leidnus su silmade sees.
Su huulede ümber nii armsalt
Õrn naeratus lehvivat näis:
Su silmad, need oleksid läinud
Kui kurbtuse pisaraid täis …
Mu silmi ka pisarad tulid
Ja voolasid valuga –
Ei uskuda siisgi ma suuda,
Et olen Sind kaotand ma!
Olevik nr. 13, 28. märts 1894, lk 303.
(Sõnad kuulsale Rubinsteini laulule)
Saksa keele j. M. Lillenupp.
Igapäev käis imeilus
Keisri-tütar jalutamas
Õhtu viivul kaevu ääres,
Kussa laine lustil laksub.
Igapäev ka ilus ori
Õhtu viivul viivul kaevu ääres,
Kussa laine lustil laksub –––
Igapäev talt kadus jume –
Kadus jume.
Ühel õhtul keisri tütar
Küsib otse orja käest:
Sinu nime tahan teada,
Sinu kodu, sinu sugu!
Ori vastas tall’:
Mu nimi Mahomet
Ja kodu Jemen –
Ja mu sugu, see on Asra,
Kesse sureb – armastades.
Olevik nr. 10, 7. märts 1895, lk 237.
F. Bodenstedti järele G. Õis.
All aias õhkas õitsilind
Ja kaebas kurvalt ühtelugu:
Mis aitab see, et meie sugu
Võib lahkelt laulda võsa vilus,
Niikaua kui me põu ja pugu
Ei ehi, lehi lille-ilus!
Õis jälle õhkas peenra pääl
Ja kaebas kurvalt igal ajal:
Mis aitab see, et rõõmsal rajal
Ma ehin, lehin lille-ilus,
Niikaua kui ma kaunil kajal
Ei vilista või võsa vilus!
Neid luuletaja lepitas.
Ta lausus: leina pole vaja!
Ta oma laulus linnukaja
Ning lillelehti ühte pandis:
Ja iga maja, iga raja
Tall’ tuhatkordset kiitust kandis.
Olevik nr. 10, 7. märts 1894, lk 231.
Heine järele O. Grossschmidt.
Ma võtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida –
Ja et ma armule siis avaks rinna.
Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma
Ja võtku armu endal kerjata,
Kuid armu eest sain ikka põlgdus hinna.
Nii eksisin ma ümber sinna, siia –
Ei armu kuskil, põlgdust üleliia,
Ja haigelt, kurvalt pöörsin koju ma.
Sääl tulid sa mull’ vastu, kallis ema,
Su silmist tulukest näin läikinema,
See oli arm, mis ot’sin asjata.
Olevik nr. 10, 5. märts 1896, lk 241.
Greeka lauliku A n a k r e a n i laul (a. 550 enne Kristust). Jakob Mähli saksakeelsest tõlkest A. Grenzstein.
Kuule, kuulsam kuju-meister,
Maali, suurem maali-meister,
Maali pilt mull’ magusamast,
Tee mull’ kuju kullasemast!
Tee tall’ saled juuksesalgud,
Põlvedeni peapatsid,
Päältpoolt vaadet valge marmor,
Altpoolt vaadet alabaster,
Palged paistku kuldest koitu,
Silmad saatku tuleloitu,
Huuled uhked roosiõied,
Mesilinnu meelitajad;
Riided punu purpurista,
Kehakate kallist kullast.
Küll nüüd, kuulsam kuju-meister,
Maa pääl suurem maali-meister!
See mu nägus neiukene,
Kaugel elav kaunikene.
Olevik nr. 9, 26. veebruar 1890, lk 358.
Homjakovi “Звезды.” A. Grenzsteini tõlge.
Kui on kadund päeva kära,
Vaata öösel ülesse:
Kõrgel ilmub ime sära,
Vaatab alla vaikseste.
Taeva võlvil tulemered
Igaveste rändavad:
Need on suure Looja pered,
Looja sõnakuulajad,
Vaata üles, siis sa näed
Lõppemata imesi:
Lugemata taeva väed
Täitvad taevast üleni.
Saatvad valgust suurde ilma,
Valgust pimedusesse,
Saatvad valgust meie silma,
Imestust me südame.
Olevik nr. 9, 4. märts 1891, lk 193.
Petöfi laul. Joh. Liivi tõlge.
Kui udu sulge
Torm lennutab,
Nii kiirelt julge
Poiss ratsutab.
“Kust nõnda kiirelt
Kälimees?”
“Just küla piirelt
Siit tükk maad ees;
Suur hobukari
Sõi vainu pääl;
Selle musta sälu
Ma püüdsin sääl.
Ma koduta, maata,
Kus olen, kus käin;
Linn praegu peab laata,
Sääl sälu müün.”
“Pea, sõber, pea,
Ei lähe nii!
Sälg minu, tea,
Anna tagasi!
See kari minu,
Mis nägid eel;
Suur õnn, et sinu
Ma leidsin veel!”
Ei varas vasta,
Ei kuulagi,
Kui tormi tuul ta
A’ab edasi.
Siis korraks keerab
End kaksiti
Ja teisel hüiab
Ta troostiks nii:
“Jää priiks mu rada,
Ära pääle käi,
Sul hobusid sada
Veel üle jäi.
Üks ainuke süda
Mul tuksumas,
Ja selle su tütar
Mult varastas.”
Olevik nr. 9, 3. märts 1892, lk 201.
Tõlkinud E. Kizberg.
Üks kõrgeauuline bojaar
Ütles kord Peetril: “Kõrge tsaar!
Sa tead, suur tükk a’ab ikka lõhki suu
Maid endal võita tahad otsatu,
Meil juba praegu palju maad;
Tark mees peab piiri, rajab raad.”
Rääkis bojaar,
Tall vastas Tsaar:
“Armas sõber, maade vihkaja,
Ei maad ma taha, vett ihkan ma.”
Olevik nr. 8, 24. veebruar 1892, lk 181.
Max Kalbecki järele B. Weber.
Meid viivad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist vii koju,
Ei üksgi sihile.
Ma eksisin neil teedel –
Nüüd süda jahtunud:
Mul on, kui oleks hauas
Mull ase valmistud,
Kui oleks kuldsel armul
Jää, lumi katteksa,
Kui otsiks tema jälgi
Ma ilmas asjata.
Meid viivad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist vii koju,
Ei üksgi sihile.
Olevik nr. 7, 18. veebruar 1897, lk 163.
Hermine v. Hillerni järele J. Parv.
Ma nägin Sind unes, mu kallim, –
Sa seisid altari ees;
Su kõrval seisis mõrsja
Sääl pulma ehete sees.
Ta kleit ja juuks on kaetud,
Küll tuhande pärliga –
Need pärlid on pisarad, mida
Su pärast valand ma.
Need pärlid on hiilgavad, kallid,
Ja mõrsja on õnnelik ka:
Mu pisaratega teda
Nii uhkesti ehtinud sa …
Olevik nr. 7, 17. veebruar 1898, lk 160.
Kurt Mülleri saksakeelne laul K. E. Sööt’i tõlkes.
Oh mu vaene ema, ära nuta,
Kuuled minult halva sõnume ….
Kõigist haavadest, mis sulle löönud,
Peab olema see viimane.
Oh mind hukka mõistavad mu sõbrad,
Sõbrad eksitaval eluteel ….
Ainult kaks, mu ema ja mu Jumal,
Nemad annavad mull’ andeks veel.
Olevik nr. 7, 14. veebruar 1894, lk 159.
Petöfi järele M. Pukits.
Kallikene, sina räägid
Palju minu häädusest, –
Minu häädus aga võrsub
Välja sinu südamest.
Maapind kannab kaunist vilja,
Kuid kas oma jõuuga? –
Ühtgi kõrt ei või ta kanda,
Kui ei päike naerata.
Olevik nr. 6, 7. veebruar 1894, lk 136.
A. V. Koltsovi järele B. Weber.
Lauda istudes,
Hakkan mõtlema,
Kuida ilma sees
Üksi elada.
Pole vaesel mul
Naista noorukest.
Pole vaesel mul
Sõpra ustavat,
Puudub varandus,
Armas kodupaik,
Äglid, sahad ka
Kündja hobuga …
Mulle isake
Jättis pärida
Pääle vaesuse
Rammu raudase.
Kuid ka seegi pea
Hakkas raugema:
Võõrsil töötades
Kadus, lõppis ta.
Lauda istudes
Hakkan mõtlema,
Kuidas ilma sees
Üksi elada.
Olevik nr. 6, 6. veebruar 1896, lk 147.
Taani luuletaja Claudius Rosenhoffi laul.
Tõlkinud A. M. Saar
Miks oled sa veel virgalt tööl
Nii hilja, vaiksel süda ööl?
Miks kahvatanud on su pale
Ja silmas pisar, meel nii hale?
“Päev liiga ruttu mööda läeb,
“Tööd mul veel palju teha jäeb,
“Seepärast ööd pean mõtma juure …
“Mu palet kahvatanud mure.
Oh sõber, õigust ütle mul:
Miks elu raskeks läinud sul?
Sa enne naerdes tegid tööd,
Nüüd aga nutad päevad, ööd.”
“Oh, nutuks põhjust küllalte:
“Mu mõrsja läinud teisele!
“Kuid armas ta ka Jumalale –
“Puusärki praegu teen ma talle!”
Olevik nr. 6, 10. veebruar 1892, lk 134.
Dr. Veske järele.
Minu isa ütles mulle:
Ikkes jälle meie maa,
Ikkes jälle meie rahvas:
Armas poeg, sest rõõmusta!
Kuidas ike neile tuli?
Ütle, isa, minule!
Isa ütles: Ike tuli
Kui see ehatäheke!
Ike kukkus neile kaela,
Kammits kasvis jalgesse,
Ämblik kudus peene paela,
Udu asus silmile.
Vaimuöö me vara alus,
Poeg, ta väga lõbune!
Pimedate ööde salus
Lõpetas ta priiduse!
Mina uuest’ isalt nõudsin:
Kas neilt orjus jälle kaob?
Isa ütles: Ei ta kao,
Orjus tõuseb, priidus vaob!
Kes võib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõvijahti,
Kus on eeslid küllalt head?
Kes võib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõvijahti,
Kus on eeslid küllalt head?
Kes võib udu ära aada
Luhast, soodest, rabadest?
Kes võib taivest jagu saada
Muu kui päike ülevest?
Kes võib veervel’ päeval’ hüüda:
Päike, üles tagasi!
Künkale küll võivad püüda –
Öö neil tuleb ometi.
“Aga kui nad aru saavad,
Isa, nad on pahased?”
Tühja! Nad meid kaisutavad –
On ju otse nahased!
Kes võib pastlal’ paika panna,
Kui ta kulund – ainult auk?
Haud ei ühtki välja anna:
Astku alla vanarauk!
Pojukene, rõõmustele:
Meie koit on kumamas,
Meie koidutäht on hele –
Nende ilm on udukas.
Vaimuöö, see võtku võimu
Üle terve ilmamaa!
See toob meile rikast põimu,
Armas poeg, sest rõõmusta!
A. G.
Olevik nr. 5, 3. veebruar 1898, lk 111.
India laul
L. v. Schröderi järele A. Grenzstein.
Mu neiu jahimehena
Mul tuleb vapralt vasta
Ja tõstab kulmu kumera
Kui vibu, et mind lasta.
Ta pilk on nagu vibunool
Mu vaese südamelle,
Mu süda hirmul igalpool
Kui haavatud gazelle.
Olevik nr. 4, 28. jaanuar 1891, lk 89.
India laul.
L. v. Schröderi järele A. Grenzstein.
Kuule, kulla neiukene,
Nõu kui annan sõbrana:
Kui sul tuleb peiukene,
Kangekaelne ole sa.
Ei ta sellest lugu pea,
Kelle kergest võidab ta;
Kui ta sulle ülihea,
Külma südant näita sa.
Nõnda sõber, nagu kohus,
Noorta neidu õpetab,
Aga neiu hädaohus
Õpetamist lõpetab:
Ära räägi, inimene,
Ole vaiki hauana!
Südames mul armukene –
Iga sõna kuuleb ta!
Olevik nr. 4, 28. jaanuar 1891, lk 89.
K. Woermanni järele* M. Lipp
Liigu, laevukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga.
Laula laevas, neiu noori,
Laula laulu lõbusat
Merest, kellel mõrsjaloori
Pakkund kuulsad kuningad.
Sõjasarved, luid ja rammu
Süütke meeste südame:
Muistse võidu vannik ammu
Kadund kalda kõntsusse!
Unista, mu hingekene,
Imelinna iludest,
Kuna koit nüüd kullaline
Paistab rahu pilvedest.
Liigu, laevukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga!
* K. Woermanni saksakeelse laulu, millest siin tõlge ilmub, on A. Läte komponeerinud ja see kanti komponisti juhatusel Dresdeni aastalõpu-kontserdil märtsikuul 1897 ette.
Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1898, lk 89.
Rootsi rahvalaul.
E. Kizberg
Küsis neiu: Sära tähte taeva telgil,
Miks sa iga õhtu pärast päeva looja
Metsa serval särad ime helgil.”
Kuuldi tähte kostvat tüdrukule:
Suurem õigus küsida jääks ikka mulle,
Kes sa oled, noori nägus neiukene,
Miks sa pärast päeva looja kullakene
Aknal seisad, vaatad õue puna palgel?
Et sind näha saada, hiilgan õhtu algel.
Taevas, tuhat tähte kõrgel sääl,
Ühtgi neiud sinu sarnast ilma pääl!
Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1892, lk 88.
India laul.
Tartu prof. L. v. Schröderi j. A. Grenzstein
Kuis nii imelises ilus
Sinu õied säravad!
Ons mu armuke su vilus,
Õied tema varjajad?
Raputavad õitsvad pead
Nagu poleks teda näind;
Oh akosa, küll sa tead,
Sest ta on sust mööda läind.
Kui ta möödaminnes puutus
Sinu lehkvaid lehtesi:
Leht sääl õitsvaks õieks muutus,
Seda tean selgeste!
Ilma temata sa sära
Poleks sündind ilmale:
Oh akosa, ütle ära –
Kuhu läks mu armuke?
Olevik nr. 3, 21. jaanuar 1891, lk 61.
Saksakeelest M. Tamm.
Vaik kannatuse-ingel
Käib läbi ilma-maa;
Kus on ja häda hingel;
Sääl kohe trööstja ta.
Ta silmist rahu särab,
Kell, armas, vaga viis.
Kui ilm su ümber kärab,
Ta ligi hoia siis.
Ta vaigistab kõik valu,
Teeb nutja naerule,
Viib läbi leina-palu
Roht-aida armsaste.
Ja kui sul hinges haavad,
See ingel – seda tea –
Teeb, et nad terveks saavad,
Ehk küll ei sust nii pea.
Ei kostust kohe anna
Kui temalt küsid sa,
Ta ütleb sull’ “veel kanna,
Pea puhkele saad ka!”
Sind käe kõrval käitab,
Ei räägi sõnagi,
Ja sihi poole näitab:
Nii ikka edasi.
Olevik nr. 3, 16. jaanuar 1896, lk 74.
140853904