Pühade tundmus

Kuis ülendad sa waimu pörmuwilust,
Sa kullast säraw kewadene päik’!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust –
Kus ial astun – öitswa lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldawalt hõiskaw linnu-koor;
Nii sammun jälgedeta sügawusse,
Kus ringi roheline metsaloor.

Mis magus õhk siin tõuseb lilleluhas,
Kus loodus sajakordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhulaintel lahtelt ligineb.
Ja puude ladwul heljub mahus müha –
See ohwri õhk käib taewawõlwini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt wajub põlwili.

Ma tunnen eluwaimu tulekeeli
Siin mööda lehwiwat mu otsa eest:
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igawest.
Ei mõte enam palwe sisse mahu –
Kaob wärwiilu päik’se helgissa,
Ja minu rinnas hingab önnis rahu,
Mis ühtgi tunnistust ei tarwita.

E. Geibel’i järele Elise Aun.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 3

Armastus ja truudus

Kui truudus üksi walwab,
Ja pole armastust,
Säält kaugele on kadund
Kõik elurõõm ja lust.

Ta sunnib kurwalt, waljult
Küll kohust täitma Sind,
Ta hoiab raudses wõrus
Et Sul ei lõhkeks rind.

Kuid arm on truuduseta
Kui tuli koldeta,
Kui templi teotaja,
Kes rüüstab pühama.

Arm truudusega ühes
Kui rõõmus linnulaul,
Mis taewapoole tõuseb
Siit helde Looja auul.

Ainetel E. A.

Linda nr. 35, 25. august 1898, lk 589

Kaks ema

“Mu poeg on tema olnud, mu pojaks jääb ta ka
Kui ka nüüd otsitakse tad taga kohtuga:
Tad liigutasin põlwel, ta olnd mu meelehää,
Kui puhkas emarinnal ta wäike, armas pää.
Kui teised teda laitwad, lääb wesiseks mu silm –
Ta oli hää ja waga, – tad wõrgutanud ilm!
Kui ka tad kinni wõetaks ja wangi tema lääb.
Mu poeg on tema olnud, mu pojaks ikka jääb.”

“Ja minul,” ütleb teine, “mul pole enam lst
Ma olen wäljakiskund tad omast südamest.
Kes truuduswannet murdnud, mis ülemal ta and’
Niisugust last ei ola ma mitte sünnitand.
Kas kannatagu waewa, või olgu wangis ta.
Ta minule on surnud. – ei teada taha ma.
Ja kui mu wäsind keha saab rahu mulla all.
Siis öelge: üksi elas, ei poega olnud tal.”

Nii kuulsin kõnelewat kaht wana emakest,
Mul oli mõlematest küll hale südamest –
Kui õhtu kätte jõudis, siis tasa läksin ma
Kus nende majad seisid, öö oli waikne ka.
Neid nägin käed risti ja Piibel põlwe pääl
Ja läbi pisarate mul kuuldus nende hääl,
Sääl lambiwalgel emad, nuuksudes mõlemad,
Sest ärakadund pojast sääl lugesiwad nad.

Iohanna Ambrosiuse järele E. Aun.

Linda nr. 33, 11. august 1898, lk 558

Oh neid

Oh neid, kes juba nurisewad,
Ehk taewas küll on selge päik’,
Kui ainsast pilwest üürikeseks
On warjatud ta ilu-läik.

Ja teisi täidab tänutunne,
Kui ainus hele kiireke.
Kui armuwaade Isa troonilt’
Neid langeb pimedusse.

(Inglise laul, ümp. E. A.)

Linda nr. 31, 28. juuli 1898, lk 525

Sõsar – sa asjata armastand!

Sõsar, sest a’ast ma sind wiimati näind
On waikne walu su üle tõest käind?
Su hiilgawa silmade hele läik
On warjatud nagu pilwega päik.
Su heales on wärisew wõeras toon,
Su huultela heljumas kibe joon.
Su süda nooreke tormi on saand –
Hea sõsar – sa oled armastand!

Su kahwatu palge, su kerkiw rind
On awaldand mulle, mis liigutab sind.
Sa üksinda nagu unenäu sees
Käid sõnata kohawa hallika ees.
Ja metsa sind meelitab halelik heal,
Mis kajab kui käinud aegadest seal ­–
Su pilku on pisarad pimestand –
Oh sõsar – sa asjata armastand!

Wait, waene laps, mu südame naal,
Sest waewast puhta, mis näinud sa seal.
Ära kadunud õnnest kõnele sa,
Läin’d lootust ära tagasi hüia sa –
Oh puhka su walust su kodumaal
Ja nuta truu sõsara rinna naal.

Inglis luuletajanna Felicia Hemens’i laul, saksakeelse tõlke järele Elise Aun.

Linda nr. 23, 8. juuni 1891, lk 370

Kui näed!

Kui näed üht hinge kannatawat walu.
Ja leina, häda ilma otsata –
Kes teab, kuis löpeb kord ka Sinu elu –
Talt ära pööra uhkelt palet sa.

Kui tal ka süüdi omast önnetusest,
Oh ära möista kohut terawalt,
Kui ka tad juhtis toorus, trotslik meelsus,
Tal näita halastust weel heldemalt.

On see siis tema süü, et noores hinges
Ju lapselt pattu külwas kuri ilm?
On sinu tegu, et su elukoidul,
Sind walwas waga ema armusilm?

Kui wöid sa mõista saatus-juhtumisi
Mis tumedalt ja kirjult kujutud.
Kust tead waese hinge wiletsusi
Mis eksiteele teda törjunud?

Ümberpannud E. Aun.

Linda nr. 21, 6. juuni 1896, lk 322

Waba!

Oh wali saatus! rõhu peal mu rinda,
Mu südamesse wiska walu tuld,
Mind muredega keida põrmu pinda,
Mind peta, piina, waewa armutult.

Mind ustawatest lase ära anda
Ja häwita mu julgust, rõõmustust!
Ja rautse ahelasse lase panda
Mu toimetust, mu rõõmust tegewust.

Jääks muuda sõbra südameid mu wastu,
Mu armsatelt mind lase wihkada.
Mu elu puult sa raiu laastult laasin,
Mu rinnast riisu wiimne wara ka.

Ei pia mind mitte siduma see side,
Ma tõusen ikka jälle jalgele,
Mu waba waimu ümbert langeb pide,
Ta waatab kõrgelt alla ilmasse.

HIng üles lendab armastuse tiiwul,
Siit püha walgusele läheneb,
Ei julguseta seisa walu wiiwul, –
Kui ka kõik elu õnned kadunud.

Ja usklikult ma aiman armu wõitu,
Mu rinnas elab minu paleus.
Ma näen waimus uue elu koitu,
Mis igas piinas minu rõõmustus.

Saksakeelest –e. –n.

Linda nr. 17, 27. aprill 1891, lk 271

Rändaja

Kus oled sa, mu armas maa?
Sind otsin, aiman tundmata.
Oh maa, nii haljas lootuses,
Kus minu roosid õilmetes?
Kus minu sõbrad kõnniwad,
Mu surrnud üles tõusewad?

Oh maa, kes räägib minu keelt,
Kus oled sa, kus jääd mu eelt?
Ma rändan üksi, kurb mu meel,
Kus oled? küsib õhkel keel.
Mul wastutab kui waimu heal:
“Kus pole sind, õnn asub seal!”

Ümberpannud Elise Aun.

Linda nr. 10, 1. oktoober 1889, lk 423

Kassandra

Rõõmu rohhkelt Trooja rajas
Enne linna langemist;
Wägew lauluwiis seal kajas,
Kuuldi kannelt kullalist;
Rahwas puhhkamas, kõik wäsind,
Mööda hirmus sõja sõit;
Kuulus Pelide on kosind
Priamuse õrrna õit.

Rahwas rõõmsas pidu ehhtes
Tõtwad lauldes templisse,
Altar loorberite lehhtes
Haljendama pidule.
Kära kerkib wiina wõimul,
Tänawates tandsu heal.
Üksi õnnetuse aimul
Ainus hing on waewas seal.

Rõõmuta seal rõõmu süles,
Maha jäetud üksine,
Astub kurb Kassandra üles
Jumalate hiiesse.
Hallja puude lehhte taha
Peidab ennast nägija,
Peidab preestri ehhte maha
Otsatumas walussa.

“Kõik siin õnne päiwi ootwad,
Kõigil meeled rõõmustud.
Wanad wanematki lootwad,
Õde õnnel ehitud.
Lein on üksi minu rinnal,
Ahastus mull sigineb;
Näen kuis hukatus sell’ linnal
Linnutiiwul ligineb.

Tuletonnti näen loitwat,
Ei See ole pulma läik,
Pillwedeni kuma koitwat,
Ei see ohhwri suitsu käik.
Igaüks siin rõõmsalt wõtab
Pidule end ehtida.
Mina näen, kuis jumal tõttab,
Kes kõik lõhub armuta.

Ja neil naer mu nutu pärast,
Minu kaebtus pilgatud.
Kõrrbesse siit rõõmu särast
Põgeneks ma piinatud.
Hallbu sõnu wõtwad anda,
Uskmata neil häda aim.
Rassket antsid mulle kanda
Pythias, sa paha waim!

Su Orakli kuulutajaks,
Miks oh walisid sa mind?
Tulewiku teadustajaks
Nõder liiaks on mu rind.
Miks sa antsid mulle näha,
Mida ei wõi muuta ma?
Hirmutajaks õnnetulle –
Häwitus piab sündima.

Loori tõsta sellge walu,
Kussa warjul õnnetus.
Eksitus on meie elu,
Sellgus surm ja wiletsus.
Wõta ära kurblik teadus,
Silmist wari werine!
Igawene tõe teadus
Hirmus surelikule.

Anna, tagasi mull anna
Minu pime, rõõmus meel!
Kui su kuube ma ei kanna,
Laulab lahhkelt jälle keel.
Tulewat mull antsid tunda,
Olewikku wõtsid sa,
Wõtsid rõõmust õnne unda –
Wõta wale and mult ka!

Mõrsja pärjal oma pääda
Iialgi ei ehi ma,
Sest a’ast, kui ma wõtsin jääda
Sinu kurwa altrilla.
Mõru olnud minu elu,
Minu noorus nutune,
Iga omaksete walu
Tungib mulle südame.

Kõik mu sõbrad rõõmu tujus,
Arrmus, õnnes hõiskamas,
Minu rind nii kurrwas kujus,
Süda rasskelt leinamas.
Kena kewadine ilu
Ehib asjata mull maad;
Ei siis õnnista sind elu,
Kui ta põhhja tunda saad!

Õndsaks kiidan, et siis ootab
Polyksene õnne eest,
Armu joowastuses loodab
Omaks kuulsat kreeka meest.
Uhhkelt tuksub tema süda,
Tema õnn on piirita,
Ta ju sammub taeewa rada
Õntsas unenäussa.

Ja ka minul ühte walib
Igatsedes omaks rind.
Tema pilk nii örnalt palub
Arrmus abikaasaks mind.
Heal meelel ma ka tõttaks
Kaasa kaenlas kodusse,
Kui me wahel maad ei wõttaks
Wari must ja wihane.

Kõik need kujud mulle wasta
Alt maailmast tulewad,
Kuhu ma ka tahaks astu,
Waimud ette illmuwad.
Ka mu rõõmsa noorus-mängil
Tungimas see hirnatus,
Rahu mull ei une-sängil,
Oh mis hirmus segadus –

Näe, kus surma oda säraw,
Rööwli silmad põlewad.
Igal pool mull kinni wäraw,
Kuhu waene pögened!
Ei ma pöördagi wõi waatust,
Teades, nähes, muutma
Pian ma, täitma oma saatust,
Piean wöersil langema.

Weel ta kaebe sõna kajas –
Kuule! heal nii segane
Kuulda kuulsas templi rajas.
Maha löödud kanglane!
Eris näha ja ta ussid,
Põgenemas jumalad.
Rasskelt müristaja pilwed
Linna kohal ripuwad.

Schilleri järele Elise Aun.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 388, 389, 390

Wõrdlus

Betty Paoli järele Elise Aun.

Näe, wihma tilgakene kiigub
Puu paksu, kare koore peal.
Kui hõbe-helme ehtes liigub;
Kui kukub, siis saab mudaks seal:
Kui’d teda jälle ülestuua,
Et kuumaks nagu koidu-wiir,
Ja ilu ehteks ümberluua
Wõib ainukene päikse-kiir.

Nii elupuul ta heljunemas
Õrn süda tuule tormi wäes
Ja wõitlus waewas wärisemas,
Jõud nõrkeb, langemine käes!
Tall õnnerikast abi anda,
Et eksiteel saaks püha piir,
Ja põrmust hiilgwalt üleskanda,
Wõib ainukene armukiir.

Linda nr. 6, 20. mai 1888, lk 202

Minu sõber

Wabalt ümber pandud.

Mul sõber roosi-oksal haawas sõrme –
Haaw oli tilluke ja tühine –
Ta sidus seda kinni hoolsaste
Ja pääle pani parandawa salwi.

Ja iga päew ta küsis järele:
„Kas sõrme haaw weel walu teeb ta sulle?“
Ma naeratades tõendasin talle:
„Ei walu pole ta mul teinudki.“ –

Ja nüüd ta hoolimata sõnadega
Mu hinge haawanud on armuta –
Hääst sõnast wõiksin abi leida ma,
Kui wõitlen raske walu, kurbtusega.

Ja imet, ta ei küsi kordagi –
Waid waikselt, külmalt wõib mu walu waata –
Ei abi ei ei tea, ei taha saata –
Kaastundmus, kuhu oled jäänud sa!

Elise Aun.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 31, 31. juuli 1897, lk 248 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)