Raheli kaew

Karl Geroki järele G. E. Luiga.

Õhtu päike Haranis weereb juba madalale,
Noormees, wäsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, wenna wihal lahkuma.

Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Wõeras rahwas, wõeras maa toowad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Wennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?

Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”

Neiu silmad särawad tall’, kui õnnetähed taewast,
Wõersil leiab kodu ta, leiab rahu reisiwaewast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendawad kui päewad, saak tal kaswab külluses.

Igal pool, kus taewa wõlw warjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Wägewama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema waim neil pühendab.

Ei sa muidu, rändaja, taewa redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su wägew karjane
Wiib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.

Kussa Jordan kastab maad, wõid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlwili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma wäärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.

Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074

Wiimane palwe

Saksa keelest (Düna Zeitungist) C. Hermanni järele
B. Weber.

Suud tahan anda, armsam, sul
Ma wiimast korda weel,
Et lahkumise tunnil mul
Nii kurb ei oleks meel.

Kätt surudes sa tröösti mind,
Sest jääd’walt lahkun ma:
Ei ial isamaad ja sind
Ma waene näha saa!

Olevik nr. 42, 17. oktoober 1895, lk 996

Maria Stuarti laul

Prantsuskeelse laulu järele, mis Maria Stuart aastal 1542 Prantsusmaalt lahkudes luuletas

L. Eichwaldt

Hääd terwist, kallis Prantsusmaa,
Mu kaswukoht, kus rahu sees
Ma rõõmu tundsin lapsena:
Sa kaod kui udu silma ees.

See laew, mis sinult kannab mind,
Wiib poolt mu waimust endaga,
Kuid teine pool ei jäta sind,
Maid jääb su juurde elama.

Sääl kõndes kadund õnne raal
Saab ta mu südant sundima,
Et kõigel oma elu aal
Sind meelest ta ei unusta.

Olevik nr. 36, 5. september 1895, lk 859

Lõwi kaswatamine

Krõlowi mõistujutt. A. Grenzsteini tõlge.

Jumal kinkis lõwile
Noore priske pojukse.
Enne weel kui möödas aasta,
Pojukene tõusis maasta,
Tuli wälja pesassa
Kuningana sammuma.

Isa hüüdis rõõmuga:
See mu järeltulija!
See käib auusalt isa rada –
Seda tarwis kaswatada
Suure riigi kuningaks,
Walitsejaks wägewaks.

Kes on, keda lasen ma
Poja tsaariks kaswata,
Et ta auusalt krooni kannaks,
Riigil’ rahwal’ rammu annaks?
Lõwi isa küsis nii,
Ajas asju aegsasti.

Wõtan wahest rebase?
Ta on tark ja terane.
Kui ta kuulus waletaja!
Rikub kuningliku maja,
Rikub noore kuninga,
Kes on t õ e tõsteja.

Wõtan müti? Olla ta
Kange korrapidaja.
Aga mütt ei kaugel’ näe,
Kitsast urkast ta ei läe.
Walitseja üle maa
Peab wabalt waatama.

Aga lõupart? Wägew mees
Raske sõjakunsti sees!
Kuid – ei tunne politikka,
Eksib tsiwiilasjus ikka,
Ainult kange lõhkuja –
Riigil tarwis kosuda. –

Lõwi otsis hoolega –
Parajat ei leidnud ta.
Olid ühel suured head,
Olid tal ka suured wead.
Kaswatada kuningast,
Seks on tarwis kangelast.

Kotkas, õhu kuningas,
Oli kõrgel lendamas,,
Nägi, kuida lugu paha,
Tuli pilwe piirilt maha,
Wõttis kuulsa kuninga
Oma hoolde kaswata!

Isa-lõwil rõõmus meel,
Et kord asi õigel teel:
Walitsejat walitseja,
Suure riigi talitseja
Tahtis targaks õpeta’,
Isa muret lõpeta’.

Lõwikene lõbuga
Wõttis õppust kotkalta.
Armurikas linnupere
Kandis üle maa jka mere
Noore lõwi kuulsuse.
Kiitust, tänu kotkale!

Sõudis aasta, sõudis kaks,
Lõwi kaswis kangemaks;
Isa teda kodu ootis,
Riik tast rohket rõõmu lootis.
Wiimaks jõudis kodu ta
Koolitarkust näitama.

Riigi suured ülemad
Lõwi juurde tõtsiwad;
Rahwast murrus kokku sõudis,
Lõwi koolist kodu jõudis,
Isa teda kaisutas ­–
Kuis see rõõmu paisutas!

Poeg, nii tõstis isa häält
Kuningliku trooni päält,
Mina astun alla hauda,
Sina walitseja-lauda:
Ütle, kuida mõtled sa
Riiki, rahwast õnnesta’!

Isa, seda olen ma,
Kätte õppind kotkalta:
Loomi tarwis õpetada
Käima uue aja rada –
Õpetan neid hoolega
O k s a l   p e s i   p u n u m a.

Hilja troonilt hüüeti,
Parandust weel püüeti:
Poeg, su kaswatus läind luhta
Pääd sul tuleb uuest uhta –
Kui sa walitsejaks saad;
Tunne rahwast, tunne maad!

Olevik nr. 28, 11. juuli 1895, lk 666

Sind armastan

Prantsuse k. –rgn.

Sind armastan ma kuni lilled ilul
Weel sinu kodu õied ehiwad,
Ja kuni kuldsel kewadisel wilul
Weel linnud leht’des armust laulawad.

Sind armastan ma, kuni tähtesära
Weel õhtal hoowab sinu kambrisse,
Kui kuldne koit a’ab pimeduse ära
Ja annab aset uue päewale.

Sind armastan weel siis, kui truuduseta
Sa armuwande murrad, tõotuse;
Ehk süda mul küll lõhkeb lootuseta –
Ta tuksub siisgi ainult sinule.

Olevik nr. 25, 20. juuni 1895, lk 594

Kewade usk

Karl Geroki järele G. E. Luiga (M. Vogelbergi puulõikega).

Kui waatan kõike loodust kewade,
Kus mets ja muru roheliseks kiirwad,
Kus õite ilu ilmub oksale,
Kus öödgi läbi linnud laulma jäewad:
Siis woolab lootus minu hingesse,
Ei usu ma, et käes ju wiimsed päewad,
Mil kõik see ilm, mis patust rikutud,
Saab kohtumõistjast põrmu lõhutud.

Mu palgele kui armusõna tooja
Siis puhub lõunatuul nii lahedalt,
Mu meelest on, kui hoiaks helde Looja
maad otse emakätel hellemast’:
Weel wiigipuu saab ühe suwe sooja,
Weel päikse paistel, kastet ülewalt,
Weel arm tal ühe aasta aega annab,
Kas ometi ta wiimaks wilja kannab!

Ja kui siis lapse pääle waatan ma,
Ta silma, mis on waga, walskuseta,
Kes waatab loodust puhta rõõmuga
Ja kelle süda kedagi ei peta –
Siis jälle ma ei taha uskuda,
Et rahwa sugu lugu lootuseta,
Et ta on kuiwand puu ja kõlbmata
On mujale, kui tules põlema.

Siis rõõmustab mu meel, et Looja pale
Weel täitsa kadund pole looduses,
Weel sünnib lapsi meie Jumalale,
Kui kastetilku koidupuna sees.
Kes teab, mis sestgi lapsest nähtawale
Kord tuleb, prohwet, ehk üks mägimees?
Sest Jumalal on teesid mitu sada,
Kuis oma usu wõtab awaldada.

Olevik nr. 24, 13. juuni 1895, lk 570

Hoia

H. Lingg. A. Grenzsteini tõlge.

Künnilind, oh kuule mind:
Hoia laulu-pugu!
Künnilinnu kaunim lugu
Saatis puuri tema sugu.

Künnilind, kuule mind,
Laulu lõbu hukkab sind.

Lilleke, nii lõbune,
Ära nõnda sära!
Kes su imesära näeb,
Kohe noppima sind läeb,

Lilleke, lõbune,
Sära saadab surmasse.

Neiuke, nii nägune,
Waata warmalt ette!
Oled linnu, lille sugu:
Mõtle nende kurba lugu!

Neiuke, nii nägune,
Waata ette warmaste.

Olevik nr. 21, 20. mai 1895, lk 498

Tondid

A. Puschkin’i järele –rgn.

Pilw, see tormab, pilw, see keerleb,
Pilwelt pilub kahwand kuu;
Lumi lausa langeb, weerleb;
Pime öö on otsatu!
Sõidan, sõidan laual luhal,
Kellukene kõliseb …
Hirmus, hirmus tormi uhal
Sõita – lumi keerleb, keeb!

Hei, las’ käia! … “Jõudu pole,
Isand, raske hobustel;
Silmad matab tuisk mul kole,
Lumi lasub lausa teel.
Jäljed kadund! Mis nüüd teha!
Teelt me eksind eemale!
Tont meid juhib, see on näha
Keerleb, weerleb kaugele.

“Waata, sääl ta tantsib, kallab,
Puhub, sülgab silme mull’;
Waata, sääl ta orgu kallab
Hirmund hobu eksiteel;
Sääl ta pistab lumest pea
Wõera werstapostina;
Sädemena wilgub, pea
Kaob pimedusse ta!

Pilw, see tormab, pilw, see keerleb.
Pilwelt pilub kahwand kuu;
Lumi lausa langeb weerleb,
Pime öö on otsatu!
Käia jõudu enam pole;
Järsku waikis kelluke;
Hobud seiswad … – Näe, mis kole
Kogu sääl! “Wist hunt on see.”

Tuisk, see tormab, tuisk, see hulub,
Hobused ju norskawad.
Waat’, ju eemale ta silub,
Silmad aina hiilgawad!
Hobused ju jälle sõitwad;
Kõliseb ju kelluke …
Näe, kus waimud lausa uitwad
Walgel lumel laiale!

Otsatumalt, inetumalt
Keerleb tondi kari sääl,
Nagu lehed rahutumalt
Sügisesse tuule wäel …
Kas neid palju? Kuhu tõtwad?
Haledasti huluwad.
Kas nad kodukäijat matwad,
Nõida mehel’ panewad?

Pilw, see tormab, pilw, see keerleb.
Pilwelt pilub kahwand kuu;
Lumi lausa langeb, weerleb;
Pime öö on otsatu!
Tondid kari karja pääle
Kõrgusesse keerlewad,
Kohutades kaebehääle
Südamesse saadawad.

Olevik nr. 14, 1. aprill 1895, lk 332

Asra

(Sõnad kuulsale Rubinsteini laulule)
Saksa keele j. M. Lillenupp.

Igapäew käis imeilus
Keisri-tütar jalutamas
Õhtu wiiwul kaewu ääres,
Kussa laine lustil laksub.
Igapäew ka ilus ori
Õhtu wiiwul wiiwul kaewu ääres,
Kussa laine lustil laksub –––
Igapäew taltr kadus jume –
Kadus jume.
Ühel õhtul keisri tütar
Küsib otse orja käest:
Sinu nime tahan teada,
Sinu kodu, sinu sugu!
Ori wastas tall’:
Mu nimi Mahomet
Ja kodu Jemen –
Ja mu sugu, see on Asra,
Kesse sureb ­– armastades.

Olevik nr. 10, 7. märts 1895, lk 237

Uue aasta soow

Karl Geroki Palmi lehtedelt tõlkinud G. E. Luiga.

Meil uueks aastaks wana Jumal
Weel jäägu saatjaks armuwäes.
Ta omi lapsi wanal ajal
Ju toetas kange käe najal –
Me tulewik on Tema käes.

Meil uueks aastaks wana Jumal
Weel jäägu saatjaks armu wäes.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks –
Kall’ wett Jehoowa kaewudes!
Pea ta ka lumehanged kaotab
Ju nurmel, niidul wälju laotab
Meil wilja, rohtu külluses.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks
Küll wett Jehoowa kaewudes!

Meil uueks aastaks wanad mured,
Ei weel meil hingamise maa.
Weel käime teed; pea paistab päike,
Pea sadab wihm, pea weereb äike,
Weel on meil waja wõidelda.

Meil uueks aastaks wanad mured,
Ei weel meil hingamise maa.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu weelgi kannab maa,
Toob lilled meie aasadele,
Weel tuleb linnu hääl, nii hele
Meid terwitama rõõmuga.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu weelgi kannab maa.

Meil uueks aastaks wana usku,
See kingib kindlalt wõitu tääl.
Õnn sull, mu rahwas! Küll su sõnad
Siin edasi, kui walgust nõuad
Ja Kristus seisab lipu pääl.

Meil uueks aastaks anna usku,
See kingib kindlast wõitu tääl.

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.
Säält jäägu ära wanad patud,
Waen, wana, saagu unustud
Ja wana wanne kadugu!

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.

Olevik nr. 1, 3. jaanuar 1895, lk 18

Armulaul

Saphiri järele J. Parw.

Kuda armusalmikest
Oleks kerge teha?
Ei ma tea isegi,
Pole jäänud päha.

Oodake, kui armutusk
Asub südamesse,
Kuni kõige pimem öö
Kipub rindadesse;

Kuni wiimaks lootusgi
Kaob jälgedeta,
Kuni elu hiilgekülg
Kustub hiilguseta.

Pugege kui ööpik siis
Pimeduse põue;
Torkwa okaspõõsasse,
Ämaruse õue.

Haigest rinnast hoowake
Werd siis lauludesse!
Küll see hallik woolab siis
Iga südamesse.

Sest et ainult tumedas
Näete wikerkaari.
Sest et lõhkend pragudes
Leida wett nii klaari!

2.

Armastusel on üks õde
Igatsus, nii hella lind.
Armastusel on üks tütar
Lootus, kes ei jäta sind.

On end arm ta õe kaenlas
Wäljanutnud waiksesti,
Tuleb lootus linnutiiwul
Troosti tooma rohkesti.

Minu armuke on surnud
Lootus, kes mu troostijaks;
Õed mõlemad nüüd nutwad,
Nutwad endid pimedaks …

Linda nr. 49, 15. detsember 1895, lk 788

Merekaldal

Kuulge, mereneitsikesed,
Kas mu peigmeest nägite?

Misukene, armas neiu,
Oli sinu peiuke?

Ilus poiss, kel walged põsed,
Kullakarwa juuksed ka.

Oh sa armas neiukene,
Merepõhjas hingab ta,
Liiw ta walgeid põski uhab,
Wesi mängib juukstega.

Läti keelest Märt.

Linda nr. 20, 19. mai 1895, lk 322

Kewade

Ch. Fr. Eppleri järele.

Kewad’, magus taewa laps,
Tulnud sa meil jälle?
Hõljud tasa, mahedast,
Mäekingust alla?
Astud oma kõrgusest
Waba ilma pääle,
Et kõik sinu iludest
Rõõmsalt tõstwad hääle?

Nüüd kõik rõõmsad laulikud
Jälle meile sõudnud,
Pidu auuks ööpikud
Ka ju siia jõudnud;
Wana, talwe mure-laul
Waikind nende elul,
Loodus kewadisel auul
Ärkand uuel ilul.

Aga süda – kudas siis?
Oled sa ka ärgan’d?
Sääl, kus kõigil lahke wiis,
Õitsele kõik tärgan’d?
Kas sa omast une-rüüst,
Omast mure-mõttest
Tõusnud, tunned kewad’ hüüst
Rõõmu, tema tõttest?

Alles siis wõib kewade
Tõsist rõõmu tuua,
Kui ta ka me südame
Uneks wõinud luua,
Kui ta mahe armu-õhk
Sinu meeli täitnud,
Siis sul elu-kewade
Õieti on koitnud.

Eestistanud Leili.

Linda nr. 19, 12. mai 1895, lk 307

Lagendikul

Mag. M. Heleniuse luuletus.
Eesti keelde H. Prants.

Sulle näitasin oma wara,
Selle ainu, mis omaks mul on.
­– Ta Looja enese loodud,
Suurem kunstnik ta teinud on.

Ja kui seda näitasin Sulle,
Siis näitasin ennastgi ka.
Sul awaldasin õrnemad tunded,
Mu hinge wõisid näha Sa.

“Sääl järw, mis kujutab ta wast,
Ta ümbrus nii wagune, wait,
See kõik on mulle nii kallis,
Ta ainus mu wara-ait.

Kuid siisgi – weel kallimad mulle:
Mu unenäod, tunnete ilm,
Mu kodukoht ja tunded on mulle
Kõigest kallim, mis anda wõib ilm.”

Aga Sina – “suures maailmas” küll peagi
Selle lombikse unustad.
Ja siis ka unustad kohe,
Mu tundedgi, õrnemad!

Linda nr. 13, 31. märts 1895, lk 204

Mis ma teeks

G. Scheurlini järele.

Ma ta nime kirjutaksin
Iga meelis-lilledesse,
Tindi asemele wõtaks
Kuldse tähe-hiilguse;
On ju sinised ta silmad:
Minu truudus sinine,
Sinine kui terwe taewas,
Kust ei õndsus alane,
Tema pildi maaliks mina
Selge taewawõlwile.
Nõiuks roosipuna palge
Nelgi-lõhna huultele:
Roos on punane kui tuli.
Minu arm ka punane.
Mis ta roosi okastega
Kirjutas mu südame.

Märt.

Linda nr. 6, 10. veebruar 1895, lk 95, 96

Kalaneiule

Heine järele.

Sa ilus kalaneiu,
Paat tõuka kaldale.
Mu juurde tule, istu,
Kätt anna minule.

Mu südame pääl’ pane
Sa pääke kartmata:
Oh, igapäew ju merel
End julged usalda.

Su süda on ka meri.
Torm laeneid lõõtsub sääl.
Ja mõni ilus pärli
Siin puhkab põhja pääl.

Märt.

Linda nr. 5, 3. veebruar 1895, lk 79

Wiimane kuub

Nõel lendab, põsed punetawad
Ja jõena lang’wad pisarad:
See on jo wiimne kuub, mis sulle,
Mu armas laps nüüd õmblen ma.

Kui sulle esimese kuue,
Ma õmblesin, siis naersid sa.
Nüüd iga nõelapiste uue
Toob walu lõhkend rinnasse.

Pea esimene kuub läks wanaks,
Nii pea ei lõhke mitte see:
Ei enam rohu sees sa mängi,
Waid lähed waikse majasse. –

Sul waikne maja mullasängis,
Kui kätki, kitsas wäikene;
Ma aga pean siin elu mängis
Weel walus – üksi wõitlema.

Mia Holmi järele M. Tilk.

Eesti Postimehe Lisa nr. 43, 27. oktoober 1895, lk 340 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Vineta*

Soome keele järele M. Lillenupp
(Tulewase VI. Eesti üleüldise laulupidu noodist.)

Nüüd laksusiwad laened laenete na’al,
Kus püha linn oli muistsel a’al,
Kus orel hüüdis hellaste
Ja palwe tõusis taewasse:
Salve regina!**

Kuid korraga meri kohama –
Ja tuhandel’ awas end hauana:
Vineta ta kurku sääl wausi,
Ja munkade laul, see waikisi:
Salve regina!

Nii laente sülle langesi siin
Vineta, see kulla ja templite linn!
Üksines sügawal süda ööl
Vineta laulu on kuulda weel:
Salve regina!

* Vineta – tähendab Wenede – Wendlaste linn, oli omal ajal kuulus Wendlaste kaubalinn, Wollini saare pääl Läänemeres, 5. aastasajal kõige suurem linn Põhja-Europas; sai a. 1183 maavärisemise läbi hukka.
** Salve regina – ole terwitatud kuninganna, neitsi Maria.

Eesti Postimehe Lisa nr. 41, 13. oktoober 1895, lk 324 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Udu-laew

Lermantowi tõlke järele.

Kui tõusnud ju taewasse tähed
Ja walgustud wahutaw pind,
Laew libedalt laenetes liigub
Ja purjedel lendab kui lind.

Ei kaldu ta kõrgemad mastid,
Ei lipudgi lehwine pääl
Kui koledalt aknadest wälja
Suurtüki suud waatawad sääl.

Ei ole ta kapteni kuulda,
Ei madrusid näha sääl saa,
Kui tormid ta tugewat keha
Küll kaljude otsa ei a’a.

Sääl kaugede merede turjal
Üks kaljusaar kerkineb wees;
See kaare pääl surnuhaud näha,
Kus keiser on puhkamas sees.

Ja waljude waenlaste läbi
Ta saarele sängitud sai,
Et enam säält wälja ei pääseks,
On kalmule pantud paas lai.

Kesköö a’al, kui aasta läind mööda,
Mil ingel ta hinge siit wiis,
Wees waiksesti kallaste poole
Üks udulaew ligineb siis.

Haud awaneb häkisti üles,
Sest keiser on ärganud nüüd;
Ta pääs on kolmnurkline kübar
Ja selgas hall lahingu-rüüd.

Käed wägewalt rinnale heites
Pääd waotab mõtete wool.
Ta läheb ja tüürile istub –
Laew purjedel lendab kui nool.

Ta lendab siit Prantsusmaa poole,
Kus maha jäi kuulsus ja kroon,
Kus maha jäi wahwam, truuim wägi
Ja poeg, kellel pärida kroon.

Ja kaugelt ju kodumaa kallast
Ta öösise udu sees näeb,
Rind jälle siis rahutult peksab
Ja silmis wälk wehkleda wäeb.

Ja kaldale kindlamal sammul
Ta kohe lääb kartmata siis,
Sääl wahwamaid wõitlejaid hüüab
Just nii, kui neid wõidule wiis.

Kuid ilmas on laial kõik wägi
Ja puhkamas igawest und;
Europas ja Afrikas paljuid
Wiis surmale wahwuse sund.

Ja kindralid kutset ei kuule –
Neist mõned on langenud sõjas,
Kuid mõned on andnud tad ära,
Nüüd siplevad ahmuse lõjas.

Jalg wastu maad pahaselt põrub,
Et nurja on läinud kõik püüd,
Ja waiksema kalda pääl jälle
On kuulda ju halelik hüüd.

Ta kutsub nüüd armsamat poega,
Kes üksi wõib aidata weel;
Pool ilmamaad osaks tall annaks
Kui ise käiks Prantslaste eel.

Kuid närtsis ta kuninglik wõsu
Täis lootust ja wõimu küll rind,
Ja keiser weel kaua sääl seilab –
Tal armas on Prantsusmaa pind.

Ta seilab ja raskesti ohkab
Kuni koitma lööb hommiku pool
Ja pisarad liiwasse jookswad
Tal silmist nii walusal hool.

Siis jälle lä’eb nõidlikku laewa,
Pääd waotab walude wool,
Ehk käsi küll käskiwalt wehkleb –
Laew tagasi lendab kui nool.

Wilh. Waher.
Eesti Postimehe Lisa nr. 39, 29. september 1895, lk 308 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ei olnud sinu ilus silm

Maximilian Berni laul, K. E. Sööt’i tõlkes.

Ei olnud sinu ilus silm,
Mis wõitis mind nii wõimsaste,
Ei kullaline juukse läik,
Ei kuju sirge, salene.
Mis köitis mind nii wõimsaste,
See oli hääl nii halene,
Mis nagu künnilinnu laul
Käis eluwäsinud südame;
Su pale, kurb ja kahwatu,
Su pisar hele silmassa,
Mis lõppemata piinale
Sääl ilmus tunnistajana.

Eesti Postimehe Lisa nr. 37, 15. september 1895, lk 292 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Oh sa ööke…

Oh sa ööke
Öökene,
Oh sa ööke
Tormine!
Miks oh ööke
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Sa ei sära
Tähte’ga,
Sa ei helgi
Kuuk’sega
Ikka mustad
Pilwedest?
Kus ka sina
Öökene,
Nagu mina
Mehike
Kurbtusega
Tutwaks said?
Kui ta asub
Südame
Nukraks teeb mind
Korraga;
Ei siis tule
Meeldegi
Terwitada
Neidusi,
Unustan siis
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Rõõmsalt lauldes
Hulkuda,
Ringi mängis
Tantsida;
Waid ma nutan
Ärdaste
Kurwalt teistest
Lahkudes
Heidan kõwa
Woodisse
Nagu wilu
Hauasse.

Wenekeelest Baron A. A. Delwigi järele B. Weber.
Eesti Postimehe Lisa nr. 30, 28. juuli 1895, lk 236 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

1 2