Lill uinunud

Lill uinunud ja õilmeke liigutab pead – head ööd!
Laul heljund; sa, linnuke, suikuma jääd – head ööd!
Nüid igatseb hinngust ja rahu maailm
Ja unele heidab ta wäsinud silm –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Weel naeratab magades muru ja muld – head ööd!
Ja taewast meid terwitab õhtune kuld – head ööd!
Seal lehwiwad tuuled ja warigi käib
Ning ülewal ärkama täheke näib –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Öö ingel nii tasakest tulemas ka – head ööd!
Ja ingle healt kuuldeki unenäus sa – head ööd!
Ning alla ja ülesse lehwiwad nad,
Sa taewasid aeedu nüid awatud näed –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Theodor Räbeli järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 63

Ohk ja nutt

Kui kord kauaks kaugel sõitwad
Wiimast korrda käsa andes, –
Nutwad kaua armukesed,
Kurwastawad leiina kandes.

Ei me’ ohkand, ei me’ nutnud,
Kui meil tulli lahhkumine;
Selle eest on pärast tõtnud
Meile nutt ja ohkamine!

Heine järele P. Laredei.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 57

Tallwe öö

Nüüd lill ja lehed lume all
Ja waikind linnu laulud,
Metsloomi nagu leinawal
Sa koidul nutma kuuled.

Tuul aga tuleb waiksel ööl
Puud liigutama tasa;
Puu ladwa lahhti teen sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta une kujus kewade,
Roht lill ja läte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

J. von Eichendorfi järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 53

1 2