Püha Jago

Püha Jago*
Wenekeelest G. E. Luiga

Püha Jago suri ära
Ja siis tuli taewasse,
“Oled meelepärast mulle,”
Ütles Jumal temale.

“Et sa maa pääl olid waga,
Wõid nüüd taewas elada,
Ja mis ial ka weel palud
Tahan täita armuga.”

Ja siis palub püha Jago:
““Anna Sa mu kodumaal
Palju rikkust, palju päikest.””
“Seda saab Hispanial.”

““Anna ikka sõjawäele
Waprust minu kodumaal.
Anna wastu neil ju kuulsust.””
“Seda saab Hispanial.”

““Tarka walitsust weel anna,
Et wõiks õigus elada!””
“Tarka walitsust weel tahad?
Wõimatu, jah wõimatu!

“Siis ju päris paradiisiks
Muutuks sinu kodumaa
Ja kõik inglid põgeneksid
Taewast sinna elama.

“Sedawiisi tuleks taewas
Korratus ja segadus –
Sellepärast jäägu teile
Teie wana walitsus.”

* Santi-Jago on wagaaegse waga jutu järele Hispania maa patron, s. o. kaitseja ja eestkostja.

Olevik nr. 24, 16. juuni 1898, lk 555

Kirju liblik lendles …

K. Siebeli j. B. Weber.

Kirju liblik lendles
Lillelt lillele
Lahkeid terwitusi
Hüüdis õitele.

Sinilillekene
Niidu nõlwilla
Õedest unustatud
Õitses üksinda.

Liblik sinilillel
Tihti wõersil käis; –
Miks ta teistest armsam
Olewat tal näis?

Olevik nr. 20, 19. mai 1898, lk 469

Kotkas

A. Aleksandrowi järele B. Weber.

Ma wana wõimsat kaljukotkast nägin …
Raudwõre taga puuris istus ta;
Kaks määratumat hallikarwa tiiwa
Sääl ägedalt ei lehwind asjata.

Ja lõdwalt, nõrgalt rippusid need tiiwad,
Ei jõudu nokk, ei küüned awaldand
Ja – pika wangipõlwe, jõuetuse jäljed –
Ta küljed sulgi palju kaotand.

Kuid waade tal, kui metsik, leekiw tuli,
Raudwõre taha tungis kaugele,
Täis ahastust, kui ihkaks priiuspõlwe
Ja kangelase tööde järele.

Ta taewa laotusesse ihkas tõusta …
Ta pilgud kaugusesse lendusid,
Kui tahaks kuningliku waate tulel
Ta tahaks põletada trellisid.

Ja kangas teda meelitas ja hüüdis …
Kuid raudset puuri lõhku ta ei saa …
Kaks määramatut hallikarwa tiiwu
Sääl ägedalt ei lehwind asjata.

Olevik nr. 19, 12. mai 1898, lk 446

Laul

Schellingi järele W. Grünstamm.

Mu rinda õrnalt täidab
Üks imeline läik.
Mis salast walgust heidab,
Kui hele ehakäik;
See on su kuldne kuju,
Mu maim talt wärskust joob,
Ta wiib mult muretuju,
Mull’ paradiisi toob.

Kui lindu liugeldes
Ma ligi teda näen,
Kui aga igatsedes
Tall’ ligemale laen
Ja kui mu ihkav süda
Ju põksub rahutult,
Siis, aga siis, oh häda,
Siis põgeneb ta mult!

Oh kuldene, ei taha,
Sind kaisutada ma,
Waid ainulle sind näha,
Muud ma ei ihalda.
Sa oled minu elu,
Mu õnn ja igatsus,
Sest wii mult kord ju walu
Ja kaota kannatus.

Toob iga päewa kume
Uut lootust meil’gi ju
Ja kirjutab me nime
Weel elu raamatu,
Sest las’ mind haljendada
Su ligi alati.
Ja olgu sinu sõda
Mu päralt surmani.

Olevik nr. 16, 21. aprill 1898, lk 377

Weskis

Hermann Kurzi järele J. Parw.

Häämeelega istun
Ma weskis kui wõin;
Siin wäriseb põrmand
Ja wabiseb sein;
See hingest käib läbi
Kui kartus ja piin,
Ja mõndagi tundmust
See äratab siin.

Mu Mari, mu ingel,
See elab ka siin,
Weel aasta wõi rohkem,
Siis kodu ta wiin.
Kuid arm toob ka murel –
Ei midagi saa,
Mul puudub weel kodu
Ja maja ja maa!

Ja nagu siin lained
Nüüd ruttawad teel,
Ja wäriseb weski,
Ja wabiseb meel,
Nii elust ka läbi
On rutata mul –
Nii wäriseb maapind
Mu jalgade all!

Olevik nr. 15, 14. aprill 1898, lk 353

Unenägu

Hermine v. Hillerni järele J. Parw.

Ma nägin Sind unes, mu kallim, –
Sa seisid altari ees;
Su kõrwal seisis mõrsja
Sääl pulma ehete sees.

Ta kleit ja juuks on kaetud,
Küll tuhande pärliga –
Need pärlid on pisarad, mida
Su pärast waland ma.

Need pärlid on hiilgawad, kallid,
Ja mõrsja on õnnelik ka:
Mu pisaratega teda
Nii uhkesti ehtinud sa …

Olevik nr. 7, 17. veebruar 1898, lk 160

Kah isa sõnad

Dr. Weske järele.

Minu isa ütles mulle:
Ikkes jälle meie maa,
Ikkes jälle meie rahwas:
Armas poeg, sest rõõmusta!

Kuidas ike neile tuli?
Ütle, isa, minule!
Isa ütles: Ike tuli
Kui see ehatäheke!

Ike kukkus neile kaela,
Kammits kaswis jalgesse,
Ämblik kudus peene paela,
Udu asus silmile.

Waimuöö me wara alus,
Poeg, ta wäga lõbune!
Pimedate ööde salus
Lõpetas ta priiduse!

Mina uuest’ isalt nõudsin:
Kas neilt orjus jälle kaob?
Isa ütles: Ei ta kao,
Orjus tõuseb, priidus waob!

Kes wõib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõwijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes wõib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõwijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes wõib udu ära aada
Luhast, soodest, rabadest?
Kes wõib taiwest jagu saada
Muu kui päike ülewest?

Kes wõib weerwel’ päewal’ hüüda:
Päike, üles tagasi!
Künkale küll wõiwad püüda –
Öö neil tuleb ometi.

“Aga kui nad aru saawad,
Isa, nad on pahased?”
Tühja! Nad meid kaisutawad –
On ju otse nahased!

Kes wõib pastlal’ paika panna,
Kui ta kulund – ainult auk?
Haud ei ühtki wälja anna:
Astku alla wanarauk!

Pojukene, rõõmustele:
Meie koit on kumamas,
Meie koidutäht on hele –
Nende ilm on udukas.

Waimuöö, see wõtku wõimu
Üle terwe ilmamaa!
See toob meile rikast põimu,
Armas poeg, sest rõõmusta!

A. G.

Olevik nr. 5, 3. veebruar 1898, lk 111

Wenedigu paadilaul

K. Woermanni järele* M. Lipp

Liigu, laewukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga.

Laula laewas, neiu noori,
Laula laulu lõbusat
Merest, kellel mõrsjaloori
Pakkund kuulsad kuningad.

Sõjasarwed, luid ja rammu
Süütke meeste südame:
Muistse wõidu wannik ammu
Kadund kalda kõntsusse!

Unista, mu hingekene,
Imelinna iludest,
Kuna koit nüüd kullaline
Paistab rahu pilwedest.

Liigu, laewukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga!

* K. Woermanni saksakeelse laulu, millest siin tõlge ilmub, on A. Läte komponeerinud ja see kanti komponisti juhatusel Dresdeni aastalõpu-kontserdil märtsikuul 1897 ette.

Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1898, lk 89

Mõrsja unenägu

Koslowi järele Wenekeelest Wold. Rosenstrauch.

Pilwed katnud tähed taewas. –
Maru tormab üle maa;
Laened wahul kallast pekswad,
Siisgi nad ei rahu saa.

Waiksel kahwatanud neiul
Pisar tungind palgele,
“Oh, nüüd tormiöösel pimel
Läks mu armsam merele!”

Kaua, kaua waiksel palwel
Palwetas ta armsa eest.
Kelle laew on maru keskel
Ümberpiirtud laenetest.

Tornis kell ju keskööd näitab
Paluja on waikinud.
Tal kui keegi salawägi
Silmad kinni surunud.

Ta küll magab – siisgi waimus
On tal tutwad kujud ees.
Ikka armsa laew weel tormis
Mässawates laenetes.

Häkist, nagu wari lendab
Tuttaw kuju kambrisse.
Ia tal troostisõnul lausub;
“Mõrsja, ära kurwatse!”

Kalli hääl nii pehmelt kostab
Süda õnnel wäriseb.
Waatab argselt: oma armsam
Tema ette ilmuneb!

Nägu on tal surnuwalge
Tume leek tal silmades.
Merewesi tilgub juukstest
Raudne külmus käe sees.

“Kallim, tormitsewal rinnal
Jälle näha tahtsin Sind.

Linda nr. 38, 15. september 1898, lk 635

Lahkumisel

Lord Byroni järele W. Rosenstrauch.

Kui sügaw rahu wäljadel
Ia öö meid lahutab,
Mu sõber, siis mind sala hirm
Su pärast hirmutab.

Mu hing ei kuskil rahu saa –
See on ju wiimne öö,
Siis waiksest kodust lahkudes
Wiib kaugele mind tee.

Oh, miks ei süda nuta siis
Ia miks ei kurwasta.
Kui kõigist neist, kes kallid tal
Peab ära lahkuma.

Ia teadmata eestulew tee,
Mill saan ma tagasi!
Kas saan teid warsti näha ma.
Wõib olla – ialgi.

Linda nr. 37, 8. september 1898, lk 620

Kaks ema

“Mu poeg on tema olnud, mu pojaks jääb ta ka
Kui ka nüüd otsitakse tad taga kohtuga:
Tad liigutasin põlwel, ta olnd mu meelehää,
Kui puhkas emarinnal ta wäike, armas pää.
Kui teised teda laitwad, lääb wesiseks mu silm –
Ta oli hää ja waga, – tad wõrgutanud ilm!
Kui ka tad kinni wõetaks ja wangi tema lääb.
Mu poeg on tema olnud, mu pojaks ikka jääb.”

“Ja minul,” ütleb teine, “mul pole enam lst
Ma olen wäljakiskund tad omast südamest.
Kes truuduswannet murdnud, mis ülemal ta and’
Niisugust last ei ola ma mitte sünnitand.
Kas kannatagu waewa, või olgu wangis ta.
Ta minule on surnud. – ei teada taha ma.
Ja kui mu wäsind keha saab rahu mulla all.
Siis öelge: üksi elas, ei poega olnud tal.”

Nii kuulsin kõnelewat kaht wana emakest,
Mul oli mõlematest küll hale südamest –
Kui õhtu kätte jõudis, siis tasa läksin ma
Kus nende majad seisid, öö oli waikne ka.
Neid nägin käed risti ja Piibel põlwe pääl
Ja läbi pisarate mul kuuldus nende hääl,
Sääl lambiwalgel emad, nuuksudes mõlemad,
Sest ärakadund pojast sääl lugesiwad nad.

Iohanna Ambrosiuse järele E. Aun.

Linda nr. 33, 11. august 1898, lk 558

Oh neid

Oh neid, kes juba nurisewad,
Ehk taewas küll on selge päik’,
Kui ainsast pilwest üürikeseks
On warjatud ta ilu-läik.

Ja teisi täidab tänutunne,
Kui ainus hele kiireke.
Kui armuwaade Isa troonilt’
Neid langeb pimedusse.

(Inglise laul, ümp. E. A.)

Linda nr. 31, 28. juuli 1898, lk 525

Ära tee!

Sa ära talla ussikest,
Kes elu saanud Looja käest;
Kas sina tema elu tõid,
Et seda temalt wõtta wõid?

Ka lase lillel õitseda,
Neilt õisi ära murra sa,
Siis lõhn neilt kaob, ja waluga
Nad saawad surmal närtsima.

Üht südant ära kurwasta,
Et peab su pärast leinama;
Sa wõid küll elu lõpeta:
Tad’ jälle anda sa ei saa.

Ainetel J. Gentalen.

Linda nr. 23, 2. juuni 1898, lk 394, 395

Tütarlapse laul

Karl Busse järele –i.

Mu ema ikka waatab mu pääl –
Oh paha ju ei tea mu meel.
Kuid järgesti töötada ma ei saa,
Käed koos, jään mõtetes istuma:
Mu nooruse päewad lendawad,
Mu silmad waatmisest wäsiwad –
Mu unenägude kuningas,
Mil tuled, ma ammu sind ootamas?

Eile kesk öösel, unenäo sees
Kui kõlinat kuulsin ma ukse ees:
Su wankrit ma arwasin weerewat –
Pääst jalani tundsin ma wärinat.
Siis palja jalu hüppasin ma,
Et ainus kord aknast sind waadata
Oh petlik uni! – ei kedagit näind ­–
Siis aeglaselt woodi ma tagasi läind. –

Mu kuningapoeg, kust leian sind ma?
Mu waene hing igatseb otsata!
Mil ehin end mirdililliga,
Mil wiid mind sa pulmapilliga?
Ei emalt ma usalda küsida
Ja õekest mul ei olegi ka.
Sest tihti walusalt nutan ma
Mu kuningapoeg, mind päästa Sa!

Linda nr. 13, 24. märts 1898, lk 219

Külaskäik

Puruwäsin’d käigust, näljast, walust
Istun kraawi kaldal kiwihunikul.
Häält, ei hüüdu pole kuskilt kuulda.
Ainult külmad kandilised kiwid
Weer’wad kolisedes minu all,
Kui end liigutan, et ümber waadata.

Nööris-õige maantee minu ees,
Misse lõppemata pimedasse wiib.
Kõrgel tähtedeta taewas, ümberringi öö
Waikne, tondiline, nagu hauassa.

Minu selja taga linn, kust praegu tulin,
Komberdades mööda külman’d maad.

Taewas punetab sääl nagu tule-udus,
Nagu mereaurus koledas.
Nagu kauge tulekahju kuma
Tõuseb õhutades ülesse.

Jälestusel täidab see mu rinda,
Et ma meeleheitel langeks lumesse,
Langeks lumesse, et kõike unustada,
Mis mull’ tunda andnud waleline ilm.

Oh, ma olen kõigist unustatud,
Wilets nagu koer, kui metsaloom. –

Kole kartus täidab minu hinge
Ja mu huultelt kostab kisa kaugele:
– Helmi!… Helmi!…
Aga midagi ei wasta mulle.
Ainult must ja tähtedeta öö
Walwab minu üle nagu surm…

Ma jään wagusaks, ma istun, nutan…
Enesele arusaamata.

Ja ma tunnen, tunnen täiel wõimul,
Et üks unenägu imeilus,
Mis mu terwest elust läbi käis,
Igawesti lõpetatud nüüd..

Ja ma wahin taewas tuleudu
Nagu oleks tema süüdlane;
Wahin, kudas linna kohal kuma,
Nagu suure tulekahju a’al.

Heinz Tovote ainete järele K. E. Sööt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 45, 5. november 1898, lk 384 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Troost

Ma seisan üksi, sõpradeta,
Neist üksigi mul polnud truu.
Ma seisan, nagu tammed õues,
Kell’ lehed puistas talwe kuu.

Ükskõik! Aeg tammedel toob lehed
Ja mulle sõbrad uuesti,
Kuid lehed, mis on puudelt langend
Ei haljaks muutu ialgi.

Ainetel H. Annila
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 17, 22. aprill 1898, lk 136 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kuningas Tuules

Kord elas Tuules leselt
Üks kuulus kuningas;
Tal surnud armukeselt
Jäi järgi karikas.

Ta pidas teda kalliks
Tast igal söögil jõi.
Silm pisaratest halliks
Sääl juures ikka lõi.

Kui surema ta hakkas,
Siis kogus pärijaid;
Ta linnad neile jagas,
Kuid hoidis karikat.

Ta istus laua juures –
Ja ritred ümber tal –
Sääl lossi saalis suures,
Kus meri akna all.

Ta tõusis teiste ette,
Jõi wiimsest karikast
Ja karika wiis wette
Sääl wiskas ülewalt…

Kui nägi, et ta kukkus,
Kui laened neelu loond,
Jäi waikseks ta, kui tukkus –
Ei tilka enam joond.

Goethe järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 26. märts 1898, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Wang

Awage uks, kindel, raske,
Mis mind peab wõimsasti,
Wabalt minna te mind laske,
Kus mu neid ja hobune.

Sääl mu neidu, õrna, hella,
Teretan ma musudella,
Siis truu hobu turjala
Steppi tõttan tuulena.

Kuid ma waene pole waba,
Aken, liiga kõrges ta.
Uksel ees on kindel taba,
Müüri lõhkuda ei saa.

Uhkes toas minu piiga
Wiibib kaugel siit, – oh liiga!
Hobu wabalt stepissa
Jookseb wõistu tuulega.

Ümber paljad seinad näha,
Istun ma siin troostita.
Püha kuju ees weel näha
Lambike näib suitsema.

Kuulda on mul ainult aga,
Kudas kindla ukse taga
Sammumas öö waikuses
Tuim ning kare tunnimees.

Lermantowi järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 11, 12. märts 1898, lk 88 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Teine käharjuukselise mehe laul

Kuldsel ajal läheb
Juuks, kui humal, keerdu,
Aga eks ta maha –
Mure muljut weerdu.

Oh, ta weerdub maha –
Mure teda murrab;
Teda mure murrab,
Mitte tamm ei katku.

Ära sünni sina
Õnnelapseks ilma –
Sünni kannatlikuks,
Walmiks waewa alla.

Elu pole wali
Künnil üle käia.
Kurbtust tuul ei kanna
Nagu pilwe mööda.

Häda pole maru –
Kõigutab ta künkaid;
Nägematult kaasas
Kõigil pool ta kõnnib.

Uiskudel ei pakku
Tema eest ei jooksta:
Leiab lagendikul,
Otsib metsas üles.

Süda tunneb aga:
Juba istub juurde,
Juba käe kõrwal
Käib ka sinu kaasas.

Wiletsuste waewas
Walutab sul süda;
Kõik, mis teed, läeb nurja,
Pole õnne kusgil.

See – jäi rahe alla,
Selle – wõttis tuli!…
Oled paljas, kerge –
Keegi sind ei taha.

Wallakogu hulka
Kästakse sul minna –
Wiisud paned jalga
Ilma rättideta.

Kuuehilbu selga
Tõmbad tuulewarjuks,
Habeme lööd hakki,
Mütsi pähe waotad.

Tasa siis jääd seisma
Teiste selja taha.
Et ei näeks teised
Sinu kadund õnne.

A. Koltsowi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 6, 5. veebruar 1898, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Esimene käharjuukselise mehe laul

Rõõmu ajal läheb
Juuks tal rumal keerdu;
Kui ei ole muret –
Ei ta maha weerdu.

Kamm ei teda katku –
Õnn on tema õli;
Keerdu teda käänab
Puhkew rõõmupõli,

Oledgi ehk waene,
Aga käharpääga:
Nagu nõiawõimul
Kõik sul käes on hääga.

Mis su hing wast ihkab,
Nagu maast see tärkab,
Igalt poolt saad õnne,
Igaüks sind märkab.

Mis wast nalja! mõtlid –
Täide sai su nali;
Raputasid juukseid –
Kõik on walmis – wali!

Kus ei hiilgus mõju,
Käharjuuks sääl wõtab;
Mis ei meeldi – waatad:
Kohe eest sul tõttab.

Hää on ilmas olla
Käharjuukselisel;
Rõõmus ilmas olla
Mustakulmulisel.

Ikka jookswad jutud,
Wastas pole waewa;
Laulud kõlisewad,
Läbi kõige päewa.

Ja neid jutta, laula,
Külaneiud teawad;
Neid nad talwe öödel
Mõttes ette seawad.

Käharjuukstelt kõigilt
Kiitust, auu on saada;
Nende abil ilmas
Kõik on korras – waata.

Kübarat ei mure
Käharjuukstel waota…
Poiss, et laula rõõmsalt,
Ära julgust kaota.

A. Koltsowi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 5, 29. jaanuar 1898, lk 40 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Alpikütt

„Kas ei wõi sa talle hoida?
Näed, kuis tasane on ta!
Eks ta rohul ennast toida
Oja ääres hoolega?“

‒ „Ema, luba mind kord sinna
Kütiks mägedele minna!“
„Kas ei või sa karja kaitsta,
Sarwe metsas puhuda,

Linnulaulust lõbu maitsta,
Kellakõla kuulata?“
‒ „Ema, oh luba mind sinna!
Ihkan üles mäele minna!“

„Kas ei wõi sa õisi joota,
Mis on aias õitsemas?
Lehku mäel sul pole loota –
Aedu sääl ei olemas.“

‒ „Õied jäägu oma wäele!“
Ema, luba mind siit mäele!“
Poiss läks jahi pääle, julge
Süda selleks tungi täis –

Ronis mäel, kus tormi-hulge,
Kuristikud läbi käis,
Ajas tõuswa õhinaga
Põgenewat hirwe taga.

Üle kiwiharja, keelwa,
Hirw see hüppab heiuta,
Üle lõhe, äraneelwa,
Julgel wiskel jõuab ta;

Tema kannul kalju rinnal
Tõttab kütt; tal wibu winnal.
Aga häkki kaljunukil
Hirw see hirmul seisma jääb,

Waatab kuristiku kukil,
Haigutawat hauda näeb;
Kalju külg ees järsk ja sile,
Taga kütt, kel jalg nii wile.

Hirmu täis hirw waatab kaljult
Küti poole, kes tal ees;
Waatab palwel, aga waljult
Nooli juhib juba mees…

Mäewaim sääl õhu süles
Kerkib häkki orust üles.
Oma jumaliku käega
Kohkund hirwe kaitseb ta:

„Tahad surma tuua wäega,
Mees, ka minu juurde sa?
Maa pääl kõigil kohta, warju…
Miks sa kiusad minu karju?“

Fr. Schilleri järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 15. jaanuar 1898, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)