Muistne luu

Ma waatsin kohkwel muistset luud,
Mu mõttes liikus ilma lugu…
Surm annab kõigile kord suud:
Kaob ära inimeste sugu.

Kaob meie auu, kaob meie hüüd,
Kaob kõik, mis meie töödest näha:
See, mis on meie uhkus nüüd
Ei enam teiste ette lähä.

Siis meie maa, kui keerlew kuul,
Kus elu enam pole juures:
Kus asub jää, kus hulub tuul,
Käib taewalaotuses suures.

Waim uitab ilmas siin ja sääl
Wast meie maalegi ta tõttab
Ja linnawaremete pääl,
Kui kalju pääl siis istet wõtab.

Nii räägib mõistus… Selge keel
On tal, kuid süda sest ei puhke.
Arg lotus höögub hinges weel:
Ehk aga eksib mõistus uhke!

A. Maikowi järele Jakob Tamm

Linda nr. 1, 5. jaanuar 1896, lk 16

Ema ja lapsed

„Miks sa, mamma, ühtelugu
Kurdad taga õekest?
Taewa õues meie Manni –
Kuuleme su sõnadest.“

„Ah, ma tean, taewa õues!
Taewas ’pole heinamaid,
Ega lilli, ega rohtu,
Ega kirjuid liblikuaid.“

„Mamma, mamma, taewa õues
Taewa inglid laulawad,
Koit ja ämarik sääl punab,
Ööd on walged, ilusad.“

„Ah sääl ’pole wäetil mammad
Kes ka waataks ukse na’al,
Kui ta lille, liblikaga
Walatust teeb murumaal.“

A. Maikow’i järele Karla Oniks.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 6, 9. veebruar 1896, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

Kui teaks

Kui teaks need lehkawad lilled,
Kui haawatud süda mu sees,
Siis nutaks need taimed nii tilled
Kaastundmusest tõeste mu ees.

Kui teaksid ööpikud metsas
Kuis kurb ja nii haige mu meel,
Nad laulaks et mure mul otsas
Nii kosutaw kõlaks neil keel.

Kui teaks minu walu
Kuld tähed taewa al,
Nad tooksid troosti, elu
Mul waesel waewa al.

Ei wõi need kül teada keegi
Üks ainumal teada see:
Ja see ju ise tegi
Nii puruks mu südame.

Heine järele Helmi.
Eesti Postimees nr. 20, 14. mai 1886, lk 4

Troost

Oh mu rind, miks sina kaebad –
Kas ehk elu raske sull?
Kuule: kõik mis tali riisus
Leiad kaunil kewadel…

Ehk mis sul on elust oota?
Ei sa ilma wõita wõi.
Armasta, mis hing sull ihkab:
Kõik siis kaub, mis walu tõi…

Heinrich Heine järele J. U.

Eesti Postimees nr. 12, 19. märts 1886, lk 3