Jõe kaldal

Goethe järele J. Parw.

Et woolage, mu lahked laulud,
Siit unustuse meresse!
Ei enam teie kõla kuule
Nüüd ükski noormees, neiuke.

Te kiitsite mu kuldast ainult,
Kes naerdes murdis truuduse
Teid pildusin kui wette mina,
Sest weega kaasa woolage!

Olevik nr. 38, 20. september 1893, lk 797

Olewikust otsi rõõmu

Pärslaste laul. Herderi kirjadest P. Jakobson.

Määramata sügaw meri
Piirab meie maad ja elu.
Laened lööwad laente pääle
Pilwed katwad wete woogu,
Tulewik su ees on tume:
Ainult olewik on julge
Temast otsi elurõõmu.

Waata kõrges mägestikus
Lendab kotkas pilwe poole,
Puistab tolmu tiibadelta,
Tunned sina tema jõudu,
Kuhu lendab waba kotkas? –
Ainult olewik on julge,
Temast otsi elurõõmu.

Päewapaiste on su palge,
Nagu öö on sinu juuksed.
Sinu huuled koidupuna.
Aga koit ja öö ja päewad
Ilusamad sõudwad mööda:
Ainult olewik on julge,
Temast otsi elurõõmu.

Olevik nr. 29, 19. juuli 1893, lk 621

Arwustaja

Saksa keelest K. E. L.

Laitsin terawal sõnal
Halbdust siin ilma sees,
Laitsin rumalust, toorust
Nagu suur kriitika mees.

Ette tõin wiimse kui wea,
Näites kui peegli sees –
Keegi ei põland mu tegu,
Wihkand mind ükski mees.

Aga kord julgesin kiita
Ühte ma teiste ees –
Nüüd on mul kitsikus käes,
Waenlane iga mees.

Olevik nr. 24, 14. juuni 1893, lk 521

Kallil õhtul

Eestistanud Aleks. Trilljärw.

Sandi-tüdruk ehawalgel
Seisab lukus ukse ees,
Pisar weereb närtsind palgel,
Tuul see wingub kohades.

Toas ta kuuleb rõõmu kära,
Tumedalt tal särab silm;
Igaüks t’ast pöörab ära,
Ehk küll wäljas wali külm.

Wiimaks keegi uksel sammub,
Awab teda rutuste –
Nõrgal häälel teda palub
Sandi-tüdruk ärdaste:

“Olen waene, maha jäetud
“Isalt emalt ilmas siin,
“Kõik mu armuannid wõetud,
“Kangest waewab näljapiin.

“Jalad mind ei jaksa kanda
“Noorus-rammu nõrkenud –“
““Pole meil sul mingit anda!””
Seega uks saab lukutud.

Keegi teda waest ei taha
Kaitsta õues külma eest,
Wäsinult ta langeb maha,
Silmad kustund nutu weest.

Wiimaks siisgi waikib õues
Kange kohaw maru tuul,
Neiu süda külmand põues ­–
Kahwatumaks tõmmand huul …

Päike tõuseb taewa telgil,
Käes on hommik ­– waikne tund;
Lumi hiilgab hõbe helgil;
Neiu puhkab wiimast und. ­–

Olevik nr. 19, 10. mai 1893, lk 422

Peiu laul

Pruut mul kipub, nagu kole,
Kohe laulatusele,
Minu meelest aga pole
Asjal ruttu sugugi.

Mõistlik mees kõik järel mõtleb:
Tarwis aru pidada,
Kuulda ka, mis rahwas ütleb –
Miks nii wäga rutata?

Siis ka see weel teeb mull’ piina:
Kõrtsi wõlg on maksmata!
Kesse teab, kas kosja wiina
Antakse mull’ laenuks ka.

Wiimaks on ka see üks häda:
Ma ei tea kindlast’ seda,
Kas ma tõesti sinuga
Peaksin pulme pidama?

Wõi ehk jään ma wanaks poisiks?
Wõi ehk mõne teise kosiks?
Ei ma wastu just ei aja,
Muud kui oodata on waja!

Saksa keelse laulu järele G. E. L.
Eesti Postimehe Lisa nr. 48, 6. detsember 1893, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Haige laps

Haige lapse moodi ääres
Istub ema kurbtuses,
Silma pisar, wisa, weeres
Palwet taewa õhates.

Pea waatab lapse pääle,
Pea wälja ilmasse.
Põhja tuul nii kale, winge,
Ei too troosti hingesse.

Muidu istsid laps ja ema
Wäljas pingil üheskoos.
Olid rõõmsad rõõmsatega –
Kuis kõik muutub elu woos!

Ema mõtted minewikus. –
Kaugelt kostab kella hääl. –
Hinge asub tume aimdus
Emal waates lapse pääl’.

Surnu kella kurbtus’ kõla
Kostab kõrwu haledast’. –
Pea wõib ta ingel tulla,
Nõnda emalt armast last!

Ainetel F. Karlson.
Eesti Postimees nr. 25, 7. august 1893, lk 2

Antke mul rahu!

Antke mull’ rahu,
Las’ ma näen und!
Wäljas nii wilu,
Wäljas saab lund!

Öösesed warjud
Hulguwad sääl;
Kadund kõik armud
Elu raa pääl.

Kaugel kui wilguks
Ehade helk;
Unustamiseks
Unes su pelg!

Elu, kui wilu
On mul su sund!
Antke mull’ rahu,
Las’ ma näen und!

Saksakeelest F. K.
Eesti Postimees nr. 25, 7. august 1893, lk 2