Laulud 5.

Soome keelest A. Daniel.

Kallis kewade on käe,
Talwe tuisku silm ei näe.
Päike jälle koidab,
Kõrgest taewast loidab.

Päikse walgel,
Ilu palgel
Loodus täiel elu algel.

Wesi ojas weerlemas,
Laene järwes keerlemas,
Kalda poole waub
Sinna ära kaub.

Pajud, haawad
Lehte saawad,
Ploomid juba
Õelmid a’awad.

Põõsad ja puud
Aasad ja ra’ad;
Orud ja muud
Õitsewad maad,
Ime ilusaks kõik lähwad.

Kodu pinnale
Tulnud kewade,
Wiinud talwe mured ära.

Rahwa südame,
Toonud lootuse
Jälle kewadine sära! —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 221.

Laulud 4.

Heine järele A. Däniel.

Et sina mind ei armasta,
Ma sellest hoolin wäha;
Kui silma wõin sull’ waadata,
Siis rõem mu palgel naha.

Sa wiskad, wihkad tõesti mind —
Nii lausuwad su huuled,
Kui ma neid suutleks, paisuks rind,
Ma oleks õnnis — kuuled?! —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Laulud 3

Heine järele.

Hommiku kui unest ärkan
Küsin: tuleb armuke?
Õhtu jõuab, õhtses märkan
Ei weel tunud armuke!

Öösi waewlen waene woodis
Rahutult, mul silmad wees.
Unistades, nagu haige
Päewal olen jälle töös.

A. Daniel?

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Laulud 2.

Heine järele.

Minu waikne walu woodi
Walmistatud surnu haud,
Kus mu põue armu loodi,
Kuis nüid närtsib lootja jõuud.

Jumalaga waikne maja,
Kus tad eesmalt nägi silm,
Jumalaga luht ja raja,
Kus weel õites õnsam ilm.

Oh, et iialgi poleks näinud,
Sind sa ingel, kaunim õis,
Oleks rõemu rada käinud
Ma, kord küla kaunim pois.

Sind ei armu ei ma suut’nud
Sandi kombel kerjata.
Kohas, mis su õhk on puut’nud
Soow’sin ainult elada.

Aga sinu külmad sõnad
Suud’wad mind siit kaugele;
Läinud lootused nii kenad,
Loowad nuttu laugele.

Ja mu süda, näeks sa teda:
Haige, murtud werine —
Kõike, kõike teinud seda
Sina, kuri neiuke!

Liikmeid roidunult ja jõutult
Kepi najal wiin neid weel,
Kuni wäsin’d pead ma nõutult
Külma hauda heidan teel. —

(A. Daniel?)

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Noor kewade

Wabalt S. k. j. A. Daniel.

Siis, kui kewade on tulemas
Lumi sulamas ju soojuses;
Kui on pungad puudes puhkemas,
Hõiske healed kuulda looduses —
Tärkab sinilill,
Hüiab pajupill,
Süda põues õhkel põnewil.
Kõlab kõrwu mäelt
Kostab taewa laelt:
Oh kui ilus sa, noor kewade!

Kui ju ööpik hõiskab toomingul,
Wesi ojas jookseb ruttades,
Lõu lõõrib kägu, hommingul
Rõemu hüide kaja metsades.
Õhk nii lahe, hea,
Et ei üelda tea,
Sini taewas kõrgel üle pea:
Kõlab kõrwu mäelt,
Kostab taewa laelt:
Oh kui ilus sa, noor kewade!

Eks see olnud kena kewade
Kui su süda leidis südame?
Rind siis paisus taewa õnnele
Huuled lähenesid huultele.
Wainult kostis siis,
Kõrwu ime wiis
Paradiisiks muutus sulle hiis,
Kõlas kõrwu mäelt
Kostis taewa laelt:
Tere tulemast, noor kewade!

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 219-220.

Talwine

Puschkini järele J. Kiwisaar.

Torm on, udu taewast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta,
Kord sääl wana katust mööda
(???) hõlgi kahistab,
Kord kui mees, kes käinud teeda,
Käega aknal koputab.

Meie wana onnikene
On nii nukker, pime ka.
Miks mu naene, nonnikene,
Akna juures waikid sa?
Kas sa tormi hulumisest
Oled (???)dunuks nii saan’d,
Wõi su wärtna wuramisest
Oled tukkuma ju jäänd?

Joome, kallis kullakene,
Kehwa noorust mälestes,
Joome mure, toop, kus jäi see?
Süda saab siis rõõmsaks sees.
Laula mulle, kuidas tihas*
Elas taga merede;
Laula kuidas neiu ehas
Wett läks tooma kaewule.

Torm on, udu taewast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta.
Joome, kallis kullakene,
Kehwa noorist mälestes,
Joome mures, toop, kus jäi see?
Süda saab rõõmsaks sees.

* tigane

Olevik nr 48, 26. november 1890, lk 1152.

Päike ja kuu

Wenekeelest M. Kampmann

Pikal päewal wäsis päike
Ja tal Issand kõneles:
“Minu — ja kõik sinu järel
Magust und näeb magades!”

Ja siis palub päike wenda:
“Kuldne kuu, mu sõbrake,
Süüta latern, käi ilm öösel
Läbi perest peresse!

Kes sääl palwet teeb, kes nutab,
Kes ei saagi magada:
Kuula järel kõik ja homme
Tule mulle teatama!

Päike puhkab, kuuke walwab,
Hoiab ilma rahu sees.
Homme wara, wara päiksel
Koputab wend ukse ees,

Koputab, uks läheb lahti —
Päike, tõuse ülesse!
Hakid lendwad, kuked laulwad,
Kellad hüüdwad palwele.

Päike tõuseb, päike küsib:
“Wend, mis uudist tood sa mul?
Kudas käis sull öösel käsi?
Mis sa kahwand? Mis on sul?”

Kuu siis algab oma juttu,
Räägib, mis ta öösel näeb —
On öö rahuline olnud,
Päik’ siis selgest üles läeb.

Kui ei ole, tõuseb udus
Sajab wihma, puhub tuul,
Lapsed ei wõi õue minna
Mängma, laulma rõõmu suul.

Olevik nr 47, 19. november 1890, lk 1129.

Põlew armastus

Inglise lauliku Robert Burnsi laul. Saksakeelesest tõlkest A. Grenzstein.

Oh külmetaksid kõrgel mäel
Sa särgi wäel, sa särgi wäel,
Ma oma hõlma wõtaks sind,
Kus soe rind, kus soe rind.

Kui tormaks tuulel tuhinal
Su ligidal, su ligidal,
Sa leiaks warju waiksema,
Mu rinnalla, mu rinnalla.

Saaks elukohaks kõrbe ma,
Nii koleda, nii koleda,
Kuid su’ga oleks kole hiis
Mul paradiis, mul paradiis.

Kui leiaksin kord krooni ma
Ja sinu ka, ja sinu ka;
Siis kalliskiwiks oleks sa
Mu kroonilla, mu kroonilla.

Olevik nr. 40, 1. oktoober 1890, lk 980

Weike Wenemaa rahwalaul

Ü. p. G. E. Luiga.

Üks tapuwäät aiassa üksinda
Kaswab maas madalas,
Neiuke nooruke waluga
Kibedast’ nuttemas.

Oh Jumal, haljendaw, õitsew, miks
Kõrgel’ ei kerki sa?
Oh armas nooruke neiu, miks
Kaebad nii kibedast sa?

Kas humalas üles wõib kaswada,
Kuna ei ingegi all!
Kas neiu silm rõõmus wõib saärada,
Puudub ta kajakas tal?

Olevik nr. 38, 17. september 1890, lk 940

Kuldne lind

Prantsuse lauliku Nicolas Martini laul.
B. Weber.

Kord õitserikkal lehekuul
Lind laulis rõõmsalt toomepuul.

Ta tiivul helkis kiirgaw loit
Kui tuleleek, mis kumaw koit.

Küll puhtalt, armsalt laulis ta!
Ning ühes hõiskas temaga.

Tal wõidurõõmsalt kõlas wiis,
Mu rinda lootus täitis siis.

Oh nooruspõlw, sa kuldne lind,
Kuis taga igatsen ma sind!

Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pannud.

Mu süda on kui pome öö,
Kui puude mühin metsas;
Kuu tõuseb üles pilwe alt
Nii hiilgawalt,
Ja waata, mets on waik ja mühin otsas.
See kuu sa oled, armuke;
Oh, saada silmaläiki
Üks ainus kord mu pääle ka.
Täis rahu sa,
Mu tuksuw süda rinnas ka jääks waiki.

 Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pannud.

Sa niiske suwe-õhtu,
Kui armas mulle sa!
Weel taewast katwad pilwed
Ei tähti näha ka.

Kui piiga pehme musu
Nii soe ja õrn on õhk;
Alt orust tõuseb üles,
Nii magus lille lehk.

Ma tahaks laulu luua,
Mis selle sarnane;
Kust telda sarnast kõla,
Mis tume, õrnake?

Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pandud.

Meil nagu tormi tuulel
Aeg kiirest’ mööda lääb,
Kui huule seisab huulel,
Rind rinna äärde jääb. –
Ilm läheb pilwe ruttu,
Torm tulemas ka siis –
Rõõm weike, rohkest nuttu,
Nii armastuse wiis!

Arm palgaks saadab paha
Ja kurbdus on ta and;
Kuid lahkuda ei taha,
Kes korraks kokku saand.
Sest kergem siisgi kanda
On kurwastus ja piin,
Kui ialgi ei tunda
Üht sarnast õnne siin.

Olevik nr. 36, 3. september 1890, lk 902

Mul on kui kuuleks oja

(Eichendorfi laul.)

Mul on kui kuuleks oja
Ma metsas woolama;
Kui kostaks puude kohin
Mul kõrwu kangelta.

Mul on kui hüiaks ööpik
Mul wastu: Tere sa!
Kuid kus ma siisgi olen,
See on mul teadmata!

Kuu hõbedasel telgil,
All orus hiilgaw niit;
Ma näeks sääl nagu maja,
Mis aga kaugel siit.

Mul on kui ootaks aias,
Kus tuttaw iga puu,
Mind armukene ammu,
Kes aga surnud ju …

Jaan Parwe tõlge.

Olevik nr. 32, 6. august 1890, lk 820

Suurem töö

Chomjakowi järele Wene keelest G. E. Luiga

Suur on töö, wõidelda walwes,
Tõrjuda hõelust ta teel.
Kannata, armasta palwes,
Sest aga suurem on weel.

On sulle haawasid annud
Kibedalt kiusatad käed,
On sind ehk kütkesse pannud
Nurjatud walidad wäed.

Maha kui pettes sind jäeti,
Piinati päewad ja ööd –
Wõta siis uskus, sa wäeti,
Tee seda suuremat tööd.

Temale antud on tiiwad,
Kergelt, ja wägewalt need,
Ülesse kõrgel sind wiiwad,
Kuhu ial waen ei saa teed.

Üle wangikoa harja
Üle kisa ja kära,
Üle waenlaste karja
Üle wiib kaugel sind ära.

Olevik nr. 28, 9. juuli 1890, lk 741

Minu wärwid

J. Lautenbachi Läti laul. Tõlkinud K. E. L.

Kolme wärwi taewa sina
Hoiab ilma otsani,
Kolme wärwi pean mina
Üliarmsaks alati.

Üks on wärwi roosikarwa,
Teine lume läikega,
Kolmas hiilgab kullakarwa
Üle laia ilmamaa.

Üks see kumaw koidu läike,
Teine hõbekuues kuu,
Kolmas sätendaja päike,
Heledam kui ükski muu.

Oh, kuis täidawad nad rinda
Imelise wõimuga!
Süda, tunne nende hinda,
Isamaad nii armasta!

Olevik nr. 27, 2. juuli 1890, lk 722

Ema ja lapsed

Wenekeelest A. Grenzstein.

Miks sa ikka, kallis ema,
Õest armsast tõendad:
Ilmas ilusamas tema
Rahus, rõõmus wiibiwat?

Oh, sääl ilmas pole niitu,
Aasu, aru õitsewaid,
Kust ta leiaks ajawiitu,
Leiaks lille lõbusaid!

Kostab ema: “Taewas saatwad
Inglilaulud lahkujat,
Koidud walendajad waatwad,
Tähed kõrgel kõnniwad.”

Aga sääl tal pole ema,
Waesel puudub emake,
Kui ta läheb ilutsema
Inglitega murule!

Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 619

Mõttesalmid

Riiminud A. M. Saar.

Tahad rõõmsast elada,
Kahte kotti kanna:
Ühte korja hoolega,
Teisest wälja anna!

Goethe järele.

Kõike me hoolas püüdmine
Kääb arwast, kogemata õnneks:
Kuis õitseks siis küll lilleke,
Kui tema päikse hiilgust tunneks!

Goethe järele.

Olevik nr. 21, 19. mai 1890, lk 596

Mis on raha?

(Что такое деньги?)

Барон A. Тутаевь.
G. E. Luiga.

Targa juurde astus laulik,
Hakkas nõnda küsima:
“Ütle mulle, mis on raha?
Sõbrakene, seleta!”

Tark nii kostis laulikule:
– “Mitu korda sinu salm
Elu tühjust tunnistades
Ütles: raha, see on tolm,”

– “Tõsi küll,” nii lausus laulik,
“Siisgi selles asjas sa
Oma arwamist mull’ ütle,
Oma tarkust awalda.”

Seades sõrme otsa pääle
Kostis tark: – “Mu sõbrake:
Mõistus paneb ilma liik’ma,
Raha aga … mõistuse.”

Olevik nr. 13, 26. märts 1890, lk 436

Armukese pilt

Greeka lauliku A n a k r e a n i laul (a. 550 enne Kristust). Jakob Mähli saksakeelsest tõlkest A. Grenzstein.

Kuule, kuulsam kuju-meister,
Maali, suurem maali-meister,
Maali pilt mull’ magusamast,
Tee mull’ kuju kullasemast!
Tee tall’ saled juuksesalgud,
Põlwedeni peapatsid,
Päältpoolt waadet walge marmor,
Altpoolt waadet alabaster,
Palged paistku kuldest koitu,
Silmad saatku tuleloitu,
Huuled uhked roosiõied,
Mesilinnu meelitajad;
Riided punu purpurista,
Kehakate kallist kullast.
Küll nüüd, kuulsam kuju-meister,
Maa pääl suurem maali-meister!
See mu nägus neiukene,
Kaugel elaw kaunikene.

Olevik nr. 9, 26. veebruar 1890, lk 358

1 2