Rubriigiarhiiv: 1893

Õhtul

(Tõlge.)

Vaikne, vaikne tuulekene
Mängib puude lehtes,
Veerev õhtupäikene,
Kiirgab kulla ehtes.

Järve kaldal painduvad
Põõsad luule kujul,
Laenetele annavad
Musu armu tujul.

Noormees väikse paadiga
Heljub järve pinnal,
Mängib kannelt, laulab ka
Armastaval rinnal.

Kaldamaja läve pääl
Ootab teda neiu,
Vaatab vastu meelehääl –
Ta ju tema peiu.

M. Pukits.

Postimees nr 262, 20. november 1893, lk 2.

Pilved ja tähed

A. Petöfi järele.

Kui Jumal esimese mehe lõi,
Siis otsaesine tal kortsu –
Ja seda varju Looja otsa päält
Me näeme praegugi veel pilvi päält. 

Kui Jumal esimese naese lõi,
Siis pisar tema silmist välja lõi – 
Ja taeva võlvil Isa pisaraid
Me näeme veel, kui tähti hiilgavaid.

M. Pukits.

Postimees nr 243, 29. oktoober 1894, lk 2.

Hällilaul

Ed. Baumbachi järele.

Maga, laps, nüüd ema rinnal,
Kusgil pole nõnda hea;
Siinse ilmakera pinnal
Teist niisugust sa ei tea.

Und näe magusamas rahus
Hälli väikse ruumi sees:
Ial elulaente vahus
Pole säärast enam ees.

Küll sa kadunud paradiisi
Otsid kord ka eluteel –
Maitse nüüd siis õnnelisi
Tundisid niikaua veel!

M. Pukits.

Postimees nr 240, 26, oktoober 1893, lk 2.

Puusepp

(Saksakeelest.)

Neiuke!
Pane sa käsi mu rinnale!
Kuula, kes koputab vastu sull’ sääl,
Kui on su käsi mu rindade pääl:
Ammu üks puusepp sääl koputab, lööb,
Kirstu ta minule teeb.

Ammugi
Öösetel und mul ei tulnudgi:
Puusepp nii kõvasti tahus ja lõi,
Et see mu hingesse rahutust tõi.
Rutta, oh puusepp, nüüd kirstuga sa –
Magada igatsen ma!

M. Pukits.

Postimees nr 238, 23. oktoober 1893, lk 2.

Mu armuke

Oh kui ihkades ma ootan
Õndsat õnne tunnikest,
Mil ma esimest kord võtta
Rinnale võiks armukest.

Kes küll olema saab tema?
Ja mis omadused tal? –
Kõike sarnast tema üle
Teada sooviks õhinal.

On tal juuksed mustad, koldsed?
Silm kas must või sinine?
Kas ta sale on või tüse,
Jäme, pikk või lühike? –

Armuväärt on neiukesed,
Kui nad õitsvad iluväes,
Ja kui iluga neil hinges
Voorus elab käsikäes.

Sarnast andku Jumal mulle,
Muuga rahul olen ma:
Olgu tüse ta või sale,
Olgu suur või väike ta.

Petöfi järele M. Pukits.

Postimees nr 220, 2. oktoober 1893, lk 2.

Ma armastasin sind!

Ma armastasin sind: veel arm võib hinges olla,
Ta kustunud veel pole koguni;
Ei taha ma sind enam eksitama tulla,
Ei kurvastada ma sind taha ialgi.

Ma armastasin Sind, nii lootuseta, vaikselt,
Nii arglikult, kuid väsimata ka;
Ma armastasin sind nii palavalt ja õrnalt –
Ei nii sind keegi armastada saa!

Puschkini järele O. G.

Postimees nr 197, 6. september 1893, lk 2.

Armastus

Persia lauliku Mevlâna Dshâmi laul.

Kus iganes ma olen,
Sääl oled sina ka;
Ei ialgi mu hingest
Või sina kaduda.

Kui viibin unes mina
Mu voodikese sees,
Siis unenäos sina
Mul lehvid vaimu ees.

Kui rändan roosiaias
Ma õhtul üksinda,
Siis sinu kuldne kuju
Mind saadab salaja.

Mul igast tulest vastu
Su silmad säravad,
Mul iga lillekene
Sind meelde tuletab.

Ja igast veinitilgast,
Mis juues vaatan ma,
Mul vaatab vastu naerul
Su kuju kullana.

Ja suudlen jõelainet,
Mis lehvib nagu juuks.
Siis pean lainet helmeks
Ja helme sinu suuks.

Mu sõbrad mõistatuseks
Mind pilkel peavad,
Kuid et sa mulle armas,
Ei seda tea nad.

P. Gr.

Postimees nr 129, 15. juuni 1893, lk 2.

Mälestuse-raamatusse neiule

Kui päevalill sa oled,
Siis vaata ülesse,
Kust saadab hiilgav päike,
Ta kiiri laiale.

Kui oled kannikene,
Jää rohu varjusse
Ja imesta säält tasa,
Kus hiilgab päikene.

Kas pääd sa tõstad rõõmuks,
Ehk auule, ilule,
Ehk laotad alandlikult
Su õhku laiale;

Kas oma kuldset seemet
Sa soendad päikse käes,
Ehk vaikedes ja tasa
Sa murdud tuuleväes:

Sa püüa olla teha,
Mis hää ja – ilus ka,
Ja alati sa ole
Nii nagu oled sa.

Ainetel P. Gr.

Postimees nr 128, 14. juuni 1893, lk 2.

Vangis

Lermontov’i järele M. Pukits.

Avage mu vangimaja,
Andke päevahiilgus mull’,
Nägus neitsi armastaja,
Hobu valmis minekul:
Neitsit tahan enne seda,
Magusasti suuteleda,
Pärast hobuseljas ma
Lendaks laande tuulena!

Aga siit ei saa ma lahti –
Akan kõrgel seina sees;
Ukse taga peetaks’ vahti,
Ehk küll raske taba ees.
Nägus neitsikene kaugel
Uhkes majas, rõõm ta laugel;
Hobu hüppab aasa pääl
Vabalt lusti lüües sääl.

Olen üksi – rõõm on ära:
Tühjas kambris vangis ma;
Kurvalt kumab lambisära
Kustuneva tulega.
Ainult kuulda: ukse taga
Nagu loetud sammudega
Kõnnib vaikse rahu sees
Tumm ja vali vahimees.

Postimees nr 103, 12. mai 1893, lk 2.

Kündja ja lill

Miks juhtusin ma õnnetumal tunnil
Lill, kokku Sinuga?!
Mu ader läks. Sa pidid valjul sunnil
Nii hirmsalt surema!

Sa tõstsid õitsval, nooruslikul ilul
Veel alles mullast pääd…
Sääl tuli surm, ja külmal vilul
Ta riisus Sind, nii hääd!

Oh anna andeks, kuldne aasaehe.
– Ei saanud päästa Sind!…
Kuid mälestuseks Sinult närtsind lehe
Nüüd kandku minu rind…..

Bõrns’i mõttel J. Vau

Postimees nr 88, 23. aprill 1893, lk 2.

Eesel ja ööpik

(Krylov.)

Kord eesel nägi ööpikut
Ja ütles temale: “Et kuule, sõber, sina
Suur laulik olevat, kuis olen kuulnud mina:
Kas tõsi on see jutt?
Ma teada tahaksin – tee õige proovi,
Löö laulu mulle! – täida minu soovi!
Sääl ööpik lahke siis ka laulu alustas:
Lõi laksu, vilistas
Ja tuhat iseviisi eesli ette kandis:
Nii õrnasti vast helistas,
Vast nagu pajupillist kõla kuulda andis,
Vast nagu kõrvu pragisema pandis.
Kõik kuulasivad rõõmu sees
Siis laulikut, kes kiidab koitu, eha;
Tuuli vaikis, teised linnud häält ei julgend teha;
Maas oli kari; karjamees
See kuulatades hinge kinni hoidis;
Ta õnnest üle kees
Ja õrnalt pilku kaasa poole heitis.
Laul lõppes ära. Eesel laskis longu pää
Ja ütles: “Kõlbulik! Tõtt öelda vaja:
Sa igavust ei pääle aja!
Kuid selles leidsin vea,
Et kukke sa ei tea!
Kui tahad soovi kuulda võtta,
Siis kuke juurde laulukooli tõtta!”
Mis tegi ööpik vaene? Üles hüppas ta
Ja teise metsa sisse lendas rutuga.

***
Oh Jumal! Päästa meid ka eeslite käest Sa!

Jakob Tamm.

Postimees nr 81, 15. aprill 1893, lk 2.

Sääsk ja karjane

Krylovi järele Pukits.

Loomi koerte hooleks andes, karjus
Magas soojal päeval põõsa varjus;
Tema juurde roomas uss, va õel,
HImukalt suus nilpsas kihvti-nõel.
Õnneks sääsk, kes ligikorral valvas,
Lendas rutem, karjust ninast salvas,
Nii et ülesärkanedes see
Tegi otsa ussi elule.
Aga enne seda veel
Oli sääsekene surma-teel:
Karjus, pääste-töös nii valusas,
Uniselt ta katki pigistas. –

Nõnda juhtub tihti elu sees:
Ütleme, et kehvaline mees
Mõnda suuremat vast suudab aidata,
Juhtub teda selleks halvama,
Et ta unest üles ärkaks,
Oma eksitusi märkaks:
Tõesti sünnib temaga,
Nagu selle sääsega.

Postimees nr 76, 9. aprill 1893, lk 2.

Vabastatud lind

Poisikene puuri valla
Tegi vangis linnule,
Laskis lahti taeva alla
Rääkides nii järele:

“Ole vaba! Päikse kiirtel
Elust rõõmu tunne sa!
Tänutäheks pilve-viirtel
Palu mu eest lauluga!”

Rõõmul linnukene kadus
Õhumere sülesse —
Kaua Looja ette ladus
Palve-laul käis ülesse.

Tõlkinud M. Pukits.

Postimees nr 69, 17. märts 1893, lk 2.

Uss ja lammas

Uss lamas põõsas peituvas
Ja terve ilma üle kurjustas.
Sest kurja teha on tal ülem püüd, —
See tale loodud nii, et pole tema süüd.
Sääl kepsu lüües tuli lamba-tall,
Ei aimanud, et uss on põõsa all.
See roomas välja, nõelas tallekest;
Ja hirmus valu võitis vaesekest, —
Kõik veri soontes kihvtist kihises.
“Mis tegin sulle ma?”
Nii küsib kurjalt ussilt ta.
Kuid uss vast nõnda vastu sihises:
“Kes teab? Ehk selleks tulid sa,
Et tahtsid ära tappa mind —
Seepärast karistan nüüd sind.”
— “Oh ei!” veel tallekene hädaldas,
Siis viimses valus elu lõpetas. —

Kel süda nõnda loodud juba,
Et sõprust, armastust ei tunne ta,
Ja kurjusele annab hinges luba,
See kõiki kurjategijateks arvab ka.

Krylovi järele M. Pukits.

Postimees nr 57, 13. märts 1893, lk 2.

Lõvi ja rebane

Kui reinuvader esimest kord lõvi nä’i,
Siis hirmu pärast päris kaugeks jäi.
Teist korda nähes ta ei kartnud enam;
Ka lõvi oli sõbralisem, kenam.
Ja kolmandamal korral — pääle selle ruttu —
Ta lõviga ju julges teha juttu.

Ka meie tihti kardame
Niikaua, kuni harjume!

Krylovi järele Pukits.

Postimees nr 52, 8. märts 1893, lk 2.

Naesele

Ära karda, kallis süda,
Üsna julge ole siin!
Ei meid puutu üksgi häda,
Ei meid varitse siin piin.

Et ei vargad tuppa pääse,
Ukse ette riivi säen. —
Ei muud õnnetust Sull’ lase
Juhtuda, seks valvel jäen.

Et ei tulekahju tuleks,
Lambi ära kustutan.
Et ei tormi kuulda oleks,
Vaikset und Sul soovitan.

Armas naene, see eest luba
Kätt Su ümber panna, nii!…
Oh kuis on me väike tuba
Nõnda armas ometi!…

H. Heine järele H. Narusberg.

Postimees nr 31, 8. veebruar 1893, lk 2.

Taline tee

Läbi laenetava udu
Paistab kurvalt hõbe-kuu,
Valget heli kallab alla
Tema kahvatanud suu…

Talve teel, nii pikal, külmal
Saan on nobe lendamas,
Kellukene ühel toonil
Leina-laulu helistas.

Miks see reisimees nii ajab
Mis ta laulust kuulda sääl?
Kord ta hüüab lausa rõõmul,
Kord, kui kõlaks kaebehääl…

Igavus ta mõtteid saadab
Armsa juurde kaugele,
Kes tad juba ootab kodus,
Et ei und saa laugele..

A. Puschkiini j. Narusberg.

Postimees nr 28, 4. veebruar 1893, lk 2.

Jõulu laul

K. Geroki järele A. Jürgenstein

Tulge nüüd Betlema, tulge, sest sääl saame näha
Jumala heldust ja imet, mis wõtnud ta teha:
Inglite hääl
Kuulutab kõigile sääl
Rõõmu, mis ilmal nii wäha.

Ilm on nii pime, maad piirab öö hirmutaw wari,
Betlema wäljal küll magasid karjane, kari,
Pime on sääl
Uinuma ilmamaa pääl,
Koledast mustab mäe hari.

Uinub Jerusalem, uin’wad ta wanemad müüril,
Hooletud hoidjad, kell’ lambad on ajutiks üüril;
Ammugi ju
Waikind prohveti suu —
Kes on weel laewukse tüüril?!

Olevik nr 51, 20. detsember 1893, lk 1101.