Kallil õhtul

Eestistanud Aleks. Trilljärw.

Sandi-tüdruk ehawalgel
Seisab lukus ukse ees,
Pisar weereb närtsind palgel,
Tuul see wingub kohades.

Toas ta kuuleb rõõmu kära,
Tumedalt tal särab silm;
Igaüks t’ast pöörab ära,
Ehk küll wäljas wali külm.

Wiimaks keegi uksel sammub,
Awab teda rutuste –
Nõrgal häälel teda palub
Sandi-tüdruk ärdaste:

“Olen waene, maha jäetud
“Isalt emalt ilmas siin,
“Kõik mu armuannid wõetud,
“Kangest waewab näljapiin.

“Jalad mind ei jaksa kanda
“Noorus-rammu nõrkenud –“
““Pole meil sul mingit anda!””
Seega uks saab lukutud.

Keegi teda waest ei taha
Kaitsta õues külma eest,
Wäsinult ta langeb maha,
Silmad kustund nutu weest.

Wiimaks siisgi waikib õues
Kange kohaw maru tuul,
Neiu süda külmand põues ­–
Kahwatumaks tõmmand huul …

Päike tõuseb taewa telgil,
Käes on hommik ­– waikne tund;
Lumi hiilgab hõbe helgil;
Neiu puhkab wiimast und. ­–

Olevik nr. 19, 10. mai 1893, lk 422