Armastus ja truudus

Kui truudus üksi walwab,
Ja pole armastust,
Säält kaugele on kadund
Kõik elurõõm ja lust.

Ta sunnib kurwalt, waljult
Küll kohust täitma Sind,
Ta hoiab raudses wõrus
Et Sul ei lõhkeks rind.

Kuid arm on truuduseta
Kui tuli koldeta,
Kui templi teotaja,
Kes rüüstab pühama.

Arm truudusega ühes
Kui rõõmus linnulaul,
Mis taewapoole tõuseb
Siit helde Looja auul.

Ainetel E. A.

Linda nr. 35, 25. august 1898, lk 589

Eesel ja koer

Üks eesel kõndis tasa teel,
Hunt jooksis tema taga, eel:
Üks rada mõlemil on minna.
“Miks,” ütles koer, “nii laiiskled sa?
Ei paigaltki sa ära saa!”
Ta isi jooksis siia, sinna
Ja jälle kuni eesleni;
Ta eeselt pillkas alati,
Kui juure jõuudis temal,
Ja jooksis ruttu jälle eemal’, –
Mäest käisid alla, ülesse
Ja üle wainu, üle wälja,
Kuid eesel ikka tasaste,
Koer jookstes tegi nallja.
Koer hüppas, jooksis hulluste,
Et poole tee peal wäsis ära
Ja maast ei saanud ülesse;
Laisk eesel aga jõuudis wara,
Kus pidi tema olema:
Kumb wälemaks neid piad sa?

Nicolai järele J. Leppik.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 526

Waene mees ja õnn

Üks waene mees kes hauku kaewas,
Hüi’s õnne appi omas waewas,
Et tuleks jõuukaks tegima.
Õnne tema palwet warsi täitis:
Kaks kulla pakku kaewanduses talle näitis.
Mees rumal õnne tabama;
Neid wase tükeks pidas ta
Ja andis wähe raha eest nad teisel ära,
Siis palus õnne weel, et annaks enam wara.
“Sa narr!” õnn hakkas rääkima,
“Miks piinad mind? Must eemal’ tõtta!
Kes oleks rikkam oln’d, kui sa,
Kui oleks mõistnud õnne kinni wõtta?

Gellerti järele J. Leppik

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 525

 

Juhatused elukombetes

Anna andeks!

Mikspärast leiawad need sõnakesed nii waewaliselt oma teed üle huulte? Nad oleks tihti kui päewa kiired, kes kõwat jää-koort, mis ennast tugewalt ja ikka tugewamalt soja südame ümber pannud on, ärasulataks. Kui tihti ei haawa mitte üks järelemõtlemata wälljaräägitud sõna ligimese õrnemaid tundmusi; kui kerrgelt ja ruttu ei parandaks mitte üks lepituse sõna jälle neid haawasi! –

Aga meie inimesed otsime ikka pareme ligimese wigasi ja eksitusi ülesse, ennem kui meie isienesele otsekoheselt ja õiiglaselt tunistame, et meie enda juures süid on. Sellepärast: ära iga wale toreduse ja wale trotsimisega, – antke üheteisele ilma kaua järelemõtlemata leppimiseks kätt! Katsugu üks teisele pallwega; “Anna andeks! ette jõuuda! – Jah:

Oh, armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, kui sa saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Oh pia hoolt, et sojaks jäeb su süda,
Et armastust ta hoiab, kannab teal,
Nii kaua kui tall armastuses wastu
Wõib tuksu mõni teine süda weel!

Ja kes ehk meelt sull alaliseks annud –
Oh mis sa wõid, tall meele heaks tee!
Tall iga tunndi rõõmsaks püia pöörda,
Oh ära kurwasta tend iialge!

Ja hoia, hoia oma keelt! Kui ruttu
On lahhti kurja sõna sidemed –
Oh Jumal, süda küll sull kurrja mõtelnd,
Kuid – teine kaebades käib oma teed!

Oh armasta, nii kaua kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, iial saab!
Kui pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Siis põlwili ta risti ääre maha
Sa langed, märjad silmad katad sa,
Ei teist nad iial enam näha jõua –
Küll surrnu-aja niiske rohuga.

“Oh waata ülewalt mo pisart, keda
“Su haua ees näed nutwad! kaebawad:
“Oh anna andeks, et sind kurwastanud,
“Ei kurrja ju, oh Jumal, mõtelnd ma!”

Küll tegi seda ta, tõest ammu juba,
Oh aga mõni palaw pisaras
Su pärast, sinu sõna pärast langes –
Ja nüid ­– ta magab rahul Issandas.

Oh armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, kui kaua iial saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Saksakeelest. L. Koidula

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 514, 515

Wahisoldati laul

Kui seisan pilksel pimel ööl
Siin üksi wälljas wahi tööl,
Mu mõtted käiwad kaugel ra’al
Mu kullakesel kodumaal.

Kui wäele läksin, langes ta
Mu rinna na’ale nutuga;
Siis panni lindid lehhwima
Mu kübaral truu Kaunila.

Ta oli nii taltsa, tasane,
Ja armastab mind kindlaste,
Sest tuksub rind ka külma käes
Mull ütlemata waimu wäes.

Ehk kurdad kambri nurga sees,
Sull kustuw küinal woodi ees,
Teed palwet puhhtast südamest
Nüid ohhwriks oma peiu eest.

Su põsel nutu pisarad,
Et halwad ajad allgawad:
Jäe wait, ja maga mureta,
Ei Jumal Eestlast uneta!

Ja kõlab kell, ju tuleb tund,
Mis rõhkust toob ja magust und.
Oh kanna, kallis, magades
Mind oma wagas südames.

W. Hauffi järele wabalt –d.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 508

Sinililleke

Üks ilus lillekene
All wainul wagune,
Ta silm on nagu taewas,
Nii sellge siinine.

Kui näen kahhte sillma
Nii sellget sini täis,
Siis mõtlen lille peale,
Mis halljal wainul seis’.

Ei tea ta palju rääki,
Ja kõik, mis ütlebgi,
On ikka üks ja sama:
Ma sinililleke!

Ei tea siis ma ka rääki’
Kuid süda ütlebgi
Nii kartlikult ja tasa:
Sa sinililleke!

Heinrich Hoffmann von Fallerslebeni järele J. Kunder.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 488

Pärdik

Ehk sa küll rassket waeewa näed.
Auust, tänust siiski ilma jäed,
Ja palgaks leiibagi ei anta, ega kallja,
Kui sinu töö ei too tulu ega nallja.

***

Mees koidikul, kuis külas wiis,
Läks kärmest tööl adra taha
Ja kündis nõnda wirgalt siis,
Et higi woolas pallgelt maha.
See eest, kes iial mööda läeb,
Tall soowib jõuudu, pikka iga.
Kõik seda pärdik pealt näeb
Ja mõtleb: Mis ka minul wiga
Niisama saada auustud
Ja kõigest rahhwast kiidetud?
Ta wõtab nõuuks tööle minna,
Ning tallub suure paku sinna:
Kord pärdik pakku sellga seab,
Siis mööda maad tend wahel weab,
Kord katsub teda tandsitada,
Kord mööda muru weeretada,
Kord pakku kõrwalt pigistab.
Ahw isi hirmsast higistab.
Ja lõpeks olli ta end jõuutuks wäsitanud,
Kuid kiitust kellegilt ta siiski weel ei saanud.
See ime pole ka wa’ kaim!
Sa waewled kangest küll, kus aga tulu taim?

Krõilowi järele M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 481, 482

Kaks talumeest

Mats ja Madis heina ajal
Piipu seades künka najal –
Westsid wilja saagist juttu.
“Oh mu Jumal! Miks nii ruttu
Saadad Sa ju ahastusi,
Nällga, kattku, wiletsusi?
Ohkas Madis – eemal waates,
Pillku taeewa serrwa saates.
Mats tall wastu: ““Wend, mis sunnil
Ohkasid ja nüidsel tunnil?””
– “Tulemas on palju paha!
Rahe lööb kõik wiljad maha!
Kõik mei’ lõikus läheb nurrja:
Waata pilw seal tõstab turrja!”
– ““Ära ehhmu enne aeega;
Pilw ju alles kauugel praeegu,
Ja ta rind meil wihhma kannab,
Mis mei’ wiljal jõuudu annab.””
– “Ehk sind usk’ma ma ka’i sunni,
Siiski proowin: ära punni!
Oota weerand sööma-wahet,
Kükk siis näed, et sajab rahet.”
– ““Rahet teragi ei tule,
Ütelda wõin kindlast’ sulle.””
– “Ära waidle enam m’uga,
Muidu tülli lähen s’uga.”
– ““Narrida ma ka ei taha,
Kauem tühhja waidlust teha.””
– Kes on narr, ma tahan näha?”
Nõudis Madis, – isi päha
Wäänis Matsil tugewaste
Rusik-hoobi nobedaste.
Mats tall tublist ära tasus,
Äge riid sealt wällja kasus.

***

Möödas ju pool sööma-wahet,
Ei weel wihhma, ei weel rahet.
Küll on aga juukste tutta
Maas – ja näul were jutta.
Mehed wäsind, puhustawad,
Riided lõhhki, lipendawad;
Pilwed aga lahkusiwad,
Teiise küllgi kadusiwad.

Wenekeele juttukese põhjusel M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 479, 480

Elewant metsawanem

Kui mõnel auu ja wägewust
Ning peas rohhkest rumalust,
Siis sant, kui säärases ta on weel headust.

***

Kord osaks elewant sai metsa walitsust.
Ehk muiste elewant küll targaks loomaks loodi,
Kõik sugu ju ei ole aga ühte laadi;
Mei’ walitseja waat’ mis moodi:
Ta kehast paks,
Seal juures siiski saks;
Ja mõttes ta ka krpsel’ õiigust tegi.
Seal hea walitseja nägi,
Kuis lammbad hun’te peal’ kord kohhtus kaebasid
Ja metsa wanemalt siis kaitsmist palusid.
“Te’ kelmid!” elewant noomib hunta juba,
“Kes rööwida teil andis luba?”
Kuid hundid paluwad: ““Meid isand wabanda!
Ehk mäleta, et kasuk-nahhku meile
Sa lubasid ju lammbalt pärida.
Sest midagi ei ole wiga neile:
Üks ainus lammba pealt on tarwis nahake!
Kas tõeste liiaks siis piaks olema neil see?””
“Kui nii, siis ühe ainsa naha
Teil’ luban iga lammba käest,
Kes leppi sellega ei taha,
Sell’ rohhtu leian omast wäest.”

Krõilowi järele. M. Ollino

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 474, 475

Rändaja

Kus oled sa, mu armas maa?
Sind otsin, aiman tundmata.
Oh maa, nii haljas lootuses,
Kus minu roosid õilmetes?
Kus minu sõbrad kõnniwad,
Mu surrnud üles tõusewad?

Oh maa, kes räägib minu keelt,
Kus oled sa, kus jääd mu eelt?
Ma rändan üksi, kurb mu meel,
Kus oled? küsib õhkel keel.
Mul wastutab kui waimu heal:
“Kus pole sind, õnn asub seal!”

Ümberpannud Elise Aun.

Linda nr. 10, 1. oktoober 1889, lk 423

Kassandra

Rõõmu rohhkelt Trooja rajas
Enne linna langemist;
Wägew lauluwiis seal kajas,
Kuuldi kannelt kullalist;
Rahwas puhhkamas, kõik wäsind,
Mööda hirmus sõja sõit;
Kuulus Pelide on kosind
Priamuse õrrna õit.

Rahwas rõõmsas pidu ehhtes
Tõtwad lauldes templisse,
Altar loorberite lehhtes
Haljendama pidule.
Kära kerkib wiina wõimul,
Tänawates tandsu heal.
Üksi õnnetuse aimul
Ainus hing on waewas seal.

Rõõmuta seal rõõmu süles,
Maha jäetud üksine,
Astub kurb Kassandra üles
Jumalate hiiesse.
Hallja puude lehhte taha
Peidab ennast nägija,
Peidab preestri ehhte maha
Otsatumas walussa.

“Kõik siin õnne päiwi ootwad,
Kõigil meeled rõõmustud.
Wanad wanematki lootwad,
Õde õnnel ehitud.
Lein on üksi minu rinnal,
Ahastus mull sigineb;
Näen kuis hukatus sell’ linnal
Linnutiiwul ligineb.

Tuletonnti näen loitwat,
Ei See ole pulma läik,
Pillwedeni kuma koitwat,
Ei see ohhwri suitsu käik.
Igaüks siin rõõmsalt wõtab
Pidule end ehtida.
Mina näen, kuis jumal tõttab,
Kes kõik lõhub armuta.

Ja neil naer mu nutu pärast,
Minu kaebtus pilgatud.
Kõrrbesse siit rõõmu särast
Põgeneks ma piinatud.
Hallbu sõnu wõtwad anda,
Uskmata neil häda aim.
Rassket antsid mulle kanda
Pythias, sa paha waim!

Su Orakli kuulutajaks,
Miks oh walisid sa mind?
Tulewiku teadustajaks
Nõder liiaks on mu rind.
Miks sa antsid mulle näha,
Mida ei wõi muuta ma?
Hirmutajaks õnnetulle –
Häwitus piab sündima.

Loori tõsta sellge walu,
Kussa warjul õnnetus.
Eksitus on meie elu,
Sellgus surm ja wiletsus.
Wõta ära kurblik teadus,
Silmist wari werine!
Igawene tõe teadus
Hirmus surelikule.

Anna, tagasi mull anna
Minu pime, rõõmus meel!
Kui su kuube ma ei kanna,
Laulab lahhkelt jälle keel.
Tulewat mull antsid tunda,
Olewikku wõtsid sa,
Wõtsid rõõmust õnne unda –
Wõta wale and mult ka!

Mõrsja pärjal oma pääda
Iialgi ei ehi ma,
Sest a’ast, kui ma wõtsin jääda
Sinu kurwa altrilla.
Mõru olnud minu elu,
Minu noorus nutune,
Iga omaksete walu
Tungib mulle südame.

Kõik mu sõbrad rõõmu tujus,
Arrmus, õnnes hõiskamas,
Minu rind nii kurrwas kujus,
Süda rasskelt leinamas.
Kena kewadine ilu
Ehib asjata mull maad;
Ei siis õnnista sind elu,
Kui ta põhhja tunda saad!

Õndsaks kiidan, et siis ootab
Polyksene õnne eest,
Armu joowastuses loodab
Omaks kuulsat kreeka meest.
Uhhkelt tuksub tema süda,
Tema õnn on piirita,
Ta ju sammub taeewa rada
Õntsas unenäussa.

Ja ka minul ühte walib
Igatsedes omaks rind.
Tema pilk nii örnalt palub
Arrmus abikaasaks mind.
Heal meelel ma ka tõttaks
Kaasa kaenlas kodusse,
Kui me wahel maad ei wõttaks
Wari must ja wihane.

Kõik need kujud mulle wasta
Alt maailmast tulewad,
Kuhu ma ka tahaks astu,
Waimud ette illmuwad.
Ka mu rõõmsa noorus-mängil
Tungimas see hirnatus,
Rahu mull ei une-sängil,
Oh mis hirmus segadus –

Näe, kus surma oda säraw,
Rööwli silmad põlewad.
Igal pool mull kinni wäraw,
Kuhu waene pögened!
Ei ma pöördagi wõi waatust,
Teades, nähes, muutma
Pian ma, täitma oma saatust,
Piean wöersil langema.

Weel ta kaebe sõna kajas –
Kuule! heal nii segane
Kuulda kuulsas templi rajas.
Maha löödud kanglane!
Eris näha ja ta ussid,
Põgenemas jumalad.
Rasskelt müristaja pilwed
Linna kohal ripuwad.

Schilleri järele Elise Aun.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 388, 389, 390

Lättel

Chamisso järele.

Meie lätte puude warjul,
Kaunis kaugel majast ta;
Keda seal küll linnud laulwad,
Seda ei wõi ütelda.

Neiu tulli lätte juure
Lumi wallge ämbriga,
Tahtis jälle kodu minna,
Noort meest lättel nägi ta.

Kaua nad wist jutustasid,
Neid jäi hiljaks tulemata.
“Armas ema, ära nuta,
Sinu kässku täitsin ma.

“Ämber olli kerrge minnes,
Rasske olli tulles ta,
Kuida seal ka linnud laulwad,
Ema, tõest’ ei tea sa.”

J. Leppik.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 371

Kaukasia wang. (Järg).

Wene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes

“Oh wenelane, üksi sulle
End ohwrisin; küll tundmata
Su südames kõik olli mulle;
Ei tea, kas kaua sinuga
Õnn, ihaldatud, seldsiks olli;
Kas kaua ootsid, õnnekaid
Su arm sull seldsiliseks tulli,
Ehk kadus sult kõik sedamaid;
Kas iial teda uuest näed,

Ehk igawest tast kaugel jäed! –
Sa oleks, wang, küll petta wõinud
Mu noorust, alles lapselist,
Kui usaldusega ma käinud
Sull seldsiks, saatust waewalist
Ja kannatust sull kergitama.
Seks jätsin une, unustes
Kõik hädaohhtu, magusama
Ma tuntsin tunni sinu ees.
Ei taha mind sa, … kes siis tema,
Su ainus lootus, lilleke?
Sa armastad? Armastad sina!
Pilk tõttab järgi temale!
Ma mõistan kõik, mull andeks anna,
Mu kurbdust ära naeruks kanna!”

Ta waikis. Ohked, pisarad
Waest neiu rinnda mulljusid,
Ta kuuled ilma sõnata,
Need wärisesid tundmuseta,
Weel waewalt hingas, langes ta,

Wang tasa käega tõstis teda:
“Miks nutad,” lausus ta, ka mulle
On saatus walu walmistand’,
Weel näitas karedama külle,
Kõik piin mu päralt üksi jäänd.
Ma armastasin, – wastust saada
Mu arm ei jõudnud, kustun ma,
Kui suitsew taht, mis elita.
Siin wõeras steppis, tundmata,
Siin kaugel igatsetud raalt,
Kui wäljaaetud kodumaalt
Saab üksik haid mull kalju wahel,
Luid, konnta katma roostend ahel.”

Öö warrju wirwendasid tähed
Ja näitsid kaugelt taeewa alt
Mäe latwu, kellel lume ehed.
Peat kummardes, pilk tumedalt
Nad lausumata lahkusiwad.
……………………………………
Kurb wang sest ajast hullkumas
Auuli ees on üksi näha.
Koit taeewa kaares, palawas,
Üht päeewa saadab teise taha,
Öö oma säetud teed ka käib,
Wang priiust igatsema näib.
Ja hüpab hirw siit läbi wõsa,
Ehk piirab shaakal pimedas,
Ta kuulab, healitsedes tasa,
Kas kasak kuskil luuramas.
Auulis ööse tüli looja,
Ta hüiab … Ümber kõik on waga,
Kosk üksi kohab kalju ees,
Loom aga tormab tuhinaga,
Et inimestel ligines.
Kord kuulatab ta mäe piirelt,
Et sõja kässku antaks kiirelt:
“Tabuunid kokku!” Jookswad kõik,
Ja keeb ju ümberkaudne paik.
Sõa riistad läitwad päikse wallgel
Ja hobused on sadulas:
Ju tormawad kõik kärmel jallgel;
Kui jõe laened langemas,
Mäe ladwult rutawad nad maha
Kubani kõrge kallda taha.

Auul on waikne; päike kadund.
Öö wahid noored, wallatud,
On lussti, lusti järgi ladunud,
Mis ajawiiteks mõista muud!
End wanad isad rinngi säewad,
Suits piibust tõuseb sinades;
Salk neiusid neil laulmas ees,
End wanadgi kui noored näewad.

Tserkesside laul.

“Jõe wette waub tume wall,
Öö waikus ujub mäe rajal;
Kasak ju wäsind, suigub all,
Ta tuetab end oda najal:
Kasak, mis magad pimedas,
Tshetschen* jõe taga luuramas!

Kasak on lootsikuga mees,
Jõe põhjal wõrrku joonde seades;
Kasak, sa wiimaks upud, mees,
Kui noored lapsed meie maades:
Tea ujumas on sellel a’al
Tschetschen seal warrjus wahu peal!

Jõe kalldal, igatsetud weel,
Kus külad rikkad stepi õitel;
Ringtants neil rõõmus Donni eel.
Ju wene lauljad, jookske meitest,
Siit jookske kodu rutuste,
Kus wees Tschetschen ei waritse!”
Nii neiud laulsid. Kallda peal,
Und wõidus wenelane näeb,
Kuid ahel, hirmus, ees tall seal
Ja sügaw jõgi jooksma jäeb.
Sell ajal pimeduse süle
Ju ujub steppis, mägedes,
Kuu wallge urtsikute üle
Weel walendad auuli sees.
Ju hirwed suikwad wete kõrwal
Ja kotka kisa waikimas,
Mäel tambib tumedamal serwal
Tabuuni kari pimedas.

Siis midagi wast kuulda olli …
Öö warrjus kaetud kogu käis,
Nii kurb ja kahwatanud, tulli
Neid wangi juure, tasa täis.
Huul nähti sõnu otsimas,
Pilk, piinlik, wajus mures maha,
Juuks lahhtiselt tall laenetas,
Waus rinna ette, selja taha.
Wiil kiirgas temal ühes käes
Ja teiises põue oda läikis,
Just näitas, nagu jullgus’ wäes
Neid wallmis olli sõja käikis.

Ja wangi peale waadates:
“Nüid jookse!” neiu kõneles,
Tscerkess ei waritse siin rada.
Sest rutta, aeg on kiire küll!
Siin wõta oda – jällgi sull
Ei wõi nüid ükski tunistada!

Ja hoidis wärisewa käeega
Ta wiili, maha kummardas.
Ehk ujus silm küll pisaras,
Kett katkes warsi, jõuutsa wäega
Raud ahel langes kolinaga.
“Sa waba oled, astu nüid!”
Ta sõnas; wenelane aga
Ta peale waatas, häda hüid
Sealt paistis, mure meeletuses;
Tuul hulus mööda pimeduses;
Täis torrmi wenelane hüidis:
“Mu sõber, hauani see rind
Su oma on; see hirmus pind
Siin jätame ja lähme koos!”
“Ei, wenelane kõik on läinud,
On kadund elu magusus;
Kord õnne illma olen näinud,
Nüid ottsas kõik, jälg tundmata.
Sa oled waba, leida ka
Wõid oma paleuse üles, –
Mis kurdan ma weel mure süles,
Mis kasuks mull kõik kannatus?
Jäe Jumalaga! Sinu ligi
Mu õnnistuse soowitus!
Mull andeks anna, waeewa, higi
Kõik unusta … Mull anna kätt
Weel wiimast kord …..”

Tcsherkessi neiul omad käed
Wang lautab, süda läheb ka lendes,
Ja side, keda ilma wäed
Ei murra, kinnitab end nendes.
Nad käsi käes jõe laentele
Siit liginewad waikseste –
Ju wenelane laente wahus
Wett lõhub wõimsalt ujudes,
Ta ees end laene jautab lahus,
Ju seisab kalldal kalju ees …
Ta taga äkitselt seal kohas
Jõe wesi … astub kalldale,
Siit waatab tagasi, waht uhas –
Weel kallas paistis sellgeste:
Tscherkessi neiut nähtawal
Ei ole seal, ei mäe all …
Kõik surnud … Kauge kallda kaisul
Weel hulub kerge tuule wing.
Kuu wallgusel, jõe woode paisul
Ka kaub keerlew wahu ring ….
Kõik mõistis – andeks andwal pilgul
Ta waatab kohhta wiimselt weel:
Auul seal on: kuu kahwata’nd wilgul
Weel paistab aed, kus istus eel
Seal kingul, kui ta ranndi kandis:
See jõgi päewal niiskust andis:
Seal mägestikkus laulis ka
Tscherkess nii wabalt, wõitmata.
Koit wõttis pimeduse üle,
Päew walgustas ju oru süle.
Wang wabalt kannget rada käis:
Tall rõõmus meel, sest läbi udu
Ju wenelaste laager näis:
Ja künnka harjal kasakad
Healt teretuseks tõstsiwad.

(Lõpp.)

* Kaukaasia rahwas, kasakate weriwaenlane.

Linda nr. 7, 1. august 1889, lk 314, 315, 316, 317, 318, 319

Linnukene

Puschkin’i järele Leeni.

Linnukene, ei ta tea
Hädast ega muredest,
Waewates end, ei ta sea
Kauakestwat pesakest.

Uinub oksal ööde sunnil,
Päike tõuseb hiilgades;
Lind siis püha koidu-tunnil,
Laulab, Loojat tänades.

Kewaditi iludusi
Suwi palawuseks toob;
Torrmi, marumuljutusi
Hilja sügise ilm toob.

Inimestel meeled rasked:
Üle mere lindab lind,
Kuni kewadised kassted
Kenast kodust hüidwad sind.

Linda nr. 7, 1. august 1889, lk 302

Kaukasia wang (Järg.)

Wene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes.

Ta wastasele tormab sellga
Ja wõidab süita kasaka.
Wirk hobu on ta wara, rikkus,
Truu seldsimees, sell teede pikkus
Ei suuda jõudu wähenda.
Ja kawal ratsanik ta turjal,
Kui näeb teekäijat, lennul mäelt
Ta seisab seal: “Wõit heal ehk kurjal!”
Hoop rasske langeb tema käelt.
Teekäijat, kes weel imeks peab,
Kui tuul arkaaniga ta weab.
Ta wirrka hobust sellel teel
Ei keela kuristik, ei mägi,
Siin soo, seal tihe padrik eel,
Kõik wõidab nagu ime wägi.
Ta wõiitu näitab näitab were rada,
Mis steppi wõtab punastada.
Ees jookseb jõgi wahutes;
Ta tormab sisse! Wangil mõttes:
Und wiimast otsi woode sees,
See tühi kiirelt läbi tõttes
Neid kannab tugew loom kui nool,
Jo kallda peal nad teisel pool.

Ehk ujub wees üks okste kand
Mäelt alla, mis ehk takistada
Tserkessi wõib, jõest läbi saada:
Ta haarab seda; stepp ja rand
On tume, öösel kuud ei ole.
Tserkess nüud kännu arudel
Sõa riistad riputab, siis annab
End woode hooleks; kiiusel
Woog wahutes kõik alla kannab
Ja udu peidab. Kose heal
Küll kuulda, midagi ei näha.
All laagris jõe kallda peal
On ksssakad. Wee rüppe maha
Nad waatwad; wahus pimedas
Tserkesse jo sõja riista wõttmas.
Mis, kasak, mõlgub nüid so mõttes?
Kas lahing, kus sa teiste reas
Said kiitust, waenlast wastu wõttes,
Ehk kodu, omaksete seas?
Kõik tühi uni! Jumalaga
Sa jäta waba kodu pind,
Donn, isamaja lõbus, waga,
Sõa tee ja armukese rind:
Tserkess jo ronis sala randa,
Ta wibult wuhiseb jo nool;
Jo langeb kasak, – kalmu hool
On, werist ohwrit waikselt kanda.

Kui aga istub puhke ajal
Tserkess auulis, lustitas;
Ta seda sõidus waenu rajal
On tuha hunik õõgumas:
Kui rändaja siis hilja, tõttes
Öö warrju otsib wäsind teel,
Siin kartes näeb ta tule eel,
Siis lahkusega wastu wõttes
Hoolt peremees nii ellalt kannab.
Ja suitsund telgis waiba all
Teekäijat ootab magus uni,
Kus puhkab keigist homikuni.
Siis tõttab uuest teele ta,
See lahkus jäeb tal mäleta.
Kui olli lustiline pidu
Mäe lastel, noortemeeste salk
Siin mängis. Wahwus, wõidu idu
Neil olli mängu parem palk;
Ja nähti kotkast kõrges õhus,
Siin wibu nool jo wuhises:
Õnn sell, kes saagi maha rõhus.
Siis jälle mäele ridades
Nad hüppasid kui hirwe kari,
Mis keegi ei wõi taltsitada;
Pea kohal kerkis tolmu wari,
Kus tõt’sid sõbrad seldsiga.

Kuid igaw sündmus sõjalastel
On mäng ja elu ühtlane,
Ei wõitnud arwa toorel astel
Siin waljus õrna tundmuse.
Ja meeletumas wallatuses
Siin tollmu weersid orrhe pead,
mis noored wõitjad uhkustades
Weel rõõmu kisal kiidawad.
Kõik seda mitmet karrwa mängi
Siit wenelane silmitses.
Kord olli aeg, kus kuulsus sängi
Ka tema leekwalt jänunes.
See aeg jo ammu olli läinud,
Kus sõbradega seltsis ta,
Ta olli rohket rõõmu näinud:
Surm ees weel seisis oodata.
Ta mõtles sellest mitu tunndi,
Küll mäletas ta endsest a’ast.
Kus tundis õnne sooja sunndi;
Nüid warjud ainult pimedast
Tal wirwendawad pettes sillma.
Nii tähelpannes waatles ta
See lihtsat, esialgset illma,
Mis metsikult siin täitis maa.
Kõik mõtted waikses südames
Ta peitis, uhkelt wankumata.

Ta seisis kindlalt teiste ees.
Tserkessid waatsid imestades,
Neid liigutas ta raudne meel,
Nad kinkisid tall elu weel,
Kui orrje tappes aeega wiitsid
Ja oma saaki uhkelt kiitsid.

Teine jagu

Sa tuntsid seda õrrna nägu
Ja pillku puhtas helluses,
Kust hoowas arm ja süita tegu,
Kui põlwitas ta sinu ees;
Ta öösel istus, õnne kandes,
Suud palawalt so suule andes.
Ka kuulsid sa ta õrrna healt,
Kui lausus: Wang, mo armsam illmas,
Kui kaua tagad tumedalt
Weel ohata? Oh lase sillmas
Õnn hiilgadda; ta unusta
Su kodu koht, su isamaja:
Mo rinnalt rahu leiad sa,
Meil paradiis ka kõrbe raja,
Ma suga ilma ottsa läen!
Weel pole iial minu sillmi
Tserkessi huuled musutand,
Ta öösel mööda warju illmi
Mo ligi pole aset saand.
Ma kuulus kui üks armuta
Neid ilma õrna tundeta.
Mu elu saatus on mul teada:
Mind isa, wennad tahawad
Auulis, wõeras, paari panda,
Sest kulla eest mind müiwad nad.
Ma põlgan teda! Paluda
Ei wennda, isat suuda ma,
Kui lõpeb lootus, elu wõtma
Ma kihwti, odana saan tõt’ma.
Sind aga üksi, wõeras mees,
Ma suudan kanda südames …
Wang waatas tummalt, kahetsedes
Kirgliku neiu pallgeli,
Ta süda seisis rasskes mõttes,
Kui märkaks neiu tundmusi.
Kõik unustas ta; lendwal käigil
Läind aeg tal ilmus sillme ees,
Kord hiilgas silm tal niiskel läigil,
Kuid nagu tina südames
Tal armu walu wastamata.
Ta wiimaks neiul rääkis ka,
Mis pidand kannatama ta.

“Mind unusta, su auustust wõita,
Ma arrmu wastata ei saa.
Miks minule end tahad köita:
Teist noortmeest omaks nimeta,
kes seda aset küllalt täidab,

Kus minu süda kurb ja külm,
Kell sinu õrrnus õnne näitab,
Su pehhme pilk kui püham ilm,
Kes aru saab su armsaid sõnu,
Neil tunneb taewaliku mõnu! –
Ma aga ilma lootuseta
Siin närtsin kiirde ohwrina,
Need jäljed hinge torrmidest,
Mis näed, õnnetu armastusest.
Mind jäta – ja mu kurrba saatust
Sa osawõttes kahetse!
Miks ennemalt su õrrna waatust
Ei ilmutanud minule, –
Miks siis, kui kuristiku kohal
Waim, lootust kantes, wärises,
Kui tuul mind kandis maru mühal
Ei illmunud sa minu ees!
Siis piiga heal weel elustanud
Mind oleks hauas, pimedas;
Siis uskusin ma lootust weel
Ja joowastawaid waimustui,
Siis mere kohin, linnu keel
Mu meelel tõiwad mõlgutusi, –
Nüid aga hilja, kõik on jäenud
Must maha mures, igawas:
Külm, kiwistatud nüid mu tundmus,
Kus sureb iga õrnem sundmus.

Kui rasske on see surnud huultel
Weel elaw musu wastata,
Õrn õhk sealt lahkund tormi tuultel,
Silm peidab walu pisara!
Kui asjata on, uinund tundes
Weel äratada elustust,
Kõik ihaldus sealt läinud lendes,
Ei awa iial elawust! …

Kui aeega mööda, siiski õrnalt,
Su suu mo huultelt musu joob,
Ja kui sind kutsub minu kõrwalt
Tund, mis sull lahkumist m’ust toob,
Sul armu aeg nii ruttu lendab, –
Siis mina mõttes, arm mind piinab,
Kui unes, oma ees siis näen
Üht kuju, armsat igawest;
Tend hüian, siiski kurwaks jäen,
Ma waikin, kandund ta mu eest.
Ma unustuses sinus, teda
Mu kaenla wõtan suruda,
Tal pisaraid siin walan ma.
Ma üksi, siis mu kõrwal ta,
Mind igal pool ta wari saadab,
Mu waeese hinge waewa waadab.

Mu ahelad sa aga jäta
Mu kanda üksi, südames
Las’ walu aimdus puutumata
Weel ennast tröösti silmawees.
Mu walu jauta on sul karm,
Sa seda jõua – lahkumiseks
Mul kätt weel anna. Naiste arm
Ei leina kaua lahkumist, eks
Ta kaub pea, loob igawust,
Õis nõuab uuest armastust!” –

Huult awades, kuid pisarata
Neid istus noormehe ees;
Ta tume pilk, nii eluta
Käis wangi peale noomides.
Kui wari kahwand, wangi kätel
Külm käsi seisis, wiimaks ta
Sai wahet tunndeil haledatel
Ja alga kurwa kõnega:

(Pooleli.)

Linda nr. 6, 15. juuli 1889, lk 273, 274, 275, 276, 277

Kaukasia wang

Wene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes

Annetuseks.

Teil, Eesti neiud, tahtsin kanda
Üht lugu kõrrwu läinud a’ast;
Siin suudan Teile ette panda
Ma pillti kaugelt wõeralt maast.
Ja Wene wõimsalt luuletajalt
Ma lainan kannelt salajalt!
Heal helljuw tema wiisi kajalt
Mind awateles ägewalt,
Neid õiisi Teile näha tooma,
Mis kangelane korjand sealt,
Kaukaasi orust, kalmu pealt.
Saaks lugu Teile lõbu looma
Ja meele tuletama ka,
Et meie weike isamaa
Ka oma poeegi saatnud sinna, ….
Kus, keeldes wägiwaltselt tööd,
On Wene kotkas rajand linna
Ja kautand pimeduse ööd,
Kus eluaset õnnelikku
On leidnud mõni Eesti pere;
Nüid üle stepi lagendiku
Nad sagest’ hõidwad meil “tere!”

Ei wõi me’ olevikkus ka
See kurwa juhhtust unusta,
Et wale tuul weel meie maalt
Nii mitu sõpra sinna kandis,
Ja kelle õnne warajalt
Ta wilu kalmu warrju pandis
Suhhumisse, kas seda lugu
Wõib unustada Eesti sugu?

See luule aga, oleks ta,
Teil nagu õrnas algus ehtes,
Kaukaasi õiites, loori lehtes,
Mis sidus pärja punuja!

J. Jänes

Esimene jagu

Auulis*, oma ukse läwel,
Tserkessid pidulikult itk’wad.
Kaukaasi pojad juttu westwad
Siin mässust, kautud lahingist,
Nad kiitwad, karme ratsu turjal;
Nad mäletawad end’sest ajast,
Kus wõit neid ootas heal ja kurjal,
Ehk pettis päälik kawalast.
Neil meeles omad piigid, kangid,
Ka noolte mõju, nobedus,
Ja küla rikka häwitus,
Ja sõstra silmilised wangid.

Jutt kostab pimeduse kudus,
Kuu, kahwand, ujub õhtu udus.
Tserkess seal häkitselt neil ees,
Ta ratsul on. Arkaani** sees
Noort wanngi kiirest siia wiab:
“Wot wenelane!” lausub ta.
Auul end kisades ju seab
Ta ümber uudis’ himmuga.
Wang seisab külmalt, köitmata,
Peas juuksed segi sasitud,
Ei kuule ta, et wihas suud
Tall ähwardusi piiramata
Siin wihas ette karjuwad.
Kui kiwistatud surrnu keha
Ta seisab, kujud, koledad
Tal riisund wiimse loots’ eha.

Noor wang siin kurja jalga ees
Weel lameb kaua rakstel tunnil.
Päew kõrwetawalt kiiredes
Ju pea kohas, janu sunnil
Ta ärkab, kuiwand huulte peal
Saab kuuldawaks nõrk ohke heal.
Ja tõuseb õnnetu siit tasa,
Pilk uidab nõrgalt ümbruses.
Seal näeb ta lumes mäe ladwad,
Siin ümberkautsust onnid katwad,
Kus rööwli sugu asub sees.
Tserkess siin oma priiust hoiab.
Noor wang nüid mäletada püiab,
Mis hirmus saatus osaks tall.
Ta tõstab jallga, kõlinal
Raud ahelad ta käiiki keelwad,
Hirm, jälestus ta jõuudu neelwad,
Ja lausub: Jumalaga kõik,
Mu priius, püha kodu paik
Ta on …

Kalju kingu taga,
Kus hallik selle ümber aed
Ta üksi, wahilt luuramata.
Auulis, kuuleb ta, kõik waga,
Tserkessid põllul; kõrged mäed
Ja lagendikud rohelised
Tall sellgelt paistwad silma ees.
Seal mäe külled kiwilised,
Neil ladwad lumes walendes,
Sealt wahelt käib üks kitsas rada,
See meelt tall wõtab wangistada.
Rind elawamalt tuksub tall:
Üks müte tasa tõusewal …

See kauge tee wiib Wenemaale:
Seal koht, kus leek’was nooruses,
Tall uhkelt elu hakkas peale,
Kus rõõm tall roosi õiedes
End armu pallgel eesmalt näitis,
Kus pilw ta õnne taewa täitis
Ja saatus karistuse tujul
Tall lootust, rõõmu ära wiis,
Ja õnne mälestuse kujul
Ta närtsind süda warrjas siis.

Ta proowis illma, inimesi,
Ta truuduseta elu hind
Tal näitas, et ta sõbra rind
Tõi äraandeid wainulisi;
Ka armastuse sõita tund
Tal näitas meeletumat und.
Seal igawuse ahelates
Ei jõuudnud waenlust, waleteelt
Ta kauem kanda; ettewõttes
Üks teine kuju täitis meelt:
Siin seda tühhjust jätta maha
Ta loodust omas ehtes näha,
Sest kaugele ta igatses,
Et õnne leida priiuses.

Jah, wabadus! See olli weel
Ta ainus soow siit ilmast leida,
Seks ammu juhtus mõte, meel
Siin igatsustel igawatel,
Kes okast kunagi ei peida.
Ta tahtis ella huule kätel
Ta südamliku pallwega
Priiuse hiiel ohwerda.
Kõik kadus … Lootus’ tähe ees
Tal illmas midagi ei näe;
Ka wiimse paleuse päe
Tal kadus umb’se udu sees.
Nüid ori ta – siin kiwi naale
Ta kummardab ja ootab weel,
Mil waub päike piina teel,
Mil kuuleb haua külma heale.

Jo kadus päike mäe taha,
Kui kaugelt kõmin kuulukse:
Salk ligineb auulisse.
Nad põllul wilja niitsid maha,
Nüid tullid, ast’sid majadesse;
Aeg ajalt õhtu waikusesse
Kaub kära, uue hõllma nad,
Wäe prisked lapsed uinuwad.
Kõik on nii waikne, mäe jalal
Weel purskab hallil sädemes,
Kaukaasi harjad kandwad õlal
Öö warrju, pilwe waiba sees.
Kuid, kes kuu kahwa’nd paistusel
öö waikuses siin üksi uidab
Käib isi waikselt warwastel?
Jo ärkab ainlane. Ees
Tal tummalt, ellas õrnuses
Tserkessi neiu seisab, waates.
Wang kahtleb, pillku ka peal saates
Ja mõtleb: wale uni see,
Mis ilmub wäsind tundele …
Kuu kiirtelt waewalt walgustud,
Siis neiu kummardab end maha
Ja, jootse wangi janus suud,
Ta kuiwand huultel’ õrna käega
Kumõssi*** pakub, waewalt see,
Täis imestust ja õnne wäega
Wõib kuulda, kuida kõrwale
Ta mahe heal ja kõne kõlab.
Ehk wõeras wiis küll sõnades,
Tal kostab õrnal kõrrwades:
Weel ela! Wang ka uuest elab.
Kõik wiimast jõuudu kokku wõttes
Ta tõuseb, kruusist elu ta
Joob tugewuse tundega.
Siis uuest, waigistatud mõttes
Ta kalju naale maha heidab,
Ilus lootus igawust talt peidab.
Weel kaua tummalt tema ees
Õrn neiu istub wallwades,
Kaastundmist awaldab ta pale,
Wist wangi saatus on tal hale,
Ka huuled wahest teadmata
Küll kõnet tahtsid alusta,
Kuid ohkas, pisar pallgel näitas,
Et kaastundmus tall südant täitis.

Päew kadus päewa ees kui wari,
Wang seisis weelgi ahelas,
Kus mägestikkus hoiti kari.
Keskpäewa leeki jahutas,
Tal niiskus külma koooa sees.
Kui lumes mäe ladwa taga
Kuu paistis kahwand kiiredes,
Kui uinus kõik auulis, waga,
Siis jala astel ilmus siin
Tserkessi neiu; wäljast toitis
Kumõss ja karastaja wiin.
Ta surnud sädamesse loitis
Ilus elu; Sest õrn neiu heal
Küll sosistas tal wõeraid sõnu,
Neil ollo siiski armas mõnu.
Nii sala jagasiwad seal
Nad õhtu sööki, õrna juttu
Silm, märgid seletasiwad.
Ja neiu õrnad huuled kantsid
Ta kõrrwu laulud lõbusad,
Mis õnnelikkus Gruusias****
Mäe lastel ajawiitust antsid.
Sest neiu põues salajas
Üks õnnis aimdus ammu asus,
Arm wõimata sealt wällja kasus.
Noor waenlane eluteel
Ju olli kautanud õrrna tundmust,
Ju ammu enam kare meel
Ei tunnud lapselikku sundmust.
Ei arrmu wõind ta wastata,
Mis neid tall pakkus warrjamata –
Wõib olla, kartis mäleta
Ta armu õntsust unust’mata.

Ei närtsi korraga meil noorus,
Ei rõõm weel lükand ära sind;
Weel mõni kord meid ootab woorus,
Weel mõnda rõõmu leiab rind,
Kuis teie elustawad kujud,
Kes joowastasid esmalt meid,
Te esialgse armu tujud,
Ei iialgi enam näe me’ teid.

Nii näitas, et wang lootuseta
Ja harjus kurwa eluga.
Ta ilma walutundmuseta
Wõis wabalt ümberwaadata.
Kõik muret, mässu unustes
Ta kaunist lootust silmitses:
Mis ilu näitas õhtu eha,
Mis luule tööd wõis homik teha,
Kuis mäedel kõrged hiigla kogud
Seal lume waibal walenedes,
Siin mitmet karrwa wärwi segud,
Hall, sinine ja punane;
Nii mäe ladwad määratumad
End muutsid waatja sillmadel,
Kõik wärwirikkad, kirjud kumad!
Seal läigib jää, siin kalju eel
On nagu seisaw pilwe ahel,
Ja Elbrus uhkelt teiste wahel
Peat tõstab taeewa sina sees,
Kui algus aja wägimees.

Kui mürises nii õõnsalt mägi,
Kui tõuusid tormid huludes,
Wang kaljul istus – jallge ees
Ta mustad kogud keermas nägi
Ta stepist tõuusis lendaw aur.
Siis aset otsma kalju warrju,
Ta nägi jookswat hirwe karrju,
Hirm igal hingelisel suur.
Ka kotkad tõuusid kalju urrkast.
Tabuunid***** otswas kodu kurkast.
Seal äkitselt wihm, rahe koos,
Pilw keerleb pikse tule hoos:
See on mäe tormiline sadu!
Mäelt kiwa alla kolistes
Ja wihas wahhtu küliti
Käib oja, nagu keerlew madu.
Ja üksi wang weel ootas aeega,
Siin wee ja rahe walljus käes,
Mil päike uuest lahhke käega
Kõik walljult keelab loomu wäes;
Kui oleks nalja-mäng tall ees.
Nii tormi tööd ta silmitses.

Europa elaniku sillma
Siit rahhwa kombe wõeras wiis,
Mis kujutas nii ise illma,
Siin puutus. Neis ta nägi siis,
Neil teine usk ja teine tegu,
Ja elul lihtsas algusnägu.
Neil wõitlus’ himmu soonte sees,
Prii weri kiirust, jõuudu annab;
Ja wõera eest ta külades
Tserkess nii lahkelt hoolt ka kannab.
Ta seda nägi, armastas.
Tunndide kaupa nende käiiki
Siit mäelt wabalt waadates
Ta tähel panni, wälist läiiki.
Tserkess siin kiire traawliga
Käis lennul üle lageda,
Ka üle mäe ja lõhe kandis
Tend rattsu, kell ta woli andis.
Tserkess ka sõja ehetes
Tall näitas uhket lõuuna läiiki,
Sest lapsest saadik nende sees
Ta harjund teha rööwli käiiki.
Seal armsaks seldsimeheks ollid
Arkan ja oda lühike
Kubani wibu, wõidule
Nad nendes sagedaste tullid,
Neid kanda waew neil harjund wiis.
Teel takistust Tserkess ei pelga,
Kord ratsub, kord kui jalamees

(Pooleli.)

* Kaukaasi elanikkude küla.
** Silmus, metshobuste, ka wangide püidmiseks.
*** Karastaw jook mära piimast.
**** Üks Kaukaasia ilusamatest maadest.
***** Mets hobuste karjad.

Linda nr. 5, 30. mai 1889, lk 205, 206, 207, 208, 209, 210, 211

Silmapilk

Ja nii üksteist jälle näeme
Rõõmsa rahhwa ridades,
Ja me laulu pärrgu läeme
Palmitsema iludes.

Kelle jumalale loome
Aga laulu esite?
Sellele see ohwer toome,
Kellest rõõmu kõigile.

Mis sest, et on ehitanud
Ceres* altart eluga,
Et on kaussi piigistanud
Bachus** leemi punama?

Pole taewas sädet toonud,
Mis pand lõuke leekima,
Waim siis pole tulel joonud.
Süda jäänud rõõmuta.

Õnne piab pilwe riigist,
Waiime wallast langema;
Ülem ülemate liigist
Silmapilk on lõpmata.

Sest, mis esimene alge
Põhjamata looduses,
On siin jumalik üks walge,
Mõnus mõte iganes.

Pikkamisi pallwe tunnil
Kiwi tekkib kiwile,
Ruttu, nagu waiime sunnil,
Sünnib töö siin ilmale.

Nagu päikse kiirte sillal
Wärwiline waip siin saab,
Nagu omal kirjul sillal
Ilmatar seal jalutab.

Nõnda iga anne ilus
Kiir kui wälk on kaduma,
Öö ta oma haua wilus
Kinni katab rutuga.

Schilleri järele J. Leppik.

* Põllujumal.
** Wiinajumal.

Linda nr. 4, 20. mai 1889, lk 158, 159

Tõõtsu Tõnu ja Watsa onu

“Tere, tere, Tõõtsu Tõnu!” –
““Jumalime, Watsa onu!”” –
“Kuis sull käekäiguga
Nüid siis lugu läheb ka?”

““Taewas hoitku! lugu paha,
Nii et rääkigi ei taha…
Jumal nuhtles waljuste:
Tegi minust kerjuse!””

“Siis on lugu tõeste hale!
Saatus oln’d su wastu kale!
Aga räägi’s nüid ka mull,
Kuis see paha sündis sull.”

““Sõpre seltsis laua taga
Mait’sin jõuulus õllelaga,
Õhtul läksin laudile
Heiinu andma hoostele.

““Teada, õlu peas kisas:
Käsi küinla põhhku wisas.
Ainult ennast õnneteel
Peasta suutsin tulest weel.

““Sest a’ast mööda ilma maiida
Kerrjamas käin kanikaiida.
Sind siis, onu, palun nüid,
Jutusta ka oma hüid!”” –

“Paraku, ei paremada
Mullgi pole pajatada:
Jumal püha wihaga
Wõttis ka mind karista.

“Õlu sõge olli wähe
Jõuulus mull’gi hakkand pähe.
Läksin teda märjukest
Tooma siis weel kelleri seest.

“Aga, et ei tulekahju,
Soja pea pärast juhhtu,
Küinla ära puhusin,
Kui ma trepil astusin.

“Pimedas ma komistasin,
Kukkusin ja purustasin
Jalaluud, nii et nüid weel
Kõnnin ainult karkudel.” –

Pahandage enda peale,
Rääkis seal siis kolmas heale,
Et üks ilma majata,
Teine tuikab karkkega.

Õllesõbral küinal kahjuks,
Õllesõbral pime kahjuks,
Pole see siis ime ju,
Et on joodik õnnetu.

M. Ollino Krõlovi järele.

Linda nr. 1, 20. jaanuar 1889, lk 33

Kassakate hälli laul

Maga, noorike, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa,
Waikselt waatab kuuke kaunis
Sinu hälli ka.
Hakkan westma muinasjuttu;
Lauulu laulma ma;
Maga, silmad kinni ruttu, –
Häiu, kiigu sa.

Wahu, mühal Terek woolab
Kiwi rüngas teel
Halw Tschetschen* seal kalldal roomab,
Ihub oda weel,
Sinu isa, kangelane,
Sõjas langend ta. –
Maga, armsam, rahul ole, ­–
Häiu, kiigu sa.

Näed kord isi, ajad jõudwad
Sõja eluga,
Jullgelt sadulasse hüppad,
Wõtad püsti sa.
Sinu sõja sadula ma
Tikin siidiga…
Maga, mahus laps, mu oma, –
Häiu, kiigu sa.

Kangelane näitad pealt sa,
Hing sull kassaka.
Saatma sind ma lähen wällja –
Lehwid käega sa….
Mitu walust pisart sala
Sell’ ööl walan ma! …
Maga, ingel, waikselt, tasa,
Häiu, kiigu sa.

Hakkan kurbdus’ piina tundma,
Ootma troostita,
Terrwed päewad palwetama,
Öödel nõiduma.
Mõtlen, et sull rõõmud raugel
Wõera pinnala….
Uinu, kuni mured kaugel,
Häiu, kiigu sa.

Annan sulle kaasa teele
Püha kuju ma:
Palu Jumalat, siis pane
Oma ette ta:
Kui end sead sõtta walmis, –
Emat mälesta ….
Maga, nooruke, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa.

Lermontowi järele: Leeni

* Üks Kaukaasi rahwus.

Linda nr. 1, 20. detsember 1889, lk 17

Kull ja kured

Kaks kurge nägid selgeste
Et kulli küintes lõoke.
„Ah kadund kallis lõokene,
Kes armsal healel laulis enne!“
Nii õhkas kurg nüid sõbrale.
Kull aga kostis kurele:
„Oh ära waewa asjata
End nõnda õhkamisega
Kuis maitsis sulle konnake?“


Saksa luuletaja Gleim’i järele J. Pommer

Eesti Postimees nr. 2, 11. jaanuar 1889, lk 3