Rubriigiarhiiv: 1898

Mõistatus

Küll igamees madu vist silmas,
Ei maa pääl sündinud ta,
Kes kõigist kiirem maailmas
Ja kõigist vihasem ka.

Kuis tormab koledal kajal
Ta saaki tabama,
Ja surmab reisi rajal
Küll rüütli ratsuga!

Tal armas kõrge hari.
Ei lukk, ei riivgi või
Ta käigil olla vari –
Raudrüüd ta juurde tõi.

Ta nagu kuivan’d kõrred
Puud murrab korraga:
Ta rauda hõimust õrred
Võib põrmuks purusta.

Ei kaks kord ähvardanud
See ime elukas –
Ta tules surma saanud,
Ta suri surmamas.

Fr. v. Schilleri järele J. Leppik.

Postimees nr 183, 19. august 1898, lk 3.

Jänes jahil

(I. Krõilov.)

Kes need karu kätte saivad,
Lagedal maha murdsivad?

Metsaloomad ühes seltsis,
Needap karu kätte saivad,
Lagedal maha murdsivad.

Pik-kõrv aga üksi puudus,
Jänes ei olnud jahi pääl.

Saak oli rohke ja rasvane…
Teda sääl ilma tülita
Jahivennad oma vahel
Jaotama hakkasivad.

Jänes astub ka jaole:
Krapsab karu kõrvast kinni,
Hakkab omale agema.

“Kuule, kontjalg, kus sa oled?”
Teised sääl temale ütlevad:
“Siin on kütid saaki saamas,
Jahimehed jaotamas;
Polnud sind karu püüdemas,
Pole sul ka saagist osa.”
Jänes aga vastab julgesti:
“Tasa, tasa, taadikesed!
Kes see karu üles ajas,
Hirmutas säält teie ette,
Lageda pääle läkitas?..
Eks see olnud mina ise –
Seda ma tean selgesti.”

Metsaloomad sääl laginal
Äkki naerma hakkasivad.

Hooplus küll oli avalik,
Siisgi päris naljapärast
Jahilised jagamisel
Osakese karu kõrvalt
Jänesele sääl jätsivad.

Ümber pannud: Jakob Tamm.

Postimees nr 121, 5. juuni 1898, lk 3.

Äratus

A. N. Maikov.

Eila oli ilm veel vilu,
Täna – oh kes loota võis:
Päike, linnud, õnn ja ilu, –
Sirelilgi lahti õis.

Laps, sa oled unemaias,
Magad alles… Aga pea!
Lähen murran õisi aias –
Ega tema neid veel tea.

Võib ta küll ehk pahaneda,
Kui saab kaela kastevett…
Õnn mul teha rõõmsaks teda,
Kuulutades kevadet.

Ümberpannud Jakob Tamm.

Postimees nr 115, 29. mai 1898, lk 3.

Üles

A. N. Maikov.

Luhad õitel laenetavad,
Valgus voolab ilma üle;
Lõokeste laulu kõlast
Täis on sinav õhusüle.

Vaade upub päikse läigis –
Ei või leida laululinda…
Nende lootusedgi noored
Kutsel meelitavad rinda.

Aga kust see kutse kõlab!
Asjata on arvamine…
Kuulatades rõõmsalt vaatan
Sinna, kus on taevasine.

Ümberpannud Jakob Tamm.

Postimees nr 112, 23. mai 1898, lk 3.

Tuvikese saamine

Vaga neiu kõndis metsas,
Otsis oma peiukest,
Eksis ära õige tee päält,
Kurtis, nuttis südamest.

Tõstis taeva poole silmad,
Hüüdis hella häälega:
“Isa, halasta mu pääle,
Eksiteele sattun’d ma!”

Hüüdis, kuni ingel tuli
Alla sulgis kuuega…
Neiu lendas mustast metsast
Välja valge tuvina.

Nii on saanud tuvikene,
Meie kaunim kodulind,
Kelle süda õrnalt õhkab,
Nagu noore neiu rind.

Ainetel Villi Andi.

Postimees nr 23, 29. jaanuar 1898, lk 3.

Kaks tonti

Kord olivad kaks tonti tühjas majas,
Mis seisis metsas… Vihm neid sinna ajas.

Nad saivad väljas märjaks mõlemad
Ja lõugasid nüüd lõgistasivad.

Üks oli paks; tal harjapää, mis norus,
All jalajupid; saba taga norus.

Kõhn oli teine; kõrged jalad all,
Pää nagu koeral, saba kontsus tal.

Paks istus aju kõrva, nägu vaga,
Kui poleks ühtgi pattu hinge taga;

Kuid teine jooksis ümber, märatses
Ja järas hambaid, valjult käratses:

“Küll on ka elu!… Külm, ja märg, ja kole –
Kuis täna oled, hommegi nii ole!

Ilm hukas küll, kuid käsikuks lä’eb meel!
Ta peaks langema, ei lange veel!”

Tont selle pääle sülitas, täis viha:
“Tee tööd, kuid varja tasumise iha!”

Paks pahempoolist silma pigistas
Ja naabri jutu üle naeratas –

Ning ütles nii: “Oi, kärsituimad tonta?
Kas nüüd on aeg, mil vaevatakse konta?

Mul iga päev on kümme hinge koos
Ja olen rõõmus, nagu konn, kes joos.

Nii polnud enne! Pühad mehed pihta
Meil lõhkusivad, ega valind vihta.

Ja põrgus oli oma saun veel ees. –
Kui tuleb meelde, süda põleb sees.

Mul meeles on: siinsamas majas asus
Üks püha mees… oh kas ta vaeva tasus!…

Küll hulgutasin teda metsas, soos,
Küll neiu näol tulin ihkehoos.

Küll minu vaade teda vaevas, rusus,
Kuid siisgi aga kindlaks jäi ta usus.

Siis jätsin kiusamise järgi ma
Ja käisin siia juttu ajama.

Ta istus vagusi ja kirja luges.
Ma olin nurgas… mind ta tihti suges…

“Sul pole häbi!” ütles püha mees:
“Et koera viisi hulgud ilma sees –

Sa püüad rahvast patu sisse saata!”
Ma vastasin: “Mis teha võin, eks vaata!

Ma olen ori!… Ausus ise teab,
Kuis valitsus meid kõiki silmas peab.

Ja minu elu – eks ta küllalt näita,
Kui tarvilik on ikka käsku täita!

Ma oma poolt ei tülitaksgi sind,
Kuid vastusele kutsutakse mind.

Ja selle pärast, et sa veel ei lange,
Ees karistus mind ootamas on kange.”

Nii oli aeg! Nüüd hoopis teine ta,
Sa ära sõima rahvast asjata!

Nüüd kõrtsi juurde juhata vast nõrku
Ja lükka tagant, lähevad nad võrku!”

“Mis tühja ka!” nii teine hüüdis siis:
“Ju vanaks saanud on see püügi viis.

Vast naeste hulgas teie lõikust peate
Ja edevaid siin halva pääle veate,

Kuid meie teistel teedel tõttame
Ja rahvast hulgal omaks võtame.

Neid ajame nüüd nõnda viisi taga,
Et püüd neil oleks purustada aga.

Neil hinged olgu leegil himu väes
Ja käsud kõigil vastupidi käes.

Neil “ära tapa!” olgu “tapa ära!”
Küll sellest maa pääl kerkib põrgukära;

Ei seitsmendat *) ta niigi täideta,
Kuid kümnes käsk see olgu “himusta!”

Päärõhk on põhjustes… Siis anna hoogu,
Küll ise teevad tööd ja heitvad loogu,

Ei meie omal käel lä’e lööma neid…
Meist mõelgu nemad, et ei ole meid,

Et ilmusime meie üksnes luules,
Et meid ei leita maas, ei vees, ei tuules

Kui selles kindlad nad, siis aeg on käes
Siis välja tõttame vast võidu väes.

Siis ilmume, kui igaüks on julge,
Ja ütleme: “Nüüd aga järgi tulge!”

***

Vast kallis lugeja jääb arvama,
Et luulejutu jutustasin ma.

See pole nii, vaid kuulis nägi seda
Seminarist… See tähtjas puutus teda.

Teel isa juurde suveks tõttas ta,
Ja ise oli päris uskmata.

Ta kõndis – saapad kepil, üle piha –
Tal rahva juhiks oli saada iha.

Ta mõtles: “Kõik ma võidan sõnaga,
Ei toime saa vast üksnes isaga.

Küll muidu mõnus vanamees on isa,
Kuid vanu mõtteid kinni hoidma visa;

Tal muistseis arvamistes vangis meel:
Mees tontisidgi usub alles veel.”

Nii mõtles minnes ta. Pilv kerkis üles
Ja kohin, mürin sündis metsa süles.

Vihm hakkas sadama. Poiss enda ees
Sääl silmas maja eemal metsa sees.

Ta sisse läks ja ahju taha puges,
Kaks tonti kannul, keda vihm ju suges.

Et nägi neid, poiss seda kinnitas
Ja selle eest ka, vaene, kannatas.

Loo koolis tema teiste ette kandis,
Kuid igaüks sääl asja naeruks pandis.

Läks kooliõpetajateni see,
Need kokku seadsivad siis komitee.

Sääl pandi ette ülemale poole:
Mis tuleb teha selle asja loole?

Vast võidab teisi vana mõtteviis…
Ja dokument säält varsti saadi siis,

Ning temas piiskop loole lõpu tegi:
“On arvata: poiss arust läinud segi,”

*) “Kuuendat” Luteruse usu katekismuse järele. Ümberpanija.

A. N. Maikov’i järele Jakob Tamm.

Postimees nr 10, 14. jaanuar 1898, lk 2.

Püha Jago

Püha Jago*
Wenekeelest G. E. Luiga

Püha Jago suri ära
Ja siis tuli taewasse,
“Oled meelepärast mulle,”
Ütles Jumal temale.

“Et sa maa pääl olid waga,
Wõid nüüd taewas elada,
Ja mis ial ka weel palud
Tahan täita armuga.”

Ja siis palub püha Jago:
““Anna Sa mu kodumaal
Palju rikkust, palju päikest.””
“Seda saab Hispanial.”

““Anna ikka sõjawäele
Waprust minu kodumaal.
Anna wastu neil ju kuulsust.””
“Seda saab Hispanial.”

““Tarka walitsust weel anna,
Et wõiks õigus elada!””
“Tarka walitsust weel tahad?
Wõimatu, jah wõimatu!

“Siis ju päris paradiisiks
Muutuks sinu kodumaa
Ja kõik inglid põgeneksid
Taewast sinna elama.

“Sedawiisi tuleks taewas
Korratus ja segadus –
Sellepärast jäägu teile
Teie wana walitsus.”

* Santi-Jago on wagaaegse waga jutu järele Hispania maa patron, s. o. kaitseja ja eestkostja.

Olevik nr. 24, 16. juuni 1898, lk 555

Kotkas

A. Aleksandrowi järele B. Weber.

Ma wana wõimsat kaljukotkast nägin …
Raudwõre taga puuris istus ta;
Kaks määratumat hallikarwa tiiwa
Sääl ägedalt ei lehwind asjata.

Ja lõdwalt, nõrgalt rippusid need tiiwad,
Ei jõudu nokk, ei küüned awaldand
Ja – pika wangipõlwe, jõuetuse jäljed –
Ta küljed sulgi palju kaotand.

Kuid waade tal, kui metsik, leekiw tuli,
Raudwõre taha tungis kaugele,
Täis ahastust, kui ihkaks priiuspõlwe
Ja kangelase tööde järele.

Ta taewa laotusesse ihkas tõusta …
Ta pilgud kaugusesse lendusid,
Kui tahaks kuningliku waate tulel
Ta tahaks põletada trellisid.

Ja kangas teda meelitas ja hüüdis …
Kuid raudset puuri lõhku ta ei saa …
Kaks määramatut hallikarwa tiiwu
Sääl ägedalt ei lehwind asjata.

Olevik nr. 19, 12. mai 1898, lk 446

Laul

Schellingi järele W. Grünstamm.

Mu rinda õrnalt täidab
Üks imeline läik.
Mis salast walgust heidab,
Kui hele ehakäik;
See on su kuldne kuju,
Mu maim talt wärskust joob,
Ta wiib mult muretuju,
Mull’ paradiisi toob.

Kui lindu liugeldes
Ma ligi teda näen,
Kui aga igatsedes
Tall’ ligemale laen
Ja kui mu ihkav süda
Ju põksub rahutult,
Siis, aga siis, oh häda,
Siis põgeneb ta mult!

Oh kuldene, ei taha,
Sind kaisutada ma,
Waid ainulle sind näha,
Muud ma ei ihalda.
Sa oled minu elu,
Mu õnn ja igatsus,
Sest wii mult kord ju walu
Ja kaota kannatus.

Toob iga päewa kume
Uut lootust meil’gi ju
Ja kirjutab me nime
Weel elu raamatu,
Sest las’ mind haljendada
Su ligi alati.
Ja olgu sinu sõda
Mu päralt surmani.

Olevik nr. 16, 21. aprill 1898, lk 377

Weskis

Hermann Kurzi järele J. Parw.

Häämeelega istun
Ma weskis kui wõin;
Siin wäriseb põrmand
Ja wabiseb sein;
See hingest käib läbi
Kui kartus ja piin,
Ja mõndagi tundmust
See äratab siin.

Mu Mari, mu ingel,
See elab ka siin,
Weel aasta wõi rohkem,
Siis kodu ta wiin.
Kuid arm toob ka murel –
Ei midagi saa,
Mul puudub weel kodu
Ja maja ja maa!

Ja nagu siin lained
Nüüd ruttawad teel,
Ja wäriseb weski,
Ja wabiseb meel,
Nii elust ka läbi
On rutata mul –
Nii wäriseb maapind
Mu jalgade all!

Olevik nr. 15, 14. aprill 1898, lk 353

Unenägu

Hermine v. Hillerni järele J. Parw.

Ma nägin Sind unes, mu kallim, –
Sa seisid altari ees;
Su kõrwal seisis mõrsja
Sääl pulma ehete sees.

Ta kleit ja juuks on kaetud,
Küll tuhande pärliga –
Need pärlid on pisarad, mida
Su pärast waland ma.

Need pärlid on hiilgawad, kallid,
Ja mõrsja on õnnelik ka:
Mu pisaratega teda
Nii uhkesti ehtinud sa …

Olevik nr. 7, 17. veebruar 1898, lk 160

Kah isa sõnad

Dr. Weske järele.

Minu isa ütles mulle:
Ikkes jälle meie maa,
Ikkes jälle meie rahwas:
Armas poeg, sest rõõmusta!

Kuidas ike neile tuli?
Ütle, isa, minule!
Isa ütles: Ike tuli
Kui see ehatäheke!

Ike kukkus neile kaela,
Kammits kaswis jalgesse,
Ämblik kudus peene paela,
Udu asus silmile.

Waimuöö me wara alus,
Poeg, ta wäga lõbune!
Pimedate ööde salus
Lõpetas ta priiduse!

Mina uuest’ isalt nõudsin:
Kas neilt orjus jälle kaob?
Isa ütles: Ei ta kao,
Orjus tõuseb, priidus waob!

Kes wõib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõwijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes wõib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõwijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes wõib udu ära aada
Luhast, soodest, rabadest?
Kes wõib taiwest jagu saada
Muu kui päike ülewest?

Kes wõib weerwel’ päewal’ hüüda:
Päike, üles tagasi!
Künkale küll wõiwad püüda –
Öö neil tuleb ometi.

“Aga kui nad aru saawad,
Isa, nad on pahased?”
Tühja! Nad meid kaisutawad –
On ju otse nahased!

Kes wõib pastlal’ paika panna,
Kui ta kulund – ainult auk?
Haud ei ühtki wälja anna:
Astku alla wanarauk!

Pojukene, rõõmustele:
Meie koit on kumamas,
Meie koidutäht on hele –
Nende ilm on udukas.

Waimuöö, see wõtku wõimu
Üle terwe ilmamaa!
See toob meile rikast põimu,
Armas poeg, sest rõõmusta!

A. G.

Olevik nr. 5, 3. veebruar 1898, lk 111

Wenedigu paadilaul

K. Woermanni järele* M. Lipp

Liigu, laewukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga.

Laula laewas, neiu noori,
Laula laulu lõbusat
Merest, kellel mõrsjaloori
Pakkund kuulsad kuningad.

Sõjasarwed, luid ja rammu
Süütke meeste südame:
Muistse wõidu wannik ammu
Kadund kalda kõntsusse!

Unista, mu hingekene,
Imelinna iludest,
Kuna koit nüüd kullaline
Paistab rahu pilwedest.

Liigu, laewukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga!

* K. Woermanni saksakeelse laulu, millest siin tõlge ilmub, on A. Läte komponeerinud ja see kanti komponisti juhatusel Dresdeni aastalõpu-kontserdil märtsikuul 1897 ette.

Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1898, lk 89

Mõrsja unenägu

Koslowi järele Wenekeelest Wold. Rosenstrauch.

Pilwed katnud tähed taewas. –
Maru tormab üle maa;
Laened wahul kallast pekswad,
Siisgi nad ei rahu saa.

Waiksel kahwatanud neiul
Pisar tungind palgele,
“Oh, nüüd tormiöösel pimel
Läks mu armsam merele!”

Kaua, kaua waiksel palwel
Palwetas ta armsa eest.
Kelle laew on maru keskel
Ümberpiirtud laenetest.

Tornis kell ju keskööd näitab
Paluja on waikinud.
Tal kui keegi salawägi
Silmad kinni surunud.

Ta küll magab – siisgi waimus
On tal tutwad kujud ees.
Ikka armsa laew weel tormis
Mässawates laenetes.

Häkist, nagu wari lendab
Tuttaw kuju kambrisse.
Ia tal troostisõnul lausub;
“Mõrsja, ära kurwatse!”

Kalli hääl nii pehmelt kostab
Süda õnnel wäriseb.
Waatab argselt: oma armsam
Tema ette ilmuneb!

Nägu on tal surnuwalge
Tume leek tal silmades.
Merewesi tilgub juukstest
Raudne külmus käe sees.

“Kallim, tormitsewal rinnal
Jälle näha tahtsin Sind.

Linda nr. 38, 15. september 1898, lk 635

Lahkumisel

Lord Byroni järele W. Rosenstrauch.

Kui sügaw rahu wäljadel
Ia öö meid lahutab,
Mu sõber, siis mind sala hirm
Su pärast hirmutab.

Mu hing ei kuskil rahu saa –
See on ju wiimne öö,
Siis waiksest kodust lahkudes
Wiib kaugele mind tee.

Oh, miks ei süda nuta siis
Ia miks ei kurwasta.
Kui kõigist neist, kes kallid tal
Peab ära lahkuma.

Ia teadmata eestulew tee,
Mill saan ma tagasi!
Kas saan teid warsti näha ma.
Wõib olla – ialgi.

Linda nr. 37, 8. september 1898, lk 620

Kaks ema

“Mu poeg on tema olnud, mu pojaks jääb ta ka
Kui ka nüüd otsitakse tad taga kohtuga:
Tad liigutasin põlwel, ta olnd mu meelehää,
Kui puhkas emarinnal ta wäike, armas pää.
Kui teised teda laitwad, lääb wesiseks mu silm –
Ta oli hää ja waga, – tad wõrgutanud ilm!
Kui ka tad kinni wõetaks ja wangi tema lääb.
Mu poeg on tema olnud, mu pojaks ikka jääb.”

“Ja minul,” ütleb teine, “mul pole enam lst
Ma olen wäljakiskund tad omast südamest.
Kes truuduswannet murdnud, mis ülemal ta and’
Niisugust last ei ola ma mitte sünnitand.
Kas kannatagu waewa, või olgu wangis ta.
Ta minule on surnud. – ei teada taha ma.
Ja kui mu wäsind keha saab rahu mulla all.
Siis öelge: üksi elas, ei poega olnud tal.”

Nii kuulsin kõnelewat kaht wana emakest,
Mul oli mõlematest küll hale südamest –
Kui õhtu kätte jõudis, siis tasa läksin ma
Kus nende majad seisid, öö oli waikne ka.
Neid nägin käed risti ja Piibel põlwe pääl
Ja läbi pisarate mul kuuldus nende hääl,
Sääl lambiwalgel emad, nuuksudes mõlemad,
Sest ärakadund pojast sääl lugesiwad nad.

Iohanna Ambrosiuse järele E. Aun.

Linda nr. 33, 11. august 1898, lk 558

Ära tee!

Sa ära talla ussikest,
Kes elu saanud Looja käest;
Kas sina tema elu tõid,
Et seda temalt wõtta wõid?

Ka lase lillel õitseda,
Neilt õisi ära murra sa,
Siis lõhn neilt kaob, ja waluga
Nad saawad surmal närtsima.

Üht südant ära kurwasta,
Et peab su pärast leinama;
Sa wõid küll elu lõpeta:
Tad’ jälle anda sa ei saa.

Ainetel J. Gentalen.

Linda nr. 23, 2. juuni 1898, lk 394, 395

Tütarlapse laul

Karl Busse järele –i.

Mu ema ikka waatab mu pääl –
Oh paha ju ei tea mu meel.
Kuid järgesti töötada ma ei saa,
Käed koos, jään mõtetes istuma:
Mu nooruse päewad lendawad,
Mu silmad waatmisest wäsiwad –
Mu unenägude kuningas,
Mil tuled, ma ammu sind ootamas?

Eile kesk öösel, unenäo sees
Kui kõlinat kuulsin ma ukse ees:
Su wankrit ma arwasin weerewat –
Pääst jalani tundsin ma wärinat.
Siis palja jalu hüppasin ma,
Et ainus kord aknast sind waadata
Oh petlik uni! – ei kedagit näind ­–
Siis aeglaselt woodi ma tagasi läind. –

Mu kuningapoeg, kust leian sind ma?
Mu waene hing igatseb otsata!
Mil ehin end mirdililliga,
Mil wiid mind sa pulmapilliga?
Ei emalt ma usalda küsida
Ja õekest mul ei olegi ka.
Sest tihti walusalt nutan ma
Mu kuningapoeg, mind päästa Sa!

Linda nr. 13, 24. märts 1898, lk 219

Külaskäik

Puruväsin’d käigust, näljast, valust
Istun kraavi kaldal kivihunikul.
Häält, ei hüüdu pole kuskilt kuulda.
Ainult külmad kandilised kivid
Veer’vad kolisedes minu all,
Kui end liigutan, et ümber vaadata.

Nööris-õige maantee minu ees,
Misse lõppemata pimedasse viib.
Kõrgel tähtedeta taevas, ümberringi öö
Vaikne, tondiline, nagu hauassa.

Minu selja taga linn, kust praegu tulin,
Komberdades mööda külman’d maad.

Taevas punetab sääl nagu tule-udus,
Nagu mereaurus koledas.
Nagu kauge tulekahju kuma
Tõuseb õhutades ülesse.

Jälestusel täidab see mu rinda,
Et ma meeleheitel langeks lumesse,
Langeks lumesse, et kõike unustada,
Mis mull’ tunda andnud valeline ilm.

Oh, ma olen kõigist unustatud,
Vilets nagu koer, kui metsaloom. –

Kole kartus täidab minu hinge
Ja mu huultelt kostab kisa kaugele:
– Helmi!… Helmi!…
Aga midagi ei vasta mulle.
Ainult must ja tähtedeta öö
Valvab minu üle nagu surm…

Ma jään vagusaks, ma istun, nutan…
Enesele arusaamata.

Ja ma tunnen, tunnen täiel võimul,
Et üks unenägu imeilus,
Mis mu tervest elust läbi käis,
Igavesti lõpetatud nüüd..

Ja ma vahin taevas tuleudu
Nagu oleks tema süüdlane;
Vahin, kudas linna kohal kuma,
Nagu suure tulekahju a’al.

Heinz Tovote ainete järele K. E. Sööt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 45, 5. november 1898, lk 384 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Troost

Ma seisan üksi, sõpradeta,
Neist üksigi mul polnud truu.
Ma seisan, nagu tammed õues,
Kell’ lehed puistas talve kuu.

Ükskõik! Aeg tammedel toob lehed
Ja mulle sõbrad uuesti,
Kuid lehed, mis on puudelt langend
Ei haljaks muutu ialgi.

Ainetel H. Annila
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 17, 22. aprill 1898, lk 136 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kuningas Tuules

Kord elas Tuules leselt
Üks kuulus kuningas;
Tal surnud armukeselt
Jäi järgi karikas.

Ta pidas teda kalliks
Tast igal söögil jõi.
Silm pisaratest halliks
Sääl juures ikka lõi.

Kui surema ta hakkas,
Siis kogus pärijaid;
Ta linnad neile jagas,
Kuid hoidis karikat.

Ta istus laua juures –
Ja ritred ümber tal –
Sääl lossi saalis suures,
Kus meri akna all.

Ta tõusis teiste ette,
Jõi viimsest karikast
Ja karika viis vette
Sääl viskas ülevalt…

Kui nägi, et ta kukkus,
Kui laened neelu loond,
Jäi vaikseks ta, kui tukkus –
Ei tilka enam joond.

Goethe järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 26. märts 1898, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Vang

Avage uks, kindel, raske,
Mis mind peab võimsasti,
Vabalt minna te mind laske,
Kus mu neid ja hobune.

Sääl mu neidu, õrna, hella,
Teretan ma musudella,
Siis truu hobu turjala
Steppi tõttan tuulena.

Kuid ma vaene pole vaba,
Aken, liiga kõrges ta.
Uksel ees on kindel taba,
Müüri lõhkuda ei saa.

Uhkes toas minu piiga
Viibib kaugel siit, – oh liiga!
Hobu vabalt stepissa
Jookseb võistu tuulega.

Ümber paljad seinad näha,
Istun ma siin troostita.
Püha kuju ees veel näha
Lambike näib suitsema.

Kuulda on mul ainult aga,
Kudas kindla ukse taga
Sammumas öö vaikuses
Tuim ning kare tunnimees.

Lermantovi järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 11, 12. märts 1898, lk 88 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Teine käharjuukselise mehe laul

Kuldsel ajal läheb
Juuks, kui humal, keerdu,
Aga eks ta maha –
Mure muljut veerdu.

Oh, ta veerdub maha –
Mure teda murrab;
Teda mure murrab,
Mitte tamm ei katku.

Ära sünni sina
Õnnelapseks ilma –
Sünni kannatlikuks,
Valmiks vaeva alla.

Elu pole vali
Künnil üle käia.
Kurbtust tuul ei kanna
Nagu pilve mööda.

Häda pole maru –
Kõigutab ta künkaid;
Nägematult kaasas
Kõigil pool ta kõnnib.

Uiskudel ei pakku
Tema eest ei jooksta:
Leiab lagendikul,
Otsib metsas üles.

Süda tunneb aga:
Juba istub juurde,
Juba käe kõrval
Käib ka sinu kaasas.

Viletsuste vaevas
Valutab sul süda;
Kõik, mis teed, läeb nurja,
Pole õnne kusgil.

See – jäi rahe alla,
Selle – võttis tuli!…
Oled paljas, kerge –
Keegi sind ei taha.

Vallakogu hulka
Kästakse sul minna –
Viisud paned jalga
Ilma rättideta.

Kuuehilbu selga
Tõmbad tuulevarjuks,
Habeme lööd hakki,
Mütsi pähe vaotad.

Tasa siis jääd seisma
Teiste selja taha.
Et ei näeks teised
Sinu kadund õnne.

A. Koltsovi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 6, 5. veebruar 1898, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)