Peigmees

Aleksander Sergejewitsch Puschkini jutustus. Ümber pannud Jakob Tamm.

Noor neiuke Natalia,
Kaupmehe tütar, kadus,
Kuid kolmandal ööl korraga
Ta kohkund leiti kodus…
Ja ema isa hagaralt
Seal seletusi nõudwad talt;
Ta aga neid ei kuule —
Ei healt saa üle huule.

2.

Ja mures kurtwad mõlemad,
Nii ema kui ka isa:
Ta suust ei sõna saanud nad,
Waim waikima on wisa;
Aeg wiimaks temalt hirmu wiis,
Ja õdedega jälle siis
Ta jalutama tõttis —
Tee ääres istet wõttis.

3.

Ja kui ta jälle istus seal
Kord oma õdedega,
Siis ilmus eemal maantee peal
Saan kolme hobusega…
Ta sõitis ligi… Saani sees
Seal seisis noor ja uhke mees:
Ta julgelt hooseid juhtis
Ja hoopidel neid uhtis.

4.

Ja sõites, pilgul piiluwal
Sealt waatis neiut tema, —
Ka neiu waatis wastu tall
Ja hakkas wärisema…
Ta jooksis hüides tuppa seal:
“Ma tundsin tema maantee peal!
Just tema oli, tõtke
Ja kohe kinni wõtke!”

5.

Kõik kurwalt seda kuulawad,
Pead kõigutawad kohkel…
Ja isa: “Nüid ehk awaldad,
Mis oled nõnda ohkel…
Kas keegi sind ehk häbistas?…
Kes oli see? Kus elamas?”
Kuid neiu nutab aga —
Ei sõna selle taga.

6.

Üks wanamoor see hommikul
Kaupmehe juurde tõttis
Ja nõnda sõnal silutul
Seal asja ette wõttis:
“Noor neiu kaubaks kodu Teil —
Noor mees on kauba ostja meil:
Nii südi ja nii sirge,
Nii waimukas, nii wirge.

7.

On rikas ta ja mõistlik mees —
Ei kumardagi kõrgust,
Käib nagu mõisnik teiste ees,
On waba mure wõrgust.
Ja kohe mõrsjal kingib ta
Ka kallist nahast kasuka.
Kuld sõrmussedgi uued
Ja sammetised kuued.

8.

Ta Teie tütart eile teel
Näind wärawate taga…
Käed lööme kokku! Mis siis weel,
Kui kirikusse aga!”
Nii räägib mõistu wanamoor
Seal isa ees, kuid neiu noor
Ei tea, mis hirmul teha:
Tal wäriseb kõik keha.

9.

Ja isa ütleb: “Olgu siis,
Mis sõnan juure sinna —
Noh tütrekene, nii on wiis,
Wõid mehele mull minna!
Piad neiu põlwest lahkuma —
Nukk tarwis nurka wisata,
Aeg pesa ehitada,
Kus lapsi kaswatada.”

10.

Tall tütar tahab wastata,
Kuid waub wastu seina,
Seal järsku nutma hakkab ta,
Kui oleks kuulnud leina…
Ja wanamoor see wäledalt
Tall annab juua hagaralt;
Wett kannu seest ka wäha
Ta kallab neiu pähä.

11.

On walul igal waatjal rind, —
Kuid neiu ärkab aga
Ja ütleb: “Isa, kuulen sind,
Su tahtmist täita waga…
Suur pulmapidu tehke siis,
Ka peigmees olgu seal, kuis wiis,
Ja et kõik korras, waatke —
Ka kohus pulma saatke!”

12.

“Su soowi, tütar, täidan ma —
Saad igatahes luba…
Kõik olgu nii…” Ja warsi ka
Käes ongi pulmad juba.
Koos wõerad kõik, kes kutsutud,
Ka lauda mõrsja läkitud…
Seal laul, seal lusti kaja
Weel peigmeest üksi waja.

13.

Waat saanid õuue sõidawad —
Ka peigmeest nüid seal näha…
Kõik terwist jooma tõttawad —
Wiin kipub klaasist pähö.
Ja peigmees sõnab: “Ütelge:
Miks minu ilus mõrsjake
Ei taha süia, juua —
Mis wõis tall muret tuua?”

14.

Ja mõrsja wastab temale:
“Ma awaldan siis seda —
Ehk saan nii waikust waimule,
Jäeb rahule mu süda:
Küll hirmsa une nägin ma…”
Seal ütleb isa: “Räägi ka,”
Mis wõisid unes näha,
Et söök ei korda lähe?”

15.

“Ma nägin unes,” räägib ta:
“Mu käik mind metsa saatis:
Öö oli käes. Kuu üksinda
Mind pilwe pilult waatis.
Ma metsas ära eksisin,
Küll hoolsalt rada otsisin:
Mets tihe — teed ei leida —
Kas meel wõi ära heida.

16.

Ja järsku, nagu ilmsi just
Ees mina maja nägin…
Ma koputasin wasta ust —
Ei wastust… Lahti tegin
Siis uksest sisse astusin:
Sees põles küinal, kohkusin:
Hulk rikkust ees, mis ime:
Ma olin, nagu pime.”

17.

Seal ütleb peigmees: “See on hea:
Saad õnne elus sina…”
Kuid mõrsja wastab: “Ega tea —
Kõik pole rääkind mina…
Hulk rikkust: kulda, hõbedat
Ja riiet kõige kallimat
Ma nägin… kuulge aga,
Mis tuleb selle taga.

18.

Seal kerkis kohe sõidu heal…
Hing aimas minul paha…
Lõin ukse kiirul kinni seal,
End peitsin ahju taha.
Hulk mehi, terwe tosin just
Siis tuli tuppa esikust
Ja ühes õrnakene
Neil ilus neiukene.

19.

Neist ükski tuppa astudes
Ei kuju ette tõtnud,
Ei laua äärde istudes
Peast mütsi maha wõtnud.
Kesk kohta wanem seadis end
Ja head kätt temast alam wend,
Kuid pahemat kätt aga
Sai neiukene waga.

20.

Laul kisal, käral lahti lõi,
Rõem metslik täitis tuba.”
Ja peigmees: “Und ei laita wõi:
Eks rõemu tema luba…
Kuid mõrsja wastab: “Ega tea…
Eks kuula: kõigil meel on hea,
Wiin wirgalt ringi ruttab,
Kuid neiukene nutab.

21.

Ta nutab ärdalt pingi peal,
Ta nutab haledaste,
Kuid wanem wõtab nua seal
Ja ihub hagaraste…
Siis neiu ette astub ta
Ja raiub ühe rapsuga —
Oh koledust, oh paha —
“Hea käe tall õlast maha.

22.

Noh,” ütleb peigmees: “Mis seal weel?
See uni on ju tühi!
Wõi sellep ongi kurb su meel?…
Siin pisar palgelt pühi!…”
Ja mõrsja ütleb: “Kannata —
Kas seda sõrmust tunned sa?”…
Seal kõik, kes seda näewad
Nüid nende ümber läewad.

23.

Käes kukub sõrmus… Peigmees see
Näust walgeks läeb, kui waha…
Kuid kohus ütleb: “Kinni tee!…
Käed rööwlil selja taha!”
Seal rööwel kinni köideti
Ja surma warsti heideti,
Sa neiu kuulsaks ruttu…
Nii lõpetame juttu. —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 15. jaanuar 1888, lk 24-26.

Püha päewa hommik metsas.

E. Geibeli järele.

Kuis ülendad sa waimu põrmu wilust
Sa kullast säraw kewadine päik!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust,
Kuis iial astun õitswa — lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldawalt hõiskaw linnu koor;
Nii sammun jälgedeta sügawusse,
Kuis ringi roheline metsa loor.

Mis magus õhk siin tõuseb lille luhas,
Kus loodus saja kordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhu laentel lahkelt ligineb.
Ja puude latwul heljub magus müha,
See ohwri õhk käib taewa wõlwini —
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt wajun põlwili.

Ma tunnen eluwaimu tule keeli
Siin mööda lehwiwat mu otsa eest;
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igawest.
Ei mõtte enam palwe sisse mahu —
Kaub wärwi ilu päikse helgissa,
Ja minu rinnas hingab õnnis rahu,
Mis ühtki tunnistust ei tarwita.

E. Aun.

Oleviku Lisaleht nr 17, 15. august 1888, lk 271-272.

Palwe

N. Lenau järele Kreutzwaldt

Wiibi mu pääl, sõstra silma,
Tee kõik wägeruse töö,
Pehme, tõsin’ unenäulik,
Põhjamata magus öö!

Wõta nõidus’ pimedasse
Seda ilma minu käest,
Et sa minu elu üle,
Üksi kõigud igawest.

Oleviku Lisaleht nr 14, 14. juuni 1888, lk 224.

Kerjuse matus

Luuletanud Rumenia laulik Bolliac.

Eest rahwas, tee päält ära eest! Siit läeb üks rändaja.
Siin kandwad neli waest meest üht kirstu õlaalla,
Ja kirstus wiisil wiletsal üks wäsind uinuja,
Ei ligi ega kaugemal näe ühtki nutma sa.
Kui keegi tast ei hooligi, ei temast küsi ka,
Kuid rahwas hetke põlwili, ehk ta küll kerjaja.

Eest rikkad, sest siin ilmas minemas üks waene rahusse,
Ta pimed silmad pigistas nälg kinni waluste.
Ja tornilt kõlab kella hääl: “Eesmärgil on ta nüüd,
Ta kannatustel ots on pääl, tal käes on rõõm ja hüüd.”
Küll hauassa on ühe hääd, nii sant, kui kuningas. —
Sest wait, wait kroonikandjad pääd, sant mööda minemas.

Eest uhked, kõrged ära eest, siit läeb üks kerjaja.
Ta elu kadus ilma seest, ta ise kaub ka.
Ju ussikesed ootawad all mulla põues tad;
Nii kanged ilma wõitijad, kui tema, kauwad.
Surm wiib ju korda mööda nii, kui waese, rikka ka.
Nüüd uhked, hoidke tagasi, siit läeb üks kerjaja.

Tee lahti, teie wägewad, siit läeb üks rändaja,
Waiksesse aeda wiiaks tad ja pannaks puhkama.
End walmistage warwalt ka ju wiimse kohtule,
Küll kuuleb wiimne mõistija ka waese kaebduse.
Oh ärge püüdke pilgata, teil raske nuhtlus jäeb.
Eest wägewad, üks kerjaja Jumala juurde läeb.

Eestistanud G. E. Luiga.

Oleviku Lisaleht nr 14, 4. juuli 1888, lk 220-221.

Õiekuu ööl

Julius Sturmi järele A. M. Saar.

Kõik aasad ja wäljad on ehtes
Nüüd ilusal õiekuul;
Puud kohawad haljastes lehtes,
Neid liigutab lahe tuul.

Kõik weikesed laulikud metsas
On waikind — nad puhkamas,
Kuid õitsewa toominga otsas
Weel Taaralind hüüdemas….

Nüüd kätte on silmapilk jõudnud,
Mil ülewalt kewade
Maa ehitud rinnale sõudnud,
Suud annab tall’ hellaste.

Oleviku Lisaleht nr 13, 27. juuni 1888, lk 202

Igatsus

(Wabalt O. v. Leikneri järele.)

Kus olid nõnda kaua sa?
Sind ootsin igatsusega. —
Mu pää, mu süda walutas, —
Kõik laulud olid leinamas. —

Kus wiibid jälle kaua sa?
Oh tule, kallis kaugelta!
Ma ootan — silmad pisaras, —
Mu laulud jälle leinamas. —

Anna Haawakivi.

Wõrdlus

Betty Paoli järele Elise Aun.

Näe, wihma tilgakene kiigub
Puu paksu, kare koore peal.
Kui hõbe-helme ehtes liigub;
Kui kukub, siis saab mudaks seal:
Kui’d teda jälle ülestuua,
Et kuumaks nagu koidu-wiir,
Ja ilu ehteks ümberluua
Wõib ainukene päikse-kiir.

Nii elupuul ta heljunemas
Õrn süda tuule tormi wäes
Ja wõitlus waewas wärisemas,
Jõud nõrkeb, langemine käes!
Tall õnnerikast abi anda,
Et eksiteel saaks püha piir,
Ja põrmust hiilgwalt üleskanda,
Wõib ainukene armukiir.

Linda nr. 6, 20. mai 1888, lk 202

Sa kena kalaneiu

Sa kena kalaneiu
Paat aja kaldale,
Et ma siis wõiksin anda
Suud sinu huultele.

Oh pane oma pea
Mu tukswa rinnale;
Sa oled ikka julge
Ju käima merele.

Mu süda on ka meri,
Kord tõuseb, waub ta
Ja mõni ilus perli
Ta põhjas hingab ka.

Saksa luuletaja Heine järele J. Pommer
Eesti Postimees nr.4, 28. jaanuar 1888, lk 3