Mängumees

A. v. Chamisso järele G. Õis.

Mõis mäel on lusti ja lõbu sees,
Sest praegu seal pulmapidu on ees;
Kõik hõiskawad õnnel, puhumas pill,
Kuid mõrsja on nukker kui närtsind lill.

Ta närtsinud sellel’, kes meeles tal weel,
Kuid pole ta peigmees siin pulma teel:
All kõrtsis istub ta hulga ees
Ja wiiulit mängib müra sees!

Ta mängib ja pää läheb halliks tal,
Kõik keeled katkewad kärinal,
Ka wiiul wiimati kukub käest.
Ehk hoiab küll kinni kõigest wäelt …

Küll kole, kui nõnda tuleb surm,
Kui süda on soe ja nooruses nurm:
Ei suuda seda siin waadata ma,
Wõi muidu wast arust jään ilma ka. –

Miks sõbrad sõrmega näitate mind!
Oh hoia Issand, ma palun sind,
Et mõistust ei kaotaks ma elu sees;
Ole ise ka waene mängumees!

Olevik nr. 15, 11. aprill 1894, lk 348

Ööpik ja õis

F. Bodenstedti järele G. Õis.

All aias õhkas õitsilind
Ja kaebas kurwalt ühtelugu:
Mis aitab see, et meie sugu
Wõib lahkelt laulda wõsa wilus,
Niikaua kui me põu ja pugu
Ei ehi, lehi lille-ilus!

Õis jälle õhkas peenra pääl
Ja kaebas kurwalt igal ajal:
Mis aitab see, et rõõmsal rajal
Ma ehin, lehin lille-ilus,
Niikaua kui ma kaunil kajal
Ei wilista wõi wõsa wilus!

Neid luuletaja lepitas.
Ta lausus: leina pole waja!
Ta oma laulus linnukaja
Ning lillelehti ühte pandis:
Ja iga maja, iga raja
Tall’ tuhatkordset kiitust kandis.

Olevik nr. 10, 7. märts 1894, lk 231