Kilwani

Arabia laulu järele P. Grünfeldt.

Gangese jõe jalda pääl
Kord kõlas rõõmus lauluhääl:
Kilwani oma ainust last
Sääl hoidis hõlmas hõrnemalt.
Laps ema õrna rinna naal
On nagu täht, mis taewa raal.
Kilwani noor, laps nagu õis –
Kes armsamat küll näha wõis!
Kes nägi neid, kuis nad nii ihkwad,
See pidas mängijateks lasteks mõlemad.

Kuid inimesele on saatus kuri,
Rõõmus muutub mureks kiireste.
Kilwani lapsukene suri,
Ta ainus, armas lapsuke.
Ta jumalad kõik appi palus,
Öö läeb, öö tuleb jälle teel,
Ja ikka otsatamas walus
Kilwani last peab hõlmas weel.
Ta oma hinge annaks ära,
Kui näeks weel lapse silmasära …

Kuid asjata on kõik ta palwe,
Ei keegi wõida surmasalwe.
Tal wiimaks tuleb mõte meele,
Ta wõtab lapse, tõttab teele;
Kui jõuab Buddha ette nii,
Ta langeb sinna põlwili.

Ja Buddhale kõik kaebab ta
Ja palub: “Buddha, halasta!
Ei palu muud ma sinu käest,
Mu laps ta päästa surma käest!”
Ja suud ta annab häegeste
See juures oma lapsele.
Sääl kõlab läbi õhuwalla
Siis kõrge Buddha otsus alla:
“Üht lotoslilli too sa mulle,
Kuid selle juures ütlen sulle:
Lill peab kandma warrella
Üht paela, mis on majasta,
Kus ühtegi weel pole surnud ära!”

Täis rõõmu maast nüüd üles kargab ema
Ja jookseb ruttu jõe kaldale …
Lill käes ja süles laps, nii tõttab tema
Nüüd onnist onni, lossist lossisse: –
Kuid igal pool ju küsimise pääle
“Kas on siin majas surnud kedagi?”
Ta kuuleb ikka ainsa, aisa hääle:
“Kes loeb neid? Siin surnud paljugi!”

Meelt äraheites taipab nüüd Kilwani
Ja jälle sammub Buddha ette ta,
Auukartuses sääl kumardab ta maani,
“Oh wägew Waim!” ta hüüab waluga,
“Miks naljatad, kui ema süda walus,
Ei surnut puudu ainumasgi talus?!

Ja jälle kõlab läbi õhuwalla
Nii mahedaste Buddha otsus alla:
“Ma olen wastanud, miks nutad, naine,
See saatus i g a l inimesel seisab eel.
Ei tagasi wõi sinu last ma anda,
Su kohus on kõik kannatlikult kanda!”
Ja Buddha jalge ette paneb maha
Kilwani lapse ning ei karta taha.

Olevik nr. 43, 26. oktoober 1892, lk 886

Haud

Aleksei Koltsowi laul.

Kelle haud on see,
Üksik waikne haud?
Wärskel kalmu künkal
Seisab raagus rist;
Ümberringi kauge
Lage rohu laan ….
Kes siin jättis elu,
Leidis ranna siin?
On siin Tatarlane
Öösel pimedal
Kuriteo teind?
On ta meelemässus
Tukswa Wene were
Ära walanud?
Wõi on neiu noori,
Niidult tulija,
Oma kallikesta,
Kesse noorelt närtsis,
Nutnud walusalt?
On ta tema matnud
Waba taewa alla
Laane lahusse
Lillekeste hõlma?
Tuule maru mässab,
Hulub haua pääl!
Kuiwand rohu kõrsi
Puhub mööda laant
Haualt mööda ta ….
Äratada tahab
Hauas uinujat: –
Aga ei ta iial
Seda lagendikku,
Seda hauarinda
Suuda ärata!

G. E. L. tõlge.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1892, lk 867

Mesilane

Lessingi järele M. Neumann.

Kui ennemuistsel kuldsel ajal
Hääl meelel lillepõllu rajal
Kord armujumal jalutas,
Siis nõelas walusaste teda
Üks weike mesilane, keda
Ta leidis lillel magamas.

See piste läbi weike jumal,
Kes ennegi ei olnud rumal,
Sai kawalamaks otsata:
Ta lillepõesa warjul walwas
Ja kohe igat neidu salwas,
Kes tuli lilli noppima.

Olevik nr. 40, 5. oktoober 1892, lk 826

Mu arm ….

Robert Burns’i järele G. E. Luiga.

Mu arm on õilme roosipuus
Mis õitseb lehekuul,
Ja iga sõna tema suus
On ime magus luul.

Kuis ilus oled sa mu eel,
Nii hell on arm mu sees,
Ma armastan sind, kuni weel
On merepõhi wees.

Kui kaljud kokku sulawad,
Kui kuiwab merepind,
Kui kuu ja päike kustuwad –
Hing seni ihkab sind.

Nüüd üürikeseks lahkun ma,
Siis tulen usinast’,
Ei kümmetuhat wersta ka
Mind keela tulemast!

Olevik nr. 38, 21. september 1892, lk 785

Ehituse plaanid

H. Ibseni järele G. E. Luiga.

Mäletan weel, kui oleks see täna just,
Et lehes ma nägin mu esimest luuletust;
Ma pingi pääl ikka ja mõelsin ju nägin und,
Ma mõelsin ja plaanisid tegin – oh õnnelik tund!

Ma ehitan lossi, küll tore peab saama see,
Kaks tiiwa, üks suur ja teine neist weikene:
Suur koduks saab suurele luule waimule,
Ja weike weiksele kenale neiule.

Küll ilus ja tore plaan oli mu waimu ees,
Kuid kahju, et hiljem sääl segadust leidku sees,
Sest meister sai mõistlikuks, loss aga hulluks jäi:
Suur tiiw liig weikene, weike weel lapitud sai!

Olevik nr. 37, 14. september 1892, lk 764

Noorusele

Wenekeelest –ler­–

Sulle, oh noorus, ma pühendan laulud,
Kallimad wiisid ja õrnemad hääled!
Õiede hõlmas sa, õnnelik noorus,
Rõõmude rüppes ja laulude lõbus,
Kurbduse kojas ja pisarais palgil
Leinawas seltsis ja hoigawas hädas:
Ikka sa leiad üht trööstiwat seltsi,
Ikka sul tõde ja armastus saatjaks.
Tuline noors ja mureta noorus,
Palju sul keeli ja palju sul hääli!
Kõigele, mis aga puudub su keel,
Saadad sa wastuseks erksamaid meeli.
Hõiskawas rõõmus ehk hoigawas walus
Uhkelt ja wõimsalt sa edasi sõidad:
Julgust ei puudu sul, tormiga wõitled,
Arwa saad wõidetud, sagedast wõidad!

Olevik nr. 23, 8. juuni 1892, lk 485

Pean waikima?

Pärsia laul.
E. Kizberg.

Pean waikima, kui süda rinnassa
Mul leekeb loidul armu leekessa,
Kes lillil ütleks: “Ära õilmitse,
Kui läbi ilma sammud kewade?”
Ja metsa puule: “Ära tuule woos
Sa kohise nii kanges maru hoos?”
Kes järwel ütleks: “Ära hiilga sa,
Kui suuteleb sind päike armuga?”
Sest ära nõua, et pean waikima,
Kui arm mu põue täitnud lauluga.
Mu kullake, kui tahad wihta mind,
Et luulessa Sull tuksub minu rind!

Olevik nr. 20, 18. mai 1892, lk 422

Luige laul

Geibeli järele L i n n u k e.

Õrn roosikene tõuseb
Weeüssast ülesse!
Ta lehed wärisewad,
Nupp on kui lumeke.

Kuu puistab hõbewalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Weeroosi rüpesse.

Wees ujub roosi ümber
Üks walge luigekem
Ja laulab õnnewiisi,
Silm weereb lillele.

Ta laulab õnnewiisi
Ja laulab otsata:
Oh õieke nii walge,
Kas aru saad sest sa?

Olevik nr. 19, 11. mai 1892, lk 402

Rahuriik

Saksa keelest Mart Tamm.

Kõrget seisis taewas päike
Walged pilwed looril ees; –
Meri oli waikseks jäänud,
Mina tüüril mõtetes
Nägin laewas nägemise –
Poolelt ilmsi – une sees:
Ilma Lunastaja ise –
Kristus seisis minu ees.

Oh kuis lehwitawad tema
Walged riided tuule käes!
Oh kuis suureks muutus tema! –
Ilma täitis Wägimees:
Tema pää see puutus taewa,
Käed ta laotas laiali
Kõiki õnnistades tõstes
Üle maa ja merede.

Rinnas kandis südamena
Tema puna päikese,
See säält loitis leekidena, –
Kiirgas heldust ilmale.
Selle päikse kiired näitsid
Õrna walgust üle maa,
Armu soojusega täitsid
Külmemadgi kohad ka.

Kellad kostsid helinaga
Eemalt armsa healtella, –
Selt kui lillist ahelaga
Tõmbasiwad iluga
Meie laewad luikedena
Oma poole rannale,
Kust linn paistis – wäga kena –
Mulle silmi selgeste.

Majad kuldse tornidega
Olid selle linna sees:
Aiad ala haljusega
Lehkasiwad tema ees.
Rahu walitses ses linnas,
Waewa ei sääl teinud töö:
Ilu hiilgas ikka hinnas,
Seda waranud ei öö.

Walges riides inimesed
Käisid puhta teede pääl,
Palmioksad rohelised
Haljendasid käes neil sääl.
Ja kui tulid wastu kuskil,
Tutwustasid kõiki neist
Südamlikult üksteist uskel,
Armsalt suuteles teist.

Ja siis waatsid üles poole
Lepitaja südame,
Miilest oowas were woole
Päikse kiirtel hellaste.
Wiimaks kooris kolmkord hüüdsid
Jeesust Kristust Päästjana,
Teda hulgal pühaks kiitsid:
Auu sull’, Õnnistegija.

Olevik nr. 13, 30. märts 1892, lk 281

Hobuwaras

Petöfi laul. Joh. Liiwi tõlge.

Kui udu sulge
Torm lennutab,
Nii kiirelt julge
Poiss ratsutab.

“Kust nõnda kiirelt
Kälimees?”
“Just küla piirelt
Siit tükk maad ees;

Suur hobukari
Sõi wainu pääl;
Selle musta sälu
Ma püüdsin sääl.

Ma koduta, maata,
Kus olen, kus käin;
Linn praegu peab laata,
Sääl sälu müün.”

“Pea, sõber, pea,
Ei lähe nii!
Sälg minu, tea,
Anna tagasi!

See kari minu,
Mis nägid eel;
Suur õnn, et sinu
Ma leidsin weel!”

Ei waras wasta,
Ei kuulagi,
Kui tormi tuul ta
A’ab edasi.

Siis korraks keerab
End kaksiti
Ja teisel hüiab
Ta troostiks nii:

“Jää priiks mu rada,
Ära pääle käi,
Sul hobusid sada
Weel üle jäi.

Üks ainuke süda
Mul tuksumas,
Ja selle su tütar
Mult warastas.”

Olevik nr. 9, 3. märts 1892, lk 201

Peeter Suur ja bojaar

Tõlkinud E. Kizberg.

Üks kõrgeauuline bojaar
Ütles kord Peetril: “Kõrge tsaar!
Sa tead, suur tükk a’ab ikka lõhki suu
Maid endal wõita tahad otsatu,
Meil juba praegu palju maad;
Tark mees peab piiri, rajab raad.”
Rääkis bojaar,
Tall wastas Tsaar:
“Armas sõber, maade wihkaja,
Ei maad ma taha, wett ihkan ma.”

Olevik nr. 8, 24. veebruar 1892, lk 181

Puusepp

Taani luuletaja Claudius Rosenhoffi laul.

Tõlkinud A. M. Saar

Miks oled sa weel wirgalt tööl
Nii hilja, waiksel süda ööl?
Miks kahwatanud on su pale
Ja silmas pisar, meel nii hale?

“Päew liiga ruttu mööda läeb,
“Tööd mul weel palju teha jäeb,
“Seepärast ööd pean mõtma juure …
“Mu palet kahwatanud mure.

Oh sõber, õigust ütle mul:
Miks elu raskeks läinud sul?
Sa enne naerdes tegid tööd,
Nüüd aga nutad päewad, ööd.”

“Oh, nutuks põhjust küllalte:
“Mu mõrsja läinud teisele!
“Kuid armas ta ka Jumalale –
“Puusärki praegu teen ma talle!”

Olevik nr. 6, 10. veebruar 1892, lk 134

Tähe wastus

Rootsi rahwalaul.

E. Kizberg

Küsis neiu: Sära tähte taewa telgil,
Miks sa iga õhtu pärast päewa looja
Metsa serwal särad ime helgil.”
Kuuldi tähte kostwat tüdrukule:
Suurem õigus küsida jääks ikka mulle,
Kes sa oled, noori nägus neiukene,
Miks sa pärast päewa looja kullakene
Aknal seisad, waatad õue puna palgel?
Et sind näha saada, hiilgan õhtu algel.
Taewas, tuhat tähte kõrgel sääl,
Ühtgi neiud sinu sarnast ilma pääl!

Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1892, lk 88

Neiu põli

Serbia laul.

Neiu, neiu, oh mu kulla,
Kas on roosid, kas on kannid,
Kas on kannid kulda karwa
Millelt rind sul armsalt lehkab? –
Kas sul, poissi, poolta meelta?
Ei need roosid, ei need kannid,
Kannid kulla karwalised,
Millelt lehkab minu rinda:
See on neiu õrnus, puhtus.

Joh. Liiw

Olevik nr. 1, 4. jaanuar 1892, lk 12

Jöulul

Soomekeelest Olli Wurine’i järele.

Saal on täis hiilgust; Hedwig ja Arnold
Hüppawad ümber jõulupuu:
Ruumi on jooksta, nad mängiwad praegu,
Naeru ja laulu on täis neil suu.
Rikkus on ringi, puudust ei nähta,
Laual on maiusetoidud neil eel.
Rohkesti kingitust saanud nad täna –
Papal ja mammal on helde meel.

Waata seal hurtsikus: Juku ja Manni
Paljastel õlgadel mängiwad!
Wahete wahel loeb isa neil Piiblit,
Kuna nad ühes siis laulawad.
Küünal ja lamp, need annawad walgust ­–
Täna ei peergu nad põleta.
Ema toob putru, nad tänades sööwad, –
Paluwad, heidawad hingama.

Hommikul wara on rahwas ju jalal,
Kiiresti tõttawad kirikuteed;
Jumalakoda on küünalde ehtes,
Kellad – kuis kajawad, kutsuwad need!
Hurtsiku pere, ka nemad on tulnud,
Jutlust kuulda nad tahawad,
Saalis olejad aga weel woodis,
Magusas unes nad magawad!

Linda nr. 44, 27. veebruar 1892, lk 712

Aknal

Julius Sturmi järele.

Istub ema kauni tütre kõrwal
Akna juures õhu jahedusel.
Läheb tänawal üks noormees mööda,
Waatab wargselt kõrge akna poole.
Ja ta silm sealt leiab teise silma,
Sügav puna ilmub palge peale
Ja kui unenäos jääb ta seisma….
Aga ema wastu sõnab tütar:
„Oh kuis õhk ses toas on nii umbne!“
Ise rutab teise akna juurde,
Kussa ehitatud lillelaual
Roosiõiekene õitseb ilus,
Awab akna, sügawaste wälja,
Kumardab, siis ehmatades hüiab:
„Emake, oh ära pahaks pane,
Minu roosi, minu kauni roosi,
Mis sa mulle kingituseks andsid
Sünnipäewaks ja mis täna õied
Armsaste lõi lahti minu aknal,
Olen, oskamata, katki murdnud.
Kui ei oleks ta ehk maha langend,
Wõiks weel kaua õitseda mul klaasis!….
Kuid ennäe! Ju on üks wõeras teda
Tänawa pealt tänul üles wõtnud
Oma kübarale kauniks ehteks…“
Ja ta annab meelitades musu
Ema käele; ema pehmelt silub
Tütre pead ja waigistades räägib:
„Roosi pärast peaksin pahandama?
Tundku rändaja sest roosist rõõmu,
Rändaja, kes kodu peale mõeldes
Selles roosis, mida wastu tahtmist
Wallatumalt olled alla heitnud,
Terwitust näeb, mida armukene
Talle kaugelt kodurajalt saatnud!…
Kuda? Sul weel ikka puna palgel?
Ja nüid isegi weel nutt sul waruks?
Tütreke, oh ole rõõmus aga!
Homme kingin sulle uue roosi,
Aednikul, tean ma, on neid weel küllalt!“
Nuttes peidab tütar oma pale
Ema armastaja rinna naale,
Ema aga ei wõi aru saada,
Miks ta wallatu, ta rõõmus tütar
Ühe ära murtud roosi pärast
Nõnda kurb ja waikne on.

Gr.

Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

Õnnetu arm

I

Oh lumi, märatse,
Too hauda minule!
Mu süda lõhkeja
Sääl tahab hingada.

Kui külm on minu rind,
Siis, lumi, mata mind
Ja unustusega
Mind kinni kata ka!

Jah, lumi, tuisuga
Sa mässa hauala,
Et armu leegile
Jääks surma unesse!

II

Oh õhtu, ime ilus,
Järw, waikne, laeneta,
Ja wõsastiku wilus
Wõib armsast hingada!

Mis siis weel mures süda,
Miks ennast kurwastad?
Eks waigista su häda
Siin lilled lehkavad?

Oh, minu armu tuli
Peab ära kustumam
Sest, raske walu-wili,
Mull tõutad tõuseda!

Soome keele järele M. L..p
Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

Na nõudsin!

Ma nõudsin päikselt: Mis on armastus?
Ei kostnud ta, waid säras iluga.
Ma nõudsin lillelt: Mis on armastus?
Ta andis lõhna, kuid ei kostnud ta.

Ma nõudsin Loojalt: Mis on armastus?
Kas püha tõde, magus joowastus?
Mull’ Jumal andis truu ja armsa naise,
Ei enam nõua nüid, mis armastus…

Ritterhaus’i järele Gr.
Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

Walelik

J. G. Seidli järele.

Üks teener astub kohtuniku ette
Ja teatab: „Herra, wäljas on üks mees,
Kes iseennast tahab üles anda,
Sest tal on raske süi südames.

Tal habe sassis, nägu kahvatanud,
Ta silmad waat’wad tuimalt, särata;
Kui poleks süidlaseks ta ennast öelnud.
Ma usuksin, et nõdrameelne ta!“

„Too ette teda!“ käsib kohtumõistja,
Ja teener käsku täites awab ust –
„Mu herrad kohtunikud!“ algab wõeras,
„Ma palun kuulge minu tunnistust!

Teil pühaks kohuseks on kohut mõista
Ja nuhelda, kuis nõuab õige rind;
Et kuulge siis, mis mind nii wäga rõhub
Ja tehke otsus, mõistke hukka mind!

„See kõige rängem süi, mis on ta nimi?“
Tark kohtumõistja kostab: „Tapmine!“
Juhm wõeras naerab: „On see kõige rängem,
Siis kergem sellest, öelge rutuste!“

„On äraandmine!“ nii arwab kohus. –
Ja wõeras naerab: „Selle järele?“
„On raha wõltsimine! – nii umbes õige…
No waadake, mu targad isandad,

Ja keda loete kolmandamaks? –
Teil rinnus halastused liiguwad! –
Ma ütlen aga, waleline tegu
On kurjem kõigest teistest, uskuge!

Ja walelik, oh seda olin mina, –
Nüid tehke otsust, palun, rutake!“
„Sa waleraha tegid? küsib kohus,
„Siis ütle, kus ja kuidas sündis see?

Kui palju oli sinul seltsilisi,
Nüid tunnista kõik üles selgeste!“
Ja wõeras wastab wagusaste neile:
„Mu herrad, kas ei mõista taha te’?

Oh tõstke silmad üles raamatutest
Ja waatke minule kord silmasse!
„Eks leia teie sealt weel armastuse
Ja julguse ja rõõmu jälgesid?

Eks paista sealt teil närtsind maikuu ilu
Ja kustund leegi wiimseid sädemid?
Need silmad wangistasiwad üht neidu,
Kes ilmast midagi ei teadnud weel,

Üht last, kel aimugi ei olnud elust,
Kes uupi uskus, mis mul ütles keel.
„Ja oma südame, nii truu ja kuldse,
Ta andis mulle – ühes kõigega,

Ja mina – pange tähele, mu herrad –
Mis andsin kõige selle wastu ma?
Ma sosistasin talle armuwandeid –
Ja tema waene pidas õigeks neid;

Mul walelikult woolas silmawesi –
Ta nägi seda, pidas õigeks neid!
„Ma wandusin tall’ kindlat, jäädwat truudust,
Ta uskus; ütles, et ma olla hea…

Ja kõik see polnud muud kui lausa wale,
Mis wälja mõtles minu hirmus pea,
Mis talle kinkisin, ta pidas kalliks,
Mu wandeid kõiki pidas tõeks ta;

Ja kui ta wiimaks minu walet märkas,
Siis hingewalu pärast suri ta…
„Üks weretöö, mu herrad, see on tühi,
Raud tapab meie ajal rutuste!

Ja äraandmine? – Ka see on kergem,
See silmapilgul jõuab lõpule!
Kuid walewanne, see on palju hirmsam,
Ta paneb inimese uskuma,

Ta kihwtitab siis ära usalduse
Ja määrib woorused kõik mudaga.
„Seepärast, minu herrad, andke otsus
Ja määrake mull’ õige nuhtlus nüid!

Nii unes kui ka ilmsi kostab mulle
Kui kõuehealil kõrwu ülewalt:
„Sa walewanduja, end päästa, päästa!“
Kuid kuhu pääseda wõin elusalt?!“ –

Täis kohkumist üks teise peale waatwad
Nüid kohtunikud, wiimaks ütlewad:
„Su peale mõistab üksnes taewas kohut,
Me otsused ses asjad wiletsad.

Meil südamete üle wõimu pole,
See käib meil inimestel üle jõu;
Siin äär on inimeste wõimupiiril
Siin lõpeb ära meie nõder nõu!“

Juhm wõeras naerab meeleäraheitel,
Siis hakkab jälle nutma, nuuksuma:
„Oh häda, häda! hüiab walus tema,
„Et surmaväärtgi pole enam ma!“ –

Ta läheb; ja mis seegi kohtumõistja
Ei anna talle elus, mis nii karm,
Tall’ annab seda pärast pikka piina
Ja waluwaewa wiimaks – surma-arm….

Gr.
Eesti Postimees nr. 31, 5. september 1892, lk 2

Ema ja laps

Uinu, uinu lapsuke,
Uinu hellalt unesse!
Hoidjaks sulle wõtsin ma
Päikse, tuule, kotkaga.

Kotkas lendas kodusta,
Päike pilwe warjula;
Tuulelt kiige kolmeks ööks
Kiiguta sai minu tööks.

Tuuleke, kus käisid sa?
Wõitlesid wist tähtiga,
Jooksid läbi mere, maa,
Lusti lõid sa laentega?

Ei ma mängind laentega,
Tähti julgend puutuda;
Hoidsin üksi lapsukest,
Kiigutasin kiigekest.

A. Maikowi järele W…..
Eesti Postimees nr.11, 21. märts 1892, lk 4

Kuda saladused ilmsiks saawad

Saksa lauliku Chamisso laul.

Suud andes me seisime õues,
Ei keegi meid näinud seal,
Kuid tähed, need seisivad taevas
Ja waatsiwad wagusi pealt,

Üks täht on nüid maha langend
Ja kõnelnud merele,
Ja meri on aerul’ öelnud,
Aer laewamehele.

Ja seda kallimale
On laulnud laewamees,
Nüid igas uulitsas juba
See kõlab wiisi sees.

Gr.
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

Kaks pilwe

Wene lauliku N. Grekovi laul.

Kaks pilwe kord lendasid sinawal nõlwil,
Üks ajas teist tuliselt taga;
Üks oli neist heledat walgemat wärwi,
Ja teine – must piksewihm aga.

Ja wihaselt mustem käis walgema kannul,
Just nagu ta soowiks ehk saada
Nii walgeks kui teine, nii hiilgada kõrgel,
Seks soowis tal järele a’ada…

Kõik asjata. Walge pilw kõrgemal kerkis, –
Tal kiiremalt edenes sõue –
Kuid teine, see pimenes koledal kombel –
Ja korraga kõmistas kõue…

Wihm puistunes pisarail pimedast pilwest,
Kui tähendaks nukramat nuttu,
Et walge pilw, mida ta taga nii ajas,
Talt põgenes ära liig ruttu…

Eestistatnud W. Warju
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

1 2