Maa jautus

Friedrich Schilleri laul, ümberpannud Jakob Tamm.

“Nüid wõtke maa, te saate osaks seda!”
Zeus hüidis inimestel ülewalt;
“Kuid wennalikult jautage teda:
Ta olgu teie jäädawalt!”

Ja igaüks siis saaki saama tõttab,
Kõik liigub, kihab Zeusi silma ees:
Ja põllumees see wilja põllud wõtab
Ning jahi wäljad jahimees.

Ja kaupmees arwab omaks kaubasillad
Ning aptile jääb kallis joodaw wiin,
Ja kuningas säeb kinni teed ja sillad
Ning ütleb: “Kümnest makske siin!”

Weel hilja siis, kui kõik ju oli antud,
Seal ligineb ka luuletaja teel…
Mis näeb ta? Tal pole osa pantud:
Kõik jagudeks ju tehtud eel.

“Oh häda mul! Kus on siis minu aste,
Ma Sinu truim poeg siin ilma peal?”
Nii hüiab luuletaja heledaste
Ja trooni ette langeb seal.

“Kui unenägudel sind hällitati,”
Seal wastas Zeus, “siis ära pahanda!
Kus olid sa, kui ilma jautati?” —
“Su juures kõrgel olin ma.

Mu silm see wiibis Sinu pühal palgel,
Mu kõrwu kostis Sinu taewa heal —
Oh anna andeks waimul, kes Su walgel
On unustand kõik ilma peal!”

“Mis teha, ütleb Zeus, kust osa wõtta,
Maas pole midagi, mis oma mul:
Kui tahad taewasse mu juurde tõtta!
See olgu ikka lahti sul!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 384-385.

Luuletaja

A. S. Puschkini laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Kui pole loitnud luuletajal
Tuld hinge sees weel Apollon,
Siis alatumalt sellel ajal
Weel muresse tal murtud on.
Õrn kannel suigub seisu riigis,
Waim uinub külma une all…
Ja ilma langend laste liigis
Ehk on ta kõige alamal,
Kui aga taewa kutse healt
Ent kõrw ju helisemas märkab,
Siis alles luuletaja ärkab,
Kui kotkas üles kalju pealt,
Ja kaugele ta kurwal palgel
Läeb ilma rõõmust rutuga
Ning ebajumalate jalgel
Ei oma kaela alanda.
Ta jookseb metslik, külm ja walju
Ja segadust ja heli täis
Siis mere kaldale, kus kalju,
Ehk metsa, kus nii üksi näis…

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 384.

Prohwet

M. J. Lermontowi laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Sest aast, kui Igawene-Waim
Mind prohwetiks on pannud ilmas,
Mul näha, kuulda: kurjus, laim;
Luen hõelust inimeste silmas.

Ma armastuse õnnistust
Ja tõe walgust kiitma tõtsin —
Kuid ligimistelt mõnitust
Ja kiwi hoopa wastu wõtsin.

Pea peale tuha puistasin
Ja läksin ära laiast linnast:
Ma kõrbe peale astusin,
Kus Looja armust toidan ennast.

Siin kõrbe peal mind mõistab ilm,
Ja Igawese tahtmist täidab;
Siin iga täht, et hiilgel silm,
Mu kõnet kuulatawat näitab.

Kui aga läbi linna weel
Mind wäsind jalad käigil kandwad,
Siis wanemad, kes waatwad teel,
Nii lastel naerdes teada andwad:

“Et waatke, seal on näitus teil,
Kes uhkuse eest kannab häbi:
Hull tahtis tõendada meil,
Et Jumal räägib tema läbi

Et waatke lapsed otsa tal:
Kuis kahwatand ta kõnnib wäljas,
Kuis katkend räbalad tal seljas,
Kuis on ta põlastuse all.”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.

Prohwet

A. S. Puschkini laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Lai oli kõrbe liiwane:
Ma janus tahtsin tõeweele;
Üks ingel-kuue tiiwane
Seal ilmus minu ette teele.
Ta õrnalt, hellalt kergel käel
Mu silmi puutus salawäel:
Ja silmad läksiwad mul lahti:
Ma wõisin saatusesse wahti.
Siis minu kõrwu puutus ta —
Ja nendes tuli muutus ka:
Sai kuuldwaks taewa kohkumine
Ja inglite lend ülewal,
Weeloomade käik laente all
Ja pungakeste puhkemine.
Mu suhu käe ta sirutas,
Suust keele ära käristas —
Mu keele waleliku, hõela,
Ja sõrmil suhu seadis ta,
Et wõiksin jälle rääkida,
Mul keeleks targa ussi nõela.
Siis mõega ta mu rinda lõi
Ja südame sealt wälja lõhkus,
Ning südameks mull süe tõi —
Tõi süe, mis nii leegil õhkus…
Kui surnud olin kõrbes nüid —
Seal kostis taewast kõrgem hüid:
“Oh ärka prohwet, näe ja kuule
Käi ilmas, külwa sädemeid,
Mu tahtmist hüidgu sinu huule
Ja sõnal läitku südameid!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.

Ingel

M. J. Lermontowi laul, ümber pannud Jakob Tamm.

Ööl ingel seal lendas, kus tähed ja kuu,
Ja sulawalt laulis ta suu;
Kuu, tähed ja pilwed kõik kuulasid pealt
Ta laulu ja taewalist healt.

Teel õnnest ta laulis, mis õntsuse sees
On õiglastel oodata ees,
Ja wägewa Loojale kiitust ta tõi,
Et armul maailma ta lõi.

Üht hinge nii hõlma sees ülewelt siis
Ta elu ja murele wiis.
Ja õrnalt ta helisew, taewalik heal
Jäi hingesse elawalt seal.

Hing kaua, kui koormatult, ilma peal käis,
Rind imelist igatsust täis:
Ei heali, mis kuulis ta taewasel auul,
Wõind anda tall maapealne laul.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 382.

 

Rääk ja lõoke.

Sturmi järele Daniel.

Rääk rukki orastes kord nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline wägi
Tad wabalt taewa alla hüis:
“Oh waata ette, lõu, wahest
Sind rööwik seal wõib tabada!
Ta põlgab laulu rinnast lahest,
Mis kõrgel hõiskad wabana.
Sa lenda alla, sest siin rohus
On julgem kui seal sini õhus!

Kuid lõõritades ikka üles
Lõu tõusis, keerles kõrgemal,
Seal waba taewa õhu süles
Ta laulis healel helkiwal:
“Lass wõtwad rööwikud mind piirde;
Küll kõrge kotkas warjab mind,
See pärast kurjalaste tiir-tee,
Mind kohuta — Ma waba lind!
Ja wabadust ma tahan kiita,
Sa rääk wõid rohus aega wiita.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1886, lk 356.

Kuningas Manfredi haud. *)

Felix Dahn’i luuletus. Ümberpannud Jakob Tamm.

Maas oli Manfred Beneventi wäljal,
Burgundlased, kui kaarnad werenäljal
Ta surnukeha torkisiwad wäes.
Karl Anjou tal rinda tallas jalgel
Ja karjus wihast kahwatanud palgel;
“Raisk oled sa — kroon minu käes!”

Seal kibuwitsa nõmme surnu maeti;
Haud põesa warjus mullal kinni kaeti:
Sant tänuks tahtis risti tuua tal’..
Kuid haudgi ka ei tohtind tähte saada,
Sest koertel laskis kehwa ära aada
Johan, Cosentsa kardinal.

Kuus aastat läind. Aeg uusi tunda jagab…
Karl Anjou seal siidi woodis magab
Ja unes surnud Manfredi ta näeb.
See sõnab nii: “Su riik saab leidma haua;
Ta langeb koost, ei suuda seista kaua:
Mu keha waba mulda jäeb!”

Karl ärkab üles, karjub: “Eks ma waata!
Su kondid tahan Prantsusmaale saata —
Seal lasen merepõhja heita nad!”
Ta käesb meestel surnu järgi minna:
Ja mitu sada otsjat lähwad sinna,
Kuid tühjalt koju tulewad.

Oh isand, wiha meie peale heida!”
Nad hüiawad: “ei kuningat wõi leida:
On haua täheks olnud kibuwits;
Kui oleks nõnda, oleks waewa wäha:
Nii laialt seal, kui silmad suutwat näha,
Nüid kaswab kibuwitsa mets.

Ja ‘roosimetsaks’ hüiab rahwas teda —
Paks rägastik ei üles anna seda,
Kus kohal Manfred mulda maetud…”
On Anjou riik langend ammust aega,
Kuid Beneventi roosimetsas praegu
Nii õrnalt laulwad ööpikud.

*) Waata: J. Bergmann, Üleüldine ajalugu, keskaeg, § 139, 2.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1889, lk 304.

Felix Dahn.jpg
Felix Dahn (1834-1912)

Uue aasta algul

 Hruschtschov-Sokolnikowi laul.
Ümber pannud Jakob Tamm.

Ehk lootus küll meid igal aastal petab;
Uus aasta mööda läeb, kuis endne läind,
Kuis rahwas siiski rõemul wastu wõtab
Noort last, kes päewa walgust näind.

Tall läheb wastu lootus elu-laewast,
Tal tõstetakse terwituseks klaas,
Talt palutakse peasmist hädast, waewast,
Et awatud saaks õnne aas?

Wõib olla, need on mõtted kujud aga,
Mis naerulikud näitwad meie aal,
Kuid kindlalt kanname neid hinge taga
Ja ootame neid usu naal.

Oh, kui meilt lootuski ju ära kauks,
Siis pimedaks läeks hinge otsiw silm,
Siis elu nagu külma hauda wauks:
Tõeks wangitorn siis oleks ilm.

Me usume… Ja kui ka peaks petma
Uus aasta meid, kuis tema kadund kaim —
Tõist saame jälle rõemul wastu wõtma:
Hurraa! uut aastat usub waim!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. aprill 1889, lk 238-239.

Kolm palmi

M. J. Lermontowi luuletus.
Ümber pannud Jakob Tamm.

Seal awaras kõrbes Araabia maal
Kolm palmi need kaswasid endisel aal,
Ja palmide warjus, kus wagune wahe,
All oli üks allik, nii wärske, nii jahe;
Ja allikat warjas lai lehtede tiiw,
Et liiga ei teinud tal leegitsew liiw.

Ja paljugi aastaid läks mööda, kuid weel
Ei ühtegi rändajat olnud seal teel,
Ei wõerast, kes oleks ehk wilusse tõtnud
Ja allikast keelele karastust wõtnud;
Ja wähemaks jäiwad ju leekide ees
Mahl warjawais lehtis, woog allika wees.

Kolm palmi siis tõstsiwad nurinat jõul:
“Miks sünnitud siia meid saatuse nõul?
Me asjata asume kõrbes ju ammu:
Kuum kurnab meid, raputab tormide rammu:
Ei kellegi waatele lõbu me loo, —
Su otsus — oh taewas — meil õigust ei too!”

Ja waata — ju sinawa kauguse sees
Tolm kollendab päikese kiirede ees:
Ju kuljuste healedgi kerkiwad kõlal,
Ning elu on ärkamas küngaste õlal…
Ja liugel kui laewadgi laeneselt weelt
Seal kaamelid rias on tulemas teelt.

Ja igaüks kaanel see koormatult käib;
Telk warjaw tall turja peal wilkumas näib;
Käed ajuti awawad telgi ust wäha,
Et nuuskiwad silmad wõiks eemale näha;
Ja wiledat hobust, kes nobe kui nool,
Nii osawalt juhib Araablaste hool.

Loom ajab waest püsti end õhina sees
Ja kargab, kuid sadulas kindel on mees,
Tal woldine ülikuub õlgasi ehib
Ja walendab, laenetab, lipendab, lehib…
Sõit läheb, kui lennul, nii wõimus, nii wäes,
Mees ommeti mängitab oda weel käes.

Ja palmide juure seal ligineb woor,
Ning wilusse kipub nii wana kui noor:
Wett wärsket need tulijad otsima tõtwad, —
Ja palmid neid terwites wastu ka wõtwad,
Ja tuule käes tasaselt painutes pead
Nad soowiwad neile küll õnne küll head.

Kuid waewalt, kui pimedus põhjendab ööd,
Seal kirwes teeb agaralt hukkawat tööd:
Ja eluta langewad palmid nüid maha,
Ning lapsed neilt kiireste kisuwad naha…
Ja katki neil lüiakse kooritud luud,
Ning tulele tuuakse põlised puud.

On aga ju kõrbe pealt kadunud öö,
Woor teele läeb jälle, kui lehwitsew wöö,
Läeb teele ja kõrbesse enese taha
Waest lademe tuhka ta jätab weel maha
Ja seegi seal päikesest põletud saab,
Nii kaua, kui tuul tema laiale a’ab.

Ja praegu on tühi ja kole see koht:
Ei allikat warja seal haljendaw roht;
Ehk allikas prohwetilt palub küll katust,
Kuid laenetew liiw talle ähwardab matust.
Weel raisa kull üksine keeru seal lööb
Ja saaki, mis kätte tal sattunud, sööb…

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. aprill 1889, lk 233-235.

Sõber

Baieri kuninga Ludwigi järele -el.

Kui keegi Sinu sõbrast räägib halba,
Kui rääkija ka auus, ent ära usu Sa; —
Kui kõik ju räägiwad Su sõbrast halba,
Sa usu sõbra meelt, ei mitte ilma keelt.
Sest ainult see, kes nõnda armastab,
On kalli sõbra wäärt!
Üks sõbra süda, oh kui kallis asi,
Nii wäga õrn ja aruldane weel;
Kõik terwe ilm ei anna tagasi,
Kui kautand teda kergemeelsel teel!
Üks sõbra süda, oh mis püha jõud,
Kui Sinu südames ju kõigest põud!

Ent iga kahklus tuimestab ta ilu,
Ja üks kord lahus, on ta jäädwalt wilu!
See pärast kui kord õnne jumal annab,
Ja hea, kalli sõbra Sulle kaissu kannab, —
Siis hoia teda laimdus-nooli wäest
Ja peasta kõige kare tuulte käest,
Sest meie püided, tööd, kõik elu
Saab alles sõpruses täit ilu!
Kui oleksid Sa waene, sant —
Üks sõbra süda — rikas pant!
Kell kuldsel troonil, rikkuses
Ei sõbra südant — waene mees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. mai 1889, lk 229.

Kui suureks saan!

A. Böttger’i järele -el.

I.

Hea eideke istus aias pärnapuu all,
Ja tütar hellake mängis rõhus kui tall,
Wahel waatas rõemuga eide tööd,
Kes punus inglile ilusat wööd.

“Mu eideke kallis, kui suureks ma kasun
Ja teadustes teritud, elule asun,
Siis Sinu eest töötan ma igal pool,
Et wanadust waewaks ei mure, hool.”

II.

Ja lendasid aastad! Ööpikk laulis jälle,
Ja pärnapuu puistas õilmeid neiule sülle.
Neiuke ilus ja lahke kui lind,
Peiu kaenlas, kellel tuksus truu rind.

Kuid neiuke õnnes, mis ilude ilmast,
Ei keelanud palawaid pisaraid silmast,
Sest kellele tõutas hoolt ja waewa:
Oh, eideke kallis! Miks asusid taewa?

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.

Armu õis

H. Prohl’i järele -el.

Taimi, õisi igal pool
Närtsile wiib surma hool.
Taewa wäed, oh kaitske weel
Kallist taime eluteel:
Ligemise armastus
Õitsku kare külma käes!

Armastuse kallis taim
Kosugu kui ime wõim!
Igal pool ta elustagu,
Raskeid haawu parandagu:
Et wõiks rikas, waene mees
Waba olla waewadest! —

Kui ta kosub närtsmata,
Elutormid meid ei murra!
Kus on armu lõpmata,
Wõiwad puud ja lilled surra!
Ühendagu meid, kui köis,
Kallis wenna armu õis.

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.

Hedvig Prohl (1823-1886)

Hälli laul

K. R. laul

“Kirjanduse Panteonis” on Wene Keiserliku lauliku uus laul ära trükitud. Kõrge laulik kirjutab alandlikult oma luuletööde alla alati ainult oma nime esimesed tähed K. R. Laul kannab nime “Hälli laul“. Meie katsume teda siin “Rishtij  Westniku” järele, kus ta ära trükitud on, nii heaste kui meil see korda läheb, Eesti keele tõlgis ka Eestlastele tutwaks teha.

Maga sa ehitud hällis
Siid ja sammeti sees!
Maga, mu pojuke kallis,
Kambrikses soojuse käes!

Kuju pealt Jumala Ema
Kurblik ja pühalik silm
Waatab; sind walwamas tema,
Ööseses rahus maailm.

Misuke õrnus ta waates,
Kurwade silmade sees!
Just nagu seisaks su saatus,
Tulewad hädad ta ees.

Kiired on aegade tiiwad!
Tuleb ka sinule tund:
Mured ja hädad sult wiiwad
Rahulist, lapselist und.

Kaitse siis truuist ja soojalt
Mööda läind aegade head;
Täida, mis isamaa pojalt
Oot’wad, kaaswennad ja õed!

Elus on hädasid palju;
Wenelas’ süda ja meel
Hoidku sind kindlalt kui kalju
Usu ja auususe teel!

Seisku sull kahtluses külmas,
Kartustes, hädade sees,
Kannatus-eeskujuks silmas
Lihtprawoslaawlane mees.

Maga siis, lapsuke kallis,
Alles kõik mured on eel,
Maga weel mureta hällis,
Seni kui rahus su meel.

Tasaste sätendab tuli
Pühade kujude ees…
Pojuke, puhka! Su põli
Heljub weel õntsuse sees.

XYZ

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 2, 15. veebruar 1889, lk 106-107.

Heinamaal

Wene lauliku Apollon Maikowi laulud. 
Eestistanud M. Kampmann.

Magust lõhna õhuwoogu
Saadab eilne heinaniit,
Naised kaarutawad loogu
Weeretades laulu wiit.

Sääl ju kuiwa heina kandwad
Mehed kokku rutuga,
Üles koorma otsa andwad,
Koorem kaswab kuhjana.

Wäeti, wilets loomakonti
Tukub ootes koorma ees,
Jalad risti, kõrwad lonti
Juba lasknud une sees.

Aga Muri, õuewahti,
Heina laente pehmuses
Haugub, peab lustijahti
Üles alla hüpates.

Oleviku Lisaleht nr 19, 18. september 1889, lk 292.

Kalewala

Soome rahwa lugulaul (epos).

Kandle tegemine ja mängimine.

Eestistanud M. J. Eisen.

Waga wana Wäinamoinen
Asja lugu arwamaie:
“Nüüd oleks aega mängida,
Laulu lasta, ilu teha,
Sest et olud uueks muutnud,
5       Asjad armsaks arunenud;
Aga mu kannel kadunud,
Rõõm on ära riisutud
Kalade külma koduje,
Lõhede ligi laenesse,
10     Mere haua hoidijalle,
Wellamo mäe hulgale,
Kust ei seda enam tule,
Ahto see anna tagasi!
Oh sa seppa, Ilmarinen,
15    Enna ja eile tagusid,
Tao siis weel korra täna,
Tao mulle raudne reha,
Rehale piid tihedad,
Piid tihedad, wars pikk,
20     Kellega laened rehitsen,
Loogu laiad laened käänan,
Mere rohud need roo’lle,
Kannad lausa laidudelle,
Et ma oma pilli saaksin,
25     Kandle jälle kinni tabaks
Kalade kottu külmasta,
Lõhede juurest laenesta.”
Ilmarinen ise seppa,
Taguja mitme põline,
30     Tagus talle raudse reha,
Waskise warre walmistas,
Piid tagus sada sülda,
Wiissada warre walmistas.
Siis’ap wana Wäinamöinen
35     Wõttis peusse raudse reha,
Astus teeda tillukesta,
Kõndis maada natukesta,
Terasest telgi turjale,
Waskise silla weerele.
40     Seal oli paati, kaksi paati,
Kaks valmista weneda,
Terase sella telgilla,
Waskise silla weerella,
Üks wene uus wene.
45     Teine wene wana wene.
Sõnas wana Wäinämöinen,
Ütles uuele wenele:
“Tule mu wene wetele,
Lootsik lainelle libise,
50     Käewarre käänamata.”
Ilma pöidla pidamata.”
Wene see wenis wetele,
Lootsik libises laenelle,
Waga wana Wäinämöinen
55     Ise aga istus pärasse,
Läks merda mõõtemaie,
Laenid luuaga pühkima,
Loos merelilled loogu,
Rehitses raisad rannalla,
60     Raapis kokku roo ründed,
Roo ründed, kõrkja kõrred,
Iga haua otsis läbi,
Iga laidu katsus läbi,
Ei saanud, ei tabanud
65     Haugi luusta loodud pilli,
Ära riisutud rõõmustust,
Ära kadunud kandlekest.
Waga wana Wäinämöinen
Astus wiimaks koju poole,
70     Pea norus, meeli nukker,
Kübar see taga kullassa,
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Ei ap seda enam ole
Haugi hammaste iludust;
75     Kalaluusta loodud pilli!”
Astudeski aru mööda,
Sammudessa salu serwas
Kuulis kase kurtes nutwat;
Wisa puu wesistawat;
80     Juba liikus ligemalle,
Weeres sinna waatamaie
Küsimaie, kuulamaie:
“Miks sa nutad, kaunis kaski,
Walad wetta, ilus puu,
85     Walge wöö kurdad kurwalt.
Ei sind sõttaje saadeta
Ega taheta taplema.”
Kaski wasta kostemaie,
Ilus puu see wastamaie:
90     “Nõnda muud need mõtlewad;
Mõned ja mitmed arwawad
Elawat minda ilussa,
Rõõmusta minda wiibiwat,
Mina õnnetu hoolitsen,
95     Igawusessa ilutsen,
Kurdan langes kurwastuses,
Ümisen oma muressa.
Oma kurba lugu kurdan,
Oma waest lugu leinan,
100   Kui olen wäeti osata,
Waewane ilma warata
Pahadella paikadella,
Laialdase lagedalla,
Osalised, õnnelised
105   Seda soowiwad alati:
Kena kewade tulewat,
Sooja suwe kätte jõudwat;
Mina õnnetu ometi,
Mina wäeti kordan ikka
110   Oma koorta kooritawat,
Lehed ära lõigatawat.
Sagedasti minu juurde,
Minu wäetima weerde
Lapsed kewade jooksewad,
115   Ilusal ajal astuwad,
Noaga mahlu nülliwad,
Lõhki mu keha lõikawad;
Karjatsed kurjad suwella
Wiiwad mu walge wöökese,
120   Kes kipiksi, kes tupeksi,
Kesse marja wakakeseks.
Sagedasti minu juurde
Minu wäetima weerde
Tüdrukud asuma tulewad,
125   Weerella wallatust teewad,
Lehed päält minult lõikawad,
Oksad wihaks walmistawad.
Sagedasti minda waesta,
Sagedasti mind wäetita
130   Raisu puudeks raiutakse;
Pinnu puudeks pillutakse.
Kolm kord tänawu kewade,
Kolm kord tänawu suwella
Mehed mu alla asusid,
135   Oma kirweida ihusid
Minu pea purustuseks,
Minu hinge wõtmiseski.
See oli minu suine rõõmu,
See mu kewadine kasu;
140   Ei ole talwe paremgi,
Lume aeg ei ole armsam!
Juba ajake aegsastu
Murel minu moodu muudab,
Pea painub alla poole,
145   Nägu see ära kahwatab,
Muste päewi mõteldessa,
Pahu agasid arwates.
Tuul see mulle tuska toob,
Wilu wiletsust ja waewa,
150   Tuul wiib mu kauni kuue,
Wilu wõtab kena waiba,
Nõnda mina wäetikene
Mina wilets kasekene
Jääb ju aina alasti,
155   Ilma riide räbalata,
Wilusse wärisemaie,
Pakasesse paukumaie!”
Wastas wana Wäinämöinen:
“Ära nuta, ilus puu,
160   Lehtis wõsa, ära leina,
Walge wöö ära waewle!
Küll sa saad ka oma õnne,
Elu uue, armsa’ama;
Pea nutad rõõmu pärast,
165   Hõiskad õige õnne pärast!”
Waga wana Wäinämöinen
Kaset pilli walmistama;
Woolitas päewa suwise,
Tegi tööda kandle kallal,
170   Uduse neeme ninassa,
Suitsuse saare serwalla,
Walmistas kandle kereda,
Emapuusta uuta ilu,
Kere kõwalt kase kännust,
175   Emapuu tublist tüwest.
Ütles wana Wäinämöinen:
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Siin on kande kerekene,
Emapuu helkiw ilu;
180   Kust aga naelad saadakse,
Wäänded wälja wõetakse?”
Kaswis tammi tua taga,
Pikk puu põllu peenral,
Tammela oksad tasased,
185   Iga oksalla õunake;
Iga õunal kuldne ratas,
Kuldrattalla käoke.
Kui see käokene kukkus,
Oma wiisikest wilistas,
190   Kulda kukkus kurgust wälja,
Hõbedat woolas nokasta,
Kuldselle mäe künkalle,
Hõbedaselle mäelle;
Sellest naelad kandleelle,
195   Wäänded kasese kerele.
Waga wana Wäinämöinen
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Sain ma naelad kandleelle,
Wäänded need kasest kerele,
200   Weel on wähekese waja,
Wiis keelt kandleelle;
Kust ma omal keeled saaksin,
Hääled enesele tooksin?”
Läks keelta otsimaie,
205   Astus edasi arulla,
Istus neitsike nurmella,
Noori neiu, pea norus,
Ei see neiuke ei nutnud,
Ega just ei ilutsenud,
210   Laulis iseenesesta,
Laulis õhtu ajawiiduks
Ootas peiukest tulewat,
Armasta wõeraks astuwat.
Waga wana Wäinämöinen
215   Sinna kingata kiputas,
Kikiwarwul sinna kõpsis,
Jõudis noore neiu juurde,
Hakkas juuksida paluma,
Ise aga sõnus nõnda:
220   Anna neiu oma juuksid,
Tüdrukuke oma tukka,
Anna juuksid kandle keeleks,
Hääleks uuele ilule!”
Andis neiu oma juuksid,
225   Tüdrukuke oma tuka,
Andis wiis wõi kuus juusta,
Ehk ka seitse sihukesta;
Sellest keeled kandleelle,
Hääled ilu andijalle.
230   Seda wiisi pill sai walmis;
Siisap wana Wäinämöinen
Istus ise kiwi otsa,
Läwele pae peale,
Wõttis kandlekese kätte,
235   Ilu oma ligidalle,
Pööris otsa taewa poole,
Teise otsa põlwe peale,
Hakas hääli awaldama,
Wiisisida wilistama.
240   Sai pilli häälde pannud,
Kallil kandlel hääle annud,
Siis käänis läte alla,
Põlwede pealle põigiti,
Laskis kümmekonna küüni,
245   Wiis sõrmedest wirgasti
Keelte pealle kerkimaie,
Häälte pealle hüppamaie.
Kui siis wana Wäinämöinen
Hakkas mängima kannelta,
250   Käsi kärme, sõrmed kookus,
Pöial tagasi pööratud,
Juba kajas kaunis kaski,
Wõsake waljult wilistas,
Kukkus käokese kulda,
255 Neitsi juuksed ilutsesid.
Sõrmil mängis Wäinämöinen,
Keeltel kajas kannel wasta,
Mäed mürasid, paed paukusid,
Kaljud need wasta laksusid,
260   Kiwid läikisid laenetel,
Sõmerad weella sõudsiwad,
Pädakad ilu pidasid,
Kännud kargasid künkalla.
Kälid, need Kalewa naesed
265   Kirja kudumise keskel,
Sinna jõene jooksiwad,
Wooluna sinna woolasid,
Noored naesed naerusuulla,
Perenaesed rõõmsal meelel
270   Seda mängimist kuulama,
Seda ilu imetlema.
Mis oli mehi ligidal,
Need kõiki mütsid käessa,
Mis oli seal moorisid,
275   Need kõiki käsipõsella,
Tüdrukud wesiste silmega,
Poisid need maassa põlweli,
Kandli hääli kuulamassa,
Seda ilu imetlemas.
280   Ütlesid ühe suuga,
Ühe keelega kiitsiwad:
“Ei ole enne iial kuuldud
Nõnda mahedat mängimist,
Selles ilmas iganeski,
285   Kuu tulla walgeella.
Kostis mahe mängimine,
Kostis kuudegi külasse;
Ei olnud seda elajat,
Kes ei tulnud kuulamaie
290   Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunikest kajamist.
Mes oli metsas elajaid,
Küüntelle need kükitasid
Kandle kõla kuulamaie,
295   Seda ilu imestlema,
Ilma linnuk’sed lendajad
Warwastelle püsti tõusid,
Wee kalad mitmet sugu
Rannale äärde ruttasid,
300   Majukesed mulla alla
Peale mulla need muutsiwad,
Käänasiwad, kuulasiwad
Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunist kajamista,
305   Wäinämöise wiisisida.
Siina wana Wäinämöinen
Külla mängis mõnusasti,
Helistas kannelt kaunisti;
Mängis päewa, mängis teise
310   Üsna ühte ühtumaie,
Ühe homiku ootesse,
Ühe wöö wöötamiseks,
Ühe hame andemiseks.
Kui ta oma oma kodu mängis
315   Männalises majakeses,
Laed wasta laksusiwad,
Põrmandud wasta paukusid,
Laed laulsid, uksed ulgsid,
Aknad rõõmusta rõkkasid,
320   Kiikus see ahi kiwine;
Põline post see põrises.
Kui ta kõndis kuusikusta,
Marsis maada männikussa,
Kuused kohe kummardasid,
325 Männad mäella mühisesid,
Käbid murule kaalusid,
Okkad otsasta langesid.
Kui ta liikus lehtes metsas,
Wõi kui astus arumaalla.
330 Lehekesed lusti lõiwad
Orud need ilu alalist.
Õied õrnad need hõiskasid,
Lilled lõiwad ladwad nõtku.

Oleviku Lisaleht nr 18, 4. september 1889, lk 281-284

Talismann*

Puschkini järele J. Leppik.

Sääl, kus meri igaweste
Laeneid pillub kaljule,
Sääl, kus paistab soojemaste
Kuu ööl kauni ilmasse,
Sääl, kus haaremite ilus
Und näeb Muhamedi mees:
Andis mulle neid ööwilus
Imeasja meelites.

Ja ta ütles: Minu kallis,
Hoia teda hoolsaste!
Armastus sind nõnda sallis,
Andis tema sinule.
Haigust, surma, sõda, waenu
Ta ei wäära ialgi,
Ka ei jõua patu laenu
Tasuda ta sugugi.

Hommikumaa linnu anda
Ei wõi tema omast wäest,
Prohwetigi jüngrid kanda
Ei wõi teda sinu käest,
Üle mäe ja wete pinna
Kaugelt rannast otsata
Ei wõi ta sind wiia sinna,
Kus on sinu kodumaa.

Kui sind püüab silme sära
Petelikult paeluta,
Kui sind püüab sala kära
Musu läbi mureta,
Kui su äge armu taewas
Pilwes wale udu sees,
Kui su süda suutu waewas:
Siis ta hoidjaks sinu ees.

* Talismann on hommiku maa ebausu järele asi, mis inimest õnnetuse eest hoida wõib, kui teda kaasas kanntakse.

Oleviku Lisaleht nr 17, 21. august 1889, lk 265.

Hällilaul

(Спи, дитя моё, усни.)

Wene keelest A. Piirikiwi.

Maga, maga, lapsuke,
Waikses unes uinune!
Tulgu kiigutama sind
Päike, tuul ja kotka-lind!

Kotkas lendas koduje,
Päike puges meresse, —
Tuli wiimaks tuuleke
Lapse ema jutule.

Küsib ema tuulelta:
Tuuleke, kus olid sa?
Tähte sekka juhtusid?
Laenetes end uhtusid?

“Ei ma puutund lainesse,
Ei ka juhtund tähtile:
Lapse laugel heljusin,
Lapse rahust peljusin!”

Oleviku Lisaleht nr 13, 26. juuni 1889, lk 208

Neitsi ja kala

(Wabalt Wene keelest).

Mere kaldal istus neitsi,
Pidas kanga juures heitsi,
Ise nõnda laulu sõnus,
Kuna kõlas wiis nii mõnus:

“Wägew, suur ja õige Jumal,
Kust saan kostust, mina rumal!
Mis on ilmas laiem merest?
Mis on kitsam sääse kerest?

Mis on kiirem maru tuulest?
Mis on kenam neitsi huulest?
Mis on armsam sündind wennast,
Kui ma ära arwan ennast?

Wee seest wastas kala naljas:
“Ah, su mõistus on weel haljas!
Taewas laiem igast merest,
Hing on kitsam sääse kerest.

Mõte kiirem maru tuulest,
Silm on kenam neitsi huulest,
Mees on armsam sündind wennast,
Kui ka ühes arwad ennast!”

Ruut.

Oleviku Lisaleht nr 12, 12. juuni 1889, lk 192.

Kangakuduja

(Hiina keelest) Ü. p. G. Öis

Kuuwalge kahwatanud, tuul lõõtsub kurjaste;
Ilm külm, ilm kõle, kole, sest õues sügise,
Lamp tumel tulel põleb mu kangastelgi ees —
Ta õnnis ööke otsa mu ainus seltsimees.

Ma kudun kangast kiirest, ma kudun kärmeste,
Kuid hommikul on ainult mul mõni küünrake.
Ja olen kaks ööd otsa ma kudund kiiruga,
Ei siiski weel sest riidest ma ülikonda saa.

Ah küll on uni armas, ma tahaks magada,
Kuid seda kunagi ei tohi teha ma:
Waid kangast kuduma ka õhtul hommikul,
Ööl, päewal — igal a’al, ei muidu toitu mul.

Ma eile müümas käisin mu kangast turu pääl,
Ja rikka naisterahwa pruutehteid nägin sääl;
Kakskümmet kasti täitis see ehe ilusast,
Ja oli aina siidist, sest kõige kallimast.

Küll õnnelik wõib olla see nägus neiuke,
kel pruudiehte riiet on nõnda rohkeste;
Ehk küll ei ise tunne ta sellesarnast tööd,
Ehk küll see juures pole ta walwand ühtki ööd.

Säält tulen kurwalt kodu ja nutan kanga ees,
Ning mõtlen enda pääle ma waene silmawees,
Kes ala kangast kudub ning teistel riidid teeb,
Neil, kellel kihla õnnel arm hellast hinges keeb.

Siis meele tusas tõmban ma käärid käesse,
Ja tahan katki lõiku mu kangast kiireste,
Kuid muljuw elumure mind hoiab tagasi,
Sest muidu ei wõi saada ma leiwa raasugi.

Ja märgin ehk ma õhtul und maitsa magusat,
Siis ahju taga hüüdmas ma kuulen ritsikat;
See nagu ütleks mulle: Miks magad meeletu?
Käi tööle, muidu puudus sul käes hommiku!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 176

Wanamehe laul

Koltsowi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Hobu selga hüppan,
Sõidan kiireste,
Sõidan nagu kotkas
Lendab õhutee —

Üle maa ja mere
Kauge rannale:
Kätte tahan püüda
Oma nooruse.

Ennast ehin mina
Nagu ennegi,
Tahan wõrgutada
Mõndgi südand weel. —

Aga oh, ei leia
Minewiku teed!
Päikene ei tõuse
Õhtul ialgi!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 165

Sõrmus

Koltsowi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Minu sõrmus kullane
Rõõmuks, waraks minule,
Armuhind — sa imene,
Waata mulle silmasse!

Kui on kurb ta laulu wiis,
Tumedaks sa mine siis;
On ta rõõmus — sära sa,
Sära kalliskiwina.

Unustab ta aga mind,
Ihkab teisi tema rind —
Siis mu kuldne sõrmus sa
Mustaks mine söena!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164

Tuuli õõtsub….

Koltsowi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Tuuli õõtsub,
Lõõtsub lõpmata,
Pimed pilwed
Sõudwad rutuga.

Näga pole
Taewast sinawat,
Näha pole
Kallist päikse kiirt.

Rõske, halli
Udu waiba all
Lautab öö end
Wõimsalt laiali.

Nõnda külmal
Wihmasel aal
Süda külm ka,
Kui ma üksinda.

Siin on tarwis
Südand südamel,
Tarwis neiu
Armastuse tuld.

Suwe õhk siis
Heljub talwe aal,
Walu pole
Mitte waluks tal.

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164

Kolm palmi

Hommikumaa muinasjutt.

M. Lermontowi järele Kampmann.

Kord kaswasid kaugel Araabia maal
Kolm palmipuud liiwase lageda ra’al
Seal niisutas jänuseid puu juurekesi
Külm, kosutaw, hõbene hallika wesi
Nii selge ja puhas kui kallim kristall
Ta wulises, wahutas palmide all.

Ehk uhkelt küll tõstsiwad palmipuud päid,
Nad kõigile igawest tundmataks jäid;
Ei polnud nad ial üht reisijat näinud,
Kes oleks sealt kosutust otsimas käinud,
Kuid peagi lehed seal kuiwama lõid,
Ju päikese kiired wist närtsitust tõid.

Siis hakkasid palmipuud nurisema:
“Miks piame siin närtsima tähtsuseta?
Mis tarwis, oh Jumal, sa wõtsid meid luua,
Kui pole meil wõimalik kasu nüüd tuua,
Waid raiskame tormides nooruse jõuu.
Ei ole, oh taewas, sul õige see nõuu!

Said kaebdusest waewalte waikind nad kolm —
Kui tulbana taewasse tõusis see tolm;
Nad kuulsiwad kaugelta koledat kära
Ning nägiwad wärwitud waipade sära —
Seal kamel käis kõikudes kameli eel
Ja sünnitas pilwesi tolmusel teel.

Neil küüradelt korrata rippusiwad
Eeskujukad waibad ilmlugematad,
Paar pruunikat käsa neid korrale saatsid
Ja sinised silmad sealt eemale waatsid…
Üks kuiwetand, küürakas seljaroost,
Araablane kihutas piredat hoost.

Kord tõstis end hobune hirnuwal suul
Ning kargas, kui päts, keda trehwanud kuul,
Ehk hirmsaste hilpusid riided walged,
Ei kahwatand siiski Araablase palged,
Waid wilistas mängides noolega seal
Ja wiskas ning püüdis ta sadula peal.

Pea lõppes neil lahe ja liiwane laan
Ja palmidel’ lähenes suur karawaan:
Siin potid end wulinal hallikal täitsid
Ja palmid suurt lahkust siis nendele näitsid,
Kes wilusse telkisid ülesse lõid
Ning jahedalt hallikalt karastust jõid.

Kuid waewalt sai kätte külm, udune öö,
Siis alustas kirwestel kibedam töö,
Sest puudelt, kes uhkustand aastate sajad
Nüüd kõlasid surmawa hoopide kajad
Ning raiuti tompideks, tehti neist tuld,
Ei jäänud muud üle, kui tuhk, põrm ja muld.

Kuid oli ju kustunud lõkendaw loit
Ning ämardas idapool warane koit,
Siis läkswad rändakad käraga teele
Tuldn kellegil palmipuid tänada meele.
Päew põletas riismed, mis üle jäänd neist,
Tuul kihutas tuha kus seda ja teist.

Weel praegu on tühi ja paljas see paik,
Kolm palmi on kadund ja hallik on waik,
Kõik ümbrus on liiwane, lage ja kole
Ei kusagil warjawat põõsakest pole,
Sest seal, kus kord hallikal haljendas roht,
On koleda kullide kiskmise koht.

Oleviku Lisaleht nr 10, 15. mai 1889, lk 150.

1 2