Rubriigiarhiiv: Carl Brunberg

Kas armastad?

Su nägu unes nägin ma
Nii õrn, nii helde lõpmata;
Ja ehk küll vaikis Sinu huul,
Silm rääkis siisgi vaatel truul:
Kas armastad, kas armastad?
Kas südamest mind armastad?
Öö pimeduses vaikis ilm,
Ei paistnud kuu, ei tähe silm,
Kuid ikka Sinu magus hääl
Mult küsis nõiduslikul väel:
Kas armastad, kas armastad?
Kas tõesti mind armastad?
Ja kui Su tuksva rinna naal
Ma viib’sin tunnil kaunimal,
Siis tundsin õrnal armu hool,
Mis rinnas liikus õnne vool:
Sind armastan, Sind armastan!
Sind südamest ma armastan!

Saksakeelest C. Brunberg.
Eesti Postimehe Lisa nr. 7, 18. veebruar 1895, lk 56 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Sind kaitsku Jumal!

Miks roosiõilme juurde okas loodud,
Kas pole halbtuseks see eluteel?
Miks siis on lõpuks lahkumine toodud,
Kui rõõmu, lootust vaesel südamel?
Su silmal armupaistest puudust polnud,
Kui armastust ma kord säält otsisin:
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Küll valu, kadedust ja piina leidsin,
Ma elumerel väsin’d reisimees;
Ma õnne-iha vaikselt rinnas peitsin, –
Sääl jõudsin sinu juurde rännates.
Su rinnal rahu mulle oleks tulnud,
Ma tänuks elu andnud oleksin:
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Vaat, pilved lendvad, marul püsi pole,
Vihm uhub kodurada laksudes;
Eks lahkumiseks ilm just sünnis ole?
Ka minu saatus seisab tormides…
Kuid toogu elu õnne, ehk mis kole,
Su pääle mõtlen ikka truuduses;
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Saksakeelest C. Brunberg.
Eesti Postimehe Lisa nr. 5, 4. veebruar 1895, lk 40 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)