Rubriigiarhiiv: 1888

Igaveses muudatuses

Vast oli musta mulla põue
Üks seemne tera kukkunud,
Sääl tõusis peatselt ilma õue
Noor taim sest välja vabastud.

Vast langesivad lehed puudelt,
Et muru muld neid kaisutaks,
Sääl puhk’vad noored pungad uuelt
End’ suureks, kevadiseks a’aks.

Ja kui ju tornist kella kõlin
Siit lahkujast toob sõnume,
Sääl ilmub varsti rõõmu helin,
Et laps ju sündind ilmale.

Nii kõigub muutvalt elu rada
Maailma turul kiireste:
Siis võime tast vast tulu saada
Kui enda südant tunneme.

J. Sturmi järele. Heinr. Lepp.

Postimees nr 146, 20. detsember 1888, lk 2.

Päästja

Ei kummagil meil pole süüdi,
Et mu käsi teisel müüdi.
Oh sa tead ju, kallike,
Miks müüdi käsi teisele.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa tead ju kallike –
Ei leia sõnu valule.

Mull’ olid armas, tõotin sulle,
Väga armas olid mulle –
Oh sa tead ju, kallike,
Kui kallid olid minule.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa tead ju, kallike, –
Pean truudust vandma teisele.

Ma nopp’sin õisi ilusaida,
Pun’in pärjaks kaunimaida. –
Oh sa tead ju, kallike,
See pidi saama sinule.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa ju tead, kallike,
See pärg, saab nüüd teisele.

Oh poleks tõusnud ial päike
Selleks päevaks! – Ärka äike!
Lõhu lõhki saajatee,
Ehk tõsta meid su tiivule!
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Kutsu äikest, kallike,
Et päästetud saaks pääsuke.

Küll tuksub süda – jumalaga!
Viimast korda – jumalaga!
Viimast korda, kallike,
Veel vaatan sinu silmisse.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Viimast korda… kallike?!
Oh õnn! ju hüüab äikene.

(Vabalt ühe Saksa rahva laulu järele.)
Anna Haava.

Postimees, nr 97, 27. august 1888, lk 3.

Herra Hääl

(Petöfi järele G. Öiis.)

Üks tusane ja totter mees
On herra Hääl,
Ehk kuldne koit küll kiirgamas
Ta nina pääl.

Kuid just seepärast tusane
On herra Hääl,
Et kuldne koit on kiirgamas
Ta nina pääl.

Süüd’ siisgi ainult üksinda
On herra Hääl,
Et kuldne koit on kiirgamas
Ta nina pääl.

Oi palju, palju õlut joob
Me herra Hääl,
Sest kiirgamas ka kuldne koit
Ta nina pääl.

Postimees nr 89, 9. august, lk 3.

Nooruse unenäod

Lenau järele.

Noor hing on lilli aias rõõmsal lootel
Kus ilul hiilgab elu koidu helk,
Silm vaatab tulevikku õnne ootel —
Tal rahvas, inglid, maailm, taeva telk.

Örn hommiku õhk lehkvaid roosa kannab
Neid puistab talle pähe pehmesti.
Ta ümber linnu-koor häält kuulda annab
Mis tungib imelikult südame.

Jää vaik, jää vaik, oh ära iial varem,
Neeid argseid sõpru aja hirmutes;
Sest noorus unenägu kõige parem,
Mis ilma elu annab iganes.

Oh häda! raudsel sammul lähenemas,
Ju elutõde talle karedalt.
Ju linnud läin’d ja lilled vähenemas,
Noor hirmund hing kaeb järgi valusalt.

Elise Aun.

Postimees nr 61, 28. mai 1888.

Vördlus

Betty Paoli järele.

Näe vihma tilgakene kiigub
Puu paksu, kare koore pääl.
Kui hõbe-helme ehtes liigub —
Kui kukkub, siis saab mudaks sääl.

Kuid teda jälle üles tuua
Et kumaks nagu koidu viir
Ja ilu ehteks ümber luua
Võib ainukene päikse kiir.

Nii elupuul ka heljunemas
Örn süda tuule tormi väes.
Ja võitlus vaeval värisemas —
Jõud nõrkeb, langemine käes!

Tal õnne rikkalt abi anda
Et eksiteel saaks püha piir
Ja põrmust hiilgvalt üles kanda
Võib ainukene armu kiir.

Elise Aun.

Postimees nr 56, 17. mai 1888, lk 3.

Ma nutsin unes

(H. Heine järele)

Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et surnud ju sa.
Ma ärkasin üles, ja pisar
Mul veeres palgelta.

Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et vihkad sa mind.
Ma ärkasin üles, ja kaua
Veel nutsin, ma õnnetu lind.

Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et armas ma sul.
Ma ärkasin üles, ja ikka
Veel pisarad laugella mul.

Anna Haavakivi.

Postimees nr 38, 29. märts 1888, lk 3.

Suve ööl

Geibeli järele.

Lille lehk, öö vaik ja vilu.
Tähed hiilgvad taeva teel.
Vaimustab mind nende ilu
Nõnda, nagu enne veel?

Metsapiigad meelitsedes
Hellakeste hüüdvad mind.
Ei neil kulda keelitsedes.
Vastust enam leia rind.

Oh, ei enam kujutused
Kuldset lehvi laugele.
Pisar, lootus, igatsused.
Kõik on kadund kaugele.

Mis kord mulle magus oli
Kord kui valus kurvastus.
Läeb kui kange välgu tuli
Läbi mõtte mälestus.

Elise Aun.

Postimees nr 27, 3. märts 1888, lk 2.

Puu olen ma kui sina…

Puu olen ma, kui sina tema õilme.
Kuid oled kaste sa, siis mina lilleke.
Ma olen kaste, kui sa päikse kiire,
Nii ligineme ühe loomule.

Ja kui sa neiu oled sinitaevas,
Siis olen sääl ma hiilgva tähena.
Kui sina, neiu, aga oled põrgu —
Sis lähen hukka ühes sinuga!

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 17, 9. veebruar 1888, lk 2.

Rahuta

Heine järele.

Sa ruttad, rändad rahuta,
Miks? Ei tea isegi,
Üht’ õrna hüüdu kuuled sa
Ja vaatad tagasi.

Su armsam sinu järele
Sääl õhkab silmaveel:
Oh jõua jälle kodusse,
Mu õnn siin koduteel!

Sa ruttad, rändad rahuta,
Ei tohi seista sa;
Mis sulle armas oli ka,
Ei pea sa nägema.

K. Põhjalane.

Postimees nr 16, 6. veebruar 1888, lk 2.

Sügisel

Heine järele.

Ju libisevad lehed,
Kõik ilu, haljus kaob,
Mis armas ja mis kaunis,
See närtsib ja see vaob.

Kurb päike luitun’d latvu
Veel värvib valuga,
Kuid need on viimsed musud
Mis suvi, annad sa. —

Mul on, kui peaks nutma
End’ kuivaks pisarist:
See tuletab mul meelde
Me ärdast lahkumist.

Sind pidin maha jätma,
Sa sured — teadsin ma!
Ma olin lahkuv suvi.
Sa salu sureja.

K. Põhjalane.

Postimees nr 16, 6. veebruar 1888, lk 2.

Lauliku armastus

Heine järele G. Õiis

See oli lahkel lehekuul,
Kui õisi aasal tärkas,
Siis minu südamele
Ka armastus siin ärkas.

See oli lahkel lehekuul,
Kui linnud laulsid ilus,
Siis temal tunnistasin,
Ka armu pärna vilus.

2.

Roos, lilled ja päike ning tuike sina,
Teid armastin kord nii õõgavalt mina.
Kuid nüüd ei armasta mina teid enam,
Vaid sind, mu väike, mu päike, mu kenam;
Sa ise nii lõbus ja lahke ja väike
Muu roos ja lille tuvi ja päike.

3.

Mu silmaveest sigivad lilled,
Nii hellad ja ilusad;
Mu õhketest õitsilinnud,
Kes lõbusast laulavad.

Ja kui sa mind armastad, neiu
Saad lilled kõik omale auul,
Ning akna all alati kõlab
Sul ilusam ööpiku laul.

4.

Üks ilus täht mul tõuseb taevasse,
Mis magust troosti lubab hingele
Ja elu uut mull hella iluga –
O, ära valeta!

Kuu poole kipub meri vahuvool,
Nii tormab hing mull rohke rõõmu hool
Su vaga valge juurde valuga –
Oh, ära valeta!

5.

Öö ju mustad tiivad laotand
Vaikse mere kalda pääle,
Ja kuu vaatab pilvepilust
Ning veevoodest hüüab hääle:

“On see mees seal arust ära,
Või ehk on tall armutuju?
Sest tall on nii kurb ja rõõmus,
Rõõmus ja nii kurblik kuju.”

6.

Sääl määramata kõrgel
Käib tähte miljonid,
Nad vaat’vad armul üksteist
Ju aasta sadasid.

Nad rääk’vad ise keeli,
Mis rikas, ilus, hää;
Kuid ükski keeletundja
Ei sellest aru saa.

Ma aga sain ta kätte
Nii kärmest, kiireste,
Sest grammatikaks olid
Su silmad minule.

7.

Kui voodis vahel valvan
Ma pehme padjade sees,
Siis kõigub üks kallis kuju
Nii ime ilus mu ees.

Ja kui on kinni mu silmad
Vast vajunud vaikseste,
Siis tuleb nii tasa see kuju
Ka unenäosse.

Kuid ei see kallis kuju
Ka kaua homikul,
Vaid südames terve päeva
Ta hellake armsaste mull.

8.

Piigakene punasuuga
Süüta sinisilmiga
Armas väike, vaga piiga,
Alati mull meeles sa.

Üliigav täna õhtu,
Sinu seltsi sooviks ma,
Kallikene, kahekesi
Juttu vesta sinuga.

Huultele ma vajutaksin
Sinu väikest valget kätt,
Silma veega niisutaksin
Sinu veikest valget kätt.

9.

Et armastad hellalt mind sina,
Mull ammu ju aimas rind, —
Kuid kui mul tunnistad seda,
Nii hirmsasti ehmatad mind.

Ma põgesin mägede otsa,
Kus helkis mu hõiske hääl,
Ma nutsin merekaldal,
Kui päikene looja läks sääl.

Mu süda on just nagu päike,
Nii põlev vaadata
Ja armastuse merde
Ta vaob iluga.

10.

Kõnnin õhtu metsas mina,
Unistama metsa sees,
Näen siis sinu kallist kuju
Ikka, ikka enda ees.

Eks see pole valge linik,
Eks see süüta silmale?
Või on see ehk vast kuuvalge
Paistmas läbi kuusede?

Ehk see sinu silmavesi, —
Tasa, tasa veeremas;
Või ehk oled, kallis ise
Sa mu kõrval kõndimas!

11.

Sa kaunis kallis neiu,
Paat pööra kaldale
Ja tule istu maha
Mu kõrva, kallike.

Pää neiu rinna naale
Sa julgelt vaota;
End usaldad ju ala
Sa mere hoolde ka!

Mu süda just kui meri,
Kus kõuu ja tormi hääl;
Ja mõnda kullast pärlit
Ta pime põhja pääl.

12.

Oh  võiksin valada valu
Kõik ainsas sõnasse,
See annaksin tuulede kätte.
Mis kannaks nad kaugele.

Nad kannaks su juurde mu kallis
See sõna valusa;
Sa kuuleks tad igal tunnil
Ja igal kohal ka.

Ja läheks vast und ehk kinni
Su süüta silmale,
Siis tikuks see sõnake valus
Ka unenäosse.

13.

Õrn vesilille vaatab
Kui unistes järvesta.
Kuu kuldane tervitab teda
Sääl armuvaluga.

Lill häbendes pääkese peidab
Siis jälle laenete vees —
Sääl näeb ta kahvatand kuukest
All oma jalgade ees.

14.

Sul kallid kivid ja pärlid,
Sull kõik, mis ihaldab meel;
Ja sinised siidisilmad —
Mu vaimu, mis tahad sa veel?

Su sinistest silmadest ammu
Ju laulusid laulnud mu keel,
Neid laulavad tuhanded põlved —
Mu vaimu, mis tahad sa veel?

Su sinised silmad on saatnud
Mull ahastust eluteel,
Mu ilu ja õnne nad riisund —
Mis tahad, mis tahad sa veel?

15.

Täis kihvti mu luuletused —
Kuis võiks see ka teisite?
Sa ise ju kihvti kalland
Mu õitseva elusse.

Täis kihvti mu luuletused —
Kuis võiks see ka teisite?
Mull südames madusid palju,
Ja sina, mu kallike!

Kas magad õigus?

Kas magad õigus siis, või surnud sa?
Siin see mees auu on ära teeninud,
Ta rinnala peaks auutäht rippuma –
Kuid… võllasse ta ise riputud!
Ja to mees sääl on võlla köie väärt,
Kuid teda eht’vad pärjad, palnikud..
Kas magad õigus siis, kui surnud sa?

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.

Mis luhas läikvalt voolab

Mis luhas läikvalt voolab,
On oja hõbe pind.
Ja kallikese palgel –
On kurvastuse hind.

See oja jooksgu ikka,
Kus poole tee tall lääb,
Nii niisutusest kaldal,
Hulk õisi õitsma jääb.

Sa kallim pisart hoia,
Mis palgelt alla vaob.
Ta niisutuse järel
Säält õieilu kaob…

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.

Kõrgele on tõusnud laened

Kõrgele on tõusnud laened
Kaldaid katab vetepind.
Armukene üle jõe –
Täna ära oota mind!

Liiasilm on alla langend
Voodest ära viidud sild,
Tema riismetest veel praegu
Alla ujub viimne kild.

Kalda kingul kurval meelel,
Laente mängi silman ma.
Näen üht tuikest lendu tõusvat –
Üle jõe ruttab ta!

Aga kas ta on ka tuike?
Nõnda küsin kahtledes.
Vast ta on mu ohkamine
Mis mull tõusis südames?

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.

Mis aitab…

Mis aitab see, et sahaga
Kül vagu aetaks’ läbi maa?
Kui jäetaks seemned külv’mata,
Siis hakkab umbroht õitsema.

Su pilk, oh ella neiuke,
Mull tungis läbi südame,
Just nagu küntud põllu pääl
On vaod ta risti-rästi sääl.

Mis aitavad need vaod siin,
Kui neist mull ainult sigib piin?
Sa külva armuseemneid ka
Siis õitsvad roosid okalla.

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.

Minu armukene

Armas Jumal! Kuis ma ootan
Seda tundi tulemast,
Millal neiu hõlma võtan,
Keda saatus määrab vast.

Kes on kül mu armukene?
Mida laadi on kül ta?
Keegi seda teada soovi
Sellel ihal, nagu ma.

On tal valkjad, pruunid juuksed,
Must ta silm või sinaja,
On ta sihvakas ja sirge?
Ümarguse kasvuga?

Ilusad on valkjad, pruunid,
Ilusad, kui ilu neil,
Ja kui iluduse kaasas
Häädus paistab vastu meil.

Säärast mulle Jumal anna,
Olgu muidu mis ta on:
Olgu valkjat, mustjat verda,
Suur või väike – ta on õnn!

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.