J. Sturmi järele J. Põhjalane.
Ei õndsam õnn mind hõisk’ma aja,
Ei raskem mure õhkama,
Vaid mõlemate avaldaja
On pärlipisar palgella.
Kus õnn ja valu ühendavad
End põues tummalt pisar’des,
Nad armus ennast avaldavad,
Mind hoides taeva-õndsuses.
Postimees nr 41, 20. veebruar 1893, lk 2.
Ära karda, kallis süda,
Üsna julge ole siin!
Ei meid puutu üksgi häda,
Ei meid varitse siin piin.
Et ei vargad tuppa pääse,
Ukse ette riivi säen. —
Ei muud õnnetust Sull’ lase
Juhtuda, seks valvel jäen.
Et ei tulekahju tuleks,
Lambi ära kustutan.
Et ei tormi kuulda oleks,
Vaikset und Sul soovitan.
Armas naene, see eest luba
Kätt Su ümber panna, nii!…
Oh kuis on me väike tuba
Nõnda armas ometi!…
H. Heine järele H. Narusberg.
Postimees nr 31, 8. veebruar 1893, lk 2.
Läbi laenetava udu
Paistab kurvalt hõbe-kuu,
Valget heli kallab alla
Tema kahvatanud suu…
Talve teel, nii pikal, külmal
Saan on nobe lendamas,
Kellukene ühel toonil
Leina-laulu helistas.
Miks see reisimees nii ajab
Mis ta laulust kuulda sääl?
Kord ta hüüab lausa rõõmul,
Kord, kui kõlaks kaebehääl…
Igavus ta mõtteid saadab
Armsa juurde kaugele,
Kes tad juba ootab kodus,
Et ei und saa laugele..
A. Puschkiini j. Narusberg.
Postimees nr 28, 4. veebruar 1893, lk 2.
K. Geroki järele A. Jürgenstein
Tulge nüüd Betlema, tulge, sest sääl saame näha
Jumala heldust ja imet, mis võtnud ta teha:
Inglite hääl
Kuulutab kõigile sääl
Rõõmu, mis ilmal nii väha.
Ilm on nii pime, maad piirab öö hirmutav vari,
Betlema väljal küll magasid karjane, kari,
Pime on sääl
Uinuma ilmamaa pääl,
Koledast mustab mäe hari.
Uinub Jerusalem, uin’vad ta vanemad müüril,
Hooletud hoidjad, kell’ lambad on ajutiks üüril;
Ammugi ju
Vaikind prohveti suu —
Kes on veel laevukse tüüril?!
Olevik nr 51, 20. detsember 1893, lk 1101.
Goethe järele J. Parv
Kui teed end ise sulaseks.
Jääd kõigil jalgealuseks;
Teed aga endast isanda,
Ilm sind ka’i näe häämeelega;
Ja jääd sa seks, mis olekdki,
Ilm narriks peab sind surmani!
Olevik nr 48, 29. november 1893, lk 1029.
Goethe järele J. Parv.
Kui räägid iga ühega,
Ei kedagi siis kuule sa,
Sest igal mehel meeste seas
On ise omad mõtted peas.
Mis moodi elamise viis
Küll oleks kõige parem siis?
Kui mehi kõik ei tunne sa,
Siis oled kadund korraga!
Olevik nr. 47, 22. november 1893, lk 1006.
Goethe järele J. Parv.
Maailm on väga lai ja pikk
Ja taevas kõrge, kumerik;
Ei seda nõnda kergeste
Või äramõista inime’.
Kuid otsatumas ruumiski
Peab a’ama kindlaid sihtisi,
Sest anna auu see luulele,
Mis tungib läbi pilvede.
Olevik nr 46, 15. november 1893, lk 983.
Goethe järele J. Parv.
Et voolage, mu lahked laulud,
Siit unustuse meresse!
Ei enam teie kõla kuule
Nüüd ükski noormees, neiuke.
Te kiitsite mu kuldast ainult,
Kes naerdes murdis truuduse
Teid pildusin kui vette mina,
Sest veega kaasa voolage!
Olevik nr. 38, 20. september 1893, lk 797.
Goethe järele J. Parv.
Kõrgem, anna, et mu käsi
Enne päevatööd ei väsi,
Et ma orjaks vara, hilja!
Tõest’, see pole unenägu:
Iga hoolas töö ja tegu
Kannab pärast kaunist vilja!
Olevik nr. 37, 13. september 1893, lk 781.
Uhlandi järele J. Parv.
Kuis uhkeste mu akna all
Kask kasvab võimsas väes!
Ta kiigub, kõigub kahinal,
Kui torm ja vihm on käes.
Ka minu süda süttib nii,
Kui saatus lainid loob.
Just siis mu kannel kõlabgi,
Kui elu tormi toob!
Olevik nr. 31, 2. august 1893, lk 660.
Pärslaste laul. Herderi kirjadest P. Jakobson.
Määramata sügav meri
Piirab meie maad ja elu.
Laened löövad laente pääle
Pilved katvad vete voogu,
Tulevik su ees on tume:
Ainult olevik on julge
Temast otsi elurõõmu.
Vaata kõrges mägestikus
Lendab kotkas pilve poole,
Puistab tolmu tiibadelta,
Tunned sina tema jõudu,
Kuhu lendab vaba kotkas? –
Ainult olevik on julge,
Temast otsi elurõõmu.
Päevapaiste on su palge,
Nagu öö on sinu juuksed.
Sinu huuled koidupuna.
Aga koit ja öö ja päevad
Ilusamad sõudvad mööda:
Ainult olevik on julge,
Temast otsi elurõõmu.
Olevik nr. 29, 19. juuli 1893, lk 621.
Saksa keelest K. E. L.
Laitsin teraval sõnal
Halbdust siin ilma sees,
Laitsin rumalust, toorust
Nagu suur kriitika mees.
Ette tõin viimse kui vea,
Näites kui peegli sees –
Keegi ei põland mu tegu,
Vihkand mind ükski mees.
Aga kord julgesin kiita
Ühte ma teiste ees –
Nüüd on mul kitsikus käes,
Vaenlane iga mees.
Olevik nr. 24, 14. juuni 1893, lk 521.
Eestistanud Aleks. Trilljärv.
Sandi-tüdruk ehavalgel
Seisab lukus ukse ees,
Pisar veereb närtsind palgel,
Tuul see vingub kohades.
Toas ta kuuleb rõõmu kära,
Tumedalt tal särab silm;
Igaüks t’ast pöörab ära,
Ehk küll väljas vali külm.
Viimaks keegi uksel sammub,
Avab teda rutuste –
Nõrgal häälel teda palub
Sandi-tüdruk ärdaste:
“Olen vaene, maha jäetud
“Isalt emalt ilmas siin,
“Kõik mu armuannid võetud,
“Kangest vaevab näljapiin.
“Jalad mind ei jaksa kanda
“Noorus-rammu nõrkenud –“
““Pole meil sul mingit anda!””
Seega uks saab lukutud.
Keegi teda vaest ei taha
Kaitsta õues külma eest,
Väsinult ta langeb maha,
Silmad kustund nutu veest.
Viimaks siisgi vaikib õues
Kange kohav maru tuul,
Neiu süda külmand põues –
Kahvatumaks tõmmand huul …
Päike tõuseb taeva telgil,
Käes on hommik – vaikne tund;
Lumi hiilgab hõbe helgil;
Neiu puhkab viimast und. –
Olevik nr. 19, 10. mai 1893, lk 422.
Heine järele J. Parv.
Su naeratus on hiljaks jäänud,
Su ohkamine – hilja see!
Need tunded ammu ära lämbund,
Mis leekisid kord sinule.
Su vastuarmastus on hilja!
Su armupilgul, hellaste
Nad hiilgavad mu südamesse,
Kui päikse kiired hauale …
Olevik nr. 2, 11. jaanuar 1893, lk 39.
Pruut mul kipub, nagu kole,
Kohe laulatusele,
Minu meelest aga pole
Asjal ruttu sugugi.
Mõistlik mees kõik järel mõtleb:
Tarvis aru pidada,
Kuulda ka, mis rahvas ütleb –
Miks nii väga rutata?
Siis ka see veel teeb mull’ piina:
Kõrtsi võlg on maksmata!
Kesse teab, kas kosja viina
Antakse mull’ laenuks ka.
Viimaks on ka see üks häda:
Ma ei tea kindlast’ seda,
Kas ma tõesti sinuga
Peaksin pulme pidama?
Või ehk jään ma vanaks poisiks?
Või ehk mõne teise kosiks?
Ei ma vastu just ei aja,
Muud kui oodata on vaja!
Saksa keelse laulu järele G. E. L.
Eesti Postimehe Lisa nr. 48, 6. detsember 1893, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)
Haige lapse moodi ääres
Istub ema kurbtuses,
Silma pisar, visa, veeres
Palvet taeva õhates.
Pea vaatab lapse pääle,
Pea välja ilmasse.
Põhja tuul nii kale, vinge,
Ei too troosti hingesse.
Muidu istsid laps ja ema
Väljas pingil üheskoos.
Olid rõõmsad rõõmsatega –
Kuis kõik muutub elu voos!
Ema mõtted minevikus. –
Kaugelt kostab kella hääl. –
Hinge asub tume aimdus
Emal vaates lapse pääl’.
Surnu kella kurbtus’ kõla
Kostab kõrvu haledast’. –
Pea võib ta ingel tulla,
Nõnda emalt armast last!
Ainetel F. Karlson.
Eesti Postimees nr. 25, 7. august 1893, lk 2
Antke mull’ rahu,
Las’ ma näen und!
Väljas nii vilu,
Väljas saab lund!
Öösesed varjud
Hulguvad sääl;
Kadund kõik armud
Elu raa pääl.
Kaugel kui vilguks
Ehade helk;
Unustamiseks
Unes su pelg!
Elu, kui vilu
On mul su sund!
Antke mull’ rahu,
Las’ ma näen und!
Saksakeelest F. K.
Eesti Postimees nr. 25, 7. august 1893, lk 2
140853904