Laul Heine järele

Siin on see muinasjutu mets,
Kus lehkawad pärnapuu õied,
Mu meeli nõidub salawäel
Kuu imeline läige.

Ma kõndisin. Kui kõnd’sin ma
Heal kõlas ülewal kõrges,
Seal ööpik laulab armudest
Ja armastuse walust.

Ta laulab armust, waludest
Ja pisaraist ja naerust.
Ta hõiskab nii kurwalt, tall kurtes nii lust,
Et unund unenäud ärk’wad.

Ma kõndisin. Kui kõndsin ma,
Seal nägin: ees mul seisab
Üks loss seal waba wälja peal,
Ja tornid kõrgesse tõuswad.

Kõik aknad on kinni, igal pool
On waikus ja leinamine;
Mull näis, kui elaks waikne surm
Siin tühja seinte wahel.

Seal wärawa ees seisis swinks,
Üks hirmu ja lustide kaksik,
Kui lõwil on keha ja käpad tall,
Kui naisel ta pea ja rinnad.

Üks ilus naine! Walge pilk,
See kärsituist himudest sõna,
Ta tummad huuled wõlwisid end
Ja nende peal naeratus mängis.

Ööpik see laulis nii magusast’,
Ei jõudnud ma wastu seista
Kui suudlesin armast näukest,
Siis oli ta minuga otsas.

See marmori kuju, ta elawaks sai,
Külm kiwi, see tasaselt õhkus,
Mu musude tuliseid leekisid jõi
Ta januga ja ahnelt.

Ta jõi, et hing mull kinni jäi,
Ja wiimati, armastusjoobnult
Mind kaelustas ta ja teha mull
Ta lõwi küüntega pures.

Kui magus see walu, kui õnnis see piin!
Ilmmõetmata õntsus nagu walu,
Kuis suudlemine mind õndsaks teeb,
Nii haawawad koledalt küüned.

Ja ööpik laulis: “Ilus swinks!”
Oh arm, mis piab see tähendama,
Et surma piinaga ühendad sa
Kõik oma magususe.

Oh ilus swinks, oh seleta mull’
See mõistatus imeline,
Ma olen ta üle mõtelnud
Ju mitu tuhat aasta.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 36.

Ära siit!

(Heine järele.)

Mustad kuued,  siidi sukad
Walged, wiisakad manshetid,
Pehmed kõned, meelitused,
Oh kui neil ka südant oleks!

Südant rinnus, armastust ka,
Sooja armu südametes!
Oh, mind tapwad nende laulud
Wälja mõeldud armu walust.

Mägedelle tahan minna
Kussa seiswad wagad onnid,
Kussa rind mull hingab lahkelt,
Kussa käiwad wabad tuuled.

Mägedelle tahan minna,
Kussa tõuswad mustad kuued,
Oja wulin, linnud laulwad,
Uhked pilwed jahti piawad.

Jumalaga, uhked saalid,
Uhked herrad, uhked prouad!
Mägedelle tahan minna,
Naerdes sealt Te’ peale waata.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 33.

Unenägu IV

H. Heini järele.

Ma nägin unes päkapiku mehe,
Käis karkudel, samm küünra laiune,
Tall puhas pesu, riie peenike,
Seest aga oli porine kõik ehe.

Sest oli pöörane ja kõlbas wähe,
Kuid wäljaspidi tore mehike,
Ta kiitles üle julgustükkide
Ja awaldas neid päris kuke pähä.

“Kas tead, kes see on? Eks waata siis!”
Ning unejumal kawalast mind wiis,
Ja pildipeeglis ilmus mulle wari:

Seal altari ees seisab mehike.
Mu armas neid “Jah!” ütleb temale
Ja “Aamen!” karjub naerdes tondi kari.

24. Juunil.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.

Unenägu III

H. Heini järele.

Kord unenäus nägin enese
Ma piduwrakis, siidi westi sees,
Manshetid käel, kui oleks pulmad ees
Ja minu kõrwal magus armuke.

Ma küsin talt: “Kas mõrsja olete?
So oh, noh, soowin õnne!” ütlen kumardes,
Kuid külm ja uhke sõna waewalt libisedes
Mu kuiwand kurgust kerkis keelele.

Ja armukese silmist ojadena
Seal pisaraid nii woolas kibedaste,
Et nendes kadus neiu, õrn ja kena.

Oh sinisilmad, armastuse läte,
Mind päewal petate nii sagedaste
Ja uneski — ja siiski wangistate…

3. Aprillil.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.

Unenägu II

H. Heini järele.

Kord suhkru huuled kibe kõnega
Ja uhked lokid, mirdid ja reseeda
Ja armastus mind wõisid waimustada
Ja kurwad laulud kurwa wiisiga.

Need unejutud ammu kahwatanud
Ja iga tuule alla kannetud,
Ning ainult, mis ma riimi walanud,
On mulle jäädwaks päranduseks saanud.

Sa jäid, mu waene laul, kau sina ka
Ja otsi kadund õhu kuju taga,
Ning kui Sa leiad, seisa pilguks waga
Ja õhu woolus teda terwita.

3. Aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 31.

Unenägu I

H. Heini järele.

Pilt õrn ja hirmus oli see,
Mis tudus uni silmale,
Weel nüüdki ehmatuse sees
Mul weri tardus südames.

Ma aias imeilusas
End nägin rõõmul kõndimas,
Seal lilled õrnad hellaste
Pead painutawad minule.

Seal armastusest otsadel
Nii õrnalt laulis linnukeel;
Kuldkiirtes päike punetas;
Kuldehtes õied õitsemas.

Õhk lõhnab õitest armsaste,
Nii tasa puhub tuuleke;
Kui mõrsja pulma ehte sees
Kõik loodus juubeldas mu ees.

Kesk lilleaeda silman ma
Seal selge marmorhallika;
Ja hallikal on ilus neid,
Ta peseb riideid linaseid.

Kuldjuukseline sinisilm,
Ta naeratuses õnneilm.
Ma waatan, mulle näitab ta
Nii tuttaw, siiski tundmata.

Mu ilus neid, ta ruttab wist,
Seal juures laulab imelist:
“Woola, woola weeke!
Pese puhtaks linake!”

Ma lähenen end wallatul’
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imeilus, magus neid,
Kell’ pesed riideid linaseid?”

Ta kärmelt: “Ennast walmista!
Su surnulina pesen ma!”
Ning waewalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike. —

Uus pilt mull’ ilmus silma ees:
Ma paksus metsas, põlises.
Seal taewa tõstsid latwu puud,
Ma waatasin, neist waimustud.

Kuid kuule! kajab tume heal,
Kui kauged kirwe löögid seal;
Ma ruttan läbi põesaste
Ja tulen waba wäljale.

Kest haljast platsi üksindu
Seal kaswis wägew tammepuu.
Näe, imeneid, seal jälle ta,
Ta raiub tamme kirwega.

Hoop hoobi järel kiireste,
Laul kõlab, wälgub kirweke:
“Haljas raud, teraw raud!
Tee mull’ kiirest kirstu laud!”

Ma lähenen end wallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imemagus neiuke,
Kell’ walmistad see kirstuke?”

Ta kärmelt: “Aeg on kasin mull,
Ma raiun surnukirstu sull!”
Ning waewalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike.

Nüüd ilmus wiirastuse sees
Lai, kõrbeline nõmm mu ees
See oli ime waadata
Ja täitis sala-hirmuga.

Kui alles mõttes seisin seal,
Üht walget silman nõmme peal.
Ma sinna poole kiireste:
Näe, end’ne ilus neiuke.

Tad walged riided ehiwad.
Ta kaewab labidaga maad.
Ma waewalt julgen waadata:
Neid ilus, kuid nii hirmus ka.

Mu ilus neid, ta jällegi
Seal laulab imewiisisi:
“Labidake, teraw raud,
Kaewa lai ja sügaw haud!”

Ma lähenen end wallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Mu ilus neid, Sind palun ma,
Mis tarwis hauda kaewad Sa?”

Ta kärmelt: “Haua sügawa,
See sinu tarwis kaewan ma.”
Ning waewalt oli üeldud see,
Külm haud end awas minule.

Ma waatsin hauda minu ees,
Mul weri tardus südames.
Ma langen hirmsa hauasse
Ja… ärkan unest walwsile.

2. aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 30-31.

Emale

Petöfi järele Jaan Parw.

Ema, ema, waene ema,
Kõige armsam emake!
Elu ega eilm ei saada
Troosti sõna sinule.

Noa kombel lasksid laewast
Lootustuwi lahti sa;
Kas ei õitoksal juba
Tagasi ei tule ta?

Ei su wiimne soowimine
Täide lähe ialgi,
Ei su poja silmawesi
Niisuta su palgesi –

Niisuta su surnud nägu
Wiimse soojendusega –
Armukese haua pääle
Silmad k u i w a k s nutnud ta!

Olevik nr. 41, 14. oktoober 1891, lk 837

Puri

Lermantowi “Парусь.”
A. Grenzsteini tõlge.

Üks puri paistab merepinnal
Ja ujub meres ududes …
Mis otsib kaugel laine rinnal?
Miks kodurannast radunes?

Ei tuul tal mastis rahu hüia,
Ei laine rauge rahule …
Oh häda! Ei ta õnne püia
Ja ei ka õnnest põgene!

Ta jalgel heljub wete-ema
Ja kõrgel hiilgab päikene;
Kuid puri – maru soowib tema,
Kui saadaks maru rahule!

Olevik nr. 38, 23. september 1891, lk 778, 779

Kuldsed tähed

Kuldsed tähed hellalt hiilgasid,
Õiedega juttu ajasid;
Õrnad õied kuuldes naersiwad,
Õie lehed tasa liikusid.

Õrnad õied juttu tuulele
Pajatasid jälle lahkeste, –
Tuuled kandsid jutu laiali,
Kuulutasid maa ja merele.

Maa ja meri kaunil kewadel,
Metsa kohal mere mühadel
Tähte juttu rääk’sid minule,
Äratasid rinna armule.

Nüüd, kui päewad ala pilwesid,
Ööd ju külmad, pimed, udused –
Saadan armu jutud ülesse
Tähtedele jälle tagase.

Konstantin Fofanowi järele –R.–

Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 757

Sõja ajal

Внимая ужасам войны.

Nekrassowi järele G. E. Luiga.

Kui kuulen igal hommikul
Ma uusi ohwrud sõja kärast:
Ei naist, ei sõpra hale mul,
Ei kahju kangelase pärast:
Ah, naene teab end trööstida,
Ka parem sõber unub ruttu,
Kuid ühte hinge tean ma,
Kes ial ei suuda jätta nuttu.
Kesk meie püüdeid tühjemaid,
Kus pettus, walskus õitseb ilmas,
Weel tõeste püha pisaraid
Ma olen näinud ühe silmas.
Need waese ema pisarad,
Mis lapse järel woolawad,
Kes were wäljal leidnud haua.
Ei kustu need, kui ialgi
Ka oma kurtud oksasi
Ei leinapaju tõsta jõua.

Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 756

Ei lained

Ei lained sellest seletust wõi anda,
Mis warjawad nad märjas woogudes,
Nii ainult näost ei wõi ära tunda,
Mis inimesel liigub mõtetes.

Torm mässab, tõstab laineid wastu taewast,
Ja põhjas siisgi wesi wagune;
Nii wõib ka süda walutada waewast,
Kui nägu paistab rõõmus, naerune.

Kui mere põhja pilkust wõiks saata,
Ei pärlid sääl, waid surma näeksime;
Wõiks waenlasele südamesse waata:
Ehk armastust sääl näha saaksime!

Poola keelest N.

Olevik nr. 36, 9. september 1891, lk 739

Elu puhke paigad

Saksa keelest Eewa Nõmm.

Kewade.
Naeratades ema süles
Puhkab süüta lapsuke,
Mureta ta waatab üles,
Uinub weel kui inglike.

Suwi.
Haljal aasal puude wilus
Puhkab noormees rohu sees.
Tulewik, nii hiilgaw, ilus
Seisab waimu silma ees.

Sügis.
Kalli naise südamella
Puhkab kaasa õnnessa.
Mure kortsud käsi hella
Pühib otsalt armuga.

Tali.
Pehmel toolil tule walgel
Puhkab auuväärt raugake,
Muinasjutte lahkel palgel
Räägib laste-lastele.

Olevik nr. 32, 12. august 1891, lk 656

Jällenägemine

Petöfi järele Jaan Parw.

Ma mõelsin järel’ kõige tee
Kuis ema tereta’,
Kui teda waatma tõtates
Ta tuppa astun ma.

Mis ütlen sulle, emake,
Nii üle mitme a’a,
Kui käed mu järel sirutad
Sa wälja armuga?

Nii mõnda soowi südamest
On wälja mõeldud mul –
Kuid aeg lääb siisgi igawaks,
Ehk hobu lendab küll.

Ma astsin tuppa … tormiselt
Mind tõmbas kaenla ta;
Ta rinnal tummalt rippusin
Kui wili oksalla.

Olevik nr. 28, 15. juuli 1891, lk 577

Testament

Наедине сь тобою, брать.

Lermotowi laul. G. E. Luiga tõlge.

Ma räägiks sõber sinuga
Kord nelja silma all:
Mul wähe ilmas elada,
Mu ots on ligidal!
Lääd kodu, pea meeles sa,
Noh, mis? … mu pärast leinama
Ei hakka sääl küll keegi,
Sest õigust kõigil räägi.

Ja kui wast küsib mõni huul …
Noh, kes küll oleks see! –
Siis ütle, et mu püssikuul
Tõi haawa südame.
Et surin auuga Tsaari eest,
Et pole abi arstidest,
Et lasen kodu rada
Weel wiimselt terwitada.

Mu isa, ema waewalt sa
Küll leiad elu teel,
Ja tõeste, kahju oleks ka
Neid kurwastada weel!
Kui leiad neid, siis ütle sa
Et ma ei wiitsi kirjuta,
Et saadeti meid sõtta,
Kust kodu ma ei tõtta.

Noort naabri neidu tead sa …
Me lahkund ammu ju …
Ei minu järel küsi ta …
Mis kadund, kadugu!
Mu surmast tõtt tall jutusta,
Mis tühjalt hingest hoolida –
Ja teeb ta nutust nägu,
Siis pole sest suurt lugu.

Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398

Kuulen su…

Слышу ли голос твой.

Lermontowi laul. G. E. Luiga tõlge.

Kuulen su armsat häält,
wäriseb rind,
Süda mul hüppab
kui puuri sees lind.

Waatwad su särawad
silmad mu pääl,
Põuest siis lendab hing
wastu neil sääl.

Nutta ma tahaks,
täis õnne on rind …
Kaela sull hakkaksin
suuteleks sind. …

Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398

Nõia õpipoiss

Göthe laul, Joh, Liiwi tõlge.

Hõissa, meister sõitis ära!
Seda ootsin ammu juba.
Nüüd kord ise olen härra,
Oma tuba, oma luba.
Neid, kes teda orjand,
Tööle saadan ka,
Nõia teadust korjand
Selleks küllalt ma.

Tööle! Tööle,
Sala wäed,
Waime käed;
Maapind liigu,
Saada üles wete woole,
Lustil kõigu, liigu, kiigu.

Wana luud, nüüd nurgast tule,
Mustad kaltsud selga wõta;
Sulaseks mul täna ole,
Minu käsku täitma tõta.
Seisa! – jalad alla!
Otsa pää – nii! soo!
Ise õlal wõta,
Wett mul kiirest too.

Tööle! Tööle,
Sala wäed,
Waime käed;
Maapind liigu,
Tule wälja, wete woole,
Supeluseks liigu, kiigu!

Näe, luud jookseb jõe ääril
Nagu mees! Näe, wett ju wõtab!
Wälja sirutatud sääril
Koormaga ta kodu tõtab!
Waatke, kuis ta kallab,
Tõrde winnab wee;
Unest tooma tallab,
Juba ujub tee!

Pea ­– oota!
Nüüd sul luba
Seista juba,
Las’ meid sääda!
Oh nüüd hääd ei ole loota,
Ei ta taha seisma jääda!

Häda! Sõna meelest unund,
Kuis tad jälle luuaks luua,
Surma köit ma endal punund,
Ta wõib kõigil otsa tuua!
Uued täied tõrred
Jõest weab ta,
Riiulid ja õrred
Kõik ju laentessa.

Oot, ma pärin:
Jäta orjus,
Muidu korjus
Wõllas kõlgud!
Huuh! mu ihus algab wärin,
Silmad tal kui tule wälgud!

Oh sa elus saatan põrgust,
Hukka saadab terwe maja!
Woolab ju kui põrgu kurgust
Wesi üle iga raja!
Kõik üks wana luud,
Mis ei kuula sõna,
Kepp, ei asi muud,
Uputa wõib täna.

Kui ei lepi
Sina hääga,
Ma sind wäega
Kinni taban,
Kirwega su, wana kepi,
Kümnest kohast lahti raban.

Katki! – Oo, ta tõuseb jälle,
Tõuseb, oh ei waim wõi surra,
Endsel kujul nähtawale –
Waimu luid ei kirwes murra!
Ähh! hoop hästi käinud!
Pihuks puruks ta.
Nüüd on häda läinud,
Nüüd saan rahu ma.

Häda, häda!
Waata lugu:
Põrgu sugu
Uuest kasub!
Sulaseid saab mitu sada,
Igaüks neist tööle asub.

Kõigil tõrred, pütid süles,
Oh, mis tahad ära teha!
Müüril mühab wesi üles –
Oo – säält meister ise näha!
Ilma ots on jõudnud,
Meister, kõik mu süüd;
Waimusi ma nõudnud,
Põrgu kaelas nüüd. –

“Luuad, taimed,
Nurka! nurka,
Pühkme urka,
Kus põhk, sasi!
Ilmuge säält siis kui waimud,
Kui teid käsib m e i s t e r   i s i.”

Olevik nr. 18, 6. mai 1891, lk 377, 378

Ülestõusmise püha hommikul

Saksa keelest Mart Tamm.

Ju puhtel tõusis Lihawõttes
Üks lõokene õhusse;
Säält kõrgelt – sini laentes tõttes ­–
Ta laulis alla rõõmsaste.
Ja kui nii helkis lõo laul õhust,
Siis kõlas tuhat häälel ilm:
Oh tõuse maa, sind surma rõhust
Ju päästnud Looja armu silm!

Oh tõuske, tõtke wetesooned
Ja kiitke kohal Issandat!
Sa tõuse mets, et päikese jooned
Sind haljendama panewad!
Te tulge kannikesed, eeli
Nüüd ootjal ilmal ütlema
Ja kuulutama lille keeli:
“Nüüd eluwaim käib läbi maa!”

Oh tõuske, roidund inimesed,
Kes talweunes oigate,
Kõik wangis waibund hingelised,
Kes mure paelus soigate.
Maist puhub Looja wägi läbi,
Oh laske sisse eluõhk!
Kui Simson, saatke wang häbi
Ja hingest eemal mure rõhk.

Oh tõuske, leinariides waimud,
Kel lootus hauda langenud,
Ja teie nutma jäänud ainud,
Kel armsad surma suikunud
Ning teie, meelest juhmiks jäänud,
Kes eksiteedel hulgute –
Oh tõuske, – ilm on uneks saanud:
See ime on, oh märgake!

Sest eluwäest wast rõõmustate,
mis teie üle oowanud;
Jah loodus-kewadene saate
Ka waimudesse woolanud:
Mis kuiw, see haljendada püiab
Mis surnud, ärkab elama
Kui Looja Waim me üle hüiab:
“Nüüd hommik tulnud – tõuske ka!”

Olevik nr. 16, 20. aprill 1891, lk 338

Tähed

Homjakovi “Звезды.” A. Grenzsteini tõlge.

Kui on kadund päewa kära,
Waata öösel ülesse:
Kõrgel ilmub ime sära,
Waatab alla waikseste.

Taewa wõlwil tulemered
Igaweste rändawad:
Need on suure Looja pered,
Looja sõnakuulajad,

Waata üles, siis sa näed
Lõppemata imesi:
Lugemata taewa wäed
Täitwad taewast üleni.

Saatwad walgust suurde ilma,
Walgust pimedusesse,
Saatwad walgust meie silma,
Imestust me südame.

Olevik nr. 9, 4. märts 1891, lk 193

Ilus jahimees

India laul

L. v. Schröderi järele A. Grenzstein.

Mu neiu jahimehena
Mul tuleb wapralt wasta
Ja tõstab kulmu kumera
Kui wibu, et mind lasta.
Ta pilk on nagu wibunool
Mu waese südamelle,
Mu süda hirmul igalpool
Kui haawatud gazelle.

Olevik nr. 4, 28. jaanuar 1891, lk 89

Sõbranõu

India laul.

L. v. Schröderi järele A. Grenzstein.

Kuule, kulla neiukene,
Nõu kui annan sõbrana:
Kui sul tuleb peiukene,
Kangekaelne ole sa.

Ei ta sellest lugu pea,
Kelle kergest wõidab ta;
Kui ta sulle ülihea,
Külma südant näita sa.

Nõnda sõber, nagu kohus,
Noorta neidu õpetab,
Aga neiu hädaohus
Õpetamist lõpetab:

Ära räägi, inimene,
Ole waiki hauana!
Südames mul armukene ­–
Iga sõna kuuleb ta!

Olevik nr. 4, 28. jaanuar 1891, lk 89

Akosa-puu

India laul.
Tartu prof. L. v. Schröderi j. A. Grenzstein

Kuis nii imelises ilus
Sinu õied särawad!
Ons mu armuke su wilus,
Õied tema warjajad?

Raputawad õitswad pead
Nagu poleks teda näind;
Oh akosa, küll sa tead,
Sest ta on sust mööda läind.

Kui ta möödaminnes puutus
Sinu lehkwaid lehtesi:
Leht sääl õitswaks õieks muutus,
Seda tean selgeste!

Ilma temata sa sära
Poleks sündind ilmale:
Oh akosa, ütle ära ­­–
Kuhu läks mu armuke?

Olevik nr. 3, 21. jaanuar 1891, lk 61

Sinule

Oh, kõik lilled tahaks keita
Sulle üheks kimbuks ma,
Ja Su ümber pärjad heita,
Naerdes waataks wällja Sa.

Sull’ kõik linnud tahaks püida,
Kõik, mu meele järele,
Kui nad okstes mõtsid hüida,
Juhtisin nad Sinule.

Oh, kõik warandused kanda
Mulla põuest tahaks ma,
Et ma Sull’ nad wõiksin anda,
Suur ja rikas oleks Sa!

Oh mis on mull, ja mis wõin ma,
Waene ma kui sinagi.
Mis mull olli, Sull’ ju tõin ma,
Ja mind ennast pealegi.

Julius Wolf’i järele: Leeni.

Linda nr. 30, 27. juuli 1891, lk 485

Linnupoeg ja poiss

Kas sa tahad kinni wõtta,
Poisikene mine?
Küll ma näen, sa’i taha jätta,
Sull on armas lind.
Aga mõtle, poisikene,
Et mull hella ema ka,
Kellel marja meelekene,
Kellel kaunis, kaunis ma.

Mõtle, kui üks rööwel tahaks
Ema sülest sind,
Kas sa talle kätte lähaks
Nagu wäeti lind?
Kui ei kuuleks kaebamise
Kurja rööwli kurja süda,
Paneks poisi paeladesse, –
Kas sul oleks hea see häda?

Isa andis mulle elu,
Nagu sinulgi,
Ja ka nagu kõik mu ilu,
Priius minulgi.
Wäljas priius, mets ja wilu,
Wäljas tunnen ilma ilu.
Mis mull Isa annud kingiks,
Tohib poiss see teha wangiks?

“Ei ma iial sind ei püia,
Lahke linnuke;
Ei ma emalt taha wiia,
Mis tall marjuke.
Saaad suled suuremaksa,
Õpi lendma, õpi laulma;
Jaksad laulda, mulle jaksa,
Lööd sa lugu, luusin kuulma.”

Leith’i järele J. Kunder.

Linda nr. 29, 20. juuli 1891, lk 468, 469

Sõsar – sa asjata armastand!

Sõsar, sest a’ast ma sind wiimati näind
On waikne walu su üle tõest käind?
Su hiilgawa silmade hele läik
On warjatud nagu pilwega päik.
Su heales on wärisew wõeras toon,
Su huultela heljumas kibe joon.
Su süda nooreke tormi on saand –
Hea sõsar – sa oled armastand!

Su kahwatu palge, su kerkiw rind
On awaldand mulle, mis liigutab sind.
Sa üksinda nagu unenäu sees
Käid sõnata kohawa hallika ees.
Ja metsa sind meelitab halelik heal,
Mis kajab kui käinud aegadest seal ­–
Su pilku on pisarad pimestand –
Oh sõsar – sa asjata armastand!

Wait, waene laps, mu südame naal,
Sest waewast puhta, mis näinud sa seal.
Ära kadunud õnnest kõnele sa,
Läin’d lootust ära tagasi hüia sa –
Oh puhka su walust su kodumaal
Ja nuta truu sõsara rinna naal.

Inglis luuletajanna Felicia Hemens’i laul, saksakeelse tõlke järele Elise Aun.

Linda nr. 23, 8. juuni 1891, lk 370

1 2