Rubriigiarhiiv: 1897

Detsember

V. Shukovi järele (?)

Mets ja maa nüüd magab
Lume katte all;
Hiilguseta taevas
Nagu pilve vall.

Surma vaikus piirab
Ümberkaudu mind.
Igatsust ja häda
Täis on minu rind.

Kus mu noorus jäänud
Elu lustiga?
Oh, nii väga ruttu
Mööda lendas ta!

Pole jõuudu, rõõmu,
Vanaks jäänud ma;
Lõpu kuu on tulnud
Minu elul ka…

Sakala nr 49, 4. detsember 1897, lk 3.

Siionistide rahvuslaul *)

(Saksakeelest.)

Kus sirge seeder pilvi kaisutab
Ja Jordan kiirelt laeneid veeretab,
Kus mulda, milles isad puhkamas,
Kord Makkabeide veri niisutas,
See kuulus maa, sääl mere rannalla,
On minu armas, püha isamaa.

Ja kui mind toorel käel säält tõugati,
Mind võõra maale kalgilt lükati:
Kuid süda viibib veelgi Siionis,
Pilk sinna poole pöörab pisaris,
Ma ikka sinna vaates palvetan
Mill jälle armsa isamaale saan.

Kui aga seab nii saatus vali, külm,
Et võõral pinnal enne kustub silm,
Siis vilu hauda mind nii pandagu,
Et idapoole seisaks suikun’d suu,
Et kustun’d silmil vaataks ikka ma
Siioni pool’, kus kallim kodumaa.

Sääl vaikses rahus ootan hommikut,
Mill isade süüd ükskord kustutud,
Mill kannatuste mõõt kord tasa saab,
Üks Messias mu ootmist lõpetab,
Kes kangel käel neid, kes laiali,
Toob kalli isamaale tagasi;

Kus sirge seeder pilvi kaisutab,
Ja Jordan virgalt laeneid veeretab
Kus mulda, milles isad puhkamas,
Kord Makkabeide veri niisutas,
Toob sinna kauni mere kaldale
Me’ püha isamaale uuesti.

R. Hansson.

*) Dr. Feldti luuletatud ja Baselis Siionistide kongressil (kus Kaananisse tagasimineku üle aru peeti) rahvuslauluks tunnistatud.

Sakala nr 46, 13. november 1897, lk 3.

vaikne armastus

Wilhelm Hauffi järele.

Oh võiksin küsida, mis tema silmist
Mull’ õnnestades vastu naeratab,
Miks, kui ma vaikselt tema kõrval kõnnin,
Ta lahke palge õrnalt punetab?
Kas teab ta, miks vaikivad mu huuled,
Mis imet igatsus mu rinnas teeb?
Oh teaksin ma, kas on see armu sära,
Mis õnnestades tema silmist keeb?

Mikspärast värises ta käekene,
Kui eila õhtu lahkusin ma t’ast?
Mis pani palgeid temal punetama,
Kui vaatsin silmi tale sügavast’?
Ta pani roosiõit, mis tale andsin
Sääl palveraamatusse hellasti.
Mikspärast? kuna ta ju roosikesi
On oma rinnal kannud alati.

Mikspärast vaikis ta, kui kõnelesin?
Kas teab ehk ta, et minu kurvas rinnas
Üks valus igatsus mull’ piina teeb?
Oh julgeksin ma Tiiukesel’ üelda,
Mis minul nii vaikselt õnnes joovastab!
Oh võiksin küsida, mis tema silmist
Mull’ õnnestades vastu naeratab!


Ernst Ilmatar.

Sakala nr 29, 17. juuli 1897.

Tasa

(A. F. järele Soomek.)

Tasa heljub õhuvoole
Läbi halja looduse;
Tasa avab lillekene
Õienupu õitele.
Tasa jah!

Tasa räägib linnusugu
Oma rõõmu ilmale;
Tasa voolab vulisedes
Ojakene meresse.
Tasa jah!

Tasa kaob kaunim iga,
Nooruspõli mööda läeb;
Tasa rõõm meil rinda täidab.
Tasa kurbdus kaduneb;
Tasa jah!

Tasa veereb ajavoole,
Tasa viib meilt aastad ta,
Tasa toob meil õnneõisi,
Tasa musta muret ka,
Tasa jah!

Tasa süttib südametes
Armuleek ka lõkkele;
Tasa, nagu ehavalge,
Kaob jälle kaugele,
Tasa jah!

Pöögelmann.

Sakala nr 23, 5. juuni 1897.

Kaugel, kõrges…

H. Büttner’i järele.

Üksikud mägede ladvad,
Üksik ka meri, nii lai!…
Maailma loomisest mõtteid
Tuul üle säält hõljudes tõi.

Nad mõlemad päratu kaugel
Ja suured nii lõpmata,
Ja just, nagu valitsev saatus
Nad kalgid ja armuta!

Ei koha sääl haljemad metsad,
Ei kuulu sääl laulmise häält,
Ei ial, kui kevade kinki,
Näe lehkavat lille sa säält.

Ei asu sääl soojemad soovid,
Ei õnnestav mõtete lend
Kuid avamas kohutav-võimsalt
Kurbmeelsuse väravad end.

***

Läeb läbi halja metsa
Õrn unenägu ööl,
See tasa kõigub, kohab,
Täis iludust ta veel.

Ja kõrge taeva võlvi
Nii särab tähte ra’ast;
Mul on, kui räägiks nemad
Küll igavest a’ast.

R. Hansson.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 30, 24. juuli 1897, lk 198-199.

Kasakate hälli laul

(Lermantovi järele.)

I.

Maga, pojuke, mu armas,
Häiju, häiju sa.
Kuu nii vaikselt hiilgab taevas,
Kiiku paistab ta.
Hakkan vestma muinas-lugu,
Laulu laulema;
Maga aga, suigu, uinu,
Häiju, häiju sa.

II.

Mööda kiva Teerek voolab,
Laeneid laksutab;
Kuri Tschetschen kaldab roomab,
Mõõka teritab;
Kuid su isa vana soldat,
Sõjas harjun’d ta;
Maga, kallis, rahul, õrnalt,
Häiju, häiju sa.

III.

Näed kord ise jõudvad ajad
Võitlus’ väljasi;
Julgelt sadulasse hüppad,
Haarad püssigi.
Sõtta sadula sull’ õmblen
Uhkelt siidiga…
Maga, maimuke, nüüd laulan
Häiju, häiju sa.

IV.

Saab s’sut kehast kangelane,
Kasak hingega.
Tulen sind veel saatemaie
Häigad käega…
Oh kui palju sellel öösel
Sala nuttan ma!…
Maga magusast’, mu ingel,
Häiju, häiju sa.

V.

Hakkan ahastades oot’ma,
Kurvalt kurtema;
Hakkan päeval palvetama,
Öösel ohkama;
Hakkan mõtlema, et tuska
Teeb sull’ võõras maa.
Maga mureta nüüd, puhka’
Häiju, häija sa.

VI.

Annan sulle teele kaasa
Püha pildi ma,
Mis, kui hakkad palvetama,
Enda ette sea;
Ja kui tõttad taplusele
Emat mäleta…
Maga, ilus pojukene,
Häiju, häiju sa.

R. Hansson.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 28, 10. juuli 1897, lk 189-190.

Teel

(A. Petöfi järele.)

Ma järel’ mõtlesin kõik tee
Kuis emat tereta,
Kas pühin palgelt kurbtus-vee, —
Kuis tuppa astun ma?

Mis magus sõna, meelitus
Küll kõlab kaunimast,
Kui käsi, mis mind kiigutas,
Mind rinnal’ surub vast?

Nii mõni magus sõnake
Ja valmis mõttes mul; —
Aeg juba igav, tasane,
Ehk hobu jookseb küll. —

Sääl astsin tuppa… emake
Mind surus rinnale;
Ta kaelas rippus hellaste
Kui oksal õrnale.

Elly Weltmann.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 10. aprill 1897, lk 118.

Pruudi unenägu

(Puschkini järele.)

Hulus torm ja pikne paukus,
Kuu end peitnud pilvedes, —
Meri mässas mürisetes
Pime’l ööl, kui ähvard’es …
Raske mure muljutusel
Lang’sid neiu silmist veed:
“Oh, nüüd, maru hullustusel
Kallim käimas mere teed!”

Kaua vaene haledaste
Palus püha pildi ees; —
Mõte viibis alaliste
Merel maru müra sees. —
Kui ju kell lõi kesköö tundi
Siis vast vaikne unehoog
Surus väsin’d silmad kinni,
Vaikis valu, hädaohk.

Magab ta — kuid rahutumalt
Vaim tal unes rännates —
Näeb ta laeva lagunevalt
Merel tormis, laenetes.
Ja siis oli, nagu lendaks
Tuttav vari salaja
Ja kui kuskilt kõrvu kõlaks:
“Pruut, oh ära nutta sa!”

Kalli sõbra hääl see tõesti …
Neiu süda tuikab sees, —
Vaatab veel, ja — tasakesti
Ilmub peigmees tema ees.
Kuid ta palgelt kadun’d jume,
Sära kustun’d silmadest,
Valgub merevesi tume
Sasis juuste salkudest.

“Oh mu kallim, koduranda
Sinu juurde ruttaks ma,
Rahutuma, armu kandva,
Leegitseva hingega!
Kuid mu üle juba voolas
Surma tooja laene pind …
Ei m’e enam siin maailmas
Ühenda’ või ial end’!

Kallim, kurvastus lä’eb mööda,
Ahastusel ots on ka,
Pärast pilk’set pime ööda
Koidu kiir saab kumama!
Ära kurda, et su elu
Ois ju närtsin’d kevadel:
Lootus vaigistagu valu …
Ühte saame ülevel!

Ela hästi! … idast kumab
Koidu piir ju punane,
Tuule hoog ju salus kohab,
Kuid — ei enam minule! …
Ohkades siis ära lendis
Armas vari rutuga
Ja säält kõrgelt kord veel hüüdis:
“Pruut, oh ära nutta sa!”

R. Hansson.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 8, 20. veebruar 1897, lk 61.

Kõrgus ja madalus

(Ainetel.)

“Kulla, ella emake”,
Palus linnu pojake’
“Pisuke on meie pesa,
Väljas kajab rõõmu kisa.
Las’ mind õue iluriiki,
Meie seltsiliste liiki!
Kõrgel sinab taeva võlv,
All on lilleline nõlv.”

“Oota, oota pojuke,”
Vastas vana linnuke,
“Küll ka ükskord aja lennul
Lahkumine tuleb sinul.
Oled väljas, siis su elu
Kohutavad surm ja valu:
Kotkas valvab õhu sees —
Võsas kaval jahimees!”

Ernst Ilmatar.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 4, 23. jaanuar 1897, lk 29.

Ojakene

Karoline Rudolphi järele J. S.

Sa ojake nii hõbevalge, selge
Kül tõttab ruttu edasi,
Ja mina seisan kaldal mõttes:
Kust sina tuled? lähed nii?

Ma tulen tumest kalju külest
Mu käik käib läbi rohtude;
Mu laente kohal lehvib hellalt
Me taeva kuju sinine.

Sest on mul rõõm ja rõõmus lapse meel;
Ma tõttan teeta edasi – – –
S e e, kes mind hüüdis kaljust üles,
Eesmärgil’ viib mind t õ e s t i.

Saarlane nr 23. 10. juuni 1897, lk 3.

Unenägu

Heine järele Elly Weltmann.

Sind igal öösel näen ma unes,
Et pigastad mul armsalt kätt,
Ja sinu julge ette heites
Ma valan valust silma vett.

Mu pääle sina õrnalt vaatad
Ja pääd nii tasa raputad,
Su silmad ime armsalt läikvad
Ja pisarad neist voolavad.

Mu kõrvu rääksid sala sina
Üht magust sõna viimaks sääl,
Üht lille kimpu nägin mina
Mis panid sa mu rinna pääl’.

Kui unest ärkasin ma üles,
Ei lille kimpu rinnal näin’d
Ja sõna, mis nii armsalt kõlas –
See oli meelest ära läin’d…

Saarlane nr 19, 13. mai 1897, lk 3.

Vanaduse kevade

Rückerti järele A. P.  – r.

Ma olin vanaks saanud,
Kurb kõlas minu viis;
Siis sind ma nägin, neiu,
Ja nooreks sain ma siis.

Ma tundsin talvet ligi
Kui langev haava leht;
Kui minu haua juurde
Veel ilmus kord üks täht.  –

Nüüd tahan mina õnnes
Nii kaua hõisata,
Kui viimaks mulla sülle
Ma heidan puhkama.

Sa õitsev roosipõesas,
Su õilmed tegivad,
Ei vanad armsad viisid
Veel rindus paisuvad.

Veel ükskord minult kõlab
Õrn armu-laulu hääl,
Et ööpikuks ma saanud
Su õitsva oksa pääl.

Saarlane nr 18, 6. mai 1897, lk 3.

Laulud järve ääres

Lenau järele A. Paulmeister.

III

Läbi metsa lähen mina
Sagedast õhtu a’al
Järve kaldale ja mõtlen
Sääl, mu neiu, sinu pääl!

Siis kui öö end välja laotab,
Kuu end näitab taeva seest,
Kõrkjad sala kohisevad:
Siis ma nuttan tasakest’.

Ma kui kuuleks siis su hääle
Läbi öise vaikuse
Ja kui kauks ta viimaks ära
Järve sügavusesse.

IV.

Pilvi ajab tuul
Üle metsa, soo,
Aga siisgi nad
Rahu mull’ ei too.

Kõrgeist pilvedest
Välgud langevad.
Ma kui näeksin sind
Järvel kõndivat.

Sa kui lendaksid
Selles loodus’ väes
Ja su juukste salk
Lehviks tuule käes.

V.

Vaikselt üle järve pinna
Kumab ilul lahke kuu.
Hõbedases roosi ehtes
Paistab kaldal iga puu.

Mina vaatan nuttes maha.
Kui ma su pääl mõtlen nüüd
Tungib minult hingest läbi
Nagu vaikne palve hüüd.

Saarlane nr 15, 17. aprill 1897, lk 3.

Laulud järve ääres

Lenau järele A. Paulmeister.

I.

Üle järve lahkub päike;
Vaikseks jääb mu üksik paik.
Lembri oksad lang’vad vette –
Ja see on nii sügav vaik.

Ju ma lahkusin mu armsast:
Silmist jooksvad pisarad!
Kurvalt kohavad siin lembrid,
Kõrkjad tuules kiiguvad.

Minu kurvastuse sekka
Paistad sina trööstides,
Nagu eha-täht veepinnalt
Vastu paistab särades.

II.

Öö ju jõuab; pilve salgad
Toovad vihma; valge vaht
Tungib marul kalda poole.
Järv, kus on su eha-täht?

Aga järvelt vastu paistab
Ainult pimedus ja öö. –
Ei ka sinu arm ei tungi
Minu kurvastusesse!

Saarlane nr 13, 1. aprill 1897, lk 3.

Ema

Sturmi järele I.

P o i s s nuttab – ema hellalt hoiab
Ta kallikest küll käte pääl,
Kuid nõder nutust erutatud
Ei taha unest teada veel.

Siis ema laulusid tall’ laulab,
Ja magusamaks saab ta hääl,
Ja üle väikse voodikese –
Koob uni nõidusringi tääl.

Ja kui see viis nii mahelt heljub,
Jäeb vaiksemaks ka nutmine,
Ja väikse kinnivajund silmist
Vee-pisar pilgub eemale.

Siis ara käega hellalt katab
Ta magajat veel vaibaa;
Küll suutleks ka – ei seda’p julge
Vast äratab õrn musu ta!

Ta vaatab tad nii kaua, kaua –
Läeb ära, tuleb usinast’
Ja teeb mis järel’ ei või jätta –
Ta kummardab ja suutleb last!

Siis vajub, tõusvas tänu tundes
T ä i s õ n n e voodi ette ta!
Loeb kindlat palvet tasa sõnal
Ja läheb rahupaika ta.

Saarlane nr 9, 4. märts 1897, lk 3

Kasaka hällilaul

Maga, laps, mu mususuuke,
Uinu hellaste.
Vaikselt vaatab selge kuuke
Sinu hällissee.

Vestan sulle muinasjuttu,
Laulan ladusalt.
Pane silmad kinni ruttu,
Maga magusalt.

Kalju kaisus Terek voolab,
Laineid laksutab;
Kuri tshetshon kaldal roomab,
Mõõka teritab.

Aga sinu vapper isa
Harjund sõjamees:
Maga, laps, et pole kisa,
Hellast’ kätki sees.

Küll käsk jõuab tänavasse,
Viib sind sõdima;
Julgest hüppad sadulasse,
Võitled püssiga.

Siidiga sull ära ehin
Sõja sadula…..
Maga, laps, su laugelt pühin
Nutu pisara.

Nähes tõused kangelaseks,
Tubliks kasakaks;
Teele sulle kaasaliseks
Tulen saatijaks.

Palju pisaraida sala
Nutan viimsel ööl!…
Puhka nüüd, mu ingel, tasa,
Veel sa pole tööl.

Küll siis mure piina tunnen,
Ootan troostita;
Päevad otsa su eest palun,
Öösel valvan ma.

Mõtlen, kuis sul võõral rajal
Igav elada…..
Maga, kallis, rinna najal,
Nüüd veel kodus sa.

Teele sulle kaasa tuleb
Püha kujuke.
Kui su süda palves põleb,
Ette sea see!

Jah, kui valmis võitlusele,
Mõtle ema pääl!…
“Äiku, kussu, kullakene!”
Laulis sull’ ta hääl.

1885. Lermontovi järele A. bb– .

Postimees nr 246, 3. november 1897, lk 2.

Niitmata põld

Hiline sügis… ju kured* on läinud,
Lehtpuud on paljad: külm üle neist käinud.

Niitmata seisab üks põld aga veel…
Vaatad sa teda, sul kurvaks saab meel.

Viljapäid sääl nagu rääkimas kuuled:
“Juba siin puhumas sügise tuuled,

Painduma sunnivad põrmuni meid,
Terad on valmis; tolm rikub ju neid.

Öösel on hulkuvad linnud meil kallal,
Lõhuvad seda, mis seisab veel jalal.

Jänes meid tallab, torm peksab meid väes,
Kus meie kündja, mis töö on tal kaes?

Kanname teistest ehk kõhnemat vilja,
Et meid veel põllu pääl hoitakse hilja? –

Teri kui teisedgi oleme täis,
Kelle pool ammugi niitja ju käis…

Ega meid selleks vast külvatud siia,
Et meie tulu tuul mulda võiks viia.”

Tuul aga kostab: “Aeg muutuse tõi:
See, kes teid külvas, ei aidata või.

Küllap ta teadis, miks külvama tõttis,
Tööd aga ülejõuu omale võttis;

Nüüd on ta haige, ei söö, ega joo;
Tervis ei tule, ei kergitust too.

Nõrgad need käed on, mis kündsivad vagu,
Töödest nüüd enam ei saa nemad jagu;

Silmad on tunid ju otsas on hääl –
Laulu ei kuulda nüüd väljade pääl,

Nagu vast enne, kui tervise rammus
Atra siin juhtides kündja veel sammus.

* Vene keeles on грачи – väiksed, mustad varesed; aga et need meil tundmata linnud on, kirjutasin ma “kured”.

N. A. Nekrassovi järele Jakob Tamm.

Postimees nr 208, 17. september 1897, lk 2.

Sauna rahvas

Õhk on halb ja suits nii kibe,
Põrand prügine,
Laud on toidust, rasvast libe,
Lagi nõgine.

Leib ja vesi jatkuks toidul,
Kare nende jutt;
Juba varajasel koidul
Kuulda laste nutt.

Puudus, vaesus eluaja –
Surm kord päästab sest.
Oh, neist õppida meil vaja
Usku, kannatust.

Nikitini järele O. Hinzenberg.

Postimees nr 195, 2. september 1897, lk 3.

Vihma käes

Mäletad: ei olnud vihma ega äikest
Pilv sääl tõusis üles, tikkus peitma päikest.
Kodust eemal meid ta kuuse alla sundis…
Seda hirmu, rõõmu, mis sääl süda tundis!
Vihm ja päikse paiste – väljas lausa vesi –
Olime kui puuris siis me kahekesi.
Meie ümber nagu pärlid vilkusivad:
Okste vahelt alla piisad tilkusivad;
Langes sääl neid läikel palju sinu päha,
Värdli alla ka ei veerenud neid väha…
Mäletad: kuis vaikis meie naer ja nali
Siis, kui pääde kohal mürin veeres vali;
Minu ligi sina vajusid sääl jõuga…
Oh sa mõnus vihm, sa torm, et tulid kõuga.

N. A. Maikov’i järele Jakob Tamm.

Postimees nr 77, 3. aprill 1897, lk 2.

Pilt

Vaata: toas põleb tuli,
Tütarlapse ees
Istuvad sääl talumehed
Vaikse mõtte sees.

Sõrme abil iga sõna
Kinni pidades
Loeb ta neile, mis on kirjas,
Trüki-ridades.

Tasa, tasa kuulutavad
Mehed tütarlast,
Naestel lapsi vaigistada
Käseb mõni vast.

Naesed lapsi imetavad,
Et ei karjuks nad.
Kuna kõigest hingest
Kirja kuulavad.

Taat, kes ammugi ei tulnud
Alla ahju päält,
Teravasti vaatab –
Küll ei kuule häält.

Miks nad last nii kuulatavad?
Kas nii tark on ta?
Ei! Ta üksi terves külas
Oskab lugeda.

Pikkamisi, peatades
Iga sõna pääl
Luges vabaduse teate
Nendele ta sääl.

Meestele küll kirja mõte
Tumedaks jäi veel,
Siisgi tundvad, tundvad nemad
Koidu kuma eel.

Ja see koit! – ta tõuseb, vennad
Öö nüüd mööda läeb.
Tulev põlv vast täielikult
Päeva valgust näeb.

Pimedus küll turtsub vihas –
Tuleb päev, ei jää!…
Eks ma prohvetlikul pilgul
Tema valgust näe.

Sääl ta paistab juba palgel,
Silmas särab väes
Sellel tütarlapsukesel,
Kellel raamat käes.

Vabadus on – vennad, kuulge! –
Algus-aste veel
Mõtte valda, kus on valgus,
Vaimu valgus eel.

A. N. Maikovi järele
Jakob Tamm.

Postimees nr 76, 2. aprill 1897, lk 2.

Talve õhtu

Torm, see pilvil taevast sulub
Veerleb lumes välja pääl,
Vast kui hunt ta õues hulub,
Vast kui laps ta nutab sääl.
Katusel vast kahinaga
Õlgi tema raputab,
Vast kui teemees akna taga
Kärmelt, kärmelt koputab.

Meie vana majakene
See on kurb ja pime ka…
Akna ees miks, eidekene,
Kõnetuks jäid korraga?
Kas ehk maru mühamisest,
Vanakene, väsisid?
Või ehk värtna vuramisest
Une sülle uinusid?

Eidekene, meel sul mures –
Tule, joome, kus on kruus?
Kurbtus kaob joogi juures,
Rõõmulaul saab lahti suus,
Laula, kuidas mere taga
Tasa elas tihane,
Kuidas neiu, noor ja vaga,
Vett läks tooma, varane!

Torm, see pilvil taevast sulub,
Veerleb lumes välja pääl,
Vast kui hunt ta õues hulub,
Vast kui laps ta nutab sääl.
Eidekene, meel sul mures,
Tule, joome, kus on kruus?
Kurbtus kaob joogi juures,
Rõõmulaul saab lahti suus.

A. S. Puschkini järele
Jakob Tamm.

Postimees nr 72, 28. märts 1897, lk 2.

Suurustus

Kärbes istus härja sarvel,
Tuli põllult temaga,
Vastulendval’ parmuparvel’
Hakkas uhkelt rääkima:

“Teie laisad verekaanid
Aega muidu viidate.
Minul hoopis teised plaanid —
Töölt ma tulen, virgake.

“Mis sul tööks siis?” ütles ruttu
Parmukari kärbsele,
Kes ka kohe algas juttu:
“Põllul meie kündsime!”

Ainetel J. N.

Postimees nr 36, 13. veebruar 1897.

Oh õitsegu need vaiksed päevad

Saksakeelest V. Grünstamm.

Oh õitsegu need vaiksed päevad,
Nii selged, imeilusad!
Nad rinnast õrnalt läbiläevad,
Kui kaunid kandlihelinad.
Ja rikkumata taevarahu
Mu süda täis saab igavest,
Ei hingesse see õnn kõik mahu,
Mis särab armusilmadest.

Oh õitsegu need vaiksed päevad! –
Miks vanu haavu puutuda!
Las’ unustuse rüppe jäevad
Nad igaveste uinuma.
Nüüd on veel asja rõõmustada,
Veel aeg, et olla õnnelik,
Veel õieline elurada,
Veel eemal tume tulevik!

Oh õitsegu need vaiksed päevad!
Torm tõuseb liialt varagi.
Küll uusi pilvi silmad näevad
Ja lained tõusvad taevani …
Sest õistku nad, sest ilutsege,
Mu ihkav süda, hing ja meel!
Kõik mustad varjud, taganege!
Veel õnnepäike paistab, veel …

Olevik nr. 28, 15. juuli 1897, lk 634.