Rääk ja lõoke.

Sturmi järele Daniel.

Rääk rukki orastes kord nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline wägi
Tad wabalt taewa alla hüis:
“Oh waata ette, lõu, wahest
Sind rööwik seal wõib tabada!
Ta põlgab laulu rinnast lahest,
Mis kõrgel hõiskad wabana.
Sa lenda alla, sest siin rohus
On julgem kui seal sini õhus!

Kuid lõõritades ikka üles
Lõu tõusis, keerles kõrgemal,
Seal waba taewa õhu süles
Ta laulis healel helkiwal:
“Lass wõtwad rööwikud mind piirde;
Küll kõrge kotkas warjab mind,
See pärast kurjalaste tiir-tee,
Mind kohuta — Ma waba lind!
Ja wabadust ma tahan kiita,
Sa rääk wõid rohus aega wiita.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1886, lk 356.

Sõber

Baieri kuninga Ludwigi järele -el.

Kui keegi Sinu sõbrast räägib halba,
Kui rääkija ka auus, ent ära usu Sa; —
Kui kõik ju räägiwad Su sõbrast halba,
Sa usu sõbra meelt, ei mitte ilma keelt.
Sest ainult see, kes nõnda armastab,
On kalli sõbra wäärt!
Üks sõbra süda, oh kui kallis asi,
Nii wäga õrn ja aruldane weel;
Kõik terwe ilm ei anna tagasi,
Kui kautand teda kergemeelsel teel!
Üks sõbra süda, oh mis püha jõud,
Kui Sinu südames ju kõigest põud!

Ent iga kahklus tuimestab ta ilu,
Ja üks kord lahus, on ta jäädwalt wilu!
See pärast kui kord õnne jumal annab,
Ja hea, kalli sõbra Sulle kaissu kannab, —
Siis hoia teda laimdus-nooli wäest
Ja peasta kõige kare tuulte käest,
Sest meie püided, tööd, kõik elu
Saab alles sõpruses täit ilu!
Kui oleksid Sa waene, sant —
Üks sõbra süda — rikas pant!
Kell kuldsel troonil, rikkuses
Ei sõbra südant — waene mees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. mai 1889, lk 229.

Kui suureks saan!

A. Böttger’i järele -el.

I.

Hea eideke istus aias pärnapuu all,
Ja tütar hellake mängis rõhus kui tall,
Wahel waatas rõemuga eide tööd,
Kes punus inglile ilusat wööd.

“Mu eideke kallis, kui suureks ma kasun
Ja teadustes teritud, elule asun,
Siis Sinu eest töötan ma igal pool,
Et wanadust waewaks ei mure, hool.”

II.

Ja lendasid aastad! Ööpikk laulis jälle,
Ja pärnapuu puistas õilmeid neiule sülle.
Neiuke ilus ja lahke kui lind,
Peiu kaenlas, kellel tuksus truu rind.

Kuid neiuke õnnes, mis ilude ilmast,
Ei keelanud palawaid pisaraid silmast,
Sest kellele tõutas hoolt ja waewa:
Oh, eideke kallis! Miks asusid taewa?

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.

Armu õis

H. Prohl’i järele -el.

Taimi, õisi igal pool
Närtsile wiib surma hool.
Taewa wäed, oh kaitske weel
Kallist taime eluteel:
Ligemise armastus
Õitsku kare külma käes!

Armastuse kallis taim
Kosugu kui ime wõim!
Igal pool ta elustagu,
Raskeid haawu parandagu:
Et wõiks rikas, waene mees
Waba olla waewadest! —

Kui ta kosub närtsmata,
Elutormid meid ei murra!
Kus on armu lõpmata,
Wõiwad puud ja lilled surra!
Ühendagu meid, kui köis,
Kallis wenna armu õis.

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.

Hedvig Prohl (1823-1886)

Laulud 5.

Soome keelest A. Daniel.

Kallis kewade on käe,
Talwe tuisku silm ei näe.
Päike jälle koidab,
Kõrgest taewast loidab.

Päikse walgel,
Ilu palgel
Loodus täiel elu algel.

Wesi ojas weerlemas,
Laene järwes keerlemas,
Kalda poole waub
Sinna ära kaub.

Pajud, haawad
Lehte saawad,
Ploomid juba
Õelmid a’awad.

Põõsad ja puud
Aasad ja ra’ad;
Orud ja muud
Õitsewad maad,
Ime ilusaks kõik lähwad.

Kodu pinnale
Tulnud kewade,
Wiinud talwe mured ära.

Rahwa südame,
Toonud lootuse
Jälle kewadine sära! —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 221.

Laulud 4.

Heine järele A. Däniel.

Et sina mind ei armasta,
Ma sellest hoolin wäha;
Kui silma wõin sull’ waadata,
Siis rõem mu palgel naha.

Sa wiskad, wihkad tõesti mind —
Nii lausuwad su huuled,
Kui ma neid suutleks, paisuks rind,
Ma oleks õnnis — kuuled?! —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Laulud 3

Heine järele.

Hommiku kui unest ärkan
Küsin: tuleb armuke?
Õhtu jõuab, õhtses märkan
Ei weel tunud armuke!

Öösi waewlen waene woodis
Rahutult, mul silmad wees.
Unistades, nagu haige
Päewal olen jälle töös.

A. Daniel?

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Laulud 2.

Heine järele.

Minu waikne walu woodi
Walmistatud surnu haud,
Kus mu põue armu loodi,
Kuis nüid närtsib lootja jõuud.

Jumalaga waikne maja,
Kus tad eesmalt nägi silm,
Jumalaga luht ja raja,
Kus weel õites õnsam ilm.

Oh, et iialgi poleks näinud,
Sind sa ingel, kaunim õis,
Oleks rõemu rada käinud
Ma, kord küla kaunim pois.

Sind ei armu ei ma suut’nud
Sandi kombel kerjata.
Kohas, mis su õhk on puut’nud
Soow’sin ainult elada.

Aga sinu külmad sõnad
Suud’wad mind siit kaugele;
Läinud lootused nii kenad,
Loowad nuttu laugele.

Ja mu süda, näeks sa teda:
Haige, murtud werine —
Kõike, kõike teinud seda
Sina, kuri neiuke!

Liikmeid roidunult ja jõutult
Kepi najal wiin neid weel,
Kuni wäsin’d pead ma nõutult
Külma hauda heidan teel. —

(A. Daniel?)

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Noor kewade

Wabalt S. k. j. A. Daniel.

Siis, kui kewade on tulemas
Lumi sulamas ju soojuses;
Kui on pungad puudes puhkemas,
Hõiske healed kuulda looduses —
Tärkab sinilill,
Hüiab pajupill,
Süda põues õhkel põnewil.
Kõlab kõrwu mäelt
Kostab taewa laelt:
Oh kui ilus sa, noor kewade!

Kui ju ööpik hõiskab toomingul,
Wesi ojas jookseb ruttades,
Lõu lõõrib kägu, hommingul
Rõemu hüide kaja metsades.
Õhk nii lahe, hea,
Et ei üelda tea,
Sini taewas kõrgel üle pea:
Kõlab kõrwu mäelt,
Kostab taewa laelt:
Oh kui ilus sa, noor kewade!

Eks see olnud kena kewade
Kui su süda leidis südame?
Rind siis paisus taewa õnnele
Huuled lähenesid huultele.
Wainult kostis siis,
Kõrwu ime wiis
Paradiisiks muutus sulle hiis,
Kõlas kõrwu mäelt
Kostis taewa laelt:
Tere tulemast, noor kewade!

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 219-220.