Mu wäike kandlikene

Mu wäike kandlikene
Wist oli wäsinud,
Ei keeled helisenud –
Ta oli uinunud.
Sääl kuldne koitu kerkis
Mul idas iluga,
Ta kiired suudlesiwad
Mu kannelt armuga. –
Ja kuula, tasa, tasa,
Kui unes hellaste
Mu wäiksest kandlest weeres
Siis ärkan’d armule.

Ainetel E. Enno.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 50, 11. detsember 1897, lk 400 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)