Põlew armastus

Inglise lauliku Robert Burnsi laul. Saksakeelesest tõlkest A. Grenzstein.

Oh külmetaksid kõrgel mäel
Sa särgi wäel, sa särgi wäel,
Ma oma hõlma wõtaks sind,
Kus soe rind, kus soe rind.

Kui tormaks tuulel tuhinal
Su ligidal, su ligidal,
Sa leiaks warju waiksema,
Mu rinnalla, mu rinnalla.

Saaks elukohaks kõrbe ma,
Nii koleda, nii koleda,
Kuid su’ga oleks kole hiis
Mul paradiis, mul paradiis.

Kui leiaksin kord krooni ma
Ja sinu ka, ja sinu ka;
Siis kalliskiwiks oleks sa
Mu kroonilla, mu kroonilla.

Olevik nr. 40, 1. oktoober 1890, lk 980

Puri

Lermantowi “Парусь.”
A. Grenzsteini tõlge.

Üks puri paistab merepinnal
Ja ujub meres ududes …
Mis otsib kaugel laine rinnal?
Miks kodurannast radunes?

Ei tuul tal mastis rahu hüia,
Ei laine rauge rahule …
Oh häda! Ei ta õnne püia
Ja ei ka õnnest põgene!

Ta jalgel heljub wete-ema
Ja kõrgel hiilgab päikene;
Kuid puri – maru soowib tema,
Kui saadaks maru rahule!

Olevik nr. 38, 23. september 1891, lk 778, 779

Lõwi kaswatamine

Krõlowi mõistujutt. A. Grenzsteini tõlge.

Jumal kinkis lõwile
Noore priske pojukse.
Enne weel kui möödas aasta,
Pojukene tõusis maasta,
Tuli wälja pesassa
Kuningana sammuma.

Isa hüüdis rõõmuga:
See mu järeltulija!
See käib auusalt isa rada –
Seda tarwis kaswatada
Suure riigi kuningaks,
Walitsejaks wägewaks.

Kes on, keda lasen ma
Poja tsaariks kaswata,
Et ta auusalt krooni kannaks,
Riigil’ rahwal’ rammu annaks?
Lõwi isa küsis nii,
Ajas asju aegsasti.

Wõtan wahest rebase?
Ta on tark ja terane.
Kui ta kuulus waletaja!
Rikub kuningliku maja,
Rikub noore kuninga,
Kes on t õ e tõsteja.

Wõtan müti? Olla ta
Kange korrapidaja.
Aga mütt ei kaugel’ näe,
Kitsast urkast ta ei läe.
Walitseja üle maa
Peab wabalt waatama.

Aga lõupart? Wägew mees
Raske sõjakunsti sees!
Kuid – ei tunne politikka,
Eksib tsiwiilasjus ikka,
Ainult kange lõhkuja –
Riigil tarwis kosuda. –

Lõwi otsis hoolega –
Parajat ei leidnud ta.
Olid ühel suured head,
Olid tal ka suured wead.
Kaswatada kuningast,
Seks on tarwis kangelast.

Kotkas, õhu kuningas,
Oli kõrgel lendamas,,
Nägi, kuida lugu paha,
Tuli pilwe piirilt maha,
Wõttis kuulsa kuninga
Oma hoolde kaswata!

Isa-lõwil rõõmus meel,
Et kord asi õigel teel:
Walitsejat walitseja,
Suure riigi talitseja
Tahtis targaks õpeta’,
Isa muret lõpeta’.

Lõwikene lõbuga
Wõttis õppust kotkalta.
Armurikas linnupere
Kandis üle maa jka mere
Noore lõwi kuulsuse.
Kiitust, tänu kotkale!

Sõudis aasta, sõudis kaks,
Lõwi kaswis kangemaks;
Isa teda kodu ootis,
Riik tast rohket rõõmu lootis.
Wiimaks jõudis kodu ta
Koolitarkust näitama.

Riigi suured ülemad
Lõwi juurde tõtsiwad;
Rahwast murrus kokku sõudis,
Lõwi koolist kodu jõudis,
Isa teda kaisutas ­–
Kuis see rõõmu paisutas!

Poeg, nii tõstis isa häält
Kuningliku trooni päält,
Mina astun alla hauda,
Sina walitseja-lauda:
Ütle, kuida mõtled sa
Riiki, rahwast õnnesta’!

Isa, seda olen ma,
Kätte õppind kotkalta:
Loomi tarwis õpetada
Käima uue aja rada –
Õpetan neid hoolega
O k s a l   p e s i   p u n u m a.

Hilja troonilt hüüeti,
Parandust weel püüeti:
Poeg, su kaswatus läind luhta
Pääd sul tuleb uuest uhta –
Kui sa walitsejaks saad;
Tunne rahwast, tunne maad!

Olevik nr. 28, 11. juuli 1895, lk 666

Ema ja lapsed

Wenekeelest A. Grenzstein.

Miks sa ikka, kallis ema,
Õest armsast tõendad:
Ilmas ilusamas tema
Rahus, rõõmus wiibiwat?

Oh, sääl ilmas pole niitu,
Aasu, aru õitsewaid,
Kust ta leiaks ajawiitu,
Leiaks lille lõbusaid!

Kostab ema: “Taewas saatwad
Inglilaulud lahkujat,
Koidud walendajad waatwad,
Tähed kõrgel kõnniwad.”

Aga sääl tal pole ema,
Waesel puudub emake,
Kui ta läheb ilutsema
Inglitega murule!

Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 619

Mälestusesammas

Puschkin.
A. Grenzsteini tõlge.

Kui walmis mälestusesammas,
Ma lõin ta oma wäega,
Ei teda riku ajahammas,
Ta pole tehtud käega.

Ei mina iial täitsa sure,
Ma elan põrmus põliselt:
Mu kannel kaotas kõik mure,
Ta ehib elu igawest.

Kõik kuulsa Weneriigi keeled
Ja rahwad merest mereni
Ja nende tunded, mõtted, meeled
Mind mälestawad järgesti:

Ma laulsin neile wabadusest
Ja waese mehe waludest;
Ei hoolind enda wiletsusest,
Ei kuulamatast kurjusest.

Ma maksin inimese wõla:
Ma laulsin oma rahwale;
Tal pühendasin kandli kõla,
See hüüab talle järgeste.

Olevik nr. 22, 1. juuni 1899, lk 505

Hoia

H. Lingg. A. Grenzsteini tõlge.

Künnilind, oh kuule mind:
Hoia laulu-pugu!
Künnilinnu kaunim lugu
Saatis puuri tema sugu.

Künnilind, kuule mind,
Laulu lõbu hukkab sind.

Lilleke, nii lõbune,
Ära nõnda sära!
Kes su imesära näeb,
Kohe noppima sind läeb,

Lilleke, lõbune,
Sära saadab surmasse.

Neiuke, nii nägune,
Waata warmalt ette!
Oled linnu, lille sugu:
Mõtle nende kurba lugu!

Neiuke, nii nägune,
Waata ette warmaste.

Olevik nr. 21, 20. mai 1895, lk 498

Armukese pilt

Greeka lauliku A n a k r e a n i laul (a. 550 enne Kristust). Jakob Mähli saksakeelsest tõlkest A. Grenzstein.

Kuule, kuulsam kuju-meister,
Maali, suurem maali-meister,
Maali pilt mull’ magusamast,
Tee mull’ kuju kullasemast!
Tee tall’ saled juuksesalgud,
Põlwedeni peapatsid,
Päältpoolt waadet walge marmor,
Altpoolt waadet alabaster,
Palged paistku kuldest koitu,
Silmad saatku tuleloitu,
Huuled uhked roosiõied,
Mesilinnu meelitajad;
Riided punu purpurista,
Kehakate kallist kullast.
Küll nüüd, kuulsam kuju-meister,
Maa pääl suurem maali-meister!
See mu nägus neiukene,
Kaugel elaw kaunikene.

Olevik nr. 9, 26. veebruar 1890, lk 358

Tähed

Homjakovi “Звезды.” A. Grenzsteini tõlge.

Kui on kadund päewa kära,
Waata öösel ülesse:
Kõrgel ilmub ime sära,
Waatab alla waikseste.

Taewa wõlwil tulemered
Igaweste rändawad:
Need on suure Looja pered,
Looja sõnakuulajad,

Waata üles, siis sa näed
Lõppemata imesi:
Lugemata taewa wäed
Täitwad taewast üleni.

Saatwad walgust suurde ilma,
Walgust pimedusesse,
Saatwad walgust meie silma,
Imestust me südame.

Olevik nr. 9, 4. märts 1891, lk 193

Kah isa sõnad

Dr. Weske järele.

Minu isa ütles mulle:
Ikkes jälle meie maa,
Ikkes jälle meie rahwas:
Armas poeg, sest rõõmusta!

Kuidas ike neile tuli?
Ütle, isa, minule!
Isa ütles: Ike tuli
Kui see ehatäheke!

Ike kukkus neile kaela,
Kammits kaswis jalgesse,
Ämblik kudus peene paela,
Udu asus silmile.

Waimuöö me wara alus,
Poeg, ta wäga lõbune!
Pimedate ööde salus
Lõpetas ta priiduse!

Mina uuest’ isalt nõudsin:
Kas neilt orjus jälle kaob?
Isa ütles: Ei ta kao,
Orjus tõuseb, priidus waob!

Kes wõib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõwijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes wõib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõwijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes wõib udu ära aada
Luhast, soodest, rabadest?
Kes wõib taiwest jagu saada
Muu kui päike ülewest?

Kes wõib weerwel’ päewal’ hüüda:
Päike, üles tagasi!
Künkale küll wõiwad püüda –
Öö neil tuleb ometi.

“Aga kui nad aru saawad,
Isa, nad on pahased?”
Tühja! Nad meid kaisutawad –
On ju otse nahased!

Kes wõib pastlal’ paika panna,
Kui ta kulund – ainult auk?
Haud ei ühtki wälja anna:
Astku alla wanarauk!

Pojukene, rõõmustele:
Meie koit on kumamas,
Meie koidutäht on hele –
Nende ilm on udukas.

Waimuöö, see wõtku wõimu
Üle terwe ilmamaa!
See toob meile rikast põimu,
Armas poeg, sest rõõmusta!

A. G.

Olevik nr. 5, 3. veebruar 1898, lk 111

Ilus jahimees

India laul

L. v. Schröderi järele A. Grenzstein.

Mu neiu jahimehena
Mul tuleb wapralt wasta
Ja tõstab kulmu kumera
Kui wibu, et mind lasta.
Ta pilk on nagu wibunool
Mu waese südamelle,
Mu süda hirmul igalpool
Kui haawatud gazelle.

Olevik nr. 4, 28. jaanuar 1891, lk 89

Sõbranõu

India laul.

L. v. Schröderi järele A. Grenzstein.

Kuule, kulla neiukene,
Nõu kui annan sõbrana:
Kui sul tuleb peiukene,
Kangekaelne ole sa.

Ei ta sellest lugu pea,
Kelle kergest wõidab ta;
Kui ta sulle ülihea,
Külma südant näita sa.

Nõnda sõber, nagu kohus,
Noorta neidu õpetab,
Aga neiu hädaohus
Õpetamist lõpetab:

Ära räägi, inimene,
Ole waiki hauana!
Südames mul armukene ­–
Iga sõna kuuleb ta!

Olevik nr. 4, 28. jaanuar 1891, lk 89

Akosa-puu

India laul.
Tartu prof. L. v. Schröderi j. A. Grenzstein

Kuis nii imelises ilus
Sinu õied särawad!
Ons mu armuke su wilus,
Õied tema warjajad?

Raputawad õitswad pead
Nagu poleks teda näind;
Oh akosa, küll sa tead,
Sest ta on sust mööda läind.

Kui ta möödaminnes puutus
Sinu lehkwaid lehtesi:
Leht sääl õitswaks õieks muutus,
Seda tean selgeste!

Ilma temata sa sära
Poleks sündind ilmale:
Oh akosa, ütle ära ­­–
Kuhu läks mu armuke?

Olevik nr. 3, 21. jaanuar 1891, lk 61

Neiu laul

India lauliku Anaru laul (Kristuse sündimise ajal) Rückerti saksakeelsest tõlkest A. Greinstein.

Kulm waub kokku kurjaste,
kuid silm on siiski särane;
Küll süda ennast külmaks teeb,
Kuid weri siiski kehas keeb.

Suu seisab kinni sõnata,
Kuid huuled läewad punama –
Kes meesterahwa silma ees
Wõib seista selle ilma sees!

Olevik nr. 3, 15. jaanuar 1890, lk 223

Armuwalu

H i i n a l a u l. Konfuciuse raamatust Schisting (?). wäljaantud aastal 463 enne Kristust. Victor von Straussi saksakeelsest köitest A. Grenzstein.

Kui kuldselt tõuseb kumaw kuu!
Kui roosilik on neiu suu!
Kuis loitab lootus südames!
Kuis waarub walu rindades!

Kui hiilgaw kuu, nii kullane!
Kui armas minu neiuke!
Kuis tuksub süda tundewalt!
Kuis woolab walu rinna alt!

Kuis tõuseb kuu sääl hiilguses!
Kuis särab arm tal silmades!
Oh oleks wangist waba ma!
Kuis tahab süda lõhkeda!

Olevik nr. 1, 2. jaanuar 1890, lk 175

Mu süda, sinult küsin!

Halmi järele.

Mu süda, sinult küsin:
Oh ütle, mis on arm?
„Kaks hinge ja üks mõte,
Kaks südant ja üks löök!“

Ja kust see arm siis tuleb?
„Ta tuleb ja on seal!“
Ja ütle kui ta kaob?
„Mis kaob, pole arm!“

Mil arm on kõige puhtam?
„Kui ta end unustab.“
Mil on ta kõige õrnem?
„Siis kui ta waikne on.“

Mil on ta kõige rikkam?
„Kui ennast annab ta.“
Ja kuidas räägib tema?
„Ta ainult armastab!“

Gr.

Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

Mis mind Sinu ligi tõmbas

Berni järele.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Polnud silmad särawad,
Polnud Sinu kuldsed juuksed,
Ega Sinu kaunis laad.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Oli Sinu armas heal,
Mis kui ööpik mulle hüidis
Ilutsedes ilma peal.

Oli Sinu kahwa pale,
Sinu silmapisarad,
Mis mul öelsiwad, et hinges
Walujõed Sul woolawad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

Aknal

Julius Sturmi järele.

Istub ema kauni tütre kõrwal
Akna juures õhu jahedusel.
Läheb tänawal üks noormees mööda,
Waatab wargselt kõrge akna poole.
Ja ta silm sealt leiab teise silma,
Sügav puna ilmub palge peale
Ja kui unenäos jääb ta seisma….
Aga ema wastu sõnab tütar:
„Oh kuis õhk ses toas on nii umbne!“
Ise rutab teise akna juurde,
Kussa ehitatud lillelaual
Roosiõiekene õitseb ilus,
Awab akna, sügawaste wälja,
Kumardab, siis ehmatades hüiab:
„Emake, oh ära pahaks pane,
Minu roosi, minu kauni roosi,
Mis sa mulle kingituseks andsid
Sünnipäewaks ja mis täna õied
Armsaste lõi lahti minu aknal,
Olen, oskamata, katki murdnud.
Kui ei oleks ta ehk maha langend,
Wõiks weel kaua õitseda mul klaasis!….
Kuid ennäe! Ju on üks wõeras teda
Tänawa pealt tänul üles wõtnud
Oma kübarale kauniks ehteks…“
Ja ta annab meelitades musu
Ema käele; ema pehmelt silub
Tütre pead ja waigistades räägib:
„Roosi pärast peaksin pahandama?
Tundku rändaja sest roosist rõõmu,
Rändaja, kes kodu peale mõeldes
Selles roosis, mida wastu tahtmist
Wallatumalt olled alla heitnud,
Terwitust näeb, mida armukene
Talle kaugelt kodurajalt saatnud!…
Kuda? Sul weel ikka puna palgel?
Ja nüid isegi weel nutt sul waruks?
Tütreke, oh ole rõõmus aga!
Homme kingin sulle uue roosi,
Aednikul, tean ma, on neid weel küllalt!“
Nuttes peidab tütar oma pale
Ema armastaja rinna naale,
Ema aga ei wõi aru saada,
Miks ta wallatu, ta rõõmus tütar
Ühe ära murtud roosi pärast
Nõnda kurb ja waikne on.

Gr.

Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

Na nõudsin!

Ma nõudsin päikselt: Mis on armastus?
Ei kostnud ta, waid säras iluga.
Ma nõudsin lillelt: Mis on armastus?
Ta andis lõhna, kuid ei kostnud ta.

Ma nõudsin Loojalt: Mis on armastus?
Kas püha tõde, magus joowastus?
Mull’ Jumal andis truu ja armsa naise,
Ei enam nõua nüid, mis armastus…

Ritterhaus’i järele Gr.
Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

Walelik

J. G. Seidli järele.

Üks teener astub kohtuniku ette
Ja teatab: „Herra, wäljas on üks mees,
Kes iseennast tahab üles anda,
Sest tal on raske süi südames.

Tal habe sassis, nägu kahvatanud,
Ta silmad waat’wad tuimalt, särata;
Kui poleks süidlaseks ta ennast öelnud.
Ma usuksin, et nõdrameelne ta!“

„Too ette teda!“ käsib kohtumõistja,
Ja teener käsku täites awab ust –
„Mu herrad kohtunikud!“ algab wõeras,
„Ma palun kuulge minu tunnistust!

Teil pühaks kohuseks on kohut mõista
Ja nuhelda, kuis nõuab õige rind;
Et kuulge siis, mis mind nii wäga rõhub
Ja tehke otsus, mõistke hukka mind!

„See kõige rängem süi, mis on ta nimi?“
Tark kohtumõistja kostab: „Tapmine!“
Juhm wõeras naerab: „On see kõige rängem,
Siis kergem sellest, öelge rutuste!“

„On äraandmine!“ nii arwab kohus. –
Ja wõeras naerab: „Selle järele?“
„On raha wõltsimine! – nii umbes õige…
No waadake, mu targad isandad,

Ja keda loete kolmandamaks? –
Teil rinnus halastused liiguwad! –
Ma ütlen aga, waleline tegu
On kurjem kõigest teistest, uskuge!

Ja walelik, oh seda olin mina, –
Nüid tehke otsust, palun, rutake!“
„Sa waleraha tegid? küsib kohus,
„Siis ütle, kus ja kuidas sündis see?

Kui palju oli sinul seltsilisi,
Nüid tunnista kõik üles selgeste!“
Ja wõeras wastab wagusaste neile:
„Mu herrad, kas ei mõista taha te’?

Oh tõstke silmad üles raamatutest
Ja waatke minule kord silmasse!
„Eks leia teie sealt weel armastuse
Ja julguse ja rõõmu jälgesid?

Eks paista sealt teil närtsind maikuu ilu
Ja kustund leegi wiimseid sädemid?
Need silmad wangistasiwad üht neidu,
Kes ilmast midagi ei teadnud weel,

Üht last, kel aimugi ei olnud elust,
Kes uupi uskus, mis mul ütles keel.
„Ja oma südame, nii truu ja kuldse,
Ta andis mulle – ühes kõigega,

Ja mina – pange tähele, mu herrad –
Mis andsin kõige selle wastu ma?
Ma sosistasin talle armuwandeid –
Ja tema waene pidas õigeks neid;

Mul walelikult woolas silmawesi –
Ta nägi seda, pidas õigeks neid!
„Ma wandusin tall’ kindlat, jäädwat truudust,
Ta uskus; ütles, et ma olla hea…

Ja kõik see polnud muud kui lausa wale,
Mis wälja mõtles minu hirmus pea,
Mis talle kinkisin, ta pidas kalliks,
Mu wandeid kõiki pidas tõeks ta;

Ja kui ta wiimaks minu walet märkas,
Siis hingewalu pärast suri ta…
„Üks weretöö, mu herrad, see on tühi,
Raud tapab meie ajal rutuste!

Ja äraandmine? – Ka see on kergem,
See silmapilgul jõuab lõpule!
Kuid walewanne, see on palju hirmsam,
Ta paneb inimese uskuma,

Ta kihwtitab siis ära usalduse
Ja määrib woorused kõik mudaga.
„Seepärast, minu herrad, andke otsus
Ja määrake mull’ õige nuhtlus nüid!

Nii unes kui ka ilmsi kostab mulle
Kui kõuehealil kõrwu ülewalt:
„Sa walewanduja, end päästa, päästa!“
Kuid kuhu pääseda wõin elusalt?!“ –

Täis kohkumist üks teise peale waatwad
Nüid kohtunikud, wiimaks ütlewad:
„Su peale mõistab üksnes taewas kohut,
Me otsused ses asjad wiletsad.

Meil südamete üle wõimu pole,
See käib meil inimestel üle jõu;
Siin äär on inimeste wõimupiiril
Siin lõpeb ära meie nõder nõu!“

Juhm wõeras naerab meeleäraheitel,
Siis hakkab jälle nutma, nuuksuma:
„Oh häda, häda! hüiab walus tema,
„Et surmaväärtgi pole enam ma!“ –

Ta läheb; ja mis seegi kohtumõistja
Ei anna talle elus, mis nii karm,
Tall’ annab seda pärast pikka piina
Ja waluwaewa wiimaks – surma-arm….

Gr.
Eesti Postimees nr. 31, 5. september 1892, lk 2

Kuda saladused ilmsiks saawad

Saksa lauliku Chamisso laul.

Suud andes me seisime õues,
Ei keegi meid näinud seal,
Kuid tähed, need seisivad taevas
Ja waatsiwad wagusi pealt,

Üks täht on nüid maha langend
Ja kõnelnud merele,
Ja meri on aerul’ öelnud,
Aer laewamehele.

Ja seda kallimale
On laulnud laewamees,
Nüid igas uulitsas juba
See kõlab wiisi sees.

Gr.
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

Neiule

Hispania lauliku Antonio Trueba laul.

Oh sa ilus, ilus neiu,
Punapõskne piigake,
Tead sa, et kahe hinge
Kokkukõla taewane?

Sest kui sügav armutundmus
Hinge hingel ühendab,
Okkad lillekesteks saawad,
Pisar rõõmu pühendab…

Kas ei igatse ka sina
Sarnast hinge omale,
Kelle puhtas peeglis säraks
Truudus wastu sinule?

Kas ei ihka sa üht hinge,
Kelle meelest au ja kuld,
Kuulsus, ilu, wabadusgi
Ilma sinuta on muld?

Kui sul sarnast soowi pole,
Neiuke, siis ütlen sull’:
Armastaja naese hinge,
Naesesüdant pole sul!

Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2

Lilli

Norra lauliku Henrik Ibseni laul.

Lilli, mu lõbusam liblik sa,
Kui põgened, jälle sind püian!
Ma punun wõrgu sul laulusta
Ja meelisõnu sul hüian.

„Ja olen ma liblik nii wäikene,
Lase wabalt meel õilmil mul käia,
Ja oled sa poiss, kui päikene,
Siis jookse, kuid ei sa mind püia!“

Lilli, mu lõbusam liblik sa,
Kas näed, kuis laulud sind püidwad,
Sa põgened, kallike, asjata,
Sõnad wõrku sind uuesti hüidwad.

„Ja olen ma liblik, nii wäiksene,
Siis lendan ma siisgi su wõrgusse,
Jäta tiiwadki terweks mul sa!“

Sind õrnaste kinni wõtan ma
Ja asemeks annan mu rinna,
Seal wõid sa siis wabalt lennata,
Mul ehtida õnnede linna…

Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2

Armastus

Persia lauliku Mevlâna Oshâmi laul.

Kus iganes ma olen,
Seal oled sina ka;
Ei ialgi mu hingest
Wõi sina kaduda.

Kui wiibin unes mina
Mu woodikese sees,
Siis unenäos sina
Mul lehwid waimu ees,

Kui rändan roosiaias
Ma õhtul üksinda,
Siis sinu kuldne kuju
Mind saadab salaja.

Mul igast tulest wastu
Su silmad särawad
Mul iga lillekene
Sind meelde tuletab.

Ja igast weinitilgast,
Mis juues waatan ma,
Mul waatab wastu naerul
Su tuju kullana.

Ja suudlen mere lainet,
Mis lehwib nagu juuks,
Siis pean lainet helmeks,
Ja helme sinu suuks.

Mu sõbrad mõistatuseks
Mind pilkel peawad,
Kuid et sa mulle armas,
Ei seda tea nad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 15, 18. aprill 1892, lk 2

1 2