Oh õitsegu need waiksed päewad

Saksakeelest W. Grünstamm.

Oh õitsegu need waiksed päewad,
Nii selged, imeilusad!
Nad rinnast õrnalt läbiläewad,
Kui kaunid kandlihelinad.
Ja rikkumata taewarahu
Mu süda täis saab igawest,
Ei hingesse see õnn kõik mahu,
Mis särab armusilmadest.

Oh õitsegu need waiksed päewad! –
Miks wanu haawu puutuda!
Las’ unustuse rüppe jäewad
Nad igaweste uinuma.
Nüüd on weel asja rõõmustada,
Weel aeg, et olla õnnelik,
Weel õieline elurada,
Weel eemal tume tulewik!

Oh õitsegu need waiksed päewad!
Torm tõuseb liialt waragi.
Küll uusi pilwi silmad näewad
Ja lained tõuswad taewani …
Sest õistku nad, sest ilutsege,
Mu ihkaw süda, hing ja meel!
Kõik mustad warjud, taganege!
Weel õnnepäike paistab, weel …

Olevik nr. 28, 15. juuli 1897, lk 634

Ära eksinud

Max Kalbecki järele B. Weber.

Meid wiiwad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist wii koju,
Ei üksgi sihile.

Ma eksisin neil teedel –
Nüüd süda jahtunud:
Mul on, kui oleks hauas
Mull ase walmistud,

Kui oleks kuldsel armul
Jää, lumi katteksa,
Kui otsiks tema jälgi
Ma ilmas asjata.

Meid wiiwad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist wii koju,
Ei üksgi sihile.

Olevik nr. 7, 18. veebruar 1897, lk 163

Noor süda

Nad ütlewad, ma wana
Ei, pole tõsi see,
Küll iga minul kaswab,
Kuid süda on nooreke.

Eks waata, kuda loodus,
On ehtind enese?
Ta noor on ikka aina,
Ei ial wanane.

Küll wahest talw ja sügis,
Tad nagu wanandab.
Kuid tuleb aga kewad’,
Ta kohe nooreks saab.

Nii minu põues lugu
Kui looduses sa näed,
Sääl süda tunneb sooja,
Ei köida t’ad külma wäed.

Ma tunnen elutungi,
Ja lootusid aina weel,
Mu hinges elutseb tuli,
See soendab mind eluteel.

Mis kõrge ja kaunis ja auus,
Selleks täidab mind waimustus,
Ja piisalt põues peidus,
On aina noor – armastus.

Soomekeelest K. H. järele.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 12

Köike alga Jumalaga

Ümberpannud Ida.

Sa kõike alga Jumalaga!
Ja lapselikult teda usu täiesti,
Sa oma jõuu pääl’ ära looda;
Sest a l a n d u s sind hoiab langemast
Sa kõike alga Jumalaga:
Kes teda juhiks wõtwad teel,
Eesmärgile need saawad ikka;
Neil kõigil kinni’tud on meel.
Sa kõike alga Jumalaga!
Siis wäge jõudu saadab ta.
Wõid rõõmsalt tegu lõpetada,
Sest see on tehtud Temaga.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 9

Pühade tundmus

Kuis ülendad sa waimu pörmuwilust,
Sa kullast säraw kewadene päik’!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust –
Kus ial astun – öitswa lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldawalt hõiskaw linnu-koor;
Nii sammun jälgedeta sügawusse,
Kus ringi roheline metsaloor.

Mis magus õhk siin tõuseb lilleluhas,
Kus loodus sajakordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhulaintel lahtelt ligineb.
Ja puude ladwul heljub mahus müha –
See ohwri õhk käib taewawõlwini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt wajub põlwili.

Ma tunnen eluwaimu tulekeeli
Siin mööda lehwiwat mu otsa eest:
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igawest.
Ei mõte enam palwe sisse mahu –
Kaob wärwiilu päik’se helgissa,
Ja minu rinnas hingab önnis rahu,
Mis ühtgi tunnistust ei tarwita.

E. Geibel’i järele Elise Aun.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 3

Jumal on me kindel linn

Jumal on meie kindel linn
Ja kilp ja möek ning oda:
Ta aitab oma rahvast siin
Ta kaitseb oma koda,
Ehk pölegu meil eel
Waenlase wiha meel,
Ehk suur ta kawalus
Ja hirmus tugewus,
Et pole maa pääl sarnast.

Ei saa küll meie omast wäest
Waenlase wastu pandud,
Kuid tema wöitleb meie eest,
Kes Isast meile antud.
Sa tunned teda wist?
Ta nimi Jeesus Krist!
See Issand Seebast,
Muud pole Jumalat,
Saab meile wöidu andma.

Ehk olgu ilm täis kuradid,
Kes tahaksid meid neelda,
Ei karda meie kedagi,
Neid Jumal tahab keelda!
Ehk kurat mässaku
Ja wihas turtsugu,
Ei siiski wöimust tal,
Sest ta on kohtu all,
Uks söna lööb ta maha.

See söna ikka seisma jääb,
Ehk müristagu pörgu:
Ehk maa ja taewas hukka läeb,
Ei Jeesu kirik nörgu!
Ei vötku kurje nöuu
Meilt ihu, wara, auu:
Et mingu igawest!
Ei saa nad kasu sest:
Ta riik jääb siiski meile!

Martin Luther 1483 – 1546

Amerika Eesti Postimees nr 1, 1. märts 1897, lk 1

Öösel

Nüüd mööda päewakära
Öö pime tuleb eel.
Ja kõrgel taewas rändab
Kuu tasa oma teed.

Sean rõõmsalt käsa kokku,
Ma tean, Sa walwad mind!
Mu Jumal ja mu Isa
Näen enda ligi Sind.

Sa waatad läbi tähte
Mu kambri sisse ka,
Ei öö sind tohi keelda,
Sest w a l g u s oled Sa.

Sa näed mu südamesse,
Tood troosti rahuga.
Mu palgelt pisart pühid
Nii õrnalt, salaja.

Saksa keelest Maarja.

Linda nr. 14, 10. aprill 1897, lk 216

Kas kunagi?

Ma Ölimäel olin palwel,
Ja nutsin sääl pisaraid, werd,
Ma wiibisin öösel walwel,
Et päästa saaks pattudest sind
Oh, kas ka kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kandsin kibuwitsa krooni,
Mind peksti piitsadega,
Mu keha täis wermeid, jooni –
Ma mötlin siis alati sind,
Oh kallis, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kannatin pilget ja teotust,
Sain pölatud igalt poolt,
Ma tundsin piina ja raskust,
Et selle eest päästa sind.
Oh armas, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Weel surres ma palusin: Anna,
Oh isa, andeks ta süü!
Ja taewasse teda kanna –
Sest armus mötlesin sind.
Oh wend, oh öde, kas kunagi
Seda tunned, ja mötled mind?

Maad, taewastgi täitis walu,
Kui kannatin sinu eest,
Ma sellega maksin su wöla,
Ja päästsin wande alt sind.
Oh hing, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Sa patune, kallis olid mulle,
Weel taewas Su eest palun ma,
Sääl ase on walmistud Sulle.
Sääl aina ma mötlen sind.
Oh inime, kas kunagi sina
Seda tunned, ja mõtled mind?

Soomekeelsetel ainetel.

Linda nr. 11, 20. märts 1897, lk 173

Talwelaul

Lund ja lund ja ikka lund!
Loodus uinub talwe-und!
Külmad hanged katwad maad,
Orud, mäed, wäljad, ra’ad.

Sooja tuba omale,
Asutanud inimene.
Lee ees tuld sääl kohendab,
Suweks mõtteid mõlgutab.

Metsalaanes sügawas,
Karu, kõrbekuningas,
Külma kartes pesasse,
Tikkund talwe-unesse.

Aga wäike warblane
Temal, näe, soe rinnake!
Wäike süda tuksub tal,
Wapralt talwekülma all.

Warblane, waat, siristab
Kuni suwi maale saab, –
Lund ja lund ja ikka lund,
Loodus uinub talwe-und.

Soome keelest Yrjö Weijola järele H. Prants.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 18

Mu pärisosa

Mu seltskond puhkab Tartus
Sääl surnuhaualla.
Mu kirjaline õigus
On sinna saada ka.

Mu eluaegne ase
Mu naese südames,
Ju enne seda teadsin,
Kui seisin altri ees.

Miks ei wõi rahul olla
Ma omanikuna?
On ju mul terwe taewas,
Kuus jalga mulda ka!

Ernst Lenbachi järele K. E. Sööt.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 5

Tondid

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista; pilwed ees;
Tuimalt läbi lendwa lume
Tungib walgus tuisu sees.
Sõidan, sõidan, püsi pole;
Kõlinal käib aisakell;
Küll on tüütu, küll on kole
Laial wäljal lumisel,

„Lase sõita!“ – „Sõit ei läha!
Hobused on wäsinud.
Jälgi pole kusgil näha, –
Tee on ära tuisatud…
Mis sääl teha, herra, sajab;
Kuhu jõuame, kes teab…
Tont meid wistist kõrwa ajab,
Mööda wälja ümber weab.

Waata, sääl ta ongi, risu,
Lumega mind loobib nüüd,
Waata, eks ta hobust kisu;
Orgu püüda meid tal püüd.
Sääl ta wersta-postiks muutus,
Seisis otse sõidu ees;
Sääl kui säde silma puutus
Kadus jälle tuisu sees.“

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista, pilwed ees;
Tuimalt läbi lendwa lume
Tungib walgus tuisu sees!
Wastupidamist on wäha,
Aisakell jäi häkki wait;
Saan ei nihku… „Mis sääl näha?“
– „Kas on känd, wõi hundimait?“

Tuul see hulub, tuul see nutab,
Hobused need norskawad…
Hirmutaja ära ruttab,
Silmad wäljal wälguwad…
Hobused need saawad hoogu,
Kõlinal käib aisakell…
Waimud löövad endid loogu
Lagendikul, lumisel.

 

Laiad, pikad, nagu londid,
Waewalisel walgusel
Lennul keerlewad need tondid,
Nagu lehed sügisel.
Kuhu endid küll nad weawad,
Miks nad kurwalt laulawad?
Kas nad nõia pulme peawad,
Kodukäijat matawad?

Tuiskab, sajab; öö on tume
Kuu ei paista; pilwed ees;
Tuimalt läbi lend’wa lume
Tungib walgus tuisu sees.
Tondid laialt lennul julgel
Kõrgel, kõrgel keerlewad,
Wingumisel, waljul huilgel
Minu südant muljuwad.

A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 51, 18. detsember 1897, lk 408 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Mu wäike kandlikene

Mu wäike kandlikene
Wist oli wäsinud,
Ei keeled helisenud –
Ta oli uinunud.
Sääl kuldne koitu kerkis
Mul idas iluga,
Ta kiired suudlesiwad
Mu kannelt armuga. –
Ja kuula, tasa, tasa,
Kui unes hellaste
Mu wäiksest kandlest weeres
Siis ärkan’d armule.

Ainetel E. Enno.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 50, 11. detsember 1897, lk 400 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Tütrele

A. Maikowi järele Jakob Tamm.

IV

Ei olla wõi, et kuri ta!
Ta elab weel, ta üles ärkab!
Näe, näe, nüüd tahab rääkida,
Teeb silmad lahi, naerab, märkab,
Mind märkab ta ja kaelustab,
Siis aru saab, miks nutan mina,
Ning mulle õrnalt sosistab:
„Näe tühja ka, mis nutad sina!“
Oh ei… on wait… ei tõsta häält…
Ei liigu…

1867.

V

Juba ta puusärgis on
Õitega piiratud nüüd!:..
Aga mis warjud on need
Walgetes riietes sääl?
Kas on ta lootused wast,
Mõtted, mis elu sees kõik
Seltslasteks oliwad tal;
Need, kelle kaasas ta käis,
Kellega kõneles ta,
Kes teda saatsiwad siin
Metsa sees wäljade pääl?
Sõnata nutawad nad,
Leinates kaelatsi koos
Ümber neilt lahkunud õe…
Nutawad… aga ta weel
Naeratab nendele … Näe!
Näe, neile naeratab ta…
Oh sina armuta surm!

1867.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 14. august 1897, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Tütrele

A. N. Maikowi järele Jakob Tamm.

I

Ju waatas uue tähe läige
Mu hingesse, kus tume ilm –
See on mu tütrekene wäike,
See on ta selge, puhas silm.
Ma tema selgest, puhtast silmast
Näen midagi kui jäädawat,
Mis tungib läbi sellest ilmast,
Näib kaugusesse waatawat.

1856.

II

Ta waewalt, waewalt wast ju hakkas rääkima,
Ka waewalt käima sai, kiuid siisgi naiste kuju
On temas näha ju, täis edewuse tuju …
Kui kutsun teda wast suuandmisele ma
Ja sõnad kallimad kõik kulutan ju ära, –
Ta hoidja kaela poeb ja naerab, silmis sära,
Käed tema ümber lööb, ja kärmelt, palawalt
Ta palgeid musutab nii mitu, mitu sõõmu,
Ning üle õla siis mind waatab kawalalt; –
Mu nähtaw kadedus ju temale teeb rõõmu.

1857

III

Need lapse silmad, oh kuis julgelt waatawad
Täis õnne, õrnust, hääd nad kõikidele silma –
Kas inimestele, kes saadetud on ilma,
Ning nende kohal nüüd nii õrnalt heljuwad.

(Pooleli.)
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 7. august 1897, lk 256 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

 

Minu sõber

Wabalt ümber pandud.

Mul sõber roosi-oksal haawas sõrme –
Haaw oli tilluke ja tühine –
Ta sidus seda kinni hoolsaste
Ja pääle pani parandawa salwi.

Ja iga päew ta küsis järele:
„Kas sõrme haaw weel walu teeb ta sulle?“
Ma naeratades tõendasin talle:
„Ei walu pole ta mul teinudki.“ –

Ja nüüd ta hoolimata sõnadega
Mu hinge haawanud on armuta –
Hääst sõnast wõiksin abi leida ma,
Kui wõitlen raske walu, kurbtusega.

Ja imet, ta ei küsi kordagi –
Waid waikselt, külmalt wõib mu walu waata –
Ei abi ei ei tea, ei taha saata –
Kaastundmus, kuhu oled jäänud sa!

Elise Aun.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 31, 31. juuli 1897, lk 248 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Hilja

Nad hauda on wõtnud sind kanda,
Ei teada nüüüd enam wõi anda
Ma sulle, kuis päewad ja ööd
Sinule tegin tööd.
Oh, palju ma tegin wiga,
Kui mõtlesin: pikk on iga
Ja pikk on elutee…
Ma wiiwitasin ja ootsin
Ja paremaid päewi lootsin,
Nüüd aga – hilja see!

Fr. Th. Vischeri jär. P. Grünfeldt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 30, 24. juuli 1897, lk 240 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Elusõit

Ehk raskesti koorm pääle lasub,
Kuid wanker weereb kärata.
Hall wanake – aeg, pukil asub,
Oh wankert kindlalt juhib ta.

Rind paisub rohke õnne sunnil,
„Las’ käia!“ rõõmsalt hüüame,
Kui wara hommikusel tunnil
Meil algab kaunis sõidutee.

Ju lõunel wäsimus meid wõidab –
„Oh tasamini!“ palume,
Kuid wanker wanawiisi sõidab
Siin üle orge, küngaste.

Ja õhtul wagusi me jääme,
Sõit tuimaks ju on teinud meid,
Nii suikudes me öösse lääme, –
Aeg aga ajab hobuseid. –

Pushkini järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 30, 24. juuli 1897, lk 240 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Süda ja meri

Hukka lä’eb lootuse järele lootus,
Aga ei südamest kustu ootus;
Just nagu hoole lä’eb järele hoog,
Aga ei wähene merewoog.

Et peab tõusma ja wajuma laine,
See on ju merede eluaine,
Ja et peab lootma ikka rind,
See ongi südame eluhind.

Fr. Rückerti järele P. Gr.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 19, 8. mai 1897, lk 152 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Taline tee

Läbi õrna udusüle
Kuu see tungib kõrguses,
Kurwa lume-wälja üle
Kurba walgust külwates.

Mööda maanteed, pikka, pikka,
Saan see sõidab sahinal,
Kellukene kõlab ikka
Ühesoodu aisa all.

Misgi tuttav hinge täidab
Postipoisi laulmisest;
Laul kord rõõmuküllust näitab,
Kord ta kaebab kurbtusest.

Muidu ümbrus tühi, waga –
Pole tuld ei talu sääl…
Werstapostid üksi aga
Wälkumas on wälja pääl.

Igaw, tüütu… Homme juba
Olen, Liina, Sinu pool…
Kamin köeb… Soe tuba…
Sind mul näha ainus hool.

Kella seier kiirelt rühib,
Warsti keskööd näitab ta;
Kesköö wõõrad wälja pühib,
Meid ei aga lahuta…

Tee on tüütu… Suik ju sume,
Sulub postipoisi suud…
Kellukene kõlab, kume, –
Udu-wari katab kuud.

A. S. Puschkini järele J. Tamm
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 16. jaanuar 1897, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)