Neiule

Hispania lauliku Antonio Trueba laul.

Oh sa ilus, ilus neiu,
Punapõskne piigake,
Tead sa, et kahe hinge
Kokkukõla taewane?

Sest kui sügav armutundmus
Hinge hingel ühendab,
Okkad lillekesteks saawad,
Pisar rõõmu pühendab…

Kas ei igatse ka sina
Sarnast hinge omale,
Kelle puhtas peeglis säraks
Truudus wastu sinule?

Kas ei ihka sa üht hinge,
Kelle meelest au ja kuld,
Kuulsus, ilu, wabadusgi
Ilma sinuta on muld?

Kui sul sarnast soowi pole,
Neiuke, siis ütlen sull’:
Armastaja naese hinge,
Naesesüdant pole sul!

Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2

Lilli

Norra lauliku Henrik Ibseni laul.

Lilli, mu lõbusam liblik sa,
Kui põgened, jälle sind püian!
Ma punun wõrgu sul laulusta
Ja meelisõnu sul hüian.

„Ja olen ma liblik nii wäikene,
Lase wabalt meel õilmil mul käia,
Ja oled sa poiss, kui päikene,
Siis jookse, kuid ei sa mind püia!“

Lilli, mu lõbusam liblik sa,
Kas näed, kuis laulud sind püidwad,
Sa põgened, kallike, asjata,
Sõnad wõrku sind uuesti hüidwad.

„Ja olen ma liblik, nii wäiksene,
Siis lendan ma siisgi su wõrgusse,
Jäta tiiwadki terweks mul sa!“

Sind õrnaste kinni wõtan ma
Ja asemeks annan mu rinna,
Seal wõid sa siis wabalt lennata,
Mul ehtida õnnede linna…

Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2

Armastus

Persia lauliku Mevlâna Oshâmi laul.

Kus iganes ma olen,
Seal oled sina ka;
Ei ialgi mu hingest
Wõi sina kaduda.

Kui wiibin unes mina
Mu woodikese sees,
Siis unenäos sina
Mul lehwid waimu ees,

Kui rändan roosiaias
Ma õhtul üksinda,
Siis sinu kuldne kuju
Mind saadab salaja.

Mul igast tulest wastu
Su silmad särawad
Mul iga lillekene
Sind meelde tuletab.

Ja igast weinitilgast,
Mis juues waatan ma,
Mul waatab wastu naerul
Su tuju kullana.

Ja suudlen mere lainet,
Mis lehwib nagu juuks,
Siis pean lainet helmeks,
Ja helme sinu suuks.

Mu sõbrad mõistatuseks
Mind pilkel peawad,
Kuid et sa mulle armas,
Ei seda tea nad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 15, 18. aprill 1892, lk 2

Kuis tuli see

Emil Claari järele.

Kuis tuli see,
Et süda lõi tuksuma Sinule?
Ei tea ma!
Õrn kewade tuli, temaga
Soe pehme õhk
Ja õitsewad õied ja magus lehk;
Kuldkirjal lilledel seisis kroonil:
Sa kuninganna mu südame troonil!
– Kui wõttiski see wangi minu.
Ja ilma midagi muud ma weel mõtleks
Ent Sulle ütleks
Olen ma Sinu!

Kuis tuli siis see,
Et ka Sina sattusid wõrgusse?
Tead Sa weel?
Oh esite rääkis nii aralt Su suu,
Kuid Sinu meel,
See oli ju minu, see oli ju truu.
Aga Sul ehmu tõid õnnes ja ohus
Kombed ja kohus,
Kuid äkki sai julgeks Su meel
End armus sind aks ja näitsid,
Nüid paradiis meil eel,
Sest nagu mina Sinu,
Oled sa minu!

Ja et me nüid ühed oleme,
Teab iga lapsuke.
Nüid kurjad kadedad keeled
Ja mustad murdijad meeled,
Kui näewad Sind,
Et õnnis Su rind,
Ja kuidas Sul särawad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul särawad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul naeratus suul
Kui õilme roosipuul,
Siis ütlewad salati,
See olla mu musudest nii..
Las’ nad ütlewad, las’ nad mõtlewad,
Harjuma peawad nad ometi.

Gr.
Eesti Postimees nr. 9, 7. märts 1892, lk 2

1 2