Rubriigiarhiiv: Eesti Postimees

Kodu

Kus Soome lahe kohiseb,
Ta rannal rohi idaneb:
Sääl on mu kallis kodumaa;
Ei teda iial unusta.

Sääl org on armas orases,
Ja lehtpuud lehtvais õilmetes;
Sääl olin nagu laulu-lind,
Kui armu ihal tuksus rind.

Mis tundis hinge sügavus,
Sest laulus lõu lõõritus.
Oh – aga armu sadamas
Mind kodust valu lahutas.

Ehk püha paik küll kaugella,
Kust lahkusin ma nutuga,
Mul siiski sinna mõlgub meel
Veel vaimus paleduse teel.

Ja peaksin ma ilmaski
Veel iial jõudma tagasi,
Siis tahan laulda lustilla:
Oh kallis, kaunis kodumaa!

Soome keele järele M. L..p.

Eesti Postimees nr. 49, 9. detsember 1881, lk 194

Mu süda, sinult küsin!

Halmi järele.

Mu süda, sinult küsin:
Oh ütle, mis on arm?
„Kaks hinge ja üks mõte,
Kaks südant ja üks löök!“

Ja kust see arm siis tuleb?
„Ta tuleb ja on seal!“
Ja ütle kui ta kaob?
„Mis kaob, pole arm!“

Mil arm on kõige puhtam?
„Kui ta end unustab.“
Mil on ta kõige õrnem?
„Siis kui ta vaikne on.“

Mil on ta kõige rikkam?
„Kui ennast annab ta.“
Ja kuidas räägib tema?
„Ta ainult armastab!“

Gr.

Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

Mis mind Sinu ligi tõmbas

Berni järele.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Polnud silmad säravad,
Polnud Sinu kuldsed juuksed,
Ega Sinu kaunis laad.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Oli Sinu armas heal,
Mis kui ööpik mulle hüidis
Ilutsedes ilma peal.

Oli Sinu kahva pale,
Sinu silmapisarad,
Mis mul öelsivad, et hinges
Valujõed Sul voolavad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

Aknal

Julius Sturmi järele.

Istub ema kauni tütre kõrval
Akna juures õhu jahedusel.
Läheb tänaval üks noormees mööda,
Vaatab vargselt kõrge akna poole.
Ja ta silm sealt leiab teise silma,
Sügav puna ilmub palge peale
Ja kui unenäos jääb ta seisma….
Aga ema vastu sõnab tütar:
„Oh kuis õhk ses toas on nii umbne!“
Ise rutab teise akna juurde,
Kussa ehitatud lillelaual
Roosiõiekene õitseb ilus,
Avab akna, sügavaste välja,
Kumardab, siis ehmatades hüiab:
„Emake, oh ära pahaks pane,
Minu roosi, minu kauni roosi,
Mis sa mulle kingituseks andsid
Sünnipäevaks ja mis täna õied
Armsaste lõi lahti minu aknal,
Olen, oskamata, katki murdnud.
Kui ei oleks ta ehk maha langend,
Võiks veel kaua õitseda mul klaasis!….
Kuid ennäe! Ju on üks võeras teda
Tänava pealt tänul üles võtnud
Oma kübarale kauniks ehteks…“
Ja ta annab meelitades musu
Ema käele; ema pehmelt silub
Tütre pead ja vaigistades räägib:
„Roosi pärast peaksin pahandama?
Tundku rändaja sest roosist rõõmu,
Rändaja, kes kodu peale mõeldes
Selles roosis, mida vastu tahtmist
Vallatumalt olled alla heitnud,
Tervitust näeb, mida armukene
Talle kaugelt kodurajalt saatnud!…
Kuda? Sul veel ikka puna palgel?
Ja nüid isegi veel nutt sul varuks?
Tütreke, oh ole rõõmus aga!
Homme kingin sulle uue roosi,
Aednikul, tean ma, on neid veel küllalt!“
Nuttes peidab tütar oma pale
Ema armastaja rinna naale,
Ema aga ei või aru saada,
Miks ta vallatu, ta rõõmus tütar
Ühe ära murtud roosi pärast
Nõnda kurb ja vaikne on.

Gr.

Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

Õnnetu arm

I

Oh lumi, märatse,
Too hauda minule!
Mu süda lõhkeja
Sääl tahab hingada.

Kui külm on minu rind,
Siis, lumi, mata mind
Ja unustusega
Mind kinni kata ka!

Jah, lumi, tuisuga
Sa mässa hauala,
Et armu leegile
Jääks surma unesse!

II

Oh õhtu, ime ilus,
Järv, vaikne, laeneta,
Ja võsastiku vilus
Võib armsast hingada!

Mis siis veel mures süda,
Miks ennast kurvastad?
Eks vaigista su häda
Siin lilled lehkavad?

Oh, minu armu tuli
Peab ära kustuma
Sest, raske valu-vili,
Mull tõutad tõuseda!

Soome keele järele M. L..p
Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

Ma nõudsin!

Ma nõudsin päikselt: Mis on armastus?
Ei kostnud ta, vaid säras iluga.
Ma nõudsin lillelt: Mis on armastus?
Ta andis lõhna, kuid ei kostnud ta.

Ma nõudsin Loojalt: Mis on armastus?
Kas püha tõde, magus joovastus?
Mull’ Jumal andis truu ja armsa naise,
Ei enam nõua nüid, mis armastus…

Ritterhaus’i järele Gr.
Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

Üksinda

Üksikult ja vaikselt nutan
Igavuse hõlmassa;
Kurvalt küsima ka ruttan,
Kui sul hale kuulata:
Pean ma juba noorusilul,
Närtsima siin surma-vilul,
Kas ei kell’gi silmas vesi,
Kas ei kell’gi süda valul,
Kui mind kantaks mulla talul’?
Kas ma kell’gi armas esi?“ –
Kuumalt voolab pisar palelt:
Ei küll kell’gi – tunnen halelt!

Lenau järele Eesti neiu Maali
Eesti Postimees nr. 33, 14. august 1885, lk 4

Valelik

J. G. Seidli järele.

Üks teener astub kohtuniku ette
Ja teatab: „Herra, väljas on üks mees,
Kes iseennast tahab üles anda,
Sest tal on raske süi südames.

Tal habe sassis, nägu kahvatanud,
Ta silmad vaat’vad tuimalt, särata;
Kui poleks süidlaseks ta ennast öelnud.
Ma usuksin, et nõdrameelne ta!“

„Too ette teda!“ käsib kohtumõistja,
Ja teener käsku täites avab ust –
„Mu herrad kohtunikud!“ algab võeras,
„Ma palun kuulge minu tunnistust!

Teil pühaks kohuseks on kohut mõista
Ja nuhelda, kuis nõuab õige rind;
Et kuulge siis, mis mind nii väga rõhub
Ja tehke otsus, mõistke hukka mind!

„See kõige rängem süi, mis on ta nimi?“
Tark kohtumõistja kostab: „Tapmine!“
Juhm võeras naerab: „On see kõige rängem,
Siis kergem sellest, öelge rutuste!“

„On äraandmine!“ nii arvab kohus. –
Ja võeras naerab: „Selle järele?“
„On raha võltsimine! – nii umbes õige…
No vaadake, mu targad isandad,

Ja keda loete kolmandamaks? –
Teil rinnus halastused liiguvad! –
Ma ütlen aga, valeline tegu
On kurjem kõigest teistest, uskuge!

Ja valelik, oh seda olin mina, –
Nüid tehke otsust, palun, rutake!“
„Sa valeraha tegid? küsib kohus,
„Siis ütle, kus ja kuidas sündis see?

Kui palju oli sinul seltsilisi,
Nüid tunnista kõik üles selgeste!“
Ja võeras vastab vagusaste neile:
„Mu herrad, kas ei mõista taha te’?

Oh tõstke silmad üles raamatutest
Ja vaatke minule kord silmasse!
„Eks leia teie sealt veel armastuse
Ja julguse ja rõõmu jälgesid?

Eks paista sealt teil närtsind maikuu ilu
Ja kustund leegi viimseid sädemid?
Need silmad vangistasivad üht neidu,
Kes ilmast midagi ei teadnud veel,

Üht last, kel aimugi ei olnud elust,
Kes uupi uskus, mis mul ütles keel.
„Ja oma südame, nii truu ja kuldse,
Ta andis mulle – ühes kõigega,

Ja mina – pange tähele, mu herrad –
Mis andsin kõige selle vastu ma?
Ma sosistasin talle armuvandeid –
Ja tema vaene pidas õigeks neid;

Mul valelikult voolas silmavesi –
Ta nägi seda, pidas õigeks neid!
„Ma vandusin tall’ kindlat, jäädvat truudust,
Ta uskus; ütles, et ma olla hea…

Ja kõik see polnud muud kui lausa vale,
Mis välja mõtles minu hirmus pea,
Mis talle kinkisin, ta pidas kalliks,
Mu vandeid kõiki pidas tõeks ta;

Ja kui ta viimaks minu valet märkas,
Siis hingevalu pärast suri ta…
„Üks veretöö, mu herrad, see on tühi,
Raud tapab meie ajal rutuste!

Ja äraandmine? – Ka see on kergem,
See silmapilgul jõuab lõpule!
Kuid valevanne, see on palju hirmsam,
Ta paneb inimese uskuma,

Ta kihvtitab siis ära usalduse
Ja määrib voorused kõik mudaga.
„Seepärast, minu herrad, andke otsus
Ja määrake mull’ õige nuhtlus nüid!

Nii unes kui ka ilmsi kostab mulle
Kui kõuehealil kõrvu ülevalt:
„Sa valevanduja, end päästa, päästa!“
Kuid kuhu pääseda võin elusalt?!“ –

Täis kohkumist üks teise peale vaatvad
Nüid kohtunikud, viimaks ütlevad:
„Su peale mõistab üksnes taevas kohut,
Me otsused ses asjad viletsad.

Meil südamete üle võimu pole,
See käib meil inimestel üle jõu;
Siin äär on inimeste võimupiiril
Siin lõpeb ära meie nõder nõu!“

Juhm võeras naerab meeleäraheitel,
Siis hakkab jälle nutma, nuuksuma:
„Oh häda, häda! hüiab valus tema,
„Et surmaväärtgi pole enam ma!“ –

Ta läheb; ja mis seegi kohtumõistja
Ei anna talle elus, mis nii karm,
Tall’ annab seda pärast pikka piina
Ja valuvaeva viimaks – surma-arm….

Gr.
Eesti Postimees nr. 31, 5. september 1892, lk 2

Luik, haug ja vähk

Kui selsil ühendust ei ole,
Ei mingit asja välja tule,
Vaid asjata siis nähtaks vaeva;
Ka kahtlane – kas saadaks taeva….
Kord kui ja vähk ja vana haug
Üht koormat merel viia võtsid
Ning seega randa minna tõtsid.
Kas nahast välja tirivad,
Ei paigastgi tad tõmba nad!
Luik tahab koormat pilvel’ kanda;
Seks teised ei või järel anda
(Siin ühendus on üsna laug):
Vähk tagasi – las sõralt killud! –
Haug edasi – ei nalja olnud!…
Kes süidi neist – ei meie kohus,
Vaid koorem juba mere rahus.

Krõilovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 29, 3. august 1891, lk 3

Haige laps

Haige lapse moodi ääres
Istub ema kurbtuses,
Silma pisar, visa, veeres
Palvet taeva õhates.

Pea vaatab lapse pääle,
Pea välja ilmasse.
Põhja tuul nii kale, vinge,
Ei too troosti hingesse.

Muidu istsid laps ja ema
Väljas pingil üheskoos.
Olid rõõmsad rõõmsatega –
Kuis kõik muutub elu voos!

Ema mõtted minevikus. –
Kaugelt kostab kella hääl. –
Hinge asub tume aimdus
Emal vaates lapse pääl’.

Surnu kella kurbtus’ kõla
Kostab kõrvu haledast’. –
Pea võib ta ingel tulla,
Nõnda emalt armast last!

Ainetel F. Karlson.
Eesti Postimees nr. 25, 7. august 1893, lk 2

Antke mul rahu!

Antke mull’ rahu,
Las’ ma näen und!
Väljas nii vilu,
Väljas saab lund!

Öösesed varjud
Hulguvad sääl;
Kadund kõik armud
Elu raa pääl.

Kaugel kui vilguks
Ehade helk;
Unustamiseks
Unes su pelg!

Elu, kui vilu
On mul su sund!
Antke mull’ rahu,
Las’ ma näen und!

Saksakeelest F. K.
Eesti Postimees nr. 25, 7. august 1893, lk 2

Kvartet

(nelja healega laul.)

Kord oli sõpru tükki neli,
Kes tahtsid laulda ime-heli,
Et laulu kunstis ’ilma võita
Ja nõnda auuriiki sõita;
Need olid: naljahammas määrkass,
Kits, eesel, kõverjalgne päts-paks.
Ei puudun’d kooril laulu noodid,
Ei – viulid, ei takti koodid.
Koor istus pärnapuude varju.
Seal võttis pärdik kohe karju:
„Hei, seiske paigal! õed, vennad!
Nii laul ei lähe, armsad, hellad?
Meil tarvis istu järjest ritta,
Sa, karu, al’ti vastu lippa;
Ma, priima, istun ligi teist healt:
Siis tullaks kuulma meida siit-sealt;
Ka tantsivad siis metsad mäed
Ja kiidetaks me’ laulu väed
Kõik lauljad ist’sid uude kohta;
No läksid jälle viisist luhta.
„Ei nõnda lähe vaprad mehed:
Teil viltu ees on noodi lehed,“
Nii juhtis isand eesel teisa:
„Seepärast kvartet tõel – seisa.“
Nüid uuest tehti jälle proovi;
Oh lauljad! läksid hoopis kraavi..
Siin juhtus ööpik neile võeraks.
Kõik lauljad tõstsid palve heale,
Et ööpik nende laulu pööraks
Nüid valest ära tõe peale.
„Ei enne maksa kaera kiita:
Kui oma käega võidaks’ niita. –
„Nii kostis neile kaval lind,
Kus otsustud ol’ laulu hind.

Vabalt Krõilovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 22, 8. juuni 1891, lk 3

Lõvi ja hunt

Kord tegi lõvi suure palli,
Kus ainult naabreid võeti salli;
Ei kutsik kartnud lõvi viha:
Ta kääpas laualt tükki liha;
Tsaar vihastas see peale palju;
Ei siiski näitnud kutsul’ valju…
„Või nõnda pehme lõvi süda?!
Siis ’pole vähimatgi häda
Kui napsan lamba kähku
Ja tuhat-nelja panen plehku?“
Nii mõtles hunt, pea lamba varas,
Ta Tsaari laualt võtta haaras –
Oh! saagi püik läks üsna rappa:
Hunt, mehike, sai lõvilt tappa.
„Tsaar kuule minu palve heale!
Ja vaata enne pitsu peale?“ …
„Ah sina, kaval pisuhänd,
Nii püiad vabandada end?
Tea! – kutsikal on rumal meel:
Tall’ andeks anda võis küll meel;
Kuid sina, vana rasva’ rauk,
Lä’ed minu kõhtu nagu mauk!“
Veel korra tegi kriim-silm: näuks!
Ju lõvi kõhus – kaval kräuks.

Krõilovi järele A. O. Olea
Eesti Postimees nr. 21, 1. juuni 1891, lk 3

 

 

Kui teaks

Kui teaks need lehkavad lilled,
Kui haavatud süda mu sees,
Siis nutaks need taimed nii tilled
Kaastundmusest tõeste mu ees.

Kui teaksid ööpikud metsas
Kuis kurb ja nii haige mu meel,
Nad laulaks et mure mul otsas
Nii kosutav kõlaks neil keel.

Kui teaks minu valu
Kuld tähed taeva al,
Nad tooksid troosti, elu
Mul vaesel vaeva al.

Ei või need kül teada keegi
Üks ainumal teada see:
Ja see ju ise tegi
Nii puruks mu südame.

Heine järele Helmi.
Eesti Postimees nr. 20, 14. mai 1886, lk 4

Kevade-hommik

Oi, kui ilus on kõik ümbrus!
Oi, kui rõõmus on kõik loodus!
Mitmet karva lilli ehtes
Naeratavad meile luhad!
Nagu hõbe helme lehtes
Läig’vad lastest metsad, kohad;
Nagu siidi laente voodes
Nurmed liig’vad tuulte hoodes.

Kust see iludus kõik sünnib,
Et nii rõõmul’ ümbrust sunnib?
Millest laulab pillidena
Meile õhu-koorikene?
Mis seal õrna lilledega
Sõnab mahe tuulekene?
Mis seal tuulte hoode süles
Sõudvad jõel alla – üles?

Lapsed! hommik ilmus juba –
Pühitsust täis ’ilma tuba;
Öösest sündides, ta peab
Oma sündimise päeva.
Nagu peremees ta seab
Korrale kõik maa ja taeva,
Tõuseb üles taeva läiki,
Hüiab loodust pidu-käiki.

Kiitus’ga kõik tõst’vad lisa
Vastu oma päeva isa:
Tere! meie elu tooja,
Kes sa meile kingid rammu. –
Ärka üles! vaata! – looja
Meile liginenud ammu;
Ööse vari katab teda
Jälle – üles! – kartke seda –

Jumal andis rõõmu peale
Meile päeva ja ka heale:
Laulge linnud! Laulge vennad!
Lahutage endid – lillid!
Rõõmus kihisege väljad!
Kõlagu meil metsas pillid!
Rahvas, armastage vendi,
Sõpru, nagu – ise endi!“

Mersläkovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 19, 18. mai 1891, lk 3

Ema ja laps

Uinu, uinu lapsuke,
Uinu hellalt unesse!
Hoidjaks sulle võtsin ma
Päikse, tuule, kotkaga.

Kotkas lendas kodusta,
Päike pilve varjula;
Tuulelt kiige kolmeks ööks
Kiiguta sai minu tööks.

Tuuleke, kus käisid sa?
Võitlesid vist tähtiga,
Jooksid läbi mere, maa,
Lusti lõid sa laentega?

Ei ma mängind laentega,
Tähti julgend puutuda;
Hoidsin üksi lapsukest,
Kiigutasin kiigekest.

A. Maikovi järele W…..
Eesti Postimees nr.11, 21. märts 1892, lk 4

Kuda saladused ilmsiks saavad

Saksa lauliku Chamisso laul.

Suud andes me seisime õues,
Ei keegi meid näinud seal,
Kuid tähed, need seisivad taevas
Ja vaatsivad vagusi pealt,

Üks täht on nüid maha langend
Ja kõnelnud merele,
Ja meri on aerul’ öelnud,
Aer laevamehele.

Ja seda kallimale
On laulnud laevamees,
Nüid igas uulitsas juba
See kõlab viisi sees.

Gr.
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

Kaks pilve

Vene lauliku N. Grekovi laul.

Kaks pilve kord lendasid sinaval nõlvil,
Üks ajas teist tuliselt taga;
Üks oli neist heledat valgemat värvi,
Ja teine – must piksevihm aga.

Ja vihaselt mustem käis valgema kannul,
Just nagu ta sooviks ehk saada
Nii valgeks kui teine, nii hiilgada kõrgel,
Seks soovis tal järele a’ada…

Kõik asjata. Valge pilv kõrgemal kerkis, –
Tal kiiremalt edenes sõue –
Kuid teine, see pimenes koledal kombel –
Ja korraga kõmistas kõue…

Vihm puistunes pisarail pimedast pilvest,
Kui tähendaks nukramat nuttu,
Et valge pilv, mida ta taga nii ajas,
Talt põgenes ära liig ruttu…

Eestistatnud V. Varju
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

Neiule

Hispania lauliku Antonio Trueba laul.

Oh sa ilus, ilus neiu,
Punapõskne piigake,
Tead sa, et kahe hinge
Kokkukõla taevane?

Sest kui sügav armutundmus
Hinge hingel ühendab,
Okkad lillekesteks saavad,
Pisar rõõmu pühendab…

Kas ei igatse ka sina
Sarnast hinge omale,
Kelle puhtas peeglis säraks
Truudus vastu sinule?

Kas ei ihka sa üht hinge,
Kelle meelest au ja kuld,
Kuulsus, ilu, vabadusgi
Ilma sinuta on muld?

Kui sul sarnast soovi pole,
Neiuke, siis ütlen sull’:
Armastaja naese hinge,
Naesesüdant pole sul!

Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2

Lilli

Norra lauliku Henrik Ibseni laul.

Lilli, mu lõbusam liblik sa,
Kui põgened, jälle sind püian!
Ma punun võrgu sul laulusta
Ja meelisõnu sul hüian.

„Ja olen ma liblik nii väikene,
Lase vabalt meel õilmil mul käia,
Ja oled sa poiss, kui päikene,
Siis jookse, kuid ei sa mind püia!“

Lilli, mu lõbusam liblik sa,
Kas näed, kuis laulud sind püidvad,
Sa põgened, kallike, asjata,
Sõnad võrku sind uuesti hüidvad.

„Ja olen ma liblik, nii väiksene,
Siis lendan ma siisgi su võrgusse,
Jäta tiivadki terveks mul sa!“

Sind õrnaste kinni võtan ma
Ja asemeks annan mu rinna,
Seal võid sa siis vabalt lennata,
Mul ehtida õnnede linna…

Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2

Jumal ei jäta vaeseid lapsi aitamata

Vene keelest.

Õhtu tähed kiirgasivad,
Vaikne oli kõik maailm,
Lumi säras, üksnes õues
Paukus talve käre külm.

Küla tuisan’d tänavates
Vaarus vaene lapsuke,
Vana hilbukeste kattel
Värises ta ihuke.

„Jumal!“ kaebas lapsukene
„Külm ja nälg, mull’ vaevaks saad.
„Kes mind soendab ja toidab,
„Oh, sa helde Taeva taat?“

Küla eit käis sama teeda,
Kuulis vaese nuttu teelt
Võttis kaasa, andis süüa,
Rõõmustas ta kurva meelt.

Pani marjukese sängi,
Kattis sooja vaibaga.
Sõba silmil, nägu naerul –
Juba uinus magama.

Jumal toidab metsa linnud
Lilled lastel kosutab,
Ju ta siis ka vaeseid lapsi
Ikka hädast avitab.

– dd –
Eesti Postimees nr. 16, 14. aprill 1882, lk 3

Armastus

Persia lauliku Mevlâna Dshâmi laul.

Kus iganes ma olen,
Seal oled sina ka;
Ei ialgi mu hingest
Või sina kaduda.

Kui viibin unes mina
Mu voodikese sees,
Siis unenäos sina
Mul lehvid vaimu ees,

Kui rändan roosiaias
Ma õhtul üksinda,
Siis sinu kuldne kuju
Mind saadab salaja.

Mul igast tulest vastu
Su silmad säravad
Mul iga lillekene
Sind meelde tuletab.

Ja igast veinitilgast,
Mis juues vaatan ma,
Mul vaatab vastu naerul
Su tuju kullana.

Ja suudlen mere lainet,
Mis lehvib nagu juuks,
Siis pean lainet helmeks,
Ja helme sinu suuks.

Mu sõbrad mõistatuseks
Mind pilkel peavad,
Kuid et sa mulle armas,
Ei seda tea nad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 15, 18. aprill 1892, lk 2

Hunt ja kurg

Kord vana kriim-silm, lamba varas
A’as kondi kurku… Paras! paras!
Ju surma kutsar kiirel sammul
On liginemas hundi kannul…

Seal astus pika-noka pappi,
Kurg, ahnepäitsukesele appi:
Ta ajas hundil kurku kaela
Ja tõmbas välja luise naela.

Nüid enam hunt ei ähkin’d valus;
Tal tohter vaeva palka palus.
„Ve-he! või see eest vaeva palka?
Oot’, oot’, sa, tänamata!… malka!

Või tema seda veel ei teagi,
Et mina kink’sin talle peagi? – “
Nii tõstis kriim-silm riidu, kära:
„Kas ükskord ju saad emal ära!…“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt

Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3