Rubriigiarhiiv: austria luule

Võrdlus

Betty Paoli järele Elise Aun.

Näe, vihma tilgakene kiigub
Puu paksu, kare koore peal.
Kui hõbe-helme ehtes liigub;
Kui kukub, siis saab mudaks seal:
Kui’d teda jälle ülestuua,
Et kuumaks nagu koidu-viir,
Ja ilu ehteks ümberluua
Võib ainukene päikse-kiir.

Nii elupuul ta heljunemas
Õrn süda tuule tormi väes
Ja võitlus vaevas värisemas,
Jõud nõrkeb, langemine käes!
Tall õnnerikast abi anda,
Et eksiteel saaks püha piir,
Ja põrmust hiilgvalt üleskanda,
Võib ainukene armukiir.

Linda nr. 6, 20. mai 1888, lk 202

Sa olid

(Saphiri järele.)

Sa olid nagu märtsi kuu
Kui tuttavaks me’ saime;
Nii külm, nii kalk, nii kahvatu,
Et kurvalt vaiki jäime.

Siis olid jälle kui aprill,
Kord tume ja kord selge;
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord valge!

Nüüd ole mai! Pung puhkeneb,
Õis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd ilutseda mahti!

J. Parv.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 30. märts 1896, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Mu süda, sinult küsin!

Halmi järele.

Mu süda, sinult küsin:
Oh ütle, mis on arm?
„Kaks hinge ja üks mõte,
Kaks südant ja üks löök!“

Ja kust see arm siis tuleb?
„Ta tuleb ja on seal!“
Ja ütle kui ta kaob?
„Mis kaob, pole arm!“

Mil arm on kõige puhtam?
„Kui ta end unustab.“
Mil on ta kõige õrnem?
„Siis kui ta vaikne on.“

Mil on ta kõige rikkam?
„Kui ennast annab ta.“
Ja kuidas räägib tema?
„Ta ainult armastab!“

Gr.

Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

Üksinda

Üksikult ja vaikselt nutan
Igavuse hõlmassa;
Kurvalt küsima ka ruttan,
Kui sul hale kuulata:
Pean ma juba noorusilul,
Närtsima siin surma-vilul,
Kas ei kell’gi silmas vesi,
Kas ei kell’gi süda valul,
Kui mind kantaks mulla talul’?
Kas ma kell’gi armas esi?“ –
Kuumalt voolab pisar palelt:
Ei küll kell’gi – tunnen halelt!

Lenau järele Eesti neiu Maali
Eesti Postimees nr. 33, 14. august 1885, lk 4

Valelik

J. G. Seidli järele.

Üks teener astub kohtuniku ette
Ja teatab: „Herra, väljas on üks mees,
Kes iseennast tahab üles anda,
Sest tal on raske süi südames.

Tal habe sassis, nägu kahvatanud,
Ta silmad vaat’vad tuimalt, särata;
Kui poleks süidlaseks ta ennast öelnud.
Ma usuksin, et nõdrameelne ta!“

„Too ette teda!“ käsib kohtumõistja,
Ja teener käsku täites avab ust –
„Mu herrad kohtunikud!“ algab võeras,
„Ma palun kuulge minu tunnistust!

Teil pühaks kohuseks on kohut mõista
Ja nuhelda, kuis nõuab õige rind;
Et kuulge siis, mis mind nii väga rõhub
Ja tehke otsus, mõistke hukka mind!

„See kõige rängem süi, mis on ta nimi?“
Tark kohtumõistja kostab: „Tapmine!“
Juhm võeras naerab: „On see kõige rängem,
Siis kergem sellest, öelge rutuste!“

„On äraandmine!“ nii arvab kohus. –
Ja võeras naerab: „Selle järele?“
„On raha võltsimine! – nii umbes õige…
No vaadake, mu targad isandad,

Ja keda loete kolmandamaks? –
Teil rinnus halastused liiguvad! –
Ma ütlen aga, valeline tegu
On kurjem kõigest teistest, uskuge!

Ja valelik, oh seda olin mina, –
Nüid tehke otsust, palun, rutake!“
„Sa valeraha tegid? küsib kohus,
„Siis ütle, kus ja kuidas sündis see?

Kui palju oli sinul seltsilisi,
Nüid tunnista kõik üles selgeste!“
Ja võeras vastab vagusaste neile:
„Mu herrad, kas ei mõista taha te’?

Oh tõstke silmad üles raamatutest
Ja vaatke minule kord silmasse!
„Eks leia teie sealt veel armastuse
Ja julguse ja rõõmu jälgesid?

Eks paista sealt teil närtsind maikuu ilu
Ja kustund leegi viimseid sädemid?
Need silmad vangistasivad üht neidu,
Kes ilmast midagi ei teadnud veel,

Üht last, kel aimugi ei olnud elust,
Kes uupi uskus, mis mul ütles keel.
„Ja oma südame, nii truu ja kuldse,
Ta andis mulle – ühes kõigega,

Ja mina – pange tähele, mu herrad –
Mis andsin kõige selle vastu ma?
Ma sosistasin talle armuvandeid –
Ja tema vaene pidas õigeks neid;

Mul valelikult voolas silmavesi –
Ta nägi seda, pidas õigeks neid!
„Ma vandusin tall’ kindlat, jäädvat truudust,
Ta uskus; ütles, et ma olla hea…

Ja kõik see polnud muud kui lausa vale,
Mis välja mõtles minu hirmus pea,
Mis talle kinkisin, ta pidas kalliks,
Mu vandeid kõiki pidas tõeks ta;

Ja kui ta viimaks minu valet märkas,
Siis hingevalu pärast suri ta…
„Üks veretöö, mu herrad, see on tühi,
Raud tapab meie ajal rutuste!

Ja äraandmine? – Ka see on kergem,
See silmapilgul jõuab lõpule!
Kuid valevanne, see on palju hirmsam,
Ta paneb inimese uskuma,

Ta kihvtitab siis ära usalduse
Ja määrib voorused kõik mudaga.
„Seepärast, minu herrad, andke otsus
Ja määrake mull’ õige nuhtlus nüid!

Nii unes kui ka ilmsi kostab mulle
Kui kõuehealil kõrvu ülevalt:
„Sa valevanduja, end päästa, päästa!“
Kuid kuhu pääseda võin elusalt?!“ –

Täis kohkumist üks teise peale vaatvad
Nüid kohtunikud, viimaks ütlevad:
„Su peale mõistab üksnes taevas kohut,
Me otsused ses asjad viletsad.

Meil südamete üle võimu pole,
See käib meil inimestel üle jõu;
Siin äär on inimeste võimupiiril
Siin lõpeb ära meie nõder nõu!“

Juhm võeras naerab meeleäraheitel,
Siis hakkab jälle nutma, nuuksuma:
„Oh häda, häda! hüiab valus tema,
„Et surmaväärtgi pole enam ma!“ –

Ta läheb; ja mis seegi kohtumõistja
Ei anna talle elus, mis nii karm,
Tall’ annab seda pärast pikka piina
Ja valuvaeva viimaks – surma-arm….

Gr.
Eesti Postimees nr. 31, 5. september 1892, lk 2

Kuis tuli see

Emil Claari järele.

Kuis tuli see,
Et süda lõi tuksuma Sinule?
Ei tea ma!
Õrn kevade tuli, temaga
Soe pehme õhk
Ja õitsevad õied ja magus lehk;
Kuldkirjal lilledel seisis kroonil:
Sa kuninganna mu südame troonil!
– Kui võttiski see vangi minu.
Ja ilma midagi muud ma veel mõtleks
Ent Sulle ütleks
Olen ma Sinu!

Kuis tuli siis see,
Et ka Sina sattusid võrgusse?
Tead Sa veel?
Oh esite rääkis nii aralt Su suu,
Kuid Sinu meel,
See oli ju minu, see oli ju truu.
Aga Sul ehmu tõid õnnes ja ohus
Kombed ja kohus,
Kuid äkki sai julgeks Su meel
End armus sind aks ja näitsid,
Nüid paradiis meil eel,
Sest nagu mina Sinu,
Oled sa minu!

Ja et me nüid ühed oleme,
Teab iga lapsuke.
Nüid kurjad kadedad keeled
Ja mustad murdijad meeled,
Kui näevad Sind,
Et õnnis Su rind,
Ja kuidas Sul säravad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul säravad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul naeratus suul
Kui õilme roosipuul,
Siis ütlevad salati,
See olla mu musudest nii..
Las’ nad ütlevad, las’ nad mõtlevad,
Harjuma peavad nad ometi.

Gr.
Eesti Postimees nr. 9, 7. märts 1892, lk 2