Luik, haug ja wähk

Kui selsil ühendust ei ole,
Ei mingit asja wälja tule,
Waid asjata siis nähtaks waewa;
Ka kahtlane – kas saadaks taewa….
Kord kui ja wähk ja wana haug
Üht koormat merel wiia wõtsid
Ning seega randa minna tõtsid.
Kas nahast wälja tiriwad,
Ei paigastgi tad tõmba nad!
Luik tahab koormat pilwel’ kanda;
Seks teised ei wõi järel anda
(Siin ühendus on üsna laug):
Wähk tagasi – las sõralt killud! –
Haug edasi – ei nalja olnud!…
Kes süidi neist – ei meie kohus,
Waid koorem juba mere rahus.

Krõilowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 29, 3. august 1891, lk 3

Kwartet

(nelja healega laul.)

Kord oli sõpru tükki neli,
Kes tahtsid laulda ime-heli,
Et laulu kunstis ’ilma wõita
Ja nõnda auuriiki sõita;
Need olid: naljahammas määrkass,
Kits, eesel, kõwerjalgne päts-paks.
Ei puudun’d kooril laulu noodid,
Ei – wiulid, ei takti koodid.
Koor istus pärnapuude warju.
Seal wõttis pärdik kohe karju:
„Hei, seiske paigal! õed, wennad!
Nii laul ei lähe, armsad, hellad?
Meil tarwis istu järjest ritta,
Sa, karu, al’ti wastu lippa;
Ma, priima, istun ligi teist healt:
Siis tullaks kuulma meida siit-sealt;
Ka tantsiwad siis metsad mäed
Ja kiidetaks me’ laulu wäed
Kõik lauljad ist’sid uude kohta;
No läksid jälle wiisist luhta.
„Ei nõnda lähe waprad mehed:
Teil wiltu ees on noodi lehed,“
Nii juhtis isand eesel teisa:
„Seepärast kwartet tõel – seisa.“
Nüid uuest tehti jälle proowi;
Oh lauljad! läksid hoopis kraawi..
Siin juhtus ööpik neile wõeraks.
Kõik lauljad tõstsid palwe heale,
Et ööpik nende laulu pööraks
Nüid walest ära tõe peale.
„Ei enne maksa kaera kiita:
Kui oma käega wõidaks’ niita. –
„Nii kostis neile kawal lind,
Kus otsustud ol’ laulu hind.

Wabalt Krõilowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 22, 8. juuni 1891, lk 3

Lõwi ja hunt

Kord tegi lõwi suure palli,
Kus ainult naabreid wõeti salli;
Ei kutsik kartnud lõwi wiha:
Ta kääpas laualt tükki liha;
Tsaar wihastas see peale palju;
Ei siiski näitnud kutsul’ walju…
„Wõi nõnda pehme lõwi süda?!
Siis ’pole wähimatgi häda
Kui napsan lamba kähku
Ja tuhat-nelja panen plehku?“
Nii mõtles hunt, pea lamba waras,
Ta Tsaari laualt wõtta haaras –
Oh! saagi püik läks üsna rappa:
Hunt, mehike, sai lõwilt tappa.
„Tsaar kuule minu palwe heale!
Ja waata enne pitsu peale?“ …
„Ah sina, kawal pisuhänd,
Nii püiad wabandada end?
Tea! – kutsikal on rumal meel:
Tall’ andeks anda wõis küll meel;
Kuid sina, wana raswa’ rauk,
Lä’ed minu kõhtu nagu mauk!“
Weel korra tegi kriim-silm: näuks!
Ju lõwi kõhus – kawal kräuks.

Krõilowi järele A. O. Olea
Eesti Postimees nr. 21, 1. juuni 1891, lk 3

 

 

Kewade-hommik

Oi, kui ilus on kõik ümbrus!
Oi, kui rõõmus on kõik loodus!
Mitmet karwa lilli ehtes
Naeratawad meile luhad!
Nagu hõbe helme lehtes
Läig’wad lastest metsad, kohad;
Nagu siidi laente woodes
Nurmed liig’wad tuulte hoodes.

Kust see iludus kõik sünnib,
Et nii rõõmul’ ümbrust sunnib?
Millest laulab pillidena
Meile õhu-koorikene?
Mis seal õrna lilledega
Sõnab mahe tuulekene?
Mis seal tuulte hoode süles
Sõudwad jõel alla – üles?

Lapsed! hommik ilmus juba –
Pühitsust täis ’ilma tuba;
Öösest sündides, ta peab
Oma sündimise päewa.
Nagu peremees ta seab
Korrale kõik maa ja taewa,
Tõuseb üles taewa läiki,
Hüiab loodust pidu-käiki.

Kiitus’ga kõik tõst’wad lisa
Wastu oma päewa isa:
Tere! meie elu tooja,
Kes sa meile kingid rammu. –
Ärka üles! waata! – looja
Meile liginenud ammu;
Ööse wari katab teda
Jälle – üles! – kartke seda –

Jumal andis rõõmu peale
Meile päewa ja ka heale:
Laulge linnud! Laulge wennad!
Lahutage endid – lillid!
Rõõmus kihisege wäljad!
Kõlagu meil metsas pillid!
Rahwas, armastage wendi,
Sõpru, nagu – ise endi!“

Mersläkowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 19, 18. mai 1891, lk 3