Linnuke

A. Latik, Wene keelest.

Linnukene oksalla,
Linnukene waga!
Ei ta warja salaja
Mingit hinge taga.

Ei ta tea kurbusest,
Waewast ega leinast.
Ei ta punu pesakest
Nutuga — mis heinast.

Öösel oksal suigub ta,
Ja kui tõuseb päike,
Waat’, siis Loojat rõõmuga
Kiidab sääl ta wäike.

Kui on möödas kewade,
Suwe soojus läinud,
Ilm nii umb ja udune,
Silm ju lumet näinud:

Inimestel igaw siis
Kuulda kaebdus’ kära;
Linnukesel õndsam wiis: —
Lendab talweks ära.

Oleviku Lisaleht nr 24, 22. november 1886, lk 373.