Rubriigiarhiiv: A. O. Olea

Luik, haug ja vähk

Kui selsil ühendust ei ole,
Ei mingit asja välja tule,
Vaid asjata siis nähtaks vaeva;
Ka kahtlane – kas saadaks taeva….
Kord kui ja vähk ja vana haug
Üht koormat merel viia võtsid
Ning seega randa minna tõtsid.
Kas nahast välja tirivad,
Ei paigastgi tad tõmba nad!
Luik tahab koormat pilvel’ kanda;
Seks teised ei või järel anda
(Siin ühendus on üsna laug):
Vähk tagasi – las sõralt killud! –
Haug edasi – ei nalja olnud!…
Kes süidi neist – ei meie kohus,
Vaid koorem juba mere rahus.

Krõilovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 29, 3. august 1891, lk 3

Kvartet

(nelja healega laul.)

Kord oli sõpru tükki neli,
Kes tahtsid laulda ime-heli,
Et laulu kunstis ’ilma võita
Ja nõnda auuriiki sõita;
Need olid: naljahammas määrkass,
Kits, eesel, kõverjalgne päts-paks.
Ei puudun’d kooril laulu noodid,
Ei – viulid, ei takti koodid.
Koor istus pärnapuude varju.
Seal võttis pärdik kohe karju:
„Hei, seiske paigal! õed, vennad!
Nii laul ei lähe, armsad, hellad?
Meil tarvis istu järjest ritta,
Sa, karu, al’ti vastu lippa;
Ma, priima, istun ligi teist healt:
Siis tullaks kuulma meida siit-sealt;
Ka tantsivad siis metsad mäed
Ja kiidetaks me’ laulu väed
Kõik lauljad ist’sid uude kohta;
No läksid jälle viisist luhta.
„Ei nõnda lähe vaprad mehed:
Teil viltu ees on noodi lehed,“
Nii juhtis isand eesel teisa:
„Seepärast kvartet tõel – seisa.“
Nüid uuest tehti jälle proovi;
Oh lauljad! läksid hoopis kraavi..
Siin juhtus ööpik neile võeraks.
Kõik lauljad tõstsid palve heale,
Et ööpik nende laulu pööraks
Nüid valest ära tõe peale.
„Ei enne maksa kaera kiita:
Kui oma käega võidaks’ niita. –
„Nii kostis neile kaval lind,
Kus otsustud ol’ laulu hind.

Vabalt Krõilovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 22, 8. juuni 1891, lk 3

Lõvi ja hunt

Kord tegi lõvi suure palli,
Kus ainult naabreid võeti salli;
Ei kutsik kartnud lõvi viha:
Ta kääpas laualt tükki liha;
Tsaar vihastas see peale palju;
Ei siiski näitnud kutsul’ valju…
„Või nõnda pehme lõvi süda?!
Siis ’pole vähimatgi häda
Kui napsan lamba kähku
Ja tuhat-nelja panen plehku?“
Nii mõtles hunt, pea lamba varas,
Ta Tsaari laualt võtta haaras –
Oh! saagi püik läks üsna rappa:
Hunt, mehike, sai lõvilt tappa.
„Tsaar kuule minu palve heale!
Ja vaata enne pitsu peale?“ …
„Ah sina, kaval pisuhänd,
Nii püiad vabandada end?
Tea! – kutsikal on rumal meel:
Tall’ andeks anda võis küll meel;
Kuid sina, vana rasva’ rauk,
Lä’ed minu kõhtu nagu mauk!“
Veel korra tegi kriim-silm: näuks!
Ju lõvi kõhus – kaval kräuks.

Krõilovi järele A. O. Olea
Eesti Postimees nr. 21, 1. juuni 1891, lk 3

 

 

Kevade-hommik

Oi, kui ilus on kõik ümbrus!
Oi, kui rõõmus on kõik loodus!
Mitmet karva lilli ehtes
Naeratavad meile luhad!
Nagu hõbe helme lehtes
Läig’vad lastest metsad, kohad;
Nagu siidi laente voodes
Nurmed liig’vad tuulte hoodes.

Kust see iludus kõik sünnib,
Et nii rõõmul’ ümbrust sunnib?
Millest laulab pillidena
Meile õhu-koorikene?
Mis seal õrna lilledega
Sõnab mahe tuulekene?
Mis seal tuulte hoode süles
Sõudvad jõel alla – üles?

Lapsed! hommik ilmus juba –
Pühitsust täis ’ilma tuba;
Öösest sündides, ta peab
Oma sündimise päeva.
Nagu peremees ta seab
Korrale kõik maa ja taeva,
Tõuseb üles taeva läiki,
Hüiab loodust pidu-käiki.

Kiitus’ga kõik tõst’vad lisa
Vastu oma päeva isa:
Tere! meie elu tooja,
Kes sa meile kingid rammu. –
Ärka üles! vaata! – looja
Meile liginenud ammu;
Ööse vari katab teda
Jälle – üles! – kartke seda –

Jumal andis rõõmu peale
Meile päeva ja ka heale:
Laulge linnud! Laulge vennad!
Lahutage endid – lillid!
Rõõmus kihisege väljad!
Kõlagu meil metsas pillid!
Rahvas, armastage vendi,
Sõpru, nagu – ise endi!“

Mersläkovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 19, 18. mai 1891, lk 3