Rubriigiarhiiv: 1897

Ära eksinud

Max Kalbecki järele B. Weber.

Meid viivad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist vii koju,
Ei üksgi sihile.

Ma eksisin neil teedel –
Nüüd süda jahtunud:
Mul on, kui oleks hauas
Mull ase valmistud,

Kui oleks kuldsel armul
Jää, lumi katteksa,
Kui otsiks tema jälgi
Ma ilmas asjata.

Meid viivad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist vii koju,
Ei üksgi sihile.

Olevik nr. 7, 18. veebruar 1897, lk 163.

Noor süda

Nad ütlevad, ma vana
Ei, pole tõsi see,
Küll iga minul kasvab,
Kuid süda on nooreke.

Eks vaata, kuda loodus,
On ehtind enese?
Ta noor on ikka aina,
Ei ial vanane.

Küll vahest talv ja sügis,
Tad nagu vanandab.
Kuid tuleb aga kevad’,
Ta kohe nooreks saab.

Nii minu põues lugu
Kui looduses sa näed,
Sääl süda tunneb sooja,
Ei köida t’ad külma väed.

Ma tunnen elutungi,
Ja lootusid aina veel,
Mu hinges elutseb tuli,
See soendab mind eluteel.

Mis kõrge ja kaunis ja auus,
Selleks täidab mind vaimustus,
Ja piisalt põues peidus,
On aina noor – armastus.

Soomekeelest K. H. järele.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 12.

Köike alga Jumalaga

Ümberpannud Ida.

Sa kõike alga Jumalaga!
Ja lapselikult teda usu täiesti,
Sa oma jõuu pääl’ ära looda;
Sest a l a n d u s sind hoiab langemast
Sa kõike alga Jumalaga:
Kes teda juhiks võtvad teel,
Eesmärgile need saavad ikka;
Neil kõigil kinni’tud on meel.
Sa kõike alga Jumalaga!
Siis väge jõudu saadab ta.
Võid rõõmsalt tegu lõpetada,
Sest see on tehtud Temaga.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 9.

Pühade tundmus

Kuis ülendad sa vaimu pörmuvilust,
Sa kullast särav kevadene päik’!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust –
Kus ial astun – öitsva lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldavalt hõiskav linnu-koor;
Nii sammun jälgedeta sügavusse,
Kus ringi roheline metsaloor.

Mis magus õhk siin tõuseb lilleluhas,
Kus loodus sajakordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhulaintel lahtelt ligineb.
Ja puude ladvul heljub mahus müha –
See ohvri õhk käib taevavõlvini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt vajub põlvili.

Ma tunnen eluvaimu tulekeeli
Siin mööda lehvivat mu otsa eest:
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igavest.
Ei mõte enam palve sisse mahu –
Kaob värviilu päik’se helgissa,
Ja minu rinnas hingab önnis rahu,
Mis ühtgi tunnistust ei tarvita.

E. Geibel’i järele Elise Aun.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 3.

Jumal on me kindel linn

Jumal on meie kindel linn
Ja kilp ja möek ning oda:
Ta aitab oma rahvast siin
Ta kaitseb oma koda,
Ehk pölegu meil eel
Vaenlase viha meel,
Ehk suur ta kavalus
Ja hirmus tugevus,
Et pole maa pääl sarnast.

Ei saa küll meie omast väest
Vaenlase vastu pandud,
Kuid tema vöitleb meie eest,
Kes Isast meile antud.
Sa tunned teda vist?
Ta nimi Jeesus Krist!
See Issand Seebast,
Muud pole Jumalat,
Saab meile vöidu andma.

Ehk olgu ilm täis kuradid,
Kes tahaksid meid neelda,
Ei karda meie kedagi,
Neid Jumal tahab keelda!
Ehk kurat mässaku
Ja vihas turtsugu,
Ei siiski vöimust tal,
Sest ta on kohtu all,
Uks söna lööb ta maha.

See söna ikka seisma jääb,
Ehk müristagu pörgu:
Ehk maa ja taevas hukka läeb,
Ei Jeesu kirik nörgu!
Ei vötku kurje nöuu
Meilt ihu, vara, auu:
Et mingu igavest!
Ei saa nad kasu sest:
Ta riik jääb siiski meile!

Martin Luther 1483 – 1546.

Amerika Eesti Postimees nr 1, 1. märts 1897, lk 1.

Öösel

Nüüd mööda päevakära
Öö pime tuleb eel.
Ja kõrgel taevas rändab
Kuu tasa oma teed.

Sean rõõmsalt käsa kokku,
Ma tean, Sa valvad mind!
Mu Jumal ja mu Isa
Näen enda ligi Sind.

Sa vaatad läbi tähte
Mu kambri sisse ka,
Ei öö sind tohi keelda,
Sest v a l g u s oled Sa.

Sa näed mu südamesse,
Tood troosti rahuga.
Mu palgelt pisart pühid
Nii õrnalt, salaja.

Saksa keelest Maarja.

Linda nr. 14, 10. aprill 1897, lk 216

Kas kunagi?

Ma Ölimäel olin palvel,
Ja nutsin sääl pisaraid, verd,
Ma viibisin öösel valvel,
Et päästa saaks pattudest sind
Oh, kas ka kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kandsin kibuvitsa krooni,
Mind peksti piitsadega,
Mu keha täis vermeid, jooni –
Ma mötlin siis alati sind,
Oh kallis, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kannatin pilget ja teotust,
Sain pölatud igalt poolt,
Ma tundsin piina ja raskust,
Et selle eest päästa sind.
Oh armas, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Veel surres ma palusin: Anna,
Oh isa, andeks ta süü!
Ja taevasse teda kanna –
Sest armus mötlesin sind.
Oh vend, oh öde, kas kunagi
Seda tunned, ja mötled mind?

Maad, taevastgi täitis valu,
Kui kannatin sinu eest,
Ma sellega maksin su völa,
Ja päästsin vande alt sind.
Oh hing, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Sa patune, kallis olid mulle,
Veel taevas Su eest palun ma,
Sääl ase on valmistud Sulle.
Sääl aina ma mötlen sind.
Oh inime, kas kunagi sina
Seda tunned, ja mõtled mind?

Soomekeelsetel ainetel.

Linda nr. 11, 20. märts 1897, lk 173

Talvelaul

Lund ja lund ja ikka lund!
Loodus uinub talve-und!
Külmad hanged katvad maad,
Orud, mäed, väljad, ra’ad.

Sooja tuba omale,
Asutanud inimene.
Lee ees tuld sääl kohendab,
Suveks mõtteid mõlgutab.

Metsalaanes sügavas,
Karu, kõrbekuningas,
Külma kartes pesasse,
Tikkund talve-unesse.

Aga väike varblane
Temal, näe, soe rinnake!
Väike süda tuksub tal,
Vapralt talvekülma all.

Varblane, vaat, siristab
Kuni suvi maale saab, –
Lund ja lund ja ikka lund,
Loodus uinub talve-und.

Soome keelest Yrjö Weijola järele H. Prants.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 18

Tondid

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista; pilved ees;
Tuimalt läbi lendva lume
Tungib valgus tuisu sees.
Sõidan, sõidan, püsi pole;
Kõlinal käib aisakell;
Küll on tüütu, küll on kole
Laial väljal lumisel,

„Lase sõita!“ – „Sõit ei läha!
Hobused on väsinud.
Jälgi pole kusgil näha, –
Tee on ära tuisatud…
Mis sääl teha, herra, sajab;
Kuhu jõuame, kes teab…
Tont meid vistist kõrva ajab,
Mööda välja ümber veab.

Vaata, sääl ta ongi, risu,
Lumega mind loobib nüüd,
Vaata, eks ta hobust kisu;
Orgu püüda meid tal püüd.
Sääl ta versta-postiks muutus,
Seisis otse sõidu ees;
Sääl kui säde silma puutus
Kadus jälle tuisu sees.“

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista, pilved ees;
Tuimalt läbi lendva lume
Tungib valgus tuisu sees!
Vastupidamist on väha,
Aisakell jäi häkki vait;
Saan ei nihku… „Mis sääl näha?“
– „Kas on känd, või hundimait?“

Tuul see hulub, tuul see nutab,
Hobused need norskavad…
Hirmutaja ära ruttab,
Silmad väljal välguvad…
Hobused need saavad hoogu,
Kõlinal käib aisakell…
Vaimud löövad endid loogu
Lagendikul, lumisel.

Laiad, pikad, nagu londid,
Vaevalisel valgusel
Lennul keerlevad need tondid,
Nagu lehed sügisel.
Kuhu endid küll nad veavad,
Miks nad kurvalt laulavad?
Kas nad nõia pulme peavad,
Kodukäijat matavad?

Tuiskab, sajab; öö on tume
Kuu ei paista; pilved ees;
Tuimalt läbi lend’va lume
Tungib valgus tuisu sees.
Tondid laialt lennul julgel
Kõrgel, kõrgel keerlevad,
Vingumisel, valjul huilgel
Minu südant muljuvad.

A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 51, 18. detsember 1897, lk 408 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Mu väike kandlikene

Mu väike kandlikene
Vist oli väsinud,
Ei keeled helisenud –
Ta oli uinunud.
Sääl kuldne koitu kerkis
Mul idas iluga,
Ta kiired suudlesivad
Mu kannelt armuga. –
Ja kuula, tasa, tasa,
Kui unes hellaste
Mu väiksest kandlest veeres
Siis ärkan’d armule.

Ainetel E. Enno.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 50, 11. detsember 1897, lk 400 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Tütrele

A. Maikovi järele Jakob Tamm.

IV

Ei olla või, et kuri ta!
Ta elab veel, ta üles ärkab!
Näe, näe, nüüd tahab rääkida,
Teeb silmad lahi, naerab, märkab,
Mind märkab ta ja kaelustab,
Siis aru saab, miks nutan mina,
Ning mulle õrnalt sosistab:
„Näe tühja ka, mis nutad sina!“
Oh ei… on vait… ei tõsta häält…
Ei liigu…

1867.

V

Juba ta puusärgis on
Õitega piiratud nüüd!:..
Aga mis varjud on need
Valgetes riietes sääl?
Kas on ta lootused vast,
Mõtted, mis elu sees kõik
Seltslasteks olivad tal;
Need, kelle kaasas ta käis,
Kellega kõneles ta,
Kes teda saatsivad siin
Metsa sees väljade pääl?
Sõnata nutavad nad,
Leinates kaelatsi koos
Ümber neilt lahkunud õe…
Nutavad… aga ta veel
Naeratab nendele … Näe!
Näe, neile naeratab ta…
Oh sina armuta surm!

1867.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 14. august 1897, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Tütrele

A. N. Maikowi järele Jakob Tamm.

I

Ju waatas uue tähe läige
Mu hingesse, kus tume ilm –
See on mu tütrekene wäike,
See on ta selge, puhas silm.
Ma tema selgest, puhtast silmast
Näen midagi kui jäädawat,
Mis tungib läbi sellest ilmast,
Näib kaugusesse waatawat.

1856.

II

Ta waewalt, waewalt wast ju hakkas rääkima,
Ka waewalt käima sai, kiuid siisgi naiste kuju
On temas näha ju, täis edewuse tuju …
Kui kutsun teda wast suuandmisele ma
Ja sõnad kallimad kõik kulutan ju ära, –
Ta hoidja kaela poeb ja naerab, silmis sära,
Käed tema ümber lööb, ja kärmelt, palawalt
Ta palgeid musutab nii mitu, mitu sõõmu,
Ning üle õla siis mind waatab kawalalt; –
Mu nähtaw kadedus ju temale teeb rõõmu.

1857

III

Need lapse silmad, oh kuis julgelt waatawad
Täis õnne, õrnust, hääd nad kõikidele silma –
Kas inimestele, kes saadetud on ilma,
Ning nende kohal nüüd nii õrnalt heljuwad.

(Pooleli.)
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 7. august 1897, lk 256 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

 

Minu sõber

Vabalt ümber pandud.

Mul sõber roosi-oksal haavas sõrme –
Haav oli tilluke ja tühine –
Ta sidus seda kinni hoolsaste
Ja pääle pani parandava salvi.

Ja iga päev ta küsis järele:
„Kas sõrme haav veel valu teeb ta sulle?“
Ma naeratades tõendasin talle:
„Ei valu pole ta mul teinudki.“ –

Ja nüüd ta hoolimata sõnadega
Mu hinge haavanud on armuta –
Hääst sõnast võiksin abi leida ma,
Kui võitlen raske valu, kurbtusega.

Ja imet, ta ei küsi kordagi –
Vaid vaikselt, külmalt võib mu valu vaata –
Ei abi ei ei tea, ei taha saata –
Kaastundmus, kuhu oled jäänud sa!

Elise Aun.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 31, 31. juuli 1897, lk 248 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Hilja

Nad hauda on võtnud sind kanda,
Ei teada nüüd enam või anda
Ma sulle, kuis päevad ja ööd
Sinule tegin tööd.
Oh, palju ma tegin viga,
Kui mõtlesin: pikk on iga
Ja pikk on elutee…
Ma viivitasin ja ootsin
Ja paremaid päevi lootsin,
Nüüd aga – hilja see!

Fr. Th. Vischeri jär. P. Grünfeldt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 30, 24. juuli 1897, lk 240 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Elusõit

Ehk raskesti koorm pääle lasub,
Kuid vanker veereb kärata.
Hall vanake – aeg, pukil asub,
Oh vankert kindlalt juhib ta.

Rind paisub rohke õnne sunnil,
„Las’ käia!“ rõõmsalt hüüame,
Kui vara hommikusel tunnil
Meil algab kaunis sõidutee.

Ju lõunel väsimus meid võidab –
„Oh tasamini!“ palume,
Kuid vanker vanaviisi sõidab
Siin üle orge, küngaste.

Ja õhtul vagusi me jääme,
Sõit tuimaks ju on teinud meid,
Nii suikudes me öösse lääme, –
Aeg aga ajab hobuseid. –

Pushkini järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 30, 24. juuli 1897, lk 240 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Süda ja meri

Hukka lä’eb lootuse järele lootus,
Aga ei südamest kustu ootus;
Just nagu hoole lä’eb järele hoog,
Aga ei vähene merevoog.

Et peab tõusma ja vajuma laine,
See on ju merede eluaine,
Ja et peab lootma ikka rind,
See ongi südame eluhind.

Fr. Rückerti järele P. Gr.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 19, 8. mai 1897, lk 152 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Taline tee

Läbi õrna udusüle
Kuu see tungib kõrguses,
Kurva lume-välja üle
Kurba valgust külvates.

Mööda maanteed, pikka, pikka,
Saan see sõidab sahinal,
Kellukene kõlab ikka
Ühesoodu aisa all.

Misgi tuttav hinge täidab
Postipoisi laulmisest;
Laul kord rõõmuküllust näitab,
Kord ta kaebab kurbtusest.

Muidu ümbrus tühi, vaga –
Pole tuld ei talu sääl…
Verstapostid üksi aga
Välkumas on välja pääl.

Igav, tüütu… Homme juba
Olen, Liina, Sinu pool…
Kamin köeb… Soe tuba…
Sind mul näha ainus hool.

Kella seier kiirelt rühib,
Varsti keskööd näitab ta;
Kesköö võõrad välja pühib,
Meid ei aga lahuta…

Tee on tüütu… Suik ju sume,
Sulub postipoisi suud…
Kellukene kõlab, kume, –
Udu-vari katab kuud.

A. S. Puschkini järele J. Tamm
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 16. jaanuar 1897, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)