Wanamees

Ei enam ole ma, mis warem,
Kus kirge armastasin ma:
Ju läind mu elukewad’ parem,
Ning kaunis suwi jäljeta.

Sa Ime, noore-ea jumal,
Su truuim ori olin ma:
Kui uuest’ sündiksin ma rumal.
Sust hoiaks eemal hoolega.

Puschkini järele H. Annila.

Linda nr. 15, 25. aprill 1896, lk 231

Sul seisku

Sul seisku südames ja silmas:
End teistest ära eralda!
See suurem kurbtus on maailmas
Kui seisma pead ü k s i n d a.

Ja pea see wõibki juhtuneda
Et kõigil oled ununud.
Sest püüa sa ning mõtle seda:
Kes armastab, saab armastud!

Franz Wolfi j. H. Annila.

Linda nr. 15, 6. aprill 1899, lk 234

Testament

Ma räägiks, armas sõbrake,
Kord sala Sinuga,
Sest ainult wähe öeldakse
Mul olla elada.

Sa kodu läed, et kuule sest….
Kuid mis! ei minu saatusest
Sääl osa wõta keegi, –
See haiget mull’ ei teegi.

Ja peaks mõni küsima…
Kes olla küll wõib see?
„Ta langes sõjas,“ räägi Sa,
„Kuul tungis südame.“

Truu soldatina suri ta
Ning wiimselt soowis tervita’,
Kui surmawari laugel,
Weel kallist kodu kaugel.

Mu isa, ema wististi
Ei ela, usun ma.
Tõtt ütelda, ei ma soowiksgi
Neid kurwastada ka.

On elus nad, neil’ räägi Sa:
Ta laisk, ei wiitsi kirjuta’;
Polk saadeti teel sõtta,
Säält ära ta ei tõtta.

Sääl naabruses noor neiuke….
Mis olnud tuttaw Sull’.
Ei minu järel küsi see, –
Ükskõik see ongi mull’.

Tall’ puhast tõtt Sa kõnele,
Sa tühja ära kahetse.
Ja kui ta nutab sugu,
Ei sellest ole lugu.

Lermontowi järele Hermann Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 5. august 1899, lk 320 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Elusõit

Ehk raskesti koorm pääle lasub,
Kuid wanker weereb kärata.
Hall wanake – aeg, pukil asub,
Oh wankert kindlalt juhib ta.

Rind paisub rohke õnne sunnil,
„Las’ käia!“ rõõmsalt hüüame,
Kui wara hommikusel tunnil
Meil algab kaunis sõidutee.

Ju lõunel wäsimus meid wõidab –
„Oh tasamini!“ palume,
Kuid wanker wanawiisi sõidab
Siin üle orge, küngaste.

Ja õhtul wagusi me jääme,
Sõit tuimaks ju on teinud meid,
Nii suikudes me öösse lääme, –
Aeg aga ajab hobuseid. –

Pushkini järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 30, 24. juuli 1897, lk 240 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Troost

Ma seisan üksi, sõpradeta,
Neist üksigi mul polnud truu.
Ma seisan, nagu tammed õues,
Kell’ lehed puistas talwe kuu.

Ükskõik! Aeg tammedel toob lehed
Ja mulle sõbrad uuesti,
Kuid lehed, mis on puudelt langend
Ei haljaks muutu ialgi.

Ainetel H. Annila
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 17, 22. aprill 1898, lk 136 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Wang

Awage uks, kindel, raske,
Mis mind peab wõimsasti,
Wabalt minna te mind laske,
Kus mu neid ja hobune.

Sääl mu neidu, õrna, hella,
Teretan ma musudella,
Siis truu hobu turjala
Steppi tõttan tuulena.

Kuid ma waene pole waba,
Aken, liiga kõrges ta.
Uksel ees on kindel taba,
Müüri lõhkuda ei saa.

Uhkes toas minu piiga
Wiibib kaugel siit, – oh liiga!
Hobu wabalt stepissa
Jookseb wõistu tuulega.

Ümber paljad seinad näha,
Istun ma siin troostita.
Püha kuju ees weel näha
Lambike näib suitsema.

Kuulda on mul ainult aga,
Kudas kindla ukse taga
Sammumas öö waikuses
Tuim ning kare tunnimees.

Lermantowi järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 11, 12. märts 1898, lk 88 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ei keelda saa…

Ei seda keelda saa, et linnud
Me pääde üle lendawad
Kuid seda küll, et meie juukstes
Ei pesi punuda saa nad.

Ei kuulda saa, et halwad mõtted
Me päädes üles tõusewad,
Kuid seda küll me’ wõime keelda,
Et tegudeks ei muutu nad.

Dr. Luther’i j. H. Annila
Eesti Postimehe Lisa nr. 44, 29. oktoober 1894, lk 348 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)