Sonett

Kui tuleb öö nii waikse rahuga
Ja wäsind silmadele une toob,
Siis pika unenäo kanga koob
Mu armastus, mis ilma piirita.

Ja kui siis päike tõuseb iluga,
Kus iga taim ta purpurpuna joob.
Siis minule ta ohkamisi toob
Ja palgele toob uue pisara.

Ja kui ta oma kuldselt troonilt saadab
Ju otse oma imekiired maha.
Siis waljumaks läeb minu kaebamine.

Sest minu taewas kalgilt mu pääl waatab,
Mu Anna minu häält ei kuulda taha
Ja sellep on mu laul nii kaebeline.

Cervantes’e järele P. Jakobson.

Linda nr. 23, 1. juuni 1899, lk 379, 380