Kodu

Kus Soome lahe kohiseb,
Ta rannal rohi idaneb:
Sääl on mu kallis kodumaa;
Ei teda iial unusta.

Sääl org on armas orases,
Ja lehtpuud lehtwais õilmetes;
Sääl olin nagu laulu-lind,
Kui armu ihal tuksus rind.

Mis tundis hinge sügawus,
Sest laulus lõu lõõritus.
Oh – aga armu sadamas
Mind kodust walu lahutas.

Ehk püha paik küll kaugella,
Kust lahkusin ma nutuga,
Mul siiski sinna mõlgub meel
Weel waimus paleduse teel.

Ja peaksin ma ilmaski
Weel iial jõudma tagasi,
Siis tahan laulda lustilla:
Oh kallis, kaunis kodumaa!

Soome keele järele M. L..p.

Eesti Postimees nr. 49, 9. detsember 1881, lk 194

Kuusk

Kuus põhja kaljulla kõrgel
Näeb üksinda uinudes und;
Tuul liigutab jäetanud juuri,
Ja tekiks tal tuisanud lund.
Ja ilmub sääl kuusele unes
Waik palmipuu, leinajal’,
Kes üksinda kuumawal kaljul
Ja kurdab kaug’ Hommikumaal!

Heine järele T. A. J.

Eesti Postimees nr. 49, 5. detsember 1884, lk 3

Mu süda, sinult küsin!

Halmi järele.

Mu süda, sinult küsin:
Oh ütle, mis on arm?
„Kaks hinge ja üks mõte,
Kaks südant ja üks löök!“

Ja kust see arm siis tuleb?
„Ta tuleb ja on seal!“
Ja ütle kui ta kaob?
„Mis kaob, pole arm!“

Mil arm on kõige puhtam?
„Kui ta end unustab.“
Mil on ta kõige õrnem?
„Siis kui ta waikne on.“

Mil on ta kõige rikkam?
„Kui ennast annab ta.“
Ja kuidas räägib tema?
„Ta ainult armastab!“

Gr.

Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

Mis mind Sinu ligi tõmbas

Berni järele.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Polnud silmad särawad,
Polnud Sinu kuldsed juuksed,
Ega Sinu kaunis laad.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Oli Sinu armas heal,
Mis kui ööpik mulle hüidis
Ilutsedes ilma peal.

Oli Sinu kahwa pale,
Sinu silmapisarad,
Mis mul öelsiwad, et hinges
Walujõed Sul woolawad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

Aknal

Julius Sturmi järele.

Istub ema kauni tütre kõrwal
Akna juures õhu jahedusel.
Läheb tänawal üks noormees mööda,
Waatab wargselt kõrge akna poole.
Ja ta silm sealt leiab teise silma,
Sügav puna ilmub palge peale
Ja kui unenäos jääb ta seisma….
Aga ema wastu sõnab tütar:
„Oh kuis õhk ses toas on nii umbne!“
Ise rutab teise akna juurde,
Kussa ehitatud lillelaual
Roosiõiekene õitseb ilus,
Awab akna, sügawaste wälja,
Kumardab, siis ehmatades hüiab:
„Emake, oh ära pahaks pane,
Minu roosi, minu kauni roosi,
Mis sa mulle kingituseks andsid
Sünnipäewaks ja mis täna õied
Armsaste lõi lahti minu aknal,
Olen, oskamata, katki murdnud.
Kui ei oleks ta ehk maha langend,
Wõiks weel kaua õitseda mul klaasis!….
Kuid ennäe! Ju on üks wõeras teda
Tänawa pealt tänul üles wõtnud
Oma kübarale kauniks ehteks…“
Ja ta annab meelitades musu
Ema käele; ema pehmelt silub
Tütre pead ja waigistades räägib:
„Roosi pärast peaksin pahandama?
Tundku rändaja sest roosist rõõmu,
Rändaja, kes kodu peale mõeldes
Selles roosis, mida wastu tahtmist
Wallatumalt olled alla heitnud,
Terwitust näeb, mida armukene
Talle kaugelt kodurajalt saatnud!…
Kuda? Sul weel ikka puna palgel?
Ja nüid isegi weel nutt sul waruks?
Tütreke, oh ole rõõmus aga!
Homme kingin sulle uue roosi,
Aednikul, tean ma, on neid weel küllalt!“
Nuttes peidab tütar oma pale
Ema armastaja rinna naale,
Ema aga ei wõi aru saada,
Miks ta wallatu, ta rõõmus tütar
Ühe ära murtud roosi pärast
Nõnda kurb ja waikne on.

Gr.

Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

Õnnetu arm

I

Oh lumi, märatse,
Too hauda minule!
Mu süda lõhkeja
Sääl tahab hingada.

Kui külm on minu rind,
Siis, lumi, mata mind
Ja unustusega
Mind kinni kata ka!

Jah, lumi, tuisuga
Sa mässa hauala,
Et armu leegile
Jääks surma unesse!

II

Oh õhtu, ime ilus,
Järw, waikne, laeneta,
Ja wõsastiku wilus
Wõib armsast hingada!

Mis siis weel mures süda,
Miks ennast kurwastad?
Eks waigista su häda
Siin lilled lehkavad?

Oh, minu armu tuli
Peab ära kustumam
Sest, raske walu-wili,
Mull tõutad tõuseda!

Soome keele järele M. L..p
Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

Na nõudsin!

Ma nõudsin päikselt: Mis on armastus?
Ei kostnud ta, waid säras iluga.
Ma nõudsin lillelt: Mis on armastus?
Ta andis lõhna, kuid ei kostnud ta.

Ma nõudsin Loojalt: Mis on armastus?
Kas püha tõde, magus joowastus?
Mull’ Jumal andis truu ja armsa naise,
Ei enam nõua nüid, mis armastus…

Ritterhaus’i järele Gr.
Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

Waikne meri

Sügaw waikus walwab wees,
Liikumata laene, wood.
Rahulikult laewamees,
Waavatb tasast mere hood.

Tuult ei tule, ilma kaugel,
Surma waikus walitseb,
Laialisel mere laugel
Laene laenet talitseb.

Göthe järele J. Parw
Eesti Postimees nr. 40, 2. oktoober 1885, lk 3

Üksinda

Üksikult ja waikselt nutan
Igawuse hõlmassa;
Kurwalt küsima ka ruttan,
Kui sul hale kuulata:
Pean ma juba noorusilul,
Närtsima siin surma-wilul,
Kas ei kell’gi silmas wesi,
Kas ei kell’gi süda walul,
Kui mind kantaks mulla talul’?
Kas ma kell’gi armas esi?“ –
Kuumalt woolab pisar palelt:
Ei küll kell’gi – tunnen halelt!

Lenau järele Eesti neiu Maali
Eesti Postimees nr. 33, 14. august 1885, lk 4

Walelik

J. G. Seidli järele.

Üks teener astub kohtuniku ette
Ja teatab: „Herra, wäljas on üks mees,
Kes iseennast tahab üles anda,
Sest tal on raske süi südames.

Tal habe sassis, nägu kahvatanud,
Ta silmad waat’wad tuimalt, särata;
Kui poleks süidlaseks ta ennast öelnud.
Ma usuksin, et nõdrameelne ta!“

„Too ette teda!“ käsib kohtumõistja,
Ja teener käsku täites awab ust –
„Mu herrad kohtunikud!“ algab wõeras,
„Ma palun kuulge minu tunnistust!

Teil pühaks kohuseks on kohut mõista
Ja nuhelda, kuis nõuab õige rind;
Et kuulge siis, mis mind nii wäga rõhub
Ja tehke otsus, mõistke hukka mind!

„See kõige rängem süi, mis on ta nimi?“
Tark kohtumõistja kostab: „Tapmine!“
Juhm wõeras naerab: „On see kõige rängem,
Siis kergem sellest, öelge rutuste!“

„On äraandmine!“ nii arwab kohus. –
Ja wõeras naerab: „Selle järele?“
„On raha wõltsimine! – nii umbes õige…
No waadake, mu targad isandad,

Ja keda loete kolmandamaks? –
Teil rinnus halastused liiguwad! –
Ma ütlen aga, waleline tegu
On kurjem kõigest teistest, uskuge!

Ja walelik, oh seda olin mina, –
Nüid tehke otsust, palun, rutake!“
„Sa waleraha tegid? küsib kohus,
„Siis ütle, kus ja kuidas sündis see?

Kui palju oli sinul seltsilisi,
Nüid tunnista kõik üles selgeste!“
Ja wõeras wastab wagusaste neile:
„Mu herrad, kas ei mõista taha te’?

Oh tõstke silmad üles raamatutest
Ja waatke minule kord silmasse!
„Eks leia teie sealt weel armastuse
Ja julguse ja rõõmu jälgesid?

Eks paista sealt teil närtsind maikuu ilu
Ja kustund leegi wiimseid sädemid?
Need silmad wangistasiwad üht neidu,
Kes ilmast midagi ei teadnud weel,

Üht last, kel aimugi ei olnud elust,
Kes uupi uskus, mis mul ütles keel.
„Ja oma südame, nii truu ja kuldse,
Ta andis mulle – ühes kõigega,

Ja mina – pange tähele, mu herrad –
Mis andsin kõige selle wastu ma?
Ma sosistasin talle armuwandeid –
Ja tema waene pidas õigeks neid;

Mul walelikult woolas silmawesi –
Ta nägi seda, pidas õigeks neid!
„Ma wandusin tall’ kindlat, jäädwat truudust,
Ta uskus; ütles, et ma olla hea…

Ja kõik see polnud muud kui lausa wale,
Mis wälja mõtles minu hirmus pea,
Mis talle kinkisin, ta pidas kalliks,
Mu wandeid kõiki pidas tõeks ta;

Ja kui ta wiimaks minu walet märkas,
Siis hingewalu pärast suri ta…
„Üks weretöö, mu herrad, see on tühi,
Raud tapab meie ajal rutuste!

Ja äraandmine? – Ka see on kergem,
See silmapilgul jõuab lõpule!
Kuid walewanne, see on palju hirmsam,
Ta paneb inimese uskuma,

Ta kihwtitab siis ära usalduse
Ja määrib woorused kõik mudaga.
„Seepärast, minu herrad, andke otsus
Ja määrake mull’ õige nuhtlus nüid!

Nii unes kui ka ilmsi kostab mulle
Kui kõuehealil kõrwu ülewalt:
„Sa walewanduja, end päästa, päästa!“
Kuid kuhu pääseda wõin elusalt?!“ –

Täis kohkumist üks teise peale waatwad
Nüid kohtunikud, wiimaks ütlewad:
„Su peale mõistab üksnes taewas kohut,
Me otsused ses asjad wiletsad.

Meil südamete üle wõimu pole,
See käib meil inimestel üle jõu;
Siin äär on inimeste wõimupiiril
Siin lõpeb ära meie nõder nõu!“

Juhm wõeras naerab meeleäraheitel,
Siis hakkab jälle nutma, nuuksuma:
„Oh häda, häda! hüiab walus tema,
„Et surmaväärtgi pole enam ma!“ –

Ta läheb; ja mis seegi kohtumõistja
Ei anna talle elus, mis nii karm,
Tall’ annab seda pärast pikka piina
Ja waluwaewa wiimaks – surma-arm….

Gr.
Eesti Postimees nr. 31, 5. september 1892, lk 2

Luik, haug ja wähk

Kui selsil ühendust ei ole,
Ei mingit asja wälja tule,
Waid asjata siis nähtaks waewa;
Ka kahtlane – kas saadaks taewa….
Kord kui ja wähk ja wana haug
Üht koormat merel wiia wõtsid
Ning seega randa minna tõtsid.
Kas nahast wälja tiriwad,
Ei paigastgi tad tõmba nad!
Luik tahab koormat pilwel’ kanda;
Seks teised ei wõi järel anda
(Siin ühendus on üsna laug):
Wähk tagasi – las sõralt killud! –
Haug edasi – ei nalja olnud!…
Kes süidi neist – ei meie kohus,
Waid koorem juba mere rahus.

Krõilowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 29, 3. august 1891, lk 3

Haige laps

Haige lapse moodi ääres
Istub ema kurbtuses,
Silma pisar, wisa, weeres
Palwet taewa õhates.

Pea waatab lapse pääle,
Pea wälja ilmasse.
Põhja tuul nii kale, winge,
Ei too troosti hingesse.

Muidu istsid laps ja ema
Wäljas pingil üheskoos.
Olid rõõmsad rõõmsatega –
Kuis kõik muutub elu woos!

Ema mõtted minewikus. –
Kaugelt kostab kella hääl. –
Hinge asub tume aimdus
Emal waates lapse pääl’.

Surnu kella kurbtus’ kõla
Kostab kõrwu haledast’. –
Pea wõib ta ingel tulla,
Nõnda emalt armast last!

Ainetel F. Karlson.
Eesti Postimees nr. 25, 7. august 1893, lk 2

Antke mul rahu!

Antke mull’ rahu,
Las’ ma näen und!
Wäljas nii wilu,
Wäljas saab lund!

Öösesed warjud
Hulguwad sääl;
Kadund kõik armud
Elu raa pääl.

Kaugel kui wilguks
Ehade helk;
Unustamiseks
Unes su pelg!

Elu, kui wilu
On mul su sund!
Antke mull’ rahu,
Las’ ma näen und!

Saksakeelest F. K.
Eesti Postimees nr. 25, 7. august 1893, lk 2

Kwartet

(nelja healega laul.)

Kord oli sõpru tükki neli,
Kes tahtsid laulda ime-heli,
Et laulu kunstis ’ilma wõita
Ja nõnda auuriiki sõita;
Need olid: naljahammas määrkass,
Kits, eesel, kõwerjalgne päts-paks.
Ei puudun’d kooril laulu noodid,
Ei – wiulid, ei takti koodid.
Koor istus pärnapuude warju.
Seal wõttis pärdik kohe karju:
„Hei, seiske paigal! õed, wennad!
Nii laul ei lähe, armsad, hellad?
Meil tarwis istu järjest ritta,
Sa, karu, al’ti wastu lippa;
Ma, priima, istun ligi teist healt:
Siis tullaks kuulma meida siit-sealt;
Ka tantsiwad siis metsad mäed
Ja kiidetaks me’ laulu wäed
Kõik lauljad ist’sid uude kohta;
No läksid jälle wiisist luhta.
„Ei nõnda lähe waprad mehed:
Teil wiltu ees on noodi lehed,“
Nii juhtis isand eesel teisa:
„Seepärast kwartet tõel – seisa.“
Nüid uuest tehti jälle proowi;
Oh lauljad! läksid hoopis kraawi..
Siin juhtus ööpik neile wõeraks.
Kõik lauljad tõstsid palwe heale,
Et ööpik nende laulu pööraks
Nüid walest ära tõe peale.
„Ei enne maksa kaera kiita:
Kui oma käega wõidaks’ niita. –
„Nii kostis neile kawal lind,
Kus otsustud ol’ laulu hind.

Wabalt Krõilowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 22, 8. juuni 1891, lk 3

Lõwi ja hunt

Kord tegi lõwi suure palli,
Kus ainult naabreid wõeti salli;
Ei kutsik kartnud lõwi wiha:
Ta kääpas laualt tükki liha;
Tsaar wihastas see peale palju;
Ei siiski näitnud kutsul’ walju…
„Wõi nõnda pehme lõwi süda?!
Siis ’pole wähimatgi häda
Kui napsan lamba kähku
Ja tuhat-nelja panen plehku?“
Nii mõtles hunt, pea lamba waras,
Ta Tsaari laualt wõtta haaras –
Oh! saagi püik läks üsna rappa:
Hunt, mehike, sai lõwilt tappa.
„Tsaar kuule minu palwe heale!
Ja waata enne pitsu peale?“ …
„Ah sina, kawal pisuhänd,
Nii püiad wabandada end?
Tea! – kutsikal on rumal meel:
Tall’ andeks anda wõis küll meel;
Kuid sina, wana raswa’ rauk,
Lä’ed minu kõhtu nagu mauk!“
Weel korra tegi kriim-silm: näuks!
Ju lõwi kõhus – kawal kräuks.

Krõilowi järele A. O. Olea
Eesti Postimees nr. 21, 1. juuni 1891, lk 3

 

 

Kui teaks

Kui teaks need lehkawad lilled,
Kui haawatud süda mu sees,
Siis nutaks need taimed nii tilled
Kaastundmusest tõeste mu ees.

Kui teaksid ööpikud metsas
Kuis kurb ja nii haige mu meel,
Nad laulaks et mure mul otsas
Nii kosutaw kõlaks neil keel.

Kui teaks minu walu
Kuld tähed taewa al,
Nad tooksid troosti, elu
Mul waesel waewa al.

Ei wõi need kül teada keegi
Üks ainumal teada see:
Ja see ju ise tegi
Nii puruks mu südame.

Heine järele Helmi.
Eesti Postimees nr. 20, 14. mai 1886, lk 4

Kewade-hommik

Oi, kui ilus on kõik ümbrus!
Oi, kui rõõmus on kõik loodus!
Mitmet karwa lilli ehtes
Naeratawad meile luhad!
Nagu hõbe helme lehtes
Läig’wad lastest metsad, kohad;
Nagu siidi laente woodes
Nurmed liig’wad tuulte hoodes.

Kust see iludus kõik sünnib,
Et nii rõõmul’ ümbrust sunnib?
Millest laulab pillidena
Meile õhu-koorikene?
Mis seal õrna lilledega
Sõnab mahe tuulekene?
Mis seal tuulte hoode süles
Sõudwad jõel alla – üles?

Lapsed! hommik ilmus juba –
Pühitsust täis ’ilma tuba;
Öösest sündides, ta peab
Oma sündimise päewa.
Nagu peremees ta seab
Korrale kõik maa ja taewa,
Tõuseb üles taewa läiki,
Hüiab loodust pidu-käiki.

Kiitus’ga kõik tõst’wad lisa
Wastu oma päewa isa:
Tere! meie elu tooja,
Kes sa meile kingid rammu. –
Ärka üles! waata! – looja
Meile liginenud ammu;
Ööse wari katab teda
Jälle – üles! – kartke seda –

Jumal andis rõõmu peale
Meile päewa ja ka heale:
Laulge linnud! Laulge wennad!
Lahutage endid – lillid!
Rõõmus kihisege wäljad!
Kõlagu meil metsas pillid!
Rahwas, armastage wendi,
Sõpru, nagu – ise endi!“

Mersläkowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 19, 18. mai 1891, lk 3

Ema ja laps

Uinu, uinu lapsuke,
Uinu hellalt unesse!
Hoidjaks sulle wõtsin ma
Päikse, tuule, kotkaga.

Kotkas lendas kodusta,
Päike pilwe warjula;
Tuulelt kiige kolmeks ööks
Kiiguta sai minu tööks.

Tuuleke, kus käisid sa?
Wõitlesid wist tähtiga,
Jooksid läbi mere, maa,
Lusti lõid sa laentega?

Ei ma mängind laentega,
Tähti julgend puutuda;
Hoidsin üksi lapsukest,
Kiigutasin kiigekest.

A. Maikowi järele W…..
Eesti Postimees nr.11, 21. märts 1892, lk 4

Kuda saladused ilmsiks saawad

Saksa lauliku Chamisso laul.

Suud andes me seisime õues,
Ei keegi meid näinud seal,
Kuid tähed, need seisivad taevas
Ja waatsiwad wagusi pealt,

Üks täht on nüid maha langend
Ja kõnelnud merele,
Ja meri on aerul’ öelnud,
Aer laewamehele.

Ja seda kallimale
On laulnud laewamees,
Nüid igas uulitsas juba
See kõlab wiisi sees.

Gr.
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

Kaks pilwe

Wene lauliku N. Grekovi laul.

Kaks pilwe kord lendasid sinawal nõlwil,
Üks ajas teist tuliselt taga;
Üks oli neist heledat walgemat wärwi,
Ja teine – must piksewihm aga.

Ja wihaselt mustem käis walgema kannul,
Just nagu ta soowiks ehk saada
Nii walgeks kui teine, nii hiilgada kõrgel,
Seks soowis tal järele a’ada…

Kõik asjata. Walge pilw kõrgemal kerkis, –
Tal kiiremalt edenes sõue –
Kuid teine, see pimenes koledal kombel –
Ja korraga kõmistas kõue…

Wihm puistunes pisarail pimedast pilwest,
Kui tähendaks nukramat nuttu,
Et walge pilw, mida ta taga nii ajas,
Talt põgenes ära liig ruttu…

Eestistatnud W. Warju
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

Neiule

Hispania lauliku Antonio Trueba laul.

Oh sa ilus, ilus neiu,
Punapõskne piigake,
Tead sa, et kahe hinge
Kokkukõla taewane?

Sest kui sügav armutundmus
Hinge hingel ühendab,
Okkad lillekesteks saawad,
Pisar rõõmu pühendab…

Kas ei igatse ka sina
Sarnast hinge omale,
Kelle puhtas peeglis säraks
Truudus wastu sinule?

Kas ei ihka sa üht hinge,
Kelle meelest au ja kuld,
Kuulsus, ilu, wabadusgi
Ilma sinuta on muld?

Kui sul sarnast soowi pole,
Neiuke, siis ütlen sull’:
Armastaja naese hinge,
Naesesüdant pole sul!

Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2

Lilli

Norra lauliku Henrik Ibseni laul.

Lilli, mu lõbusam liblik sa,
Kui põgened, jälle sind püian!
Ma punun wõrgu sul laulusta
Ja meelisõnu sul hüian.

„Ja olen ma liblik nii wäikene,
Lase wabalt meel õilmil mul käia,
Ja oled sa poiss, kui päikene,
Siis jookse, kuid ei sa mind püia!“

Lilli, mu lõbusam liblik sa,
Kas näed, kuis laulud sind püidwad,
Sa põgened, kallike, asjata,
Sõnad wõrku sind uuesti hüidwad.

„Ja olen ma liblik, nii wäiksene,
Siis lendan ma siisgi su wõrgusse,
Jäta tiiwadki terweks mul sa!“

Sind õrnaste kinni wõtan ma
Ja asemeks annan mu rinna,
Seal wõid sa siis wabalt lennata,
Mul ehtida õnnede linna…

Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2

Jumal ei jäta waeseid lapsi aitamata

Wene keelest.

Õhtu tähed kiirgasiwad,
Waikne oli kõik maailm,
Lumi säras, üksnes õues
Paukus talwe käre külm.

Küla tuisan’d tänawates
Waarus waene lapsuke,
Wana hilbukeste kattel
Wärises ta ihuke.

„Jumal!“ kaebas lapsukene
„Külm ja nälg, mull’ waewaks saad.
„Kes mind soendab ja toidab,
„Oh, sa helde Taewa taat?“

Küla eit käis sama teeda,
Kuulis waese nuttu teelt
Wõttis kaasa, andis süüa,
Rõõmustas ta kurwa meelt.

Pani marjukese sängi,
Kattis sooja waibaga.
Sõba silmil, nägu naerul –
Juba uinus magama.

Jumal toidab metsa linnud
Lilled lastel kosutab,
Ju ta siis ka waeseid lapsi
Ikka hädast awitab.

– dd –
Eesti Postimees nr. 16, 14. aprill 1882, lk 3

Armastus

Persia lauliku Mevlâna Oshâmi laul.

Kus iganes ma olen,
Seal oled sina ka;
Ei ialgi mu hingest
Wõi sina kaduda.

Kui wiibin unes mina
Mu woodikese sees,
Siis unenäos sina
Mul lehwid waimu ees,

Kui rändan roosiaias
Ma õhtul üksinda,
Siis sinu kuldne kuju
Mind saadab salaja.

Mul igast tulest wastu
Su silmad särawad
Mul iga lillekene
Sind meelde tuletab.

Ja igast weinitilgast,
Mis juues waatan ma,
Mul waatab wastu naerul
Su tuju kullana.

Ja suudlen mere lainet,
Mis lehwib nagu juuks,
Siis pean lainet helmeks,
Ja helme sinu suuks.

Mu sõbrad mõistatuseks
Mind pilkel peawad,
Kuid et sa mulle armas,
Ei seda tea nad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 15, 18. aprill 1892, lk 2

Hunt ja kurg

Kord wana kriim-silm, lamba waras
A’as kondi kurku… Paras! paras!
Ju surma kutsar kiirel sammul
On liginemas hundi kannul…

Seal astus pika-noka pappi,
Kurg, ahnepäitsukesele appi:
Ta ajas hundil kurku kaela
Ja tõmbas wälja luise naela.

Nüid enam hunt ei ähkin’d walus;
Tal tohter waewa palka palus.
„We-he! wõi see eest waewa palka?
Oot’, oot’, sa, tänamata!… malka!

Wõi tema seda weel ei teagi,
Et mina kink’sin talle peagi? – “
Nii tõstis kriim-silm riidu, kära:
„Kas ükskord ju saad emal ära!…“

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt

Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

1 2