Rubriigiarhiiv: 1889

Peegel ja ahv

Ahv silmab ennast peegli sees
Ning tõukab karu, üteldes:
Näe, vader, kus üks hirmus mees!
Kui kortsus, vinnis näoga!
Töest’, ennast pooksin koguni
Kui selle hullu moodigi
Ma pisut peaksin olema
Ehk siisgi tunnistama pean,
Et vaderitest mitu tean —
Nad julgest’ selle kõrva sean.”
— “On tühi vaev neid lugeda,
Vaid parem ennast vaata sa.”
Nii vastab talle mesikäpp;
See öpetus on veelgi napp.
Eks ole inimene nii:
Ta laimu ‘p salli sugugi.
Ma alles nägin ela sääl,
Et Mihkel vötab meelehääd,
Küll ma, küll sa ka seda tead,
Ta ise näitab Matsi pääl’.

Krõilovi järele eestistanud T. Kuusik.

Postimees nr 54, 16. mai 1889, lk 2.

Ivan Krylov.jpg

Ivan Krõlovi (1769–1844) portree. Karl Brüllov, 1839

Miks mitte

Miks ei peaks ma õitest laulma?
Kui ka minust kaugel n’ad,
Eks n’ad ehi hellal ilul
Üli armsal ilmamaad.

Miks ei peaks ma suvest laulma?
Olgu mööda ta ehk ees,
Eks ta ilmu ajastajal’
Nagu pärli pärja sees.

Miks ei peaks ma armust laulma?
Olgu kaugel, ligi ta,
Eks m’e elu õnn ja ilu
Hiilga ainult armussa.

Andke armsail’ mälestustel’
Ruumi lauluks, rinnassa:
Kevade, õis, arm ja elu
Kaovad unenäona.

Auguste Kurs’i järele E. A.

Postimees nr 50, 6. mai 1889, lk 2.

Lauliku loos

Nii on ja oli lugu igal ajal:
Et laulik rändab üksi elu rada,
Tad püüab saatus raskelt kurvastada —
Kui teised hõisk’vad õnne rinna najal.

Üks palk on siisgi antud luuletajal:
Tal kaugelt tervitades kandlikeeled,
Tundmata rajal südamed ja meeled,
Kõik vastu helgivad ta kandle-kajal. —

Kui osaks antud sul see õnn siin ilmas,
Ta olgu ülem vara sinu silmas,
Kui kaduv hää, ta olgu püham püüd.

Neist tervisist, mis nüüd sul tasa tuuaks’,
Ja vastu kõlama su kandlel luuaks:
Kord ärkab järel-ilmal järel-hüüd.

Betty Paoli järele E. A.

Postimees nr 47, 29. aprill 1889, lk 2.

Arm on õndsuseks

“Arm on õndsuseks me meeltel’,
Rikkad meie armura’al!”
Nõnda lauldaks’ tuhat keeltel
Meie hellal Eesti maal.

Kulla sõber, sinu põues
Ka need sõnad kõlavad,
Ootad ihal elu õues
Seda päeva tulevat:

Millal mõrsja kätt sull’ andes
Puna palgil ligineb,
Isa rahakotti kandes
Õnnistust su kätte toob

Hõbeasjad kaasa-andeks
Lehmad, lambad, hobused, —
Oh, meid armastus teeb õndsaks,
Rikkaks meie südamed!

Heine järele – e.

Postimees nr 45, 25. aprill 1889, lk 2.

Laulud

I.

Su püha palet nägin ma
Kord ime-ilus unessa,
Ta oli armas, hellagi,
Kuid kahvatand ja valge nii.

Ja üksi punetas veel huul,
Kuid seegi närtsis surmasuul
Ning taevatuli kustuska,
Mis säras süüta silmista.

II.

Ei mina pahanda, kui süda lõhkeb ka,
Mu kadun’d arm, ei mina pahanda.
Ehk sa küll särad kallis kivides,
Kuid pime pilkane su südames.

Ma seda tean. Sind nägin unes ma,
Ja nägin ööd, mis sinu hingessa,
Ja nägin madu, mis sööb südant ju.
Ma nägin arm, kuis oled õnnetu.

H. Heine järele G. Õis.

Postimees nr 37, 1. aprill 1889, lk 2.

Süda

Me süda on üks eeslike,
Tal on kaks kõrva pikka,
Ta on ka isemeelne loom
Ja koorma kandja ikka.

Ta kannab risti igavest’
Ja sagest’ vastu tõrgub.
Siis jookseb liiga kiiresti,
Et löökidest ju nõrgub.

Ta nahk peab paks küll olema,
Et löökidest ei lõhke.
Ja kui ta kõige rumalam,
Siis arm on suur ja rohke.

Carmen Sylva järele Miina Luha.

Postimees nr 18, 14. veebruar 1889, lk 3.

Rumeenia kuninganna Elisabeth (1843-1916), kirjanikunimega Carmen Sylva 1860. aastatel.

Barbarossa

Suur keiser Barbarossa
See pole surma näind,
Vaid ära varju-lossi
Mäe alla on ta läind;
Seal sala võimul praegu
Ta puhkab pikka und
Ja ootab aga aega,
Mil ärkamise tund.

Ta lossi ligi võtnud
Kõik võimusse ja jõuu
Ja sealt, kui aeg on tõtnud,
Kord tõuseb nagu kõu.
Tool, mis nüid teda kannab,
On elevandi luust;
Laud, mis tal tuge annab,
On marmorist – ei puust.

Küll aja sõudel kaua
On habe kasvand tal’,
Läind läbi kivi laua,
Mis keisri lõua all.
Suur keiser suigub aga
Veel võimsa une väel
Ja saja aasta taga
Kord kutsub poissi käel.

Ta räägib une rõhus:
“Sa vaatama end säe,
Kas kaarnad kõrgel õhus
Veel lendvad ümber mäe!
Kui aga alles sina
Neid lendamas näed seal,
Siis sada aastat mina
Veel tukun tooli peal.”

Fr. Rückerti luuletus ümberpannud Jakob Tamm.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 7, 15. juuli 1889, lk 514.

Luuletaja

A. S. Puschkini laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Kui pole loitnud luuletajal
Tuld hinge sees veel Apollon,
Siis alatumalt sellel ajal
Veel muresse tal murtud on.
Õrn kannel suigub seisu riigis,
Vaim uinub külma une all…
Ja ilma langend laste liigis
Ehk on ta kõige alamal,
Kui aga taeva kutse healt
Ent kõrv ju helisemas märkab,
Siis alles luuletaja ärkab,
Kui kotkas üles kalju pealt,
Ja kaugele ta kurval palgel
Läeb ilma rõõmust rutuga
Ning ebajumalate jalgel
Ei oma kaela alanda.
Ta jookseb metslik, külm ja valju
Ja segadust ja heli täis
Siis mere kaldale, kus kalju,
Ehk metsa, kus nii üksi näis…

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 384.

Maa jautus

Friedrich Schilleri laul, ümberpannud Jakob Tamm.

“Nüid võtke maa, te saate osaks seda!”
Zeus hüidis inimestel ülevalt;
“Kuid vennalikult jautage teda:
Ta olgu teie jäädavalt!”

Ja igaüks siis saaki saama tõttab,
Kõik liigub, kihab Zeusi silma ees:
Ja põllumees see vilja põllud võtab
Ning jahi väljad jahimees.

Ja kaupmees arvab omaks kaubasillad
Ning aptile jääb kallis joodav viin,
Ja kuningas säeb kinni teed ja sillad
Ning ütleb: “Kümnest makske siin!”

Veel hilja siis, kui kõik ju oli antud,
Seal ligineb ka luuletaja teel…
Mis näeb ta? Tal pole osa pantud:
Kõik jagudeks ju tehtud eel.

“Oh häda mul! Kus on siis minu aste,
Ma Sinu truim poeg siin ilma peal?”
Nii hüiab luuletaja heledaste
Ja trooni ette langeb seal.

“Kui unenägudel sind hällitati,”
Seal vastas Zeus, “siis ära pahanda!
Kus olid sa, kui ilma jautati?” —
“Su juures kõrgel olin ma.

Mu silm see viibis Sinu pühal palgel,
Mu kõrvu kostis Sinu taeva heal —
Oh anna andeks vaimul, kes Su valgel
On unustand kõik ilma peal!”

“Mis teha, ütleb Zeus, kust osa võtta,
Maas pole midagi, mis oma mul:
Kui tahad taevasse mu juurde tõtta!
See olgu ikka lahti sul!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 384-385.

Prohvet

M. J. Lermontovi laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Sest aast, kui Igavene-Vaim
Mind prohvetiks on pannud ilmas,
Mul näha, kuulda: kurjus, laim;
Luen hõelust inimeste silmas.

Ma armastuse õnnistust
Ja tõe valgust kiitma tõtsin —
Kuid ligimistelt mõnitust
Ja kivi hoopa vastu võtsin.

Pea peale tuha puistasin
Ja läksin ära laiast linnast:
Ma kõrbe peale astusin,
Kus Looja armust toidan ennast.

Siin kõrbe peal mind mõistab ilm,
Ja Igavese tahtmist täidab;
Siin iga täht, et hiilgel silm,
Mu kõnet kuulatavat näitab.

Kui aga läbi linna veel
Mind väsind jalad käigil kandvad,
Siis vanemad, kes vaatvad teel,
Nii lastel naerdes teada andvad:

“Et vaatke, seal on näitus teil,
Kes uhkuse eest kannab häbi:
Hull tahtis tõendada meil,
Et Jumal räägib tema läbi

Et vaatke lapsed otsa tal:
Kuis kahvatand ta kõnnib väljas,
Kuis katkend räbalad tal seljas,
Kuis on ta põlastuse all.”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.

Prohvet

A. S. Puschkini laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Lai oli kõrbe liivane:
Ma janus tahtsin tõeveele;
Üks ingel-kuue tiivane
Seal ilmus minu ette teele.
Ta õrnalt, hellalt kergel käel
Mu silmi puutus salaväel:
Ja silmad läksivad mul lahti:
Ma võisin saatusesse vahti.
Siis minu kõrvu puutus ta —
Ja nendes tuli muutus ka:
Sai kuuldvaks taeva kohkumine
Ja inglite lend üleval,
Veeloomade käik laente all
Ja pungakeste puhkemine.
Mu suhu käe ta sirutas,
Suust keele ära käristas —
Mu keele valeliku, hõela,
Ja sõrmil suhu seadis ta,
Et võiksin jälle rääkida,
Mul keeleks targa ussi nõela.
Siis mõega ta mu rinda lõi
Ja südame sealt välja lõhkus,
Ning südameks mull süe tõi —
Tõi süe, mis nii leegil õhkus…
Kui surnud olin kõrbes nüid —
Seal kostis taevast kõrgem hüid:
“Oh ärka prohvet, näe ja kuule
Käi ilmas, külva sädemeid,
Mu tahtmist hüidgu sinu huule
Ja sõnal läitku südameid!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.

Ingel

M. J. Lermontovi laul, ümber pannud Jakob Tamm.

Ööl ingel seal lendas, kus tähed ja kuu,
Ja sulavalt laulis ta suu;
Kuu, tähed ja pilved kõik kuulasid pealt
Ta laulu ja taevalist healt.

Teel õnnest ta laulis, mis õntsuse sees
On õiglastel oodata ees,
Ja vägeva Loojale kiitust ta tõi,
Et armul maailma ta lõi.

Üht hinge nii hõlma sees ülevelt siis
Ta elu ja murele viis.
Ja õrnalt ta helisev, taevalik heal
Jäi hingesse elavalt seal.

Hing kaua, kui koormatult, ilma peal käis,
Rind imelist igatsust täis:
Ei heali, mis kuulis ta taevasel auul,
Võind anda tall maapealne laul.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 382.

 

Rääk ja lõoke.

Sturmi järele Daniel.

Rääk rukki orastes kord nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline vägi
Tad vabalt taeva alla hüis:
“Oh vaata ette, lõu, vahest
Sind röövik seal võib tabada!
Ta põlgab laulu rinnast lahest,
Mis kõrgel hõiskad vabana.
Sa lenda alla, sest siin rohus
On julgem kui seal sini õhus!

Kuid lõõritades ikka üles
Lõu tõusis, keerles kõrgemal,
Seal vaba taeva õhu süles
Ta laulis healel helkival:
“Lass võtvad röövikud mind piirde;
Küll kõrge kotkas varjab mind,
See pärast kurjalaste tiir-tee,
Mind kohuta — Ma vaba lind!
Ja vabadust ma tahan kiita,
Sa rääk võid rohus aega viita.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1886, lk 356.

Kuningas Manfredi haud. *)

Felix Dahn’i luuletus. Ümberpannud Jakob Tamm.

Maas oli Manfred Beneventi väljal,
Burgundlased, kui kaarnad verenäljal
Ta surnukeha torkisivad väes.
Karl Anjou tal rinda tallas jalgel
Ja karjus vihast kahvatanud palgel;
“Raisk oled sa — kroon minu käes!”

Seal kibuvitsa nõmme surnu maeti;
Haud põesa varjus mullal kinni kaeti:
Sant tänuks tahtis risti tuua tal’..
Kuid haudgi ka ei tohtind tähte saada,
Sest koertel laskis kehva ära aada
Johan, Cosentsa kardinal.

Kuus aastat läind. Aeg uusi tunda jagab…
Karl Anjou seal siidi voodis magab
Ja unes surnud Manfredi ta näeb.
See sõnab nii: “Su riik saab leidma haua;
Ta langeb koost, ei suuda seista kaua:
Mu keha vaba mulda jäeb!”

Karl ärkab üles, karjub: “Eks ma vaata!
Su kondid tahan Prantsusmaale saata —
Seal lasen merepõhja heita nad!”
Ta käseb meestel surnu järgi minna:
Ja mitu sada otsjat lähvad sinna,
Kuid tühjalt koju tulevad.

Oh isand, viha meie peale heida!”
Nad hüiavad: “ei kuningat või leida:
On haua täheks olnud kibuvits;
Kui oleks nõnda, oleks vaeva väha:
Nii laialt seal, kui silmad suutvat näha,
Nüid kasvab kibuvitsa mets.

Ja ‘roosimetsaks’ hüiab rahvas teda —
Paks rägastik ei üles anna seda,
Kus kohal Manfred mulda maetud…”
On Anjou riik langend ammust aega,
Kuid Beneventi roosimetsas praegu
Nii õrnalt laulvad ööpikud.

*) Vaata: J. Bergmann, Üleüldine ajalugu, keskaeg, § 139, 2.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1889, lk 304.

Felix Dahn.jpg
Felix Dahn (1834-1912)

Uue aasta algul

 Hruschtschov-Sokolnikovi laul.
Ümber pannud Jakob Tamm.

Ehk lootus küll meid igal aastal petab;
Uus aasta mööda läeb, kuis endne läind,
Kuis rahvas siiski rõemul vastu võtab
Noort last, kes päeva valgust näind.

Tall läheb vastu lootus elu-laevast,
Tal tõstetakse tervituseks klaas,
Talt palutakse peasmist hädast, vaevast,
Et avatud saaks õnne aas?

Võib olla, need on mõtted kujud aga,
Mis naerulikud näitvad meie aal,
Kuid kindlalt kanname neid hinge taga
Ja ootame neid usu naal.

Oh, kui meilt lootuski ju ära kauks,
Siis pimedaks läeks hinge otsiv silm,
Siis elu nagu külma hauda vauks:
Tõeks vangitorn siis oleks ilm.

Me usume… Ja kui ka peaks petma
Uus aasta meid, kuis tema kadund kaim —
Tõist saame jälle rõemul vastu võtma:
Hurraa! uut aastat usub vaim!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. aprill 1889, lk 238-239.

Kolm palmi

M. J. Lermontovi luuletus.
Ümber pannud Jakob Tamm.

Seal avaras kõrbes Araabia maal
Kolm palmi need kasvasid endisel aal,
Ja palmide varjus, kus vagune vahe,
All oli üks allik, nii värske, nii jahe;
Ja allikat varjas lai lehtede tiiv,
Et liiga ei teinud tal leegitsev liiv.

Ja paljugi aastaid läks mööda, kuid veel
Ei ühtegi rändajat olnud seal teel,
Ei võerast, kes oleks ehk vilusse tõtnud
Ja allikast keelele karastust võtnud;
Ja vähemaks jäivad ju leekide ees
Mahl varjavais lehtis, voog allika vees.

Kolm palmi siis tõstsivad nurinat jõul:
“Miks sünnitud siia meid saatuse nõul?
Me asjata asume kõrbes ju ammu:
Kuum kurnab meid, raputab tormide rammu:
Ei kellegi vaatele lõbu me loo, –
Su otsus – oh taevas – meil õigust ei too!”

Ja vaata – ju sinava kauguse sees
Tolm kollendab päikese kiirede ees:
Ju kuljuste healedgi kerkivad kõlal,
Ning elu on ärkamas küngaste õlal…
Ja liugel kui laevadgi laeneselt veelt
Seal kaamelid rias on tulemas teelt.

Ja igaüks kaanel see koormatult käib;
Telk varjav tall turja peal vilkumas näib;
Käed ajuti avavad telgi ust väha,
Et nuuskivad silmad võiks eemale näha;
Ja viledat hobust, kes nobe kui nool,
Nii osavalt juhib Araablaste hool.

Loom ajab vaest püsti end õhina sees
Ja kargab, kuid sadulas kindel on mees,
Tal voldine ülikuub õlgasi ehib
Ja valendab, laenetab, lipendab, lehib…
Sõit läheb, kui lennul, nii võimus, nii väes,
Mees ommeti mängitab oda veel käes.

Ja palmide juure seal ligineb woor,
Ning vilusse kipub nii vana kui noor:
Vett värsket need tulijad otsima tõtvad, —
Ja palmid neid tervites vastu ka võtvad,
Ja tuule käes tasaselt painutes pead
Nad soovivad neile küll õnne küll head.

Kuid vaevalt, kui pimedus põhjendab ööd,
Seal kirves teeb agaralt hukkavat tööd:
Ja eluta langevad palmid nüid maha,
Ning lapsed neilt kiireste kisuvad naha…
Ja katki neil lüiakse kooritud luud,
Ning tulele tuuakse põlised puud.

On aga ju kõrbe pealt kadunud öö,
Voor teele läeb jälle, kui lehvitsev vöö,
Läeb teele ja kõrbesse enese taha
Vaest lademe tuhka ta jätab veel maha
Ja seegi seal päikesest põletud saab,
Nii kaua, kui tuul tema laiale a’ab.

Ja praegu on tühi ja kole see koht:
Ei allikat varja seal haljendav roht;
Ehk allikas prohvetilt palub küll katust,
Kuid laenetev liiv talle ähvardab matust.
Veel raisa kull üksine keeru seal lööb
Ja saaki, mis kätte tal sattunud, sööb…

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. aprill 1889, lk 233–235.

Sõber

Baieri kuninga Ludwigi järele -el.

Kui keegi Sinu sõbrast räägib halba,
Kui rääkija ka auus, ent ära usu Sa; —
Kui kõik ju räägivad Su sõbrast halba,
Sa usu sõbra meelt, ei mitte ilma keelt.
Sest ainult see, kes nõnda armastab,
On kalli sõbra väärt!
Üks sõbra süda, oh kui kallis asi,
Nii väga õrn ja aruldane veel;
Kõik terve ilm ei anna tagasi,
Kui kautand teda kergemeelsel teel!
Üks sõbra süda, oh mis püha jõud,
Kui Sinu südames ju kõigest põud!

Ent iga kahklus tuimestab ta ilu,
Ja üks kord lahus, on ta jäädvalt vilu!
See pärast kui kord õnne jumal annab,
Ja hea, kalli sõbra Sulle kaissu kannab, –
Siis hoia teda laimdus-nooli väest
Ja peasta kõige kare tuulte käest,
Sest meie püided, tööd, kõik elu
Saab alles sõpruses täit ilu!
Kui oleksid Sa vaene, sant –
Üks sõbra süda – rikas pant!
Kell kuldsel troonil, rikkuses
Ei sõbra südant – vaene mees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. mai 1889, lk 229.

Kui suureks saan!

A. Böttger’i järele -el.

I.

Hea eideke istus aias pärnapuu all,
Ja tütar hellake mängis rõhus kui tall,
Vahel vaatas rõemuga eide tööd,
Kes punus inglile ilusat vööd.

“Mu eideke kallis, kui suureks ma kasun
Ja teadustes teritud, elule asun,
Siis Sinu eest töötan ma igal pool,
Et vanadust vaevaks ei mure, hool.”

II.

Ja lendasid aastad! Ööpikk laulis jälle,
Ja pärnapuu puistas õilmeid neiule sülle.
Neiuke ilus ja lahke kui lind,
Peiu kaenlas, kellel tuksus truu rind.

Kuid neiuke õnnes, mis ilude ilmast,
Ei keelanud palavaid pisaraid silmast,
Sest kellele tõutas hoolt ja vaeva:
Oh, eideke kallis! Miks asusid taeva?

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.

Armu õis

H. Prohl’i järele -el.

Taimi, õisi igal pool
Närtsile viib surma hool.
Taeva väed, oh kaitske veel
Kallist taime eluteel:
Ligemise armastus
Õitsku kare külma käes!

Armastuse kallis taim
Kosugu kui ime võim!
Igal pool ta elustagu,
Raskeid haavu parandagu:
Et võiks rikas, vaene mees
Vaba olla vaevadest! —

Kui ta kosub närtsmata,
Elutormid meid ei murra!
Kus on armu lõpmata,
Võivad puud ja lilled surra!
Ühendagu meid, kui köis,
Kallis venna armu õis.

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.

Hedvig Prohl (1823-1886)

Hälli laul

K. R. laul

“Kirjanduse Panteonis” on Vene Keiserliku lauliku uus laul ära trükitud. Kõrge laulik kirjutab alandlikult oma luuletööde alla alati ainult oma nime esimesed tähed K. R. Laul kannab nime “Hälli laul“. Meie katsume teda siin “Rishtij  Vestniku” järele, kus ta ära trükitud on, nii heaste kui meil see korda läheb, Eesti keele tõlgis ka Eestlastele tutvaks teha.

Maga sa ehitud hällis
Siid ja sammeti sees!
Maga, mu pojuke kallis,
Kambrikses soojuse käes!

Kuju pealt Jumala Ema
Kurblik ja pühalik silm
Vaatab; sind valvamas tema,
Ööseses rahus maailm.

Misuke õrnus ta vaates,
Kurvade silmade sees!
Just nagu seisaks su saatus,
Tulevad hädad ta ees.

Kiired on aegade tiivad!
Tuleb ka sinule tund:
Mured ja hädad sult viivad
Rahulist, lapselist und.

Kaitse siis truuist ja soojalt
Mööda läind aegade head;
Täida, mis isamaa pojalt
Oot’vad, kaasvennad ja õed!

Elus on hädasid palju;
Venelas’ süda ja meel
Hoidku sind kindlalt kui kalju
Usu ja auususe teel!

Seisku sull kahtluses külmas,
Kartustes, hädade sees,
Kannatus-eeskujuks silmas
Lihtpravoslaavlane mees.

Maga siis, lapsuke kallis,
Alles kõik mured on eel,
Maga veel mureta hällis,
Seni kui rahus su meel.

Tasaste sätendab tuli
Pühade kujude ees…
Pojuke, puhka! Su põli
Heljub veel õntsuse sees.

XYZ

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 2, 15. veebruar 1889, lk 106-107.

Heinamaal

Vene lauliku Apollon Maikovi laulud. 
Eestistanud M. Kampmann.

Magust lõhna õhuvoogu
Saadab eilne heinaniit,
Naised kaarutavad loogu
Veeretades laulu viit.

Sääl ju kuiva heina kandvad
Mehed kokku rutuga,
Üles koorma otsa andvad,
Koorem kasvab kuhjana.

Väeti, vilets loomakonti
Tukub ootes koorma ees,
Jalad risti, kõrvad lonti
Juba lasknud une sees.

Aga Muri, õuevahti,
Heina laente pehmuses
Haugub, peab lustijahti
Üles alla hüpates.

Oleviku Lisaleht nr 19, 18. september 1889, lk 292.