Rubriigiarhiiv: 1894

Mind meeles pea

Wenekeeles.

Hilja õhtul aasal kõnd’sin
Meeletuska lahutin.
Ühte lille, mis küll tundsin
Kallimal’ seal otsisin.

Kaua, kaua ma seal wiitsin
Juba kustus päikse loit.
Palju, palju lilla leidsin,
Mitte otsitawat õit.

Nukral meelel majajätsin
Aasa õitswa armsama,
Koju teele jälle tõtsin
Mõtted lendsid wankuwal.

Aga koju-kopli jõudes
Leidsin lille kallima
Oja kaldal ta seal õitses
Taewa-säral kaunimal.

Ja siis kohe kiirest jõudsin,
Lille üleswõtma ma
Õrnalt ettewaates püüdsin
Teda juurtest lahuta.

Siis ta hellalt koju kandsin
Kohe saatsin kallimal,
Et ta sell’ mu tahtel ütleks:
Oh mind meeles, meeles pea!

Miina Karlson.

Linda nr. 16, 22. aprill 1894, lk 254

Põhjala walgenemine

(Osast Dr. I. Krohni aate järele).

  1. märtsiks 1894.

Põhjalas pikk oli öö!
Pilkane pime kattis sind ju kaua,
Tee sul käis nagu läbi surnuhaua,
Waljud oliwad waewad ja raske töö.
Pikk oli Põhjalas öö!

Öö oli lahkuma wisa!
Kuussada aastat oli ta ju kestnud,
Põlwed põlwedele oliwad westnud
Kõnet ta kangusest – andnud uut lisa.
Siis tuli Peastja Isa!

Põhjalas hommik koitis.
Ja sõna käis: Et lõpku tondi-talgus,
Ilmugu uue, waba aja algus.
Mu Põhjala rahwastel’ saagu walgus!
Ja – walgus siis loitis.

Ning näe! Pime Põhjala,
Sai walgustatud; uue päikese sära,
See peletas öö ja udu sealt ära.
Ja wägew walgus äratas unesta
Kalewa rahwa ka.

Aastaid kolmweerand sada
Ajaweerul sest nüid mööda on läinud.
Wabaduse walgel Põhjala käinud
Wabana õnne ja õnnistust näinud.
Alganud uut rada.

Pikk oli Põhjala öö!
Kuid kewade päike ju talwek wõitnud.
Ta kust’mata kiired wõimsasti loitnud.
Weel suwetund tuleb, kui aja täitnud:
Päewaks üsna saab öö!

Õnnistud, Õnnis Keiser!
Europa Isa, rahwaste rahutooja.
Kes Sa Põhjalassegi saatnud sooja.
“Õnnistud” Su nimi, walguse Looja,
Sa Suur A l e k s a n d e r!

H. Prants

Linda nr. 12, 25. märts 1894, lk 177, 178

Testament

Lermontowi järele J. Parw.

Paar sõna, sõber, sinule
Mul oleks ütelda,
Sest wähe aega minule
On antud elada!
Sa oled juba koduteel,
Pea meeles siis – oh, tühja weel!
Kes loeb liiwa merel
Ehk küsib m i n u järel?

Kui siisgi mõni küsib wast,
Kel pole ununud,
Siis ütle: rinnast rasedast’
Ma olen haawatud …
Et auusast surin Tsaari eest,
Ei tohtrid terweks teinud meest,
Ja et ma kodumaale
Weel terwist saatsin sa’ale!

Mu isa, ema elussa
On raske leida sul.
Ja päris kahju oleks ka
Neid kurwastada mul.
Kui elawad, siis ütle sa –
Laisk kirjutama neile ma, ­–
Et polk käks teiste linna
Ja kodu ei saa minna.

Seal naabri-piiga – ammu me
Ju pole üksteist näind!
Ei küsi ta mu järele –
Ükskõik, mis läind on läind!
Sa räägi talle sula-tõtt,
Las walab wähe simawett!
Miks tühja hinge hoida,
Tal kerge teist on leida!

Linda nr. 11, 18. märts 1894, lk 174

Kaks keisri laulu

(Nende laulude ilusad viisid on Kuhlbars’ist välja antud raamatus „школьная гусельки“ No 62 ja 60).

I

Õnn meie Keisrile,
Isamaa kaitsjale,
Õnn Temale, õnn Temale!
Kurjuse keelajal’,
Õiguse hoidijal’,
Vagade varjajal’
Õnn järgeste!

Oh Jumal taevast säält,
Kuule me’ palve häält,
Meid õnnista, meid õnnista?
Kurbtuses kannatust,
Õnne sees alandust,
Õigust ja vagadust
Meil’ anna Sa!

Tölkinud G. E. L.

II

Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile!
Nii meil vanemadgi laulsid
Ühes meeles valjuste.

Nõnda ühes meeles hüüab
Täna veel kõik Venemaa,
Keisri nime kuulda kannab
Poolel’ ilmal’ auuga.

Käi siis kõigist ilmast läbi
Meie laul ka valjusti;
Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile.

Tölkinud G. E. L.
Eesti Postimehe Lisa nr. 50, 10. detsember 1894, lk 396 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ei keelda saa…

Ei seda keelda saa, et linnud
Me pääde üle lendavad
Kuid seda küll, et meie juukstes
Ei pesi punuda saa nad.

Ei kuulda saa, et halvad mõtted
Me päädes üles tõusevad,
Kuid seda küll me’ võime keelda,
Et tegudeks ei muutu nad.

Dr. Luther’i j. H. Annila
Eesti Postimehe Lisa nr. 44, 29. oktoober 1894, lk 348 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kepi kätte võtan!

Kumab homme koidule,
Kepi kätte võtan,
Kallist kodust kaugele
Minema ma tõttan:

Mis mul vaesel pauna sees?
Ränk ta siiski kanda,
Kellel silmad valu sees,
Ei see rõõmul rända!

Kase all sääl risti eel
Vaatan vaikselt taeva,
Kuna terve ilma teel
Keegi mind ei kaeba:

Palun, ohkan otsata,
Ei mind mõista taha,
Miks nii vaene olen ma,
Et mind jätsid maha!

Ja kui viimse unele
Viib mind elu rada,
Taevast tahan üksine
Sind veel õnnistada;

Minu pärast pisarad
Sulle võõraks jäägu.
Ilm sull’ ilu hellamat
Armu andeks toogu!

O. Hausmanni j. M. Lillenupp.
Eesti Postimehe Lisa nr. 31, 30. juuli 1894, lk 244 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Öö

Öö varjus, tuule tuhinas
Sääl sammub väsind mees,
Ta palub palves palavas
Sääl tihti silmavees:
„Rind raske mul, ja valust keeb,
Et üksi, üksi ma,
Ei teagi, mis häda teeb
Mu hingel’ otsata!
Oh kuldne tähe eha,
Miks helgid mull’ nii väha,
Väha, väha,
Ehk ihkab sind hing ja ta iha!

Siis hääl ta ümber heliseb –
Ja öö, see valgendab,
Ta ärkab, hing tal väriseb
Ja süda nooreks saab:
„Oh hing, kui oled kaugelgi,
Ei üksi ole sa,
Kui tähe valgust alati
End lased juhtida.
Me vaikne, kuldne eha
On seks ju silmil näha,
Et täita su armsamat iha!

L. Tiecki j. M. Lillenupp.

Eesti Postimehe Lisa nr. 30, 23. juuli 1894, lk 236 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)