Rändaja laulik

Kas lauldes läbi laane
Wöi üle jääse kaane,
Kuid ikka reisi teel.
Kui waewalt idas koidab,
Ilm alles tasa, waik,
Siis läbi hinge loidab,
Sääl ilus õiepaik!

Eks körgel linnud lenda
Ja pilwed üle enda,
Kuid kiirem mötte luul.
Kui linnud ja kui tuul.
Köik pilwed langwad alla,
Kuid möttekäik on walla:
Ta töuseb taewasse!

J. v. Eichendorffi j. A. Suurkask.

Linda nr. 32, 22. august 1896, lk 496

Öite aeg

Örn roosike puhkemas puhmiku sees. –
Sääl sammalde pehmemas sängis.
Ta hellasti kiikumas tuulekse käes.
Ta punetab õõtsuwas mängis.

Ka künni-lind mahedast tõstab ju häält,
Sääl haljama kaasiku wilust.
Hääl kajamas orust ja mägede päält –
Wist laulab ta armust ja ilust.

Roos õitsema läinud ja waikinud lind,
Mul aga jääb mure ja ootus:
Mil’ tuleb ju tundi, mil’ troostitaks mind.
Kus täide läeb lauliku lootus! –

Tõlkinud A. Suurkask.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 354

Enne ja nüüd

Enne.

Siis lõpuks joogem terwist isamaale!
See wilets mees, kes põhjani ei jaksa! –
Ei tubli tegu palju waewa maksa.
Eks kõik ju soowi oma maale õnne? –
Kuid – oli kokkujoodud wiimne terwis,
Waat, waprad kaitsjad oliwad kõik kraawis!

Nüüd.

Lõpku kihwtijoojad, rahwa surujad!
Nüüd põhjustame kõrge aatewalla
Mis wabastab maad joomakombe wandest.
Kui rahwas karsked aated omandab
Ja salatuhandatena end ühendab;
Siis Eestis õnnepäike paistma saab.

Soome keelest A. Suurkask.

Linda nr. 15, 6. aprill 1899, lk 232